Gilbert Doctorow kuulub Ameerika staažikamate geopoliitika analüütikute hulka, kes on 50 aastat jälginud Vene-USA suhteid ning Euraasia kontinendil aset leidvaid protsesse nii nende geostrateegilistes, majanduslikes kui poliitilis-kultuurilistes väljundites.
Glenn Diesen on Kagu-Norra Ülikooli rahvusvaheliste suhete teadur, kes keskendub peamiselt Venemaal ja endise Nõukogude Liidu territooriumil aset leidva lahti mõtestamisele.
Järgnevas on toodud lühendatud kujul mõttevahetus Glenn Dieseni ja Gilbert Doctorowi vahel, milles arutatakse hiljuti Euroopas vallandunud droonihüsteeria tagamaid pidevas eskaleerumisohus Ukraina sõja taustal. Doctorowi hinnangul peegeldavad episoodide stsenaariumid tugevalt Briti eriteenistuse MI6 käekirja, samas kui Donald Trumpi võimetus USA püsiriigi surve tõttu Ukraina sõjast avalikult distantseeruda tingib olukorra, kus üha sõjakam retoorika Venemaa suunal peab maskeerima Trumpi tegelikku kavatsust jätta Ukraina sõja hind eurooplaste kanda.
Glenn Diesen: Täna on mul rõõm vestelda ajaloolase, rahvusvaheliste suhete analüütiku ja teose „Sõjapäevikud: Venemaa-Ukraina sõda 2022–2023” (War Diaries: The Russian-Ukraine War 2022-2023) autori Gilbert Doctorowiga.
Räägime esmalt Trumpi 23. septembril ÜRO-s peetud kõnest. Meenutame ka seda, kuidas Trump varemalt venelastele sõja lõpetamiseks survet avaldas, andes Moskvale 12 päeva aega tingimusteta relvarahu aktsepteerimiseks, kuulutades samas, et vastavate sammude astumata jätmise korral võtavad Ühendriigid kasutusele karmid meetmed venelaste kammitsemiseks. Selline retoorika tekitas üldsuses palju elevust, kuna isegi kui Ameerika ei olnud valmis vahetult Venemaaga sõtta astuma, paistis Washington siiski oma mõjujõudu rakendavat. Kuid 12 päeva möödusid, Trump ja Putin kohtusid Alaskal ning Trump loobus tingimusteta relvarahu nõudmisest.
Tänaseks oleme äsja kogenud taas kord Trumpi suust avaldatuna kulunud jutupunkte, mille peamiseks sõnumiks on väited, et venelased on sõda kaotamas, Ukraina triumfeerib lõpuks ning saab tagasi kogu oma territooriumi, ja kui juba nii kaugel ollakse, siis miks mitte haarata omale ka osa Venemaa territooriumist. Eurooplased on aga ekstaatilised, sisendades endile, et Ameerika on taas oma panust Ukraina sõjas suurendamas. Kuidas Teie selliseid arenguid hindate?
Gilbert Doctorow: Enne küsimusele vastamist sooviksin Teid õnnitleda selle eest, et olete eetrisse toonud väga mitmekesiseid vaatenurki erinevatelt ekspertidelt või inimestelt, keda alternatiivmeedias jälgitakse. Vaatasin tund aega tagasi esimest osa Teie tänahommikusest intervjuust Jeffrey Sachsiga ja see, mida ma kohe öelda kavatsen, erineb põhimõtteliselt tema antud tõlgendusest kogu olukorrale.
Alternatiivmeedias laialdaselt levinud seisukoht on väga hästi teada ja seda põhjendatult, ning sellel seisukohal on samuti põhjendatult väga ulatuslik toetajaskond. Minu tuntus piirdub palju väiksema publikuga kui (minust erineval seisukohal oleval) Jeffrey Sachsil ning minu seisukohti Vene-Ukraina sõja teemal võiks nimetada alternatiivmeedias erandlikeks. Usun samas, et publikule oleks informatiivne vaadata neid sama küsimuse kahte erinevat tõlgendust kõrvuti.
Minu tuntus piirdub palju väiksema publikuga kui (minust erineval seisukohal oleval) Jeffrey Sachsil ning minu seisukohti Vene-Ukraina sõja teemal võiks nimetada alternatiivmeedias erandlikeks.
Gilbert Doctorow
Jeffrey Sachs väitis, et Trumpi esinemine ÜRO-s kujutas endast kolossaalset juhtimisalast läbikukkumist. Mina seevastu ei nõustu selle väitega absoluutselt. Kuid meie tõlgenduste lahknevuse taga ei ole üksnes minu ja Sachsi arvamus selles ühes konkreetses küsimuses, vaid meie seisukohad kõiges, mis puudutab Trumpi. Üks detail, mida ei ole laialdaselt arutatud, on asjaolu, et Jeffrey Sachs on globalist ning arvestades tema positsiooni Columbia ülikoolis (Jätkusuutliku Arengu Keskuse direktorina) ka rohepöörde liikumise toetaja – kogu tema viimase 30 aasta karjäär on olnud pühendatud nn “jätkusuutlikkuse” toetamisele. Trump seevastu kritiseeris oma ÜRO kõnes globalismi ning eriti teravalt ka rohelist liikumist. Seetõttu võib öelda, et meie lähtepunktid Trumpiga seonduva hindamisel on väga erinevad.
Kuid vaatame lähemalt Trumpi vastust ajakirjanikele seoses nii teiste riikide õhuruumi rikkunud Venemaa lennukite allatulistamise võimalusega kui ka tõenäosusega, et Zelenski suudab Euroopa Liidu abiga kaotatud territooriumid tagasi haarata. Jeffrey Sachs mõistis siinkohal Trumpi hukka tema siiruse puudumise eest ning ka asjaolu eest, et ta ei selgitanud ameeriklastele oma poliitika aluseid ning käitus kahepalgeliselt.
Minu seisukoht on, et niipea kui Trump räägiks Ukraina sõja teemadel siiralt ja otsekoheselt sunnitaks teda mõne nädala jooksul Valgest Majast välja kolima. Nimelt ei ole Trumpi Venemaa-suunaline poliitika tema “Teeme Ameerika taas suureks” (MAGA) liikumise järgijate seas eriti populaarne ning enamik USA kongressi ja poliitilise establishment`i liikmetest on Trumpi sellekohaste vaadete suhtes aktiivselt vastanduval positsioonil. Seetõttu ei leiagi me Trumpi Venemaa-teemalistest sõnavõttudest siirust, vaid võime täheldada, et ta käitub kahepalgeliselt ja eksitab erinevatele auditooriumitele segaseid sõnumeid saates teadlikult oma kuulajaid. See on ka võti, mille alusel mina tõlgendan Trumpi ootamatuid ja pealtnäha käsitamatuid remarke selle kohta, kuidas Ukraina on võimeline seda sõda Venemaa vastu võitma.
Minu seisukoht on, et niipea kui Trump räägiks Ukraina sõja teemadel siiralt ja otsekoheselt sunnitaks teda mõne nädala jooksul Valgest Majast välja kolima. Nimelt ei ole Trumpi Venemaa-suunaline poliitika tema “Teeme Ameerika taas suureks” (MAGA) liikumise järgijate seas eriti populaarne ning enamik USA kongressi ja poliitilise establishment`i liikmetest on Trumpi sellekohaste vaadete suhtes aktiivselt vastanduval positsioonil. Seetõttu ei leiagi me Trumpi Venemaa-teemalistest sõnavõttudest siirust, vaid võime täheldada, et ta käitub kahepalgeliselt ja eksitab erinevatele auditooriumitele segaseid sõnumeid saates teadlikult oma kuulajaid. See on ka võti, mille alusel mina tõlgendan Trumpi ootamatuid ja pealtnäha käsitamatuid remarke selle kohta, kuidas Ukraina on võimeline seda sõda Venemaa vastu võitma.
Gilbert Doctorow
Euroopa valitsejad reageerisid Ameerika presidendi kõnele esialgu rõõmujoovastusega. Mitte ainult senaator Lindsey Graham Ühendriikides, vaid kogu Euroopa poliitiline ladvik, sh Friedrich Merz, Keir Starmer ja Emmanuel Macron, paistsid olevat õnnest joobunud. Macron istus Trumpi kõrval ja tema näos säras rahulolu, kuuldes Trumpi väitmas, et ta tõesti usub, et Zelenski võib sõja võita.
Pisukese järelemõtlemisaja järel ning pärast seda kui ajaleht Financial Times oli avaldanud artikli, milles mainiti, et võib-olla ei peaks Trumpi sõnu puhta kullana võtma ja arvestada tuleks ka võimalusega, et ta valmistab oma sõnavõtuga ette USA põgenemisteed ning jätab süü Euroopa kaela – sest süü selle eest, kui Ukraina lõpuks siiski kapituleerub, on igal juhul vaja kellegi kaela veeretada –, on Euroopa Liidu eestkõnelejate üldine meeleolu jahtunud. Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas tunnistas sisuliselt sama, nentides, et Ukraina ei suuda üksnes Euroopa Liidu toel seda sõda võita, ning vihjates sellega, et USA osalus on sõja jätkamise seisukohalt kriitilise tähtsusega.
Lühidalt öeldes saab Euroopa tänaseks juba aru, et Ameerika president on neid haneks tõmmanud. Kuid kui Trump oleks otsesõnu öelnud, mida ta tegelikult olukorrast arvab, siis oleks USA kongress tagajalgadele tõusnud.
Mõned mu venelastest lugejad – Venemaa internetiplatvormid on avaldanud mu intervjuude tõlkeid – on välja toonud, et Trumpi märkus pabertiigri kohta oli Putini pihta suunatud solvang. Mina saan sellest aru sedasi, et Trump soovib olla rahulooja. Ta tahab, et sõda lõppeks, ent igast suunast on talle selgeks tehtud, et selleks peab ta Putinile survet avaldama. Ma tõesti usun, et Trump avaldab Putinile survet ning Venemaa pabertiigriga võrdlemine oli osaks tema surve avaldamise taktikast, aga mitte sellest vaatenurgast, mida Euroopa valitsejad ja paljud kongressi liikmed näha sooviksid.
Trumpi tegelik survesõnum Putinile kõlab umbes nii: “Vladimir, saa selle asjaga juba ühele poole. Kukuta Ukraina kohe.” Ütlesin ühes hiljutises intervjuus, et Ukraina kohene kukutamine oleks kiirkorras võimalik juhul, kui Venemaa otsustaks kasutada oma Orešnik rakette sihtmärkide pihta Kiievi kesklinnas Bankova tänaval, kus asuvad enamik Ukraina valitsuse hoonetest – ent venelased ei ole seda tänini teinud.
Ukraina kohene kukutamine oleks kiirkorras võimalik juhul, kui Venemaa otsustaks kasutada oma Orešnik rakette sihtmärkide pihta Kiievi kesklinnas Bankova tänaval, kus asuvad enamik Ukraina valitsuse hoonetest – ent venelased ei ole seda tänini teinud.
Gilbert Doctorow
Glenn Diesen: Huvitav on täheldada, et vahel ei ole rahuloojal võimalik rahu luua seetõttu, et rahusoovi käsitletakse nõrkuse tunnusena. Näiteks kui mõelda sellele, kuidas külma sõja lõpupoolel tahtis Ameerika president Ronald Reagan venelastega läbirääkimisi alustada ning arutada, kuidas omavahelisi suhteid parandada ja rahu luua, siis samas olukorras oleks mõnel rahutuvi tüüpi isikul olnud väga keeruline seda läbi suruda. Reagan oli oma poliitikas kompromissitu, keegi ei saanud teda venelaste suhtes liigses pehmuses süüdistada ja tema “pistriku” maine tekitas talle ajapikku sellise poliitilise kapitali, mille najalt oli võimalik venelastega läbirääkimisi pidada ja rahu sõlmida.
Samamoodi võime vaadata, kuidas venelased hiinlaste territoriaalsetele nõudmistele järele andsid. Kui see oleks toimunud Jeltsini valitsuse ajal, oleks teda süüdistatud riigireetmises, sest teda tajuti nõrgana. Putinit ei pidanud keegi nõrgaks ja seetõttu sai tema sõlmida kokkuleppeid, mis aitasid kaasa suhete stabiliseerumisele ja paranemisele Hiinaga.
Pean siin silmas, et kui kedagi tajutakse rahuloojana, siis on sellel isikul väga raske tegelikult rahu luua, sest teda peetakse nõrgaks. Seetõttu on kasulik vahel pistrikuks kehastuda.
Samas märgin, et siirusetus ei puuduta üksnes Trumpi, sest kui ta räägib, et muidugi Ukraina võib võita, siis tegelikult keegi ei usu teda. Eurooplaste reaktsioon sellele väitele oli, et “Olge ettevaatlikud, Trump üritab süüd Ukraina läbikukkumise eest meile jätta” – järelikult ei usu ka eurooplased ise, et Ukraina võiduteel on. Ukraina võidukursi korrutamine on üks nendest vormelitest, mida on kohustuslik deklameerida selleks, et näidata üles oma lojaalsust võimu narratiivi suhtes, mis kogu sõda käigus hoiab. Ja sedasi me korrutamegi lõputult samu absurdseid loosungeid: “see sõda oli provotseerimata, Ukraina on kohe-kohe võitmas, ukrainlastest hukkunute hulk on madal, samas kui venelased surevad massiliselt “inimlainete” rünnakutes, Zelenski on demokraatlik riigipea” ja kõik muu seesugune.
Ukraina võidukursi korrutamine on üks nendest vormelitest, mida on kohustuslik deklameerida selleks, et näidata üles oma lojaalsust võimu narratiivi suhtes, mis kogu sõda käigus hoiab. Ja sedasi me korrutamegi lõputult samu absurdseid loosungeid: “see sõda oli provotseerimata, Ukraina on kohe-kohe võitmas, ukrainlastest hukkunute hulk on madal, samas kui venelased surevad massiliselt “inimlainete” rünnakutes, Zelenski on demokraatlik riigipea” ja kõik muu seesugune.
Glenn Diesen
Sellised väited on vajalikud vaid sõja pikendamiseks. Tänaseks ei ole mitte kusagile jäänud raasugi ausust. Kõik valetavad rahulepingut välistava ning sõda jätkava narratiivi ülal hoidmise nimel…
Aga millised on Teie hinnangul Keir Starmeri, Emmanuel Macroni, Ursula von der Leyeni ja Friedrich Merzi seisukohad selles küsimuses? Poola peaminister Donald Tusk avaldas sotsiaalmeediaplatvormil X, et tema arvates püüab Trump meid petta ja vastutust Ukraina sõja eest meile üle anda. Eeldan, et nad ei satuks sellisesse paanikasse, kui neile tunduks, et see sõda liigub nende jaoks soodsas suunas. Sest miks ei peaks inimesed, kes enda arvates niikuinii võitmas on, tahtma vastutust võtta?
Gilbert Doctorow: Euroopa poliitiline eliit on Ukraina košmaaris nii sügaval sees ja end ise sellesse nii põhjalikult kaasanud, et neil ei ole tänaseks enam võimalik reaalsusele näkku vaadata. Seetõttu suhtuvad nad armutult igasse EL-i liikmesriiki, kes rivist välja astub, nagu näiteks Slovakkia ja Ungari seda Robert Fico ja Victor Orbáni juhtimisel teinud on. Samal ajal lükkavad nad üha edasi nii oma plaanitud samme kui ka tõsiasjadele otsa vaatamist.
Euroopa poliitiline eliit on Ukraina košmaaris nii sügaval sees ja end ise sellesse nii põhjalikult kaasanud, et neil ei ole tänaseks enam võimalik reaalsusele näkku vaadata. Seetõttu suhtuvad nad armutult igasse EL-i liikmesriiki, kes rivist välja astub, nagu näiteks Slovakkia ja Ungari seda Robert Fico ja Victor Orbáni juhtimisel teinud on.
Gilbert Doctorow
Soovin veel ühe asja siin selgeks teha – täpsemalt selle, mis puudutab Trumpi levitatavaid valesid ja kahepalgelisust. Võimalik, et selliseid valesid esineb mõnes valdkonnas veel, kuid kõige silmapaistvamad on need seoses Ukrainaga ja Ukraina ning Venemaa vahelise sõjaga. Eelnevalt nimetatud põhjustel ei julge Trump neil teemadel siiralt ja otsekoheselt sõna võtta, vastasel juhul kaotaks ta kogu oma poliitilise tagala ja isegi kui teda kohe ametist maha ei võetaks, siis igal juhul oleks tal ees vaid viimased tähtsusetud päevad, kuni talle asemik leitakse.
Kuid muus osas oli Trumpi ÜRO-s peetud kõne igati aus ja siiras ning väljendas tema juhirolli. Kuidas keegi tema juhtimist hindab, on juba eraldi küsimus ja iga kuulaja enda otsustada. Trump avaldas oma ehedaid mõtteid näiteks avatud piiride ning taastuvenergia kui traditsioonilise fossiilkütuse väljavahetaja suhtes ja kui keegi vaevus tema kõnet lõpuni kuulama, siis võis täheldada ausust ja avameelsust ka multipolaarse maailma teemal.
Täpsemalt ütles Trump, et iga riigipea kohustus on hoolitseda oma rahva jõukuse eest ning toetada oma enda rahva traditsioone, mis tema riigi ainulaadseks ja suveräänseks muudavad. Selline üleskutse vastandub 180 kraadi neokonservatiivide ja globalistide püüdlustele ja ma usun, et see tuli Trumpi südamest. Seega võime öelda, et süda on tal olemas ja aegajalt ta ka avaldab sellest midagi, kuigi ta ei tee seda Ukraina ja Venemaa teemal.
Glenn Diesen: Saan aru, mida Te silmas peate. Ka John Mearsheimer tõlgendas seda paberil üsna agressiivse retoorikana kõlanud väidet Ukraina sõja suhtes käte puhtaks pesemisena Trumpi poolt. Minu jaoks kõlab selline tõlgendus usutavalt, sest sisuliselt ütles Trump: “Tulistage aga Vene lennukid alla, kui te seda soovite, aga USA selles aktsioonis ei osale. Te võite kehtestada Venemaale rohkelt hävitavaid sanktsioone, mis hukutavad Euroopa, aga sammuge teie vapralt ees ja küll meie kunagi hiljem kaasa tuleme. Me saadame teile selle missiooni täitmiseks kõik vajaminevad relvad, Ukraina võib kogu oma territooriumi tagasi vallutada, aga relvad selleks peate te meilt ostma.” Kuid reaalsus on selline, et eurooplastel ei ole ameeriklastelt relvade ostmiseks raha, ameeriklastel ei ole piisavalt relvi, mida müüa ning Ukrainal hakkavad sõdurid otsa lõppema. Seetõttu kõlas Teie artiklis toodud mõttekäik väga usutavalt.
Reaalsus on selline, et eurooplastel ei ole ameeriklastelt relvade ostmiseks raha, ameeriklastel ei ole piisavalt relvi, mida müüa ning Ukrainal hakkavad sõdurid otsa lõppema.
Glenn Diesen
Siiski pean oluliseks märkida, et ka tühjadel sõnadel on siiski mingisugune kaal ja selline retoorika võib osutuda lõppastmes ohtlikuks. Võtame näiteks rakettide sügavamale Venemaa aladele tulistamise jutu. Ameerikast selle jaoks relvade lubamine oligi see, mis senaator Lindsey Grahami elevile ajas – tema vaimusilmas terendas tulevik, kus USA ei sea relvade ekspordile enam mingeid piiranguid. Kuid kui Ameerika rakettidega tulistatakse Venemaad, siis on tegemist Ameerika rünnakuga Venemaa vastu. Ja kui sellised sõnad on kord juba välja lausutud, siis ei ole Venemaal muud võimalust, kui nendega arvestada. Venelased väljendusid väga selgelt, et kui keegi Euroopas kavatseb Venemaa lennukeid alla tulistada, siis see tähendab sõda Euroopaga. Aga paistab, et retoorika üksnes intensiivistub.
Gilbert Doctorow: Oleks tõepoolest murettekitav, kui nendes väidetes ja Euroopa valitsejate rusikatega vehkimistes reaalselt midagi tõest peituks. Trump juhtis oma kõnes lihtsalt tähelepanu asjaolule, et see kõik on bluff. Nii Trump kui Euroopa valitsejad teavad, et Euroopal ei ole ilma USA-ta millegi ette võtmiseks ressursse. Samuti osutas ta oma alluvate blufile, kes lubavad Trumpile, et nad võivad saata Ukrainale 3000 raketti, et Kiiev saaks neid sügavale Venemaa sisemaale tulistada.
Vene analüütikud on riigitelevisioonis välja toonud, et kõnealuseid relvi ei ole veel toodetud. Me räägime millestki, mis võib valmis saada alles kahe-kolme aasta pärast. Isegi kui Trump lubas Ukrainale uusi relvi saata, siis ta ei täpsustanud, millal. Või õigemini küll mainis midagi, aga mitte tõsiseltvõetavalt. Igal juhul ei juhtu see järgmise kolme nädala jooksul. Seega on ka Trumpi agressiivsus, mis oleks võinud Lindsey Graham`i taolisi inimesi rõõmustada, kokkuvõttes bluff.
Samal ajal ei taha Putin, kes on erialalt jurist, astuda omalt poolt sõjas radikaalseid samme ilma parlamendi volituseta. Siinkohal läheb jurist Putin kohati vastuollu Vene sõjaväe ülemjuhataja Putiniga, kuid need pinged on juba pikka aega kasvanud ja vajavad lahendamist.
Glenn Diesen: Zelenski kuulutas, et ta võib Moskvat Tomahawk rakettidega rünnata või midagi selles stiilis, kuid ma lugesin ühte kinnitamata raportit selle kohta, et Tomahawkid ei ole tegelikkuses niipea Kiievi poole teel, kuna see vallandaks otsese sõja NATO ja Venemaa vahel. Seega paistab, et kogu meid ümbritseva sõgeda retoorika taga on kuskil veel säilinud kaine mõistuse riismed.
Tervest mõistuses rääkides… mis Teie hinnangul Ukraina lahinguväljadel just praegusel hetkel toimub? Jälgisite seda sõda oma “Sõjapäevikutes” väga põhjalikult, ent sündmustik on aja jooksul edasi hargnenud. Püüdsime auke lappida uute relvade saatmise ja agressiivsemate värbamisstrateegiate rakendamisega Ukrainas. Kuid praegu on piiramissõngas mitmed piirkonnad, mitte ainult Pokrovsk või Kostjantõnivka, vaid ka Kupjansk, mis võib olla isegi kõige kriitilisem, ning ka Zaporizhzhia on tänaseks nii läänest kui idast ära lõigatud.
Mind paneb muretsema väljavaade riikidest, mis jõuavad meeleheite piirile – ja Te ütlesite, et eurooplased on end selle sõjaga täielikult sidunud ja et diplomaatilist väljapääsu ei eksisteeri –, ning seega tehakse midagi rumalat. Hetkel ei paista Euroopas rumalusest puudu jäävat. Mis Teie hinnangul toimub? Küsin seda seetõttu, et venelased transpordivad oma Orešnikke juba Valgevenesse. Kas nad teavad midagi, mida meie ei tea?
Gilbert Doctorow: Siin on paar olulist aspekti. Kõigepealt täpsustan kuulajate elu lihtsustamiseks, et Kupjanski peetakse üheks Ukraina sõjaväe suureks kindlustatud pidepunktiks. See on logistiline keskus, kuid samas ka Harkovit kaitsev linn. Venelaste strateegia näeb ette Harkovi vallutamist ilma Harkovi enda vastu suunatud maismaarünnakuta, mis võiks kaasa tuua palju tsiviilohvreid. Harkov ei ole mitte üksnes Ukraina suuruselt teine linn, vaid sisuliselt venekeelse elanikkonnaga linn, mis tähendab, et rünnaku korral tapaks venelased oma inimesi. Seetõttu piiravad nad Harkovi ümber ja Kupjanski vallutamine on oluline osa sellest plaanist.
Igatahes on vene väed juba Kupjanski südames ja suurema osa Kirde-Ukraina jaoks omab see tähtsust seetõttu, et Harkovi regiooni kasutati Vene Belgorodi ja Kurski regiooni vastaste rünnakute platsdarmina. Täpsemalt kuulusid suur osa neist 700 Ukraina sõdurist, kelle venelased kuuldavasti Kupjanskis ümber piirasid, nn vene vabatahtlikku armeesse või tuumikusse, mis koosnes Venemaalt üle jooksnud isikutest, keda ukrainlased relvastasid ja saatsid terroritegusid toime panema ja tsiviilisikuid tapma Ukraina esimesel sissetungil piirialadele, mis toimus umbes aasta tagasi, enne Kurski ja Belgorodi operatsiooni. Venelased ihkavad kõiki neid ülejooksikuid maha tappa ja minu teada on algsest 750-st juba 250 tapetud.
Kuid see ei ole siiski hetkel sõja peamine raskuskese. Põhirinne on jätkuvalt Donetski oblastis ja just seal liiguvad venelased edasi. Tõenäoliselt toimub Pokrovski linnas midagi sarnast nagu praegu Kupjanskis.
Vene televisioonis arutatakse praegu Odessa vallutamise vajadust. Kaarti vaadates näeme, et merenduse seisukohast on Odessa Krimmile üsna lähedal ning seetõttu on Odessa kui võimaliku võtmetähtsusega baasi vastu huvi tundnud ka britid ja prantslased. Kui nüüd venelased Odessa vallutavad, siis ütleb see meile üsna palju selle kohta, kuidas sõda lõppeb: ilma Odessata kaotavad britid ja prantslased huvi Ukraina vastu.
Vene televisioonis arutatakse praegu Odessa vallutamise vajadust. Kaarti vaadates näeme, et merenduse seisukohast on Odessa Krimmile üsna lähedal ning seetõttu on Odessa kui võimaliku võtmetähtsusega baasi vastu huvi tundnud ka britid ja prantslased. Kui nüüd venelased Odessa vallutavad, siis ütleb see meile üsna palju selle kohta, kuidas sõda lõppeb: ilma Odessata kaotavad britid ja prantslased huvi Ukraina vastu.
Gilbert Doctorow
Nii et sellised arengud on prognoositavad, kuid kõik see liigub väga aeglaselt edasi ja samal ajal ei seisa maailm paigal. Just seetõttu usungi, et Trump survestab Putinit asjaga kiiresti ühele poole saama ja astuma mingit radikaalset sammu, näiteks Orešnikuga Kiievi režiimi kukutama.
Glenn Diesen: Seega Teie arvates on tõenäoline, et Venemaa kukutab Ukraina valitsuse? Eesliini lagunedes lähevad nad segaduse suurendamiseks otse Kiievi kallale? Ei saa küll öelda, et venelased Kiievit siiani üldse puudutanud ei ole, kuid selline käik ei oleks ilmselt Venemaal eriti populaarne, arvestades Kiievi rolli Venemaa ajaloos – Venemaa kasvas ju välja Kiievi-Vene riigist. Kas Teie hinnangul võib valitsust kukutav rünnak juba lähiajal teostuda?
Gilbert Doctorow: Esiteks kõrvaldab Orešniku olemasolu suure osa vastupanust Kiievi ründamisele. See ei tähenda Lavra, Vene Õigeusu Kiriku ajaloo seisukohalt väga olulise ja kuulsa kloostri ning Vene pühakute reliikviate säilitamise asupaiga hävitamist. Valitsuse kukutamiseks ei ole venelastel vaja rünnata Kiievit tervikuna, vaid ainult Bankova tänavat, kus asub Zelinski oma lähima ringkonnaga, ja võib-olla veel paari kohta. Materiaalne kahju Kiievile oleks sealjuures minimaalne.
Usun, et väga palju sõltub Trumpist. Kui Trump kehtestaks tõesti Venemaa majandust päriselt kahjustavaid sanktsioone – mis on tema võimuses – siis see võib survestada Putinit loobuma senisest aeglasest kurnamissõja taktikast ning kukutama Zelenski režiimi.
Kui Trump kehtestaks tõesti Venemaa majandust päriselt kahjustavaid sanktsioone – mis on tema võimuses – siis see võib survestada Putinit loobuma senisest aeglasest kurnamissõja taktikast ning kukutama Zelenski režiimi.
Gilbert Doctorow
Glenn Diesen: Arvasin, et midagi sellist oleks võinud juhtuda pärast rünnakut Venemaa tuumajõududele, et see oleks teinud lõpu kurnamissõjale. Kuid paistab, et venelased jätkavad ikka sama lähenemisega.
Oleme jõudnud viimase küsimuseni. Milline on Teie seisukoht hiljutiste pingete osas eurooplaste ja Venemaa vahel? Intervjueerisin paar päeva tagasi kolonel Douglas McGregorit, endist USA kaitseministri nõunikku, ja kolonel McGregor väitis, et ta on rääkinud eraviisiliselt erinevate USA luureteenistuse töötajatega, kes väitsid kõik eranditult, et eurooplaste väited Venemaa droonide sissetungide kohta nende õhuruumi on väljamõeldis. Nende sõnul eurooplased liialdasid, kusjuures eriliselt paistsid liialdatud dramatiseeringutega silma Eesti esindajad. McGregori luureteenistujatest allikad väidavad ka seda, et Poola tunnistas täiesti avalikult, et nendel droonidel ei olnud lõhkepäid. Venelased muidugi lähevad oma versioonis veelgi kaugemale ja ütlevad, et loomulikult ei olnud seal lõhkepäid, aga lisaks ei olnud need ka Vene droonid ning et droonid saatis petteoperatsiooni käigus välja Ukraina. Mul ei ole mingeid tõendeid, seega ei ole minu asi kommenteerida, kelle versioon siin õige on.
Aga mida Teie arvate nendest pingetest? Sest isegi kui Venemaa saadabki droone signaali saatmiseks Euroopale, et me võime sõja ka teie õuele tuua, kui soovite, ajab mind siiski veidi segadusse Euroopa suhtumine, peaaegu kihevil olek, et nad saavad nüüd näidata Venemaa provokatsioonile, mis justkui annab neile põhjuse sõda eskaleerida ja USA sellesse veelgi sügavamalt mässida.
Kolonel McGregor väitis, et ta on rääkinud eraviisiliselt erinevate USA luureteenistuse töötajatega, kes väitsid kõik eranditult, et eurooplaste väited Venemaa droonide sissetungide kohta nende õhuruumi on väljamõeldis.
Glenn Diesen
Isegi Norras Oslos arvati, et seal nähti drooni, ja koheselt vallandus ka hüsteeria. Aga lõpuks ei olda kindlad, kas see ikka oli droon, ja järgmisel päeval arreteeriti keegi ühe teise drooni pärast, kuid lõpuks tuli välja, et paanikat tekitanud lennumasina lennutaja oli norrakas. Lihtsalt see impulss erutuda võimalusest, et nüüd lõpuks on venelased meid rünnanud ja nüüd me saame midagi teha… see kõik on minu jaoks väga kummaline.
Gilbert Doctorow: Keegi meist ei tea kindlalt, mis täpselt toimub, ja ma kahtlen, et me seda veel aastakümnete jooksul teada saame, kuid igaüks meist tõlgendab olukorda lähtuvalt sellest, kuidas me asju näeme.
Mina saan aru nii, et praegune olukord sobib väga hästi kokku tüüpiliste valelipu operatsioonidega, mida kavandab ja osaliselt viib ka läbi Ühendkuningriigi salaluureteenistus MI6. Siin on oluline märgata ajastust. Eestist rääkides ütles Kaja Kallas, et sel aastal on venelased neli korda Eesti õhuruumi rikkunud. Aga kui see sedasi on, siis millest nüüd sedavõrd häälekas reaktsioon – miks te varem midagi ei öelnud? Miks see just praegu päevakorda on tõstetud? Miks Norra järsku asjasse on segatud? Mis puutub siia ülepea Taani ja lärmi teeb just Taani peaminister, mitte riigi sõjavägi? Neil ei ole endi sõnul aimugi, kust need droonid tulevad. Need võivad tulla mõnelt Läänemerel paiknevalt laevalt, mis võib kuuluda kellele tahes, ja tuntud russofoobist Taani peaministri sõnul “ei saa välistada Venemaad”. Hea küll.
Praegune olukord sobib väga hästi kokku tüüpiliste valelipu operatsioonidega, mida kavandab ja osaliselt viib ka läbi Ühendkuningriigi salaluureteenistus MI6.
Gilbert Doctorow
Mina usun, et hiljuti aset leidnud intsidentide ning seda ümbritseva ažiotaaži taga on brittide luureteenistus MI6, sest toimuv järgib täpselt nende tavapärast mustrit. Vaadeldes viimasel kümnendil aset leidnud valelipuoperatsioone, olgu siis Süürias või Venemaal või mõnes Venemaaga seonduvas paigas, langevad sündmused kokku millegi muuga. Näiteks Alexei Navalnõi mõrv leidis aset täpselt üks nädal enne Müncheni julgeolekukonverentsi, kus Navalnõi lesk oli juba enne mõrva aset leidmist kummalisel kombel planeeritud esinema.
Kas pole huvitav? Kellel oli ligipääs Navalnõile? Brittidel on väga laiahaardeline spioonide ja tegevuste võrgustik üle kogu Venemaa ning eriti palju abi on neil inimestest, kes suudavad end venelase pähe esitleda, sh näiteks vene keelt kõnelevatest ukrainlastest, kes nendega koostööd teevad.
Ütlesin toona, et britid tapsid Navalnõi, ja ütlen ka nüüd, et praegu oleme me tunnistajateks Briti tegevuskavale, mida viiakse ellu ukrainlaste toel. Ukrainlased olid toimuvaga kursis, sest selle kaudu teadvustati eurooplastele, kui kasulik võib Ukraina neile olla, varustades neid oma unikaalse tehnoloogia ja riistvaraga, mille abil on võimalik odavalt – mitte 50 000 dollari kuluga raketi kohta, vaid 20 000 dollari eest – hävitada Vene droone. See oli muidugi Zelenski jaoks väga isutav perspektiiv. Kui me vaatame pilti laiemalt, siis näeme, et drooniintsidente kasutati selleks, et käivitada (potentsiaalselt väga kulukas) Euroopa “droonimüüri” loomise programm.
Brittidel on väga laiahaardeline spioonide ja tegevuste võrgustik üle kogu Venemaa ning eriti palju abi on neil inimestest, kes suudavad end venelase pähe esitleda, sh näiteks vene keelt kõnelevatest ukrainlastest, kes nendega koostööd teevad.
Gilbert Doctorow
Kuid minu jaoks on oluline tegur jälle ajastus. Väidetavalt sai kogu lugu alguse Venemaa droonide rünnakust Poolale ja Rumeeniale. Seejärel leidis koheselt aset intsident, kus Venemaa sõjalennukid lendasid Eesti õhuruumis. Kõik see toimus vahetult pärast Zapad 25 ehk Venemaa ja Valgevene iga nelja aasta tagant toimuvaid regulaarseid ühisõppusi, kus osales 100 000 Venemaa sõdurit ja mida vaatles 25 välisdelegaati, kelledest paljud olid ilmselgelt olulised nii Venemaa relvaekspordi seisukohalt kui ka selles osas, mis puudutab perspektiive sõlmida tulevikus kahepoolseid julgeolekukokkuleppeid. Selle kõige taustal on vastavad operatsioonid igati kasulikud, juhtimaks tähelepanu eemale Zapad-25 edukast läbiviimisest.
Glenn Diesen: Selge on see, et meedias levitatavate sisutühjade loosungite taga on peidus oluliselt keerukam reaalsus. Suur aitäh Teile, et võtsite aega minuga vestlemiseks! Hindan Teie perspektiive kõrgelt, nagu alati.
Gilbert Doctorow: Tänan kutsumast, hindan kõrgelt Teie panust erinevate vaatenurkade publikuni toomisel, kuna inimestel on nii vajadus kui ka õigus puutuda kokku olustiku läbi valgustamisega teistsuguste nurkade alt.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Tõsiasi, et Trumpi administratsioon on tänaseks tõestanud Ameerikas käibiva amüsantse tähelepaneku tõesust, mille kohaselt “ükskõik kelle poolt sa ka ei hääletaks, lõpuks saad ikka John MaCaini”, on selge kõigile. Vähemasti kõigile, kes on jälginud Trumpi furoori tekitavate, kaootiliselt vastuoluliste sõnavõttude taustal tema administratsiooni reaalset välispoliitikat, milles jätkub kõikide agendade jätkupidevus kõikides maailma regioonides ning mille märksõnadeks on sõjad, varisõjad, pommituskampaaniad, šantaaž, riigipöörded, poliitmõrvad, sanktsioonid, ähvardused ja muu eriteenistuste ning mitteformaalsete võimuvõrgustike poolt kasutatav, mis on Washingtoni poliitikat iseloomustanud alates vähemasti 1950ndatest aastatest.
Ultimatiivselt ei ole Ühendriikide globaalset programmi määravad võrgustikud Ameerika kodanikele ei nähtavad ega nende poolt valitavad ning nende poolt seatud kurss ei ole vääratav ühegi presidendi poolt, kes ei soovi saada “üksiku vaimuhaige mõrtsuka” kuulist mõrvatud või vähemasti ametist tagandatud.
Ultimatiivselt ei ole Ühendriikide globaalset programmi määravad võrgustikud Ameerika kodanikele ei nähtavad ega nende poolt valitavad ning nende poolt seatud kurss ei ole vääratav ühegi presidendi poolt, kes ei soovi saada “üksiku vaimuhaige mõrtsuka” kuulist mõrvatud või vähemasti ametist tagandatud.
Adrian Bachmann
Sestap on õigustatud ka Gilbert Doctorowi käsitlus Trumpi “vingerdamisest” lootuses maskeeriva retoorika abil mingilgi määral rahuldada oma valijate soovi näha Washingtoni tagasitõmbumist globaalsest impeeriumist ja sõdadest tavaliste ameeriklaste probleemide lahendamise nimel. Seda ei saa aga päris kindlasti juhtuma, kuna Ühendriikide poliitilise süsteemi täielik kaaperdatus avalikkuse eest varjatud ning aruandekohustuseta mitteformaalsete võrgustike poolt on jõudnud tasemeni, kus see on lahustatav üksnes kodusõja, kaotatud maailmasõja või mingi seninähtamatu sotsiaalmajandusliku kataklüsmi tulemusena, mis USA võimusüsteemi üleval hoidvad informatsioonillised, küberneetilised ja ainelis-finantsilised toimimisloogikad segi paiskavad.
Ühendriikide poliitilise süsteemi täielik kaaperdatus avalikkuse eest varjatud ning aruandekohustuseta mitteformaalsete võrgustike poolt on jõudnud tasemeni, kus see on lahustatav üksnes kodusõja, kaotatud maailmasõja või mingi seninähtamatu sotsiaalmajandusliku kataklüsmi tulemusena, mis USA võimusüsteemi üleval hoidvad informatsioonillised, küberneetilised ja ainelis-finantsilised toimimisloogikad segi paiskavad.
Adrian Bachmann
Esifoto: Saku_rata160520/Shutterstock.com