Jeff Thomas
Ameerika autor Jeff Thomas kirjutab, kuidas aastakümneid vaid väikestele riikidele kallale tungides sõjapidamist kogenud USA ei ole valmis sõjaks teise suurvõimu vastu, mis suudab toota rohkem relvastust soodsama hinnaga kui Ühendriikide sõjatööstuskompleks.
Viimastel aastatel on räägitud lakkamatult ja räägitakse jätkuvalt USA ja Venemaa vahelisest varisõjast (proxy-war) ning on ootuspärane, et Lääneriikides elavad inimesed tuginevad sealjuures info saamiseks valdavalt peavoolumeedias jagatavatele uudistele. Mida vähesed aduvad, on tõsiasi, et praktiliselt kõik uudised, mida Lääne inimesed tarbivad, on toodud nendeni vaid kolme uudisteagentuuri poolt, milleks on Reuters, Associated Press ja Agence France-Presse. Kõik kolm agentuuri kuuluvad samadele emaettevõtetele, kellele kuulub ka põhiosa Lääne korporatiivsest struktuurist, ning seetõttu pole eriti üllatav, et kolme agentuuri poolt levitatavad kajastused maailma uudistest on justkui üksteise koopiad.
Mida vähesed aduvad, on tõsiasi, et praktiliselt kõik uudised, mida Lääne inimesed tarbivad, on toodud nendeni vaid kolme uudisteagentuuri poolt, milleks on Reuters, Associated Press ja Agence France-Presse.
Jeff Thomas
Seega kipuvad kõik uudised olema ühetaolised ja iga kord, kui kusagil ilmub mõni märksõna, nagu näiteks „paremäärmuslased“ või „kuuenda jaanuari ülestõus“, avaldatakse see lugu kõigis peamistes meediakanalites samal päeval.
Meile esitatakse ainult üht „tõde“ ja meil tuleb seda kas aktsepteerida või siis otsida ise internetist teistsuguseid vaatepunkte olukorrast. Kõige ilmsemalt kehtib antud printsiip hetkel käimas olevas USA ja Venemaa vahelises varisõjas Ukraina pinnal, millest saabuvad uudised on monotoonsed ning paljuski selgesti ebatõesed.
Sedasi võib keskmisele inimesele andeks anda, kui tal on raskusi aru saamisega, kuhu see kõik liigub ehk teisisõnu, kes seda sõda siis võitmas on?
Kui kõik see, mida meedia Ukraina sõjast on viimased aastad meile jutustanud, vastab tõele, siis on järeldus loogiline – võit on teostatav ning teostamisel, ning kõik, mis tarvitseb veel teha Ukraina triumfini aitamiseks, on järjekordne paarikümne miljardi suurune abipakett Kiievi poole teele saata.
Jeff Thomas
Viimastel aastatel on meediast kõlanud robotliku mehaanilisusega loosung, mille kohaselt Vene president Putin on ebakompetentne, et tema rahvas salamisi vihkab teda, et Vene sõjavägi on kehvasti organiseeritud ja kapitulatsiooni piirimail ning et Ukraina teeb iga päev mingisuguseid edusamme Venemaa tagasi löömisel ja võidab lõpuks selle sõja. Kui kõik see, mida meedia Ukraina sõjast on viimased aastad meile jutustanud, vastab tõele, siis on järeldus loogiline – võit on teostatav ning teostamisel, ning kõik, mis tarvitseb veel teha Ukraina triumfini aitamiseks, on järjekordne paarikümne miljardi suurune abipakett Kiievi poole teele saata.
Ent kui me soovime siiski säilitada mingisugust kontakti reaalsusega, siis me näeme, et Venemaa on mitte üksnes kaugel ebaõnnestumisest, vaid laiendab oma võimu Ukrainas üha kiiremini. Tema väed on paremini relvastatud, paremini varustatud, paremini välja õpetatud, paremini juhitud ja nende laskemoon on tõhusam kui nende Lääne ekvivalendid.
Kuidas on võimalik, et saavutatud on nii vähe, kui Ameerika raha paisatakse Ukrainasse kolossaalses koguses?
Jeff Thomas
Aga kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik, et saavutatud on nii vähe, kui Ameerika raha paisatakse Ukrainasse kolossaalses koguses? Vastus sellele küsimusele võib olla ka vastus küsimusele sõja tulemuse kohta. Kuid kõigepealt astume sammu tagasi ja vaatame lähemalt USA sõjatööstuse lühikest ajalugu.
Pärast teist maailmasõda kurtis USA sõjatööstus valitsusele, et pidi järsult vähendama tootmist – ning sellest tulenevalt ka kasumeid–, kuna Ühendriikide osalemine sõdades oli murettekitaval määral vähenenud. Sõjatööstuse esindajad väitsid, et USA kui maailma hegemoon peab oma ülemvõimu säilitamiseks säilitama ka massiivse sõjatööstuse. Valitsus oli selle väitega nõus, kuna sõjatööstuse lobistid olid valmis andma kummalegi poliitilisele parteile mahlase osa tööstuse kasumist, kui poliitikud vaid projektiga kaasa mängivad.
Korea sõda (1950-1953) rajas USA sõjatööstuse ja Ühendriikide valitsuse vahelise sümbiootilise suhte, mis on laias pildis säilinud tänini.
Jeff Thomas
Korea sõda (1950-1953) rajas USA sõjatööstuse ja Ühendriikide valitsuse vahelise sümbiootilise suhte, mis on laias pildis säilinud tänini. Pärast Korea sõja lõppu asusid USA valitsus ja sõjatööstus otsima üheskoos juba järgmist konflikti. Seejuures muutus “igavese sõja” kontseptsioon olulisemaks kui tegelik poliitiline vajadus sõja järele. Muuhulgas sai USA Lähis-Idas peetud sõdade käigus aru, et enne olemasolevate sõdade lõpetamist peab rahavoogude säilimise nimel alustama uue sõja kuskil mujal.
Kõige selle käigus laiendas USA sõjatööstuskompleks oma tegevust, et tarnida lisaks pommidele, vintpüssidele, kiivritele jms ka kõike muud sõjapidamises tarvilikku – sh näiteks hambaharju, sokke ja toiduratsioone. Ning kui sõjatööstus oli võtnud üle kõigi armeega seotud toodete pakkumise, hakkasid nad varustama armeed ennast – lepinguliste sõduritega. Vähenev sõjaväkke astuvate vabatahtlike hulk ei olnud enam probleemiks, sest vabatahtlike sõdurite arvukuse langust oli võimalik korvata rohkemate lepinguliste sõdurite palkamisega.
Muuhulgas sai USA Lähis-Idas peetud sõdade käigus aru, et enne olemasolevate sõdade lõpetamist peab rahavoogude säilimise nimel alustama uue sõja kuskil mujal.
Jeff Thomas
(Kõrvalepõikena võib lugeja siinkohal meenutada, mis juhtus Vana-Roomaga, kui nad oma armee palgasõdurite peale üles ehitasid.)
Tulude suurendamiseks rakendas sõjatööstus ka põhimõtet, et pensionile minevad kõrgema astme sõjaväelased värvatakse tööstuse „nõunikeks“. Neid nõunikke võib regulaarselt näha õhtustes uudistes. Iga kord, kui pensionile jäänud kindralilt küsitakse, milline on tema seisukoht mingi USA sõjalise seikluse osas, võib kindel olla, et ta rõhutab vajadust suuremate sõjaliste kulutuste järele.
Iga kord, kui pensionile jäänud kindralilt küsitakse, milline on tema seisukoht mingi USA sõjalise seikluse osas, võib kindel olla, et ta rõhutab vajadust suuremate sõjaliste kulutuste järele.
Jeff Thomas
1993. aastal kutsus Pentagon tol ajal valitsusega koostööd teinud 51 sõjatööstusettevõtet üles konglomeraadistuma, formeerudes viieks ettevõtteks, kõrvaldades sedasi sisuliselt konkurentsi. Kuigi sõjatööstuse hinnad olid juba niigi ülepaisutatud, viis anud samm USA relvastuse hinnad üle igasuguse mõistlikkuse piiri, kuna viis kontserni olid omandanud turul monopoolse seisundi.
USA relvastuse hinna astronoomilisest kasvust on loendamatult näiteid. Ent ühest piisab… Näiteks küsis Raytheon, ainus Stinger tüüpi kergete õhutõrjerakettide tarnija, USA valitsuselt ühe raketi eest 1993. aastal 25 000 dollarit. Tänaseks on raketi hind aga kolmekümne aastaga kasvanud 1600%, makstes täna 400 000 dollarit.
USA relvastuse hinna astronoomilisest kasvust on loendamatult näiteid. Ent ühest piisab… Näiteks küsis Raytheon, ainus Stinger tüüpi kergete õhutõrjerakettide tarnija, USA valitsuselt ühe raketi eest 1993. aastal 25 000 dollarit. Tänaseks on raketi hind aga kolmekümne aastaga kasvanud 1600%, makstes täna 400 000 dollarit.
Jeff Thomas
Seega ei ole üllatav, et analoogse hinnatõusu tõttu kõigi sõjatööstuse toodete puhul kulutab USA sõjapidamisele rohkem kui kümme järgmist riiki kokku. Mis omakorda tähendab, et sama sõja pidamine maksab USA-le mitu korda rohkem, kui see läheks maksma vaenlasele.
See viib meid sõjanduses kehtiva põhimõtte juurde, et: „sõjapidamises kaotab tõenäoliselt see riik, mis läheb esimesena pankrotti.“
Ja siin jõuame kriitilise erinevuse juurde USA ja Venemaa sõja puhul.
Ameerika Ühendriigid on aastakümneid pidanud „harrastussõdu“ – st rünnanud väikseid riike sõdades, mille puhul USA võit on olnud sama hästi kui garanteeritud, ja seega on mäng USA jaoks igati hästi õnnestunud. Need sõjad ei saavuta eriti palju; tegelikult ei olegi neil mingit konkreetset lõppeesmärki – näiteks teise riigi reaalset enda osaks tegemist vallutuse läbi – oluline on üksnes sõjapidamise enda jätkumine ja tulude voolamine sõjatööstusesse.
Ameerika Ühendriigid on aastakümneid pidanud „harrastussõdu“ – st rünnanud väikseid riike sõdades, mille puhul USA võit on olnud sama hästi kui garanteeritud, ja seega on mäng USA jaoks igati hästi õnnestunud.
Jeff Thomas
Aga mis juhtub siis, kui USA läheb vastamisi teise globaalse suurvõimuga (nagu Venemaa), kellel on oma suur sõjatööstus, mis on võimeline tootma suuremas koguses sama moodsat relvastust kiiremini ning palju väiksema raha eest?
USA sõja propageerijad, sh näiteks Victoria Nuland või John Bolton, ei ole kunagi isiklikult kogenud maailmasõda; nad on kogenud ainult “harrastussõdasid”, kus USA kontrollis kogu mängu täielikult. USA sõjaõhutajad, kellel puudub igasugune isiklik kogemus sõjast, eeldavad ilmselt, et sõda suurriigi vastu on samasugune nagu nende valikulised “harrastussõjad” – lihtsalt vigureid ja põnevust on rohkem. Neil pole aimugi, et teisel suurvõimul ei lõppe ressurss sedasi otsa nagu väikestel riikidel ning nende varustus on märksa taskukohasem kui USA kasumiahne sõjatööstuse toodang… Läbi ajaloo on impeeriumid kokku kukkunud tänu sellele, et miski ei maksa rohkem kui sõjapidamine.
USA sõjaõhutajad, kellel puudub igasugune isiklik kogemus sõjast, eeldavad ilmselt, et sõda suurriigi vastu on samasugune nagu nende valikulised “harrastussõjad” – lihtsalt vigureid ja põnevust on rohkem. Neil pole aimugi, et teisel suurvõimul ei lõppe ressurss sedasi otsa nagu väikestel riikidel ning nende varustus on märksa taskukohasem kui USA kasumiahne sõjatööstuse toodang… Läbi ajaloo on impeeriumid kokku kukkunud tänu sellele, et miski ei maksa rohkem kui sõjapidamine.
Jeff Thomas
Ning ärgem unustagem peamist… Lisaks ülaltoodule on USA praktiliselt pankrotis. Ameerika Ühendriigid on tänaseks kõige rohkem võlgades olev riik maailmas, mis suudab oma kaubanduspuudujääki finantseerida üksnes senikaua, kuni maailm on valmis ostma Ühendriikide riigivõlga. Süsteemi aastakümneid üleval hoidnud naftadollar on jõudnud oma eluea lõppu ning varsti läheb sama teed ka dollari staatus maailma reservvaluutana.
Arvestades kõike eelnevat küsigem endilt… milline saab tõenäoliselt olema Venemaaga peetava sõja tulemus? Iga Lääneriigis elav inimene, kes on hoolas oma isikliku tuleviku planeerimisel, võiks mõelda sellele, milline näeb tema maailm välja juhul, kui Venemaa väljub sellest sõjast võitjana.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Jeff Thomase poolt viidatud asjaolu, mille kohaselt USA sõjatehnika on oluliselt kallim kui Vene või Hiina analoogid, vastab tõele. Laiemas plaanis kehtib see kogu Lääneriikide relvastuse kohta. Vene hävituslennukid, pommid, tankid, kopterid ja suurtükid maksavad kordades vähem kui nende Lääne ekvivalendid, olles moodsates ja moderniseeritud versioonides samasuguste tehnilis-taktikaliste näitajatega kui 3-10 korda kallimad Ameerika analoogid.
Tõsiasi, et Vene sõjatööstus on loodud mitte maksimaalsete kasumite genereerimiseks, vaid maksimaalse militaarse efekti tagamiseks minimaalse hinnaga, kuulutab ette, et USA väljavaated Venemaad Ukraina lahinguväljadel välja kurnata, nagu algselt loodeti, annavad tõenäoliselt resultaadiks vastupidise efekti.
Tõsiasi, et Vene sõjatööstus on loodud mitte maksimaalsete kasumite genereerimiseks, vaid maksimaalse militaarse efekti tagamiseks minimaalse hinnaga, kuulutab ette, et USA väljavaated Venemaad Ukraina lahinguväljadel välja kurnata, nagu algselt loodeti, annavad tõenäoliselt resultaadiks vastupidise efekti.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: