Näitekirjanik C.J. Hopkins kirjeldab, kuidas “uus normaalsus”, mida kõigest aasta eest “vandenõuteoreetikute” poolt ette kuulutati, on läinud tänaseks täide ligi 100%-lise täpsusega, muutes vabad ühiskonnad seninägematuteks türanniateks. Ühiskondadeks, kus varemalt kõigi sünniõiguseks olevad inimõigused on saanud valitsuse armust jao pärast võimukuulekatele võimaldatud privileegideks.
Vaikiv enamus inimesi on – nagu sellistes olukordades alati – jäänud eriti vaikseks ning teeskleb, nagu midagi ei oleks juhtunud, lootuses, et “äkki siis mind nii valusalt ei lööda”. Uue režiimi peale surujad seevastu – poliitikud, ametnikud, eriti innukalt võimutruud kodanikud – elavad oma sadistlikke impulsse välja ligimeste suhtes, kes uuele türanniale piisavalt varmalt ei allu.
Sedasi on kurjus läbi ajaloo alati võimutsenud – läbi kurjade tegude ja argade tegevusetuse. Igaüks meist peab nüüd otsustama, millist rolli ta meie ajastu süsteemse kurjuse puhangus etendab. Pealtvaatajaks jäämine ei ole enam kellelegi valikuna antud, ükskõik kui palju me endid sellesse illusiooni ei soovi eksitada. Valigem siis õigesti.
Adrian Bachmann
See artikkel on ka audioversioonis:
Autor: C.J. Hopkins
Niisiis, Suur Uue Normaalsuse Puhastus on alanud… täpselt õigel hetkel, täpselt nagu sai ennustatud. Kõik see, mille eest „paranoilised vandenõuteoreetikud“ on juba 18 kuud hoiatanud, on teoks saanud: uude ametlikku ideoloogiasse pöördumisest keeldujaid segregeeritakse, jäetakse ilma tööst ja meditsiinilisest abist, neil keelatakse koolis käia ning kiusatakse taga.
Lakkamatut ametlikku propagandat „vaktsineerimata olijate“ demoniseerimiseks annavad edasi nii korporatiivne kui riiklik meedia, valitsuste juhid, terviseametnikud kui ka fanaatikute hordid sotsiaalmeedias. „Vaktsineerimata olijad“ on uued ametlikud “Untermenschen”, alamklass, keda Uue Normaalsuse masse innustatakse vihkama… .
Kuid see ei ole üksnes „vaktsineerimata olijate“ välja puhastamine. Igaüht, kes kaldub kõrvale ametlikust ideoloogiast, demoniseeritakse ja kiusatakse süstemaatiliselt taga. Saksamaal, Austraalias ja muudes Uue Normaalsuse riikides on Uue Normaalsuse vastu protesteerimine amelikult keelatud. Uue Normaalsusegestaapo käib inimeste kodudes neid nende Uue Normaalsuse vastaste Facebooki postituste kohta küsitlemas. Korporatsioonid tsenseerivad avalikult sisu, mis on ametliku narratiiviga vastuolus. Uue Normaalsuse löömameeste jõugud hulguvad tänavatel, kontrollides inimeste „vaktsineerimise“ pabereid.
Puhastused võivad olla lühiajalised või määramata lõpuga ning võtta totalitaarse süsteemi tüübist sõltuvalt lugematul hulgal väliseid vorme, kuid totalitarism ei saa eksisteerida ilma puhastusteta.
Uue Normaalsuse Suurt Puhastust ei vii läbi mitte üksnes valitsused ja korporatsioonid. Kaugeltki mitte. Sõbrad puhastavad endsõpradest. Abikaasad puhastavad end abikaasadest. Isad puhastavad end lastest. Lapsed puhastavad end vanematest. Uue Normaalsuse järgijad puhastavad end vana normaalsuse mõtetest.
Globaalsed „tervishoiu autoriteedid“ muudavad pidevalt definitsioone, et viia neid kooskõlla Uue Normaalsuse „teadusega“. Uut ametlikku „reaalsust“ toodetakse sedasi otse meie silme ees. Kõike ja kõiki, kes sellega kaasa ei lähe, puhastatakse välja, ebaisikustatakse, mäluaugustatakse, kustutatakse. Mitte miski sellest ei tohiks tulla üllatusena.
Iga tärkav poliitiline süsteem vallandab mingil ühiskonna ülevõtmise etapil poliitiliste vastaste, ideoloogiliste dissidentide ja teiste „antisotsiaalsete kõrvalekaldujate“ välja puhastamise. Sellised puhastused võivad olla lühiajalised või määramata lõpuga ning võtta totalitaarse süsteemi tüübist sõltuvalt lugematul hulgal väliseid vorme, kuid totalitarism ei saa eksisteerida ilma puhastusteta.
Igal uuel totalitaarsel süsteemil on vaja mingil arenguetapil vallandada nende väljapuhastamine, kes keelduvad konformsusest ametliku ideoloogia suhtes.
Totalitarismi olemus – sõltumata selle kantavatest kostüümidest ja ideoloogiast – on soov ühiskonda, iga ühiskonna aspekti, iga indiviidi käitumist ja mõtteid täielikult kontrollida. Iga totalitaarne süsteem, olgu siis terve rahvas, väike kultus või ükskõik milline sotsiaalne keha, areneb selle saavutamatu eesmärgi suunas… totaalse ideoloogilise transformatsiooni ja ühiskonna (või muu sotsiaalse keha) iga pisimagi elemendi kontrolli suunas. See fanaatiline püüdlus totaalse kontrolli, absoluutse ideoloogilise ühtsuse ja igasuguse vastupanu kõrvaldamise poole teebki totalitarismist totalitarismi.
Seega on igal uuel totalitaarsel süsteemil vaja mingil arenguetapil vallandada nende väljapuhastamine, kes keelduvad konformsusest ametliku ideoloogia suhtes. Seda on vaja kahel põhjusel: (1) et segregeerida või muul moel kõrvaldada tegelikud poliitilised oponendid ja dissidendid, kes ohustavad uut režiimi; ning (2) veelgi olulisem, rajada ideoloogiline territoorium, millega massid end nüüd piirama peavad, et vältida segregeerimist või kõrvaldamist.
Puhastus tuleb läbi viia avalikult ja brutaalselt, et massid mõistaksid, et ühiskonna reeglid on igaveseks muutunud, et nende endised õigused ja vabadused on läinud ja et nüüdsest ei tolereerita, vaid karistatakse armutult igasugust vastupanu ametlikule ideoloogiale ning iga kõrvalekallet sellest.
Fanaatiline püüdlus totaalse kontrolli, absoluutse ideoloogilise ühtsuse ja igasuguse vastupanu kõrvaldamise poole teebki totalitarismist totalitarismi.
Puhastus algatatakse tavaliselt „kriisiolukorras“, kohese ohu ees mõne ametliku „vaenlase“ poolt, nt „kommunistlikud infiltreerujad“, „vasturevolutsionäärid“ või… teate küll, „laastav pandeemia“. Nii saab ühiskonna normaalsed reeglid „ellujäämise nimel“ määramata ajaks kõrvale heita. Mida enam masse õnnestub hirmutada, seda valmimad on nad oma vabadusest loobuma ja ükskõik kui mõistusevastastele korraldustele alluma.
Totalitarismi elujõu allikas on hirm… hirm nii süsteemi ametliku vaenlase (mida propaganda pidevalt kütab) kui totalitarismi enda ees. Asjaolu, et süsteemi brutaalsust õigustatakse ametliku vaenlase ohuga, ei tee seda vähem brutaalseks ega kohutavaks. Totalitaarsete süsteemide (igat tüüpi ja igal skaalal) valitsuse all on hirm püsiv ja sellest ei ole pääsu.
Masside hirm kanaldatakse vihkamiseks… vihkamiseks ametlike “Untermenschen`ite” vastu, kelle patuoinaks arvamises süsteem masse julgustab. Seega on puhastus muuhulgas ka vahend, mille abil lasta massidel endid hirmust puhastada ning muuta see eneseõigustuslikuks vihkamiseks, mida on võimalik vallandada “Untermenschen`ite”, mitte totalitaarse süsteemi vastu, mis oleks mõistagi suitsidaalne.
Totalitarismi elujõu allikas on hirm… hirm nii süsteemi ametliku vaenlase (mida propaganda pidevalt kütab) kui totalitarismi enda ees.
Iga totalitaarne süsteem – nii seda juhtivate inimeste kui süsteemi struktuuri tasemel – mõistab instinktiivselt, kuidas see töötab. Uue Normaalsuse totalitarism ei ole erand. Mõelge sellele, mis on toimunud viimase 18 kuu jooksul.
Päev päeva järel, kuu kuu järel on massidele osaks saanud kõige destruktiivsem psühholoogilise terrori kampaania psühholoogilise terrori ajaloos. Kahjuks on paljud inimesed taandatud paranoilisteks invaliidideks, kes kardavad välismaailma, inimkontakti, oma lapsi, õhku, kes on morbiidsete haiguste ja surmaga seotud kinnismõtete küüsis ning… täis vihkamist “vaktsiinitute” vastu.
Nende vihkamine on loomulikult täiesti ebaratsionaalne, hirmu ja propaganda produkt, nagu vihkamine „Untermenschen`ite” suhtes alati on. Sel pole vähimatki seost viirusega, mida isegi Uue Normaalsuse võimud tunnistavad. „Vaktsineerimata olijad“ ei ohusta kedagi rohkem kui ükski teine inimene… välja arvatud niivõrd, kui nad ohustavad Uue Normaalsuse järgijate usku oma pettekujutelmadele tuginevasse ideoloogiasse.
Ei, praeguseks oleme me ratsionaalsusest kaugenenud lahti ütlemise punktini. Oleme tunnistajateks uue totalitarismi vormi sünnile. Mitte „kommunism“ ega „fašism“. Globaal-kapitalistlik totalitarism. Pseudo-meditsiiniline totalitarism. Patologiseeritud totalitarism. Totalitarismi vorm, kus puuduvad diktaator ja identifitseeritav ideoloogia. Totalitarism, mis tugineb „teadusele“, „faktidele“ ning „reaalsusele“… mida see ise toodab.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minusse on kõik aset leidnu jätnud sügava jälje. Nii väga, et olen oma tavapärase satiirilise stiili jätnud valdavalt kõrvale ning püüdnud seda mõista… mis see kõik õigupoolest on, miks see kõik on toimumas, miks praegu, kuhu see liigub, kuidas sellele vastu seista või vähemalt, kuidas seda pidurdada. Minu arusaama järgi määravad järgmised kuus kuud, kui edukaks uue totalitarismi lahti rullimise esialgsed staadiumid osutuvad.
Aprilliks 2022 me kas näitame kõik Uue Normaalsuse gestaapole oma „pabereid“, et jätkuvalt elatist teenida, koolis käia, restoranis einestada, reisida ja üldse oma elu elada või siis oleme suutnud sellele kaika kodaratesse visata… .
Loe ka eelmist Makroskoobis avaldatud C.J. Hopkinsi lugu:
