AudioMaailmavõim & geopoliitikaSuur lugu

USA erukolonel Ukraina sõjast: Militaarstrateegiline realiteet ja meediapilt eksisteerivad erinevates maailmades (2. osa)

Teenekas Ameerika Ühendriikide erukolonel Douglas Macgregor annab intervjuus oma nägemuse Venemaa Ukraina-invasiooni tagamaadest ja perspektiividest, tuues esile sõja strateegilise realiteedi ja meedia poolt loodud kuvandi inkongruentsuse. Macgregori hinnangul on meediakajastus Ukraina sõjast segu strateegilisest soovmõtlemisest, propagandast ja moraalsetest topeltstandarditest.

Kolonel Douglas Macgregor (s. 1953) on esimese lahesõja (1991) veteran ning tõenäoliselt kõige hinnatum USA viimaste kümnendite soomusüksuste komandör. Tema juhitud üksused hävitasid lahesõjas 23 minutiga 70 Iraagi tanki ja lahingsoomukit, kandmata samas ühtegi kaotust. Macgregori juhitud üksused saavutasid ka lahesõjajärgsetel õppustel ülekaalukad võidud vastasmeeskondade üle ning teda on peetud USA armee üheks novaatorlikumaks lahingtaktikate uuendajaks. Macgregori teos “Transformatsioon tule all” valiti Iisraeli kindralstaabi ülema Aviv Kochavi poolt Iisraeli kaitsevägede reformi alustekstiks. 2020. aastal kaalus president Donald Trump Macgregorit Ühendriikide suursaadiku positsioonile Saksamaal ning 2020. aasta novembrist teenis ta kolm kuud USA kaitseministri Christopher Milleri erinõunikuna kuni Trumpi presidentuuri lõpuni 2021. aasta  jaanuaris.

Vaatamata esmaklassilistele omadustele nii sõjakogenud väliohvitseri kui strateegina sai Macgregori sõjaväeline karjäär kammitsetud tänu mehe “halvale kombele” lausuda välja ebamugavaid tõsiasju poliitiliselt ebakorrektsel viisil. Nagu alljärgnevast intervjuust nähtub, ei ole julgus juhtida tähelepanu maha vaikitud asjaoludele ja argumentidele kolonel Macgregorist lahkunud ka erru mineku ajal.

Douglas Macgregor

Erimeelsused Washingtonis

Kaitseministeeriumis on enamalt jaolt inimesed, kes ei taha sõdida “päris sõda” päris vaenlase vastu, kes oskab meile ka vastu sõdida, sest nad teavad, et selleks ei olda valmis. Nad teavad, et USA sõjavägi on ettevalmistamata, treenimata ja varustamata. Nad teavad seda, sest nad on ise panustanud sellesse kaosesse, mis tänaseks kaitseministeeriumis valitseb. Inimesed nagu Kindral Mark Milley on seega kindlasti igasuguse Venemaa provotseerimise ja USA sõjalisse konflikti kaasamise vastu, sest ta teab, et me lihtsalt ei ole selleks valmis. See on selge.

Probleem seisneb aga selles, et leidub teisi keevaverelisi. Siinkohal tahaksin märkida, et me ei saa keskenduda vaid Bideni administratsioonile, sest parteiline kuuluvus ei mängi siin mingit rolli – mõlemad pooled on selles võrdselt süüdi, sest mõlemad Ühendriikide suurparteid annavad aru täpselt samadele rahastajatele ja need rahastajad paraku tahavad konflikte, sest konflikt teeb neid rikkamaks. Nad aga alahindavad sellest tingitud ohte, sest neil puuduvad sõjaväelised kogemused ning nad ei tea, kellega nad rinda pistavad.

Olen lugenud arvukalt raporteid, mille on koostanud endised USA erioperatsioonide vägede sõdurid ja merejalaväelased, kes on pärast sõja puhkemist käinud Ukrainas ning kes on õudusega kirjeldanud seda, mida tähendab sõda venelaste vastu, soovitades üksmeelselt mitte sinna minna, sest kui sa seda teed, saad sa surma. Venemaal on päris sõjavägi ja Ukrainas toimub reaalne ja intensiivne konventsionaalne sõjategevus. Ameerika relvajõudude lahingkogemused on Ukraina sõja kontekstis täiesti irrelevantsed. USA sõjaväel on seni olnud voli teha, mida iganes ise soovitakse, sest meil oli lihtsalt sedavõrd tugev ülekaal nii Iraagis kui Afganistanis, kus meie vastastel ei olnud ei sõjaväge, õhuväge ega efektiivset õhutõrjesüsteemi. Aga USA sõjaväelased teavad, et Venemaa vastu neil sellist võimalust ei ole.

Venemaal on päris sõjavägi ja Ukrainas toimub reaalne ja intensiivne konventsionaalne sõjategevus. Ameerika relvajõudude lahingkogemused on Ukraina sõja kontekstis täiesti irrelevantsed. USA sõjaväel on seni olnud voli teha, mida iganes ise soovitakse, sest meil oli lihtsalt sedavõrd tugev ülekaal nii Iraagis kui Afganistanis, kus meie vastastel ei olnud ei sõjaväge, õhuväge ega efektiivset õhutõrjesüsteemi. Aga USA sõjaväelased teavad, et Venemaa vastu neil sellist võimalust ei ole.

Probleem on aga selles, et Washingtoni inimestele see kõik ei loe, sest nende ülesandeks on teenindada oma rahastajaid. Lisaks eksisteerib USA-s ka niinimetatud „pommita mõnuga” mentaliteeti omav seltskond ehk hulk inimesi, kes on alati valmis keda iganes millal iganes pommitama ja ründama, sest nende arvates demonstreerib see maailmale Ameerika üleolekut. Lisaks on nende jaoks täiesti loomulik kasutada teiste riikide vastu jõuvõtteid, mida toetab ka USA välisministeerium, mis on alati valmis teisi kiusama, et sundida neid aktsepteerima poliitikaid, mida USA parasjagu tahab teistele riikidele peale suruda.

Ma usun aga, et sellele saabub peagi lõpp, sest ajapikku on paljudele ka Euroopas jõudnud pärale arusaam, millest indialased, hiinlased ja enamik asiaate, aga ka enamik aafriklasi ja ladinaameeriklasi on ammu aru saanud – USA on türann. Paratamatult jõutakse varem või hiljem tõdemuseni, et niipea kui sa Washingtoniga ei nõustu, siis me tembeldame su vaenlaseks ja püüame sind karistada, kasutades selleks oma kontrolli maailma finantssüsteemi üle.

Ma tõesti usun, et sellega on nüüd lõpp. Küll aga ei arva ma, et see tingimata Venemaa jaoks halvasti lõpeb.  Venemaa saab selles kindlasti kannatada, sest iga riik, mis osaleb sõjas, saab sellest räsitud. Ka meil võttis teisest maailmasõjast taastumine kaua aega ja see ei olnud kindlasti lihtne. Ent peamine tähelepanek on siiski see, et Venemaa tuleb sellest välja.  

Ka hiinlased on saanud vajaliku tõuke Venemaale oma toetuse avaldamiseks tänu hiljuti Roomas Hiina välisministriga kohtunud Jake Sullivanile (s.o president Bideni riikliku julgeoleku nõunik), kes läks kohtumisele sisuliselt Hiinat ähvardama. See ongi USA esimene reaktsioon mistahes olukorras, niipea kui keegi meiega ei nõustu – me ähvardame teisi. Me ei praktiseeri seda, mida Briti impeerium tavatses teha vähemalt kuni esimese maailmasõjani – miskit, mida kutsutakse “vaenlaste ökonoomikaks”. Meie lahendus on öelda: sa oled kas meie poolt või meie vastu. Brittidel oli seevastu kombeks uurida, kellega õnnestuks koostööd teha, kes on neutraalne ning kes kujutab endast tõsist probleemi ja tuleks seetõttu mingil moel isoleerida. Meie ei mõtle sedasi ja see on osa meie moraalsest kahepalgelisusest, mis kaasneb globalistide marksistlik-elitaarse mentaliteediga. Nad arvavad, et tarkuse, moraalsuse ja vooruse täielik monopol on meie käes ning kõik, kes on teist meelt, on loomulikult selle kõige vastandid.

Petteoperatsioonid

Võitval poolel ei ole tavaliselt kombeks petteoperatsioone (ing false flag) korraldada ja praegu on venelased lahinguväljal selgesti võitmas. Seega ma ei näe põhjust, miks Venemaa peaks üritama mõnda võltsrünnakut läbi viia. Kui keegi seda kaalub, siis teeks seda pigem ukrainlased viimase meeleheitliku katsena USA-d konflikti sisse tõmmata. Kindlasti on võimalik, et nad püüaksid, eeldusel, et neil on see võimekus, kasutada biokeemilisi vahendeid. Ukrainal piisaks  lasta üks Vene päritolu rakett Poola territooriumile ja väita seejärel, et seda tegid venelased. See ei ole välistatud ja me peaksime selliseks sündmuste arenguks valmis olema.

Taaskord, ma ei usu, et venelased seda teeksid, sest neil lihtsalt puudub selle järele vajadus. Pigem on venelased huvitatud relvarahu leppe allkirjastamisest ja enda dikteeritud tingimuste aktsepteerimisest. Need tingimused, nii palju kui mina tean, ei ole ka just kuigi palju muutunud ning on üldiselt üpris selgesõnalised: Ukrainast saaks neutraalne riik, mis ei ole seotud kummagi blokiga; Donbass oleks de facto iseseisev ja Kiiev tunnustaks Vene identiteeti; ning Ukraina loobuks kõigist nõudmistest seoses Krimmi poolsaarega, sest Krimm ei ole olnud ajalooliselt Ukraina osa.

Need on kolm primaarset nõudmist, kuid kindlasti on teisigi küsimusi, mida tahetakse arutada, näiteks tagatised selles osas, et tulevased Ukraina valitsused ei käitu Moskva suhtes vaenulikult ega võõrusta oma territooriumil relvi või relvasüsteeme, mis on mõeldud Venemaa hävitamiseks. Ma usun, et Venemaa oleks nõus (Ukrainale) Austria laadse neutraalsuse tüüpi lahendusega, kuid on ilmselge, et nii Blinken, Victoria Newland kui nende kaaskond, küllap ka härra Soros, on valmis sellise lahenduse vastu võitlema viimse ukrainlaseni. Ma loodan, et see nii ei ole, aga paraku on hetkel väljavaated just sellised.

Olen kuulnud, et leidub tõendeid selle kohta, [et Venemaa võidakse sarnaselt Süüriaga lavastada süüdi biokeemilise rünnaku korraldamises], aga ka selle kohta, et MI6, mis on äärmiselt efektiivne organisatsioon ning mis tegutses äärmiselt osavalt Süürias, võib [Ukraina konfliktiga] seotud olla. Kes teab? Kõigil riikidel on oma luureteenistused ja moel või teisel on need kõik selliste konfliktidega seotud, nii et ma olen kindel, et nii Ted Postol kui ka Briti allikad võiksid seda seotust kinnitada.

Pean aga tunnistama, et see valdkond ei ole minu spetsialiteet, milles mul oleks suured teadmised. See tähendab, et kõik, mida ma tean, on leitav avalikest kanalitest, mistõttu olen avatud kõikvõimalikele erinevatele stsenaariumitele.  Samas olen korduvalt öelnud ka seda, et nii kaua, kuni keegi, kes ei ole ei ukrainlane ega venelane, pole kohapeal käinud ja võimalike tõendusmaterjalidega tutvunud, ei ole meil võimalik kindlad olla, mis Ukrainas tegelikult toimub. Näiteks suur osa sellest, milles serblasi Balkanil süüdistati, osutus valeks, ning selle kinnitamisel olid suureks abiks soomlased, kes vahendasid toimuva kohta ülejäänud maailmale tõde. Ka praegu oleks meil hädasti vaja tõerääkijaid, kuid hetkel neid kindlasti veel ei leia.

kuni keegi, kes ei ole ei ukrainlane ega venelane, pole kohapeal käinud ja võimalike tõendusmaterjalidega tutvunud, ei ole meil võimalik kindlad olla, mis Ukrainas tegelikult toimub. Näiteks suur osa sellest, milles serblasi Balkanil süüdistati, osutus valeks, ning selle kinnitamisel olid suureks abiks soomlased, kes vahendasid toimuva kohta ülejäänud maailmale tõde.

Seega on petteoperatsiooni korraldamine halvim, mis võib juhtuda, ning selleks tuleb meil valmis olla. Taaskord mängib USA president siin väga olulist rolli. Trump ebaõnnestus selles, sest teda suudeti kahel korral petta. Tema sisering suutis teda aina rohkem ja rohkem survestada raketilööke andma ning lõpuks andis Trump nende survele järele. Ja see osutus täielikuks ebaõnnestumiseks, sest sellega ei saavutatud lõpuks mitte midagi. 2019. aastal, kui Trumpi enda administratsioon ja sõjavägi püüdsid ühise mahhinatsiooni tulemusena alustada sõda Iraaniga pärast seda, kui tulistati alla Global Hawk (märkus: s.o võimsa seirevõimekusega luuredroon), mis lendas taotluslikult mööda ohtlikku trajektoori, ütles ta ei ja peatas õnneks selle agenda elluviimise. Seega ma usun, et väga palju sõltub presidendist ja sellest, kes on talle lähedal, et otsustaval hetkel õigeid valikuid teha.

„Natostumine”

Niinimetatud „natostumine” on tõepoolest  aset leidnud. Palju räägitakse sellest, et Ukraina liitumine NATO-ga on alati olnud ebatõenäoline tavapärastel põhjustel: nõrk inimõiguste kaitse, ebademokraatlikud valimised, laiaulatuslik korruptsioon jne. Selle argumendi üks suur nõrkus on aga see, et Venemaa on saanud pikalt kõrvalt vaadata seda, kui kergekäeliselt me oleme valmis teatud aspektid tähelepanuta jätma selleks, et allianssi laiendada, mistõttu on täiesti õigustatud eeldus, et sõltumata reaalsetest asjaoludest on „natostumine” jõudnud punkti, kus, kui Venemaa konkreetselt sellele vastu ei seisa ja oma opositsiooni ei demonstreeri, võidakse Ukraina NATO liikmeks võtta. Seega on „natostumise” argument minu hinnangul täiesti asjakohane.

See on ka põhjus, miks me tõime suurel hulgal inimesi Ukrainast kiiresti ära, kui sai selgeks, et Venemaa kavatseb sekkuda – me ei tahtnud, et sajad meie nõunikest Venemaa kätte satuksid. Nii et jah, Ukraina on tõesti natostunud ning see protsess on vägagi suures osas juhitud USA poolt, kes teisi alliansi liikmeid endaga kaasa veab. Britid lähevad sellega kaasa, sest nad kipuvad olema nii-öelda USA kaasreisijad, kes, nagu USA-gi, ei asu Mandri-Euroopas, mis annab kindlustunde, et kui asi peaks päris hapuks minema, siis neil on võimalik lihtsalt oma saarele ära minna. See on ühtlasi põhjuseks, miks britid paljudele eurooplastele ei meeldi ja miks neid ei usaldata.

See ei ole aga kõik. Ma olen kindel, et midagi ei juhtu Dnepri jõest lääne pool ilma Putini loata, mis tähendab, et kõik õhurünnakud Lääne-Ukrainas on Putini isikliku heakskiidu saanud. Esialgu tõesti arvati, et Venemaal puuduvad igasugused kavatsused Dneprist lääne poole liikuda, sest see on Ukraina süda ja sealsed elanikud on nii keelelt kui kultuurilt tõepoolest puhtalt ukrainlased. Putin lihtsalt ei taha sinna minna.

Seega pidi läänes korraldatud rünnakute eesmärk olema demonstratsioon tõestamaks, et Venemaa haare ulatub üle kogu Ukraina. Venemaa raketilöögid on tabanud ka Poola piirile väga lähedal asuvaid objekte, mis saadab lausa kahekordse sõnumi: Venemaa jõuab kõikjale Ukrainas, aga ka kaugemale, andes Poolale mõista, et kui nad kavatsevad Ukraina toetamist jätkata ja sõda aina rohkem eskaleerida, siis kaasatakse ühel hetkel sõtta ka nemad. Ei poolakad ise ega Lääs tervikuna aga ei soovi seda.

Trumpi administratsiooni mõju

Kindlasti mängis Trumpi administratsiooni tegevus relvastuse leviku tõkestamise kokkulepetest taganemisel samuti rolli venelaste julgeolekuvajaduse arusaamade kujunemisel, selles pole mingit kahtlust. Ma usun aga, et see poliitika oli suur viga, kuid Washingtonis toimus aktiivne lobitöö, mille käigus nii administratsiooni kuuluvad kui ka väljaspool asuvad neokonservatiivid püüdsid kõiki veenda selles, et relvastuse leviku piiramine on ajaraisk, millel puudub igasugune kaitsefunktsioon ning millest tuleks loobuda.

Ma olen valmis tunnistama, et relvastuskontrolli poliitikat on väga keeruline ellu viia, sest kui sa näed teisel pool rikkumist, siis ei ole sa kuigivõrd huvitatud selle tunnistamisest, sest seeläbi tunnistaksid sa ühtlasi ka seda, et kuivõrd sa oled rikkumisest teadlik, siis on sul järelikult ka piisavalt võimekust, võib olla isegi inimressurssi, et vastaspoole tegevustest ülevaadet saada. Seega tuleb iga rikkumist väga põhjalikult kaaluda ja hinnata, kas see on piisavalt ränk, et selle päevakorda tõstatamist õigustada.

Ma ise küll ei osalenud INF (märkus – s.o keskmaa laskekaugusega tuumarakettide) relvastuslepingu läbirääkimistel, kuid mitmed asjaosalised on mulle kinnitanud, et vastaspool ei tee seda, mida nad on lubanud teha, mistõttu tuleks sellest leppest taganeda. Ma olen ka ise tutvunud vastavate materjalidega ja need kõik viitasid minu hinnangul sellele, et Venemaa on meie tegevuse suhtes lihtsalt paranoiline.

Näiteks pakkusin ma kord välja seoses Rumeenia raketibaasidega, et kui me ise oleme täiesti veendunud, et nende ainus eesmärk on kaitsta meid võimalike Iraani raketirünnakute eest, siis võiks kutsuda venelased nendega tutvuma, et nad saaksid kinnituse, et need ei kujuta endast Venemaa jaoks ohtu. Võite ette kujutada, millise reaktsiooni see ettepanek esile kutsus. Mulle öeldi, et ma olen aru kaotanud ning et seda ei juhtu kunagi. See aga paneb mind kahtlustama, et USA raketibaasid Rumeenias ei olegi niivõrd seotud ohuga, mida Iraan endast kujutaks, vaid hoopis Venemaaga.

Kui sa oled maailmaareenil võimas tegija, siis tuleb iga oma otsust kaaluda lähtuvalt sellest, kui mõistlik või ebamõistlik see on seoses tagajärgedega, mida see su võimalikule oponendile kaasa toob. Minu arvates ei ole me selles osas kuigi edukad olnud ning oleme liialt kergekäeliselt oma potentsiaalset vaenlast pidanud majanduslikult liiga nõrgaks, et meie tegevusele olulisel moel reageerida. See ei ole aga kunagi tõsi olnud, sest ehkki majanduslikud erinevused on reaalsed, ei oma see tähtsust Vene sõjaväe ja selle kvaliteedi, ega ka nende teadusliku ja tehnoloogilise võimekuse kontekstis.

Seega oleme me ise end oma jultumusega sellesse olukorda asetanud, sest pikka aega püsis meie vahel vastastikune usaldus ja koostöö. Seda tõestavad ainuüksi kosmoseprogrammid, mille raames olime rõõmuga valmis ostma Vene kosmoseraketi mootoreid. Kindlasti ei ole tegemist must-valge olukorraga, aga sellisena oleme me seda kujutamas, hoolimata sellest, et see on meist äärmiselt rumal ja lühinägelik.

Seda rääkimata majanduslikust tagasilöögist, mille me iseendale anname. Rääkides aga relvastuse leviku piiramisest, siis siiani on Venemaa olnud väga tubli oma paljudele väidetavatele sõpradele või ajutistele partneritele selles vallas mitte vastu tulemise osas. Mida nad teevad aga tulevikus, arvestades sellega, kuidas me neid kohelnud oleme? Ma ei tea, aga see valmistab mulle tõsist muret.

Bideni administratsiooni läbirääkimised Venemaaga

Bideni administratsiooni “mõistuse hääleks” on minu arvates kindlasti CIA direktor William Burns. Ta on alati olnud Venemaa osas äärmiselt kainemõistuslik ning püüdnud pehmendada pimestavat veneviha, mis siin nii levinud on. Siiski suruvad teda alla need, kes arvavad, et Venemaa tuleks denatsionaliseerida samamoodi, nagu vasakpoolsed on denatsionsaliseerinud USA, muutes selle ilma piirideta arengumaade massimigratsiooni keskuseks.

Bideni administratsiooni “mõistuse hääleks” on minu arvates kindlasti CIA direktor William Burns.

Loomulikult on (USA võimudele) pinnuks silmas ka see, et Venemaa on õigeusklik riik. Ateistlik-nihilistlik-multikulturalismi jaoks on see täiesti väljakannatamatu, seda enam, et igaüks, kes arvab, et Venemaal leidub kasvõi midagi head, on automaatselt ära teeninud täieliku põlguse ja vihkamise. William Burns on püüdnud selle arusaama levikule vastu seista, kuid see pole osutunud kuigi edukaks.

Putin on loomulikult hästi kursis meie arutelude ja seisukohtadega, aga ka massilise vägede koondumisega Ida-Ukrainas. Ligikaudu 60 000 lahinguvalmis sõdurit paigutati Donbassis Donetskisse ja Luhanskisse. Ma usun, et Putin oli veendunud, et nii Donetski kui Luhanski rahvas hävitatakse ja ta ei kavatsenud seda lihtsalt kõrvalt vaadata. Ma usun ka seda, et tema arvates oli olukord muutunud lootusetuks, kuna iga kord, kui ta püüdis sel teemal läbi rääkida, mida ta tegi pidevalt, ei olnud keegi valmis teda kuulama.

On väidetud ka seda, et põhjus, miks see konflikt ei puhkenud Trumpi ajal, on seetõttu, et ta oli tugev liider, kellele ei julgenud keegi vastu hakata. See on aga märksa vähem oluline kui tõsiasi, et Trump oli valmis Putini seisukohti ära kuulama. Mis aga Putinile ja ka paljudele teistele pettumuse valmistas, oli Trumpi suutmatus oma enda administratsiooni kontrolli all hoida. Ta nimetas ametisse inimesi, kes talle otseselt vastu seisid, mistõttu kohe, kui ta avas suu, et öelda, et äkki tasuks püüda Venemaaga paremaid suhteid luua, hakati teda saboteerima ja tema jalgealust õõnestama. Putin sai sellest kindlasti aru.

Ma usu, et seejärel jäi Putin ootama, milline saab olema Bideni seisukoht, aga nagu me kõik teame, asus Biden uhkeldama sellega, kuidas ta ütles Putinile, et ta on mõrvar ja jätis. Ta oli tõesti uhke selle üle, et oli teda otse näkku solvanud. Bideni väljaütlemised koos vägede koondumisega idas olid piisavad argumendid, et panna Putin arvama, et Venemaa on reaalses ohus ning on vaid aja küsimus, mil mõned “Pershing II” laadsed raketid (nagu olid külma sõja ajal Saksamaal) Ida-Ukrainasse positsioneeritakse.

Me võime siin ju arvata, et seda poleks kunagi juhtunud, aga [Putinil] oli põhjust arvata, et asjad on sinna suunas liikumas. Tasub meeles pidada, et Pershing II raketid olid samuti hüperhelikiirusega raketid, millel kuluks Moskvasse jõudmiseks vaid mõned minutid. Putin väljendas korduvalt hüperhelikiirusel rakettrelvastuse pärast muret, aga keegi ei võtnud teda kuulda. Seega tal ei jäänudki muud üle kui järeldada, et tal ei ole teist valikut.

Strateegiline viga, mida Putin seni minu hinnangul teinud on, on see, et ta on oma sõjalise operatsiooni elluviimisel olnud ülemäära ettevaatlik. See, mis aset leiab, on küll traagiline, aga kui sa otsustad seda, mida Putin teeb, teha küll jõuga, ent üritades samas minimeerida kaotusi tsiviilelanike seas ja tsiviiltaristu kahju, siis asetad sa ennast paratamatult olukorda, milles Venemaa praegu viibib. See sõda on kestnud juba praegu palju kauem, kui venelased oleksid tahtnud, mis loob omakorda vastastele võimaluse toimuvat rohkem mõjutada, mis omakorda tekitab vastastele tühje lootusi. Ma olen kindel, et analoogset tagasisidet on Putin kuulnud ka oma siseringi käest.

Kui aga püüda hetkel kellelegi USA-s selgeks teha, et Putini eesmärgiks on pidada sõda viisil, mis tooks kaasa võimalikult vähe hukkunuid Ukraina tsiviilelanike seas, siis sind naerdakse välja. See on võimatu, sest tegemist on mehega, kes on kurjuse kehastus. Olukord on muutunud täiesti ajuvabaks. Ta tahtis ja ma usun, et ta tahab ikka veel jõuda kokkuleppele, sest ma ei arva, et Putin on tegelikult huvitatud Kiievi vallutamisest.

Ma ei arva, et Putin on tegelikult huvitatud Kiievi vallutamisest

Seevastu olukord „katlaga” (Donbassis) tuleb lahendada. Mariupoli piiramine jätkub, aga arvestades vaenlasega, kes seal vastas seisab – 3000 Azovi pataljoni sõdurit – siis ilmselt läheb asi linna maatasa tegemise teed. Küll aga puuduvad tal sarnased huvid Harkivis või Kiievis. Kui tal aga ei õnnestu saada allkirja kokkuleppele, siis ei jää tal muud üle kui tegutseda.

Üks esimesi õppetunde teisest maailmasõjast oli see, et linna ei ole võimalik vallutada majast majja, toast tuppa käies oma vaenlast sealt välja ajades. See ei tööta. Tuleb kohale tuua suurtükivägi ning tuli avada ja terved linnaosad maha võtta. Nõnda käituti Varssavis, Stalingradis ja üle kogu Euroopa. Kui Ameerika armee piiras Filipiinidel Manillat, toimisime me täpselt samamoodi. See kõik on õudne ja keegi ei taha seda teha, sest see on halvim võimalik tulemus.

See on ka põhjus, miks me oleme näinud tänaseks mitmeid salvestisi sellest, kuidas ukraina tsiviilelanikud kogunevad Mariupoli linna väljapääsu punkide juurde, olles võtnud kuulda Vene poole lubadusi, et nende pihta ei tulistata ning nad saavad lahkudes humanitaarabi, üksnes selleks, et avastada eest Azovi pataljoni võitlejad, kes keelavad neil linnast lahkuda. Loomulikult mõjub see inimestele laastavalt, aga see on reaalsus, kuhu me oleme tänaseks jõudnud.

Zelenski ja Ukraina võimalused läbirääkimisi pidada

President Zelenski saab tänasel päeval Lääne meedias paremat kajastust kui Ema Teresa ning kindlasti ei taha ta sellest loobuda. Ta on Lääne uus superstaar, kes etendab rolli, millesse ta tegelikult ei kuulu. Ta on alati teadnud, et kui ta peaks oma sammudes liiga kaugele minema, siis Ukraina radikaalid või salateenistus või sõjavägi vabaneb temast. Ma ei tea, kas see on endiselt nii, aga ma usun, et selles on omajagu tõde.

Ma siiski arvan, et tegelikult on trumbid Washingtoni ja president Bideni käes. Tegelikult on Biden väga sarnases positsioonis Lyndon B. Johnsoniga, kes tahtis Vietnami sõda lõpetada. Tegelikult on palju viiteid sellele, et ta tegelikult ei tahtnudki kunagi seda sõda alustada, aga ta pidi, sest ta kartis, et vastasel juhul jääb mulje, et ta suhtub kommunismi liiga leebelt ja teda hakatakse punaste sõbraks pidama. Nii jäi tal langetamata otsus Vietnamist lahkuda, mis oleks 1968.-69. aastal õige tegu olnud, nagu mitmed kindralid suletud uste taga tunnistasid. Johnson ei kandideerinud ka teiseks ametiajaks.

Ma usun, et Biden on praegu sarnases positsioonis. Ta ei saa öelda Zelenskile, et mäng on läbi, kirjuta lepingule alla ja me aitame sul riigi uuesti üles ehitada. Ta peaks seda tegema, aga ta ei saa, sest see jätaks mulje temast kui nõrgast, ebakompetentsest ja suutmatust juhist. Iga kord, kui ta hakkab sinna suunas kalduma, leidub keegi, kes hoiatab teda sellega kaasnevate ohtude eest.

Lisaks kiputakse arvama, et kui Venemaad piisavalt kaua aktiivses sõjategevuses hoitakse, siis nende sõjavägi lihtsalt kukub kokku. Ei ole aga ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit, mis seda kinnitaks. Küll aga on hulgaliselt viiteid sellele, et meie endi majanduslik olukord muutub üha nõrgemaks ja nõrgemaks. Näiteks Mohamed El-Erian ennustas hiljaaegu, et piisaks sellest, et intressimäärad tõuseksid 1% võrra, et USA majandus saata langusesse, sügavasse langusesse.

Kiputakse arvama, et kui Venemaad piisavalt kaua aktiivses sõjategevuses hoitakse, siis nende sõjavägi lihtsalt kukub kokku. Ei ole aga ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit, mis seda kinnitaks.

Mida kauem see kestab, seda karmimad saavad olema tagajärjed meie endi jaoks. Nagu me teame, reageerivad kütusehinnad muutustele teatava viivitusega, mis tähendab, et tõelised probleemid ei ole meid isegi veel tabanud. Kui vaadata toidukaupade, energia ja metallide ning muude toorainete hindu, lisada sellele tohutu riiklik võlakoorem, mida meil teenindada tuleb, ning vajadus tõsta intressimäärasid ja toime tulla inflatsiooniga, siis tekib õigustatud küsimus – kui kaua suudab USA vastu pidada, enne kui kokku kukub.

Mulle meenub küsimus, mis nii kooliajal kui minu õpetajakarjääri jooksul aeg-ajalt tõusetus: millal britid Indiast lahkusid? Nad ei teinud seda siis, kui see oleks strateegiliselt mõistlik olnud. Nad lahkusid alles siis, kui nende võla-SKP-suhe oli pärast teist maailmasõda 1947. aastaks tõusnud 240%-ni ehk alles siis, kui nad olid pankrotis. Ma usun, et USA jaoks saab pöördeliseks momendiks olema midagi sarnast. Küll aga arvan ma, et kõik ennustused Venemaa peatsest langemisest on naeruväärsed. Ma ei näe midagi, mis seda kinnitaks. Venelaste jaoks on Ukraina näol tegemist strateegilise huviga, millest sõltub nende eksistents – USA jaoks ei kujuta Ukraina endast sellise kaaluga küsimust.  

Ma kusjuures usun, et paljud ameeriklased on hakanud toimuvast aru saama. See protsess on aeglane ja valulik, aga arusaamine hakkab lõpuks tekkima. On ilmselge, et oleme jõudnud sügavasse kriisi alates sellest hetkest, kus igaüht, kes on eriarvamusel, hakatakse tembeldama reeturiks. See ei ole märk tugevusest, vaid ekstreemsest nõrkusest. Ma soovin, et president teeks sellisele asjade käigule kiiresti lõpu peale, kuid ta ei tee seda.

Oleme jõudnud sügavasse kriisi alates sellest hetkest, kus igaüht, kes on eriarvamusel, hakatakse tembeldama reeturiks. See ei ole märk tugevusest, vaid ekstreemsest nõrkusest.

Lisan viimase remargina veel ühe episoodi. NATO Jugoslaavia pommitamise ajal tundsin ühte Briti majorit, kes oli minu poolt juhitud ühendatud operatsioonikeskuse luureüksuses. Ta oli sõjaväelane, kellel tekkis konflikt Alastair Campbelli seltskonnaga. Tegemist oli professionaalsete “suhtekorraldajatega”, kes olid Briti peaministrilt Tony Blairilt saanud ülesande NATO pommitamist suure eduloona kajastada. See Briti major läks nendega tülli, sest tema arvates oli asju, mida nad ei oleks tohtinud öelda, sest need ei vastanud lihtsalt tõele. Talle vastati, et kõike saab öelda, sest see, kas see on tõsi või mitte, ei oma tähtsust. See major küsis seepeale: aga kui meie eesmärgid on õilsad, siis miks me peame valetama?

Ma usun, et oleme Washingtonis jõudnud tänaseks täpselt samasse seisu.  

Kuula artiklit


Jaga artiklit sõpradega


Allikas: https://www.youtube.com/watch?v=NFngc_8RiVc&t=2041s

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.