AudioMaailmavõim & geopoliitika

USA erukolonel Ukraina sõjast: Militaarstrateegiline realiteet ja meediapilt eksisteerivad erinevates maailmades (1. osa)

Teenekas Ameerika Ühendriikide erukolonel Douglas Macgregor annab intervjuus oma nägemuse Venemaa Ukraina-invasiooni tagamaadest ja perspektiividest, tuues esile sõja strateegilise realiteedi ja meedia poolt loodud kuvandi inkongruentsuse. Macgregori hinnangul on meediakajastus Ukraina sõjast segu strateegilisest soovmõtlemisest, propagandast ja moraalsetest topeltstandarditest.

Kolonel Douglas Macgregor (s. 1953) on esimese lahesõja (1991) veteran ning tõenäoliselt kõige hinnatum USA viimaste kümnendite soomusüksuste komandör. Tema juhitud üksused hävitasid lahesõjas 23 minutiga 70 Iraagi tanki ja lahingsoomukit, kandmata samas ühtegi kaotust. Macgregori juhitud üksused saavutasid ka lahesõjajärgsetel õppustel ülekaalukad võidud vastasmeeskondade üle ning teda on peetud USA armee üheks novaatorlikumaks lahingtaktikate uuendajaks. Macgregori teos “Transformatsioon tule all” valiti Iisraeli kindralstaabi ülema Aviv Kochavi poolt Iisraeli kaitsevägede reformi alustekstiks. 2020. aastal kaalus president Donald Trump Macgregorit Ühendriikide suursaadiku positsioonile Saksamaal ning 2020. aasta novembrist teenis ta kolm kuud USA kaitseministri Christopher Milleri erinõunikuna kuni Trumpi presidentuuri lõpuni 2021. aasta  jaanuaris.

Vaatamata esmaklassilistele omadustele nii sõjakogenud väliohvitseri kui strateegina sai Macgregori sõjaväeline karjäär kammitsetud tänu mehe “halvale kombele” lausuda välja ebamugavaid tõsiasju poliitiliselt ebakorrektsel viisil. Nagu alljärgnevast intervjuust nähtub, ei ole julgus juhtida tähelepanu maha vaikitud asjaoludele ja argumentidele kolonel Macgregorist lahkunud ka erru mineku ajal.

Douglas Macgregor

Kolonel Douglas Macgregor…

Tänast olukorda vaadates on selge, et eksisteerib üleüldine opositsioon igasuguse rahuleppe sõlmimisele, mis hõlmaks mistahes järeleandmisi Vene poole vallutustele. Teatud mõttes hakkab tunduma, et Ukraina on selles konfliktis peaaegu juhuslik osaline, kelle ülesanne on end Vene armee otsa sodiks joosta ning kelle kodanikud peavad hukkuma kõrgema eesmärgi nimel, milleks on Venemaa ja Putini hävitamine. Mitte keegi ei ole valmis kapituleeruma senikaua, kuni eksisteerib kasvõi vähimgi lootus, et Venemaa ja Putiniga midagi kohutavat juhtub.

Loomulikult puuduvad igasugused tõendid kinnitamaks, et selline stsenaarium ka reaalselt aset võiks leida, aga see polegi oluline. Kõik osapooled on kollektiivselt liitunud Venemaa-vastase programmiga, mis jätkub sõltumata sellest, mida raportid sõjas toimuva kohta tegelikult kajastavad. Tõe puudumist ja soovmõtlemist on käesoleva sõja kajastuses raske ülehinnata või ülepaisutada, see on sedavõrd kõikehõlmav.

Tõe puudumist ja soovmõtlemist on käesoleva sõja kajastuses raske ülehinnata või ülepaisutada, see on sedavõrd kõikehõlmav.

Venemaa sõjaline lüüasaamine

On ilmselge, et Ukraina väed on endiselt mitmetes linnades täielikult isoleeritud ning ei ole suutelised rohkemaks kui mõneks üksikuks piiratud sõjalise kaaluga rünnakuks. Seega on sõja tulemus juba sisuliselt otsustatud. Venemaa jaoks on algusest peale olnud peamine küsimus, kuidas viia oma rünnakut ellu tsiviilohvreid ja varalist kahju minimeerides. Putin andis algusest peale oma relvajõududele käsu tegutseda neid kahte piirangut silmas pidades. Probleem seisneb aga selles, et see on Venemaa sõjalise operatsiooni kulgu nüüdseks sedavõrd palju takistanud, et see on andnud ukrainlastele võltslootust. Läänes on inimesed samuti soovmõtlemisega kaasa läinud, püüdes kogu maailma veenda selles, et Venemaa lüüasaamine on vältimatu, ehkki reaalsus on sootuks midagi muud.

Läänes on inimesed samuti soovmõtlemisega kaasa läinud, püüdes kogu maailma veenda selles, et Venemaa lüüasaamine on vältimatu, ehkki reaalsus on sootuks midagi muud.

Sõda ise võiks väga kiiresti otsustatud saada, kui Putin annaks käsu ja loa oma vägedele tsiviilelanikkonnale ja varale tehtavat kahju täielikult ignoreerida. Ometi ei ole ta seda seni teinud ning on jätkanud ka läbirääkimistega, ehkki ta mõistab, et temast üle laua istujatel ei ole talle võimalik just kuigi palju pakkuda, sest neile öeldakse ette, mida nad tegema peavad. On ilmselge, et Washingtoni huvides on, et see sõda kestaks nii kaua kui võimalik, lootuses, et Venemaa saab selle käigus tõsiselt kahju. Ma ei pea seda siiski tõenäoliseks. Uusimad andmed näitavad, et 70% Venemaa elanikkonnast toetab kindlalt Vladimir Putinit (Märkus: intervjuu  kolonel Macgregoriga toimus märtsi keskel. New York Times’i 31. märtsil avaldatud artikli kohaselt on toetus tõusnud märtsi lõpuks 83%-ni antud trend peegeldab pärast Krimmi vallutamist aset leidnud Putini toetuse plahvatuslikku kasvu Venemaa elanikkonna hulgas). See on märkimisväärselt suur näitaja iga presidendi jaoks mistahes olukorras.  

Väidetavalt on Venemaa sõjas kaotanud 2000 sõdurit. Ei minul ega kellelgi teisel ei ole võimalik neid andmeid kuidagi kinnitada, aga on võimalik, et see vastab tõele. 200 000 sõduri kohta kolm nädalat kestnud sõjas – see on täiesti usutav. Kui palju on hukkunuid Ukraina poolel, võib igaüks ise arvata. Loomulikult nad neid numbreid ei avalda, aga ilmselgelt on andmed vastase kohta ülepaisutatud ja oma poole kohta ebatõesed.

Seega on tegelikult Lääne suurim probleem hetkel see, et tõde ei kajastata. On soovmõtlemine ja on ettekujutus Ukraina edust, mis aga kahjuks ei ole usutav. Tegelikult saab praeguseks Venemaa oma valdusesse suure osa sellest varustusest, mida britid ja ameeriklased ukrainlastele saadavad.

Rünnakukaardist

[14. märtsi seisuga oli] Kagu-Ukrainas kuni 60 000 Ukraina sõdurit ümber piiratud. Venelased nimetavad seda „katlaks”. Olukord on mitu päeva muutumatuna püsinud ja keegi ei tea, millises olukorras sealsed väed on. Ilmselt hakkab neil vesi, laskemoon ja muu varustus peagi otsa saama. Tõenäoliselt eelistaksid venelased, et nad kapituleeruksid, ehkki neid võidakse survestada seda olukorda lõpetama sellest hoolimata. See päädiks ligikaudu 60 000 sõduri tapmisega, aga ma ei usu, et venelased sellest huvitatud oleksid.

Kui aga kaarti vaadata, siis on näha, et Vene väed on koondunud suurte keskuste juurde. Ma usun, et nad on püüdnud vältida Kesk-Ukraina alasid, kus asuvad riigi põllumaad. Tegelikult on nad isegi saanud käsu põllumaadest eemale hoida, sest venelased teavad, et Ukrainas on algamas kevadine külv ning nad ei ole huvitatud sealse nisu- ja odrasaagi hävitamisest. Pigem on nad huvitatud just sellest, et külv toimuks.

Venelaste probleem seisneb praegu selles, et kõik, mis on väärt kontrolli all hoidmist, on juba kontrollitud. Meedias korratakse aina uuesti ja uuesti seda, et Venemaa ei ole suurendanud oma kontrolli all oleva territooriumi ulatust, aga territooriumi hõivamine ei olegi venelaste jaoks eesmärgiks iseenesest. Nad ei ole huvitatud territoriaalsest kontrollist. Kogu Vene sõjalise operatsiooni eesmärk on algusest peale olnud Ukraina vägede hävitamine ning see on, kui mõned ümber piiratud territooriumid välja arvata, neil enamalt jaolt ka õnnestunud.

Nende suurimaks murekohaks on Mariupol, kus tegutseb ligikaudu 3000 fanaatilisest sõdurist koosnev Azovi pataljon, mis keeldub laskmast tsiviilelanikel linnast lahkuda. Ma nägin just täna hommikul videoklippe sellest, kuidas Azovi sõdurid ütlevad kohalikele, et nad ei saa lahkuda, ehkki venelased olid avanud koridori humanitaarabi toomiseks ja tsiviilelanike evakuatsiooniks. See on järjekordselt miskit, mida Läänes ei kajastata, sest see kahjustaks loodud narratiivi. Ma kardan, et Vene vägede sihikindlus Azovi pataljon hävitada võib tähendada Mariupoli reaalset hävitamist, mis oleks sealsete elanike jaoks kohutav. (Märkus – aprilli alguse seisuga on Macgregori märtsi keskel tehtud prognoos täide läinud.)

Loomulikult ei ole teada, mida kõrgemal tasandil arvatakse, aga ma usun, et on soov sellele olukorrale võimalikult kiiresti lõpp teha. Mida kauem aga Zelenski venitab, seda rohkem Ukraina sõdureid hukkub. Ei ole oluline, kui palju me Ukrainasse [relvi] tarnime – nad ei suuda neid praeguseks enam niikuinii efektiivselt kasutusele võtta.

Küll aga sobib see kõik ideaalselt narratiivi, et Venemaa on kohe-kohe kaotamas ning Putin on kurjuse kehastus, kellest tuleb vabaneda. Kõik, mis puudutab sündmusi, mis on toimunud 2014. aasta sündmuste järel, aga ka enne, on sõja ümber käivast diskussioonist sisuliselt ära kustutatud. Seda, et pärast 2014. aastat on Ukraina armee poolt separatistlikes regioonides tapetud  üle 14 000 venelase, ignoreeritakse täielikult.

Kõik, mis puudutab sündmusi, mis on toimunud 2014. aasta sündmuste järel, aga ka enne, on sõja ümber käivast diskussioonist sisuliselt ära kustutatud. Seda, et pärast 2014. aastat on Ukraina armee poolt separatistlikes regioonides tapetud  üle 14 000 venelase, ignoreeritakse täielikult.

See kõik on traagiline, aga ma usun, et lõpuks toimub paratamatult kokkupõrge reaalsusega, venelased saavutavad selles sõjas oma seatud eesmärgid ja Ukraina väed hävitatakse. Ma ei soovi seda näha ja ma usun, et ka Putin ei sooviks seda näha, sest, pidage meeles, ta sõdib rahva vastu, keda ta peab suuresti venelaste sarnasteks. Sõltumata sellest, mida massid asjast arvavad, ei ole Putini sooviks ukraina rahvast maha tappa. 

Suurim vale, mida ma olen kuulnud meediat kordamas, on see, et Vene vägedele on antud sihiteadlik käsk tappa Ukraina tsiviilelanikke. See on absurdne. Kas nad teevad vigu? Kas laskemoon tabab ka sihtmärke, mida see tabama ei peaks? Loomulikult. USA relvajõud teevad samu vigu – iga sõjaline organisatsioon teeb paratamatult selliseid vigu. Aga väita, et venelased tapavad sihiteadlikult tsiviilelanikke, on sama alusetu, kui olid väited Vietnami ja teiste hilisemate sõdade ajal selle kohta, et ameerika väed tapsid sihiteadlikult tsiviilelanikke. Ka meie ei rääkinud alati tõtt selles mõttes, et kui me tegime vigu, siis me püüdsime neid varjata, aga see ei olnud kunagi meie eesmärk ja ma ei näe ka mingeid tõendeid kinnitamaks, et venelased seda teevad. Kui Venemaa oleks otsustanud Ukrainas sõdida tsiviilohvritele tähelepanu pööramata, oleks kogu sõda olnud läbi paari nädalaga. 

Rohkem relvi Ukrainale ei muudaks sõja kulgu

Ilmselgelt ei muudaks Ukrainale rohkema relvastuse saatmine olulisel määral sõja kulgemist. Tundub, et paljud inimesed Washingtonis on oma rahastajatele vastu tulles huvitatud sõja eskaleerimisest, tuginedes eksiarvamusele, et venelased on nõrgad või et Putini positsioon on ebakindel. See ei vasta tõele. Kui me peaksime olulisel määral sekkuma sõjalisse konflikti Vene vägedega Ida-Ukrainas, siis kujuneks sellest sõda USA ja Venemaa vahel, mis omakorda eskaleeruks nii horisontaalselt kui vertikaalselt ehk potentsiaalselt kuni tuumarelvade kasutamiseni välja.

Kui me peaksime olulisel määral sekkuma sõjalisse konflikti Vene vägedega Ida-Ukrainas, siis kujuneks sellest sõda USA ja Venemaa vahel, mis omakorda eskaleeruks nii horisontaalselt kui vertikaalselt ehk potentsiaalselt kuni tuumarelvade kasutamiseni välja.

Pidage meeles, et tuumarelvadel on tänapäeva maailmas väärtus ainult nende territoriaalse terviklikkuse kaitse potentsiaali aspektist lähtuvalt. See tähendab, et nende kasutamist peetakse igal muul juhul sedavõrd hävitavaks, et neil puudub sõjaline otstarve. Keegi ei taha neid kasutada, sest sellel oleksid kohutavad tagajärjed kõigile läheduses viibijatele. Ning kui tuumarelva Venemaa vastu kasutada, siis kannaksid tuuled selle tagajärjel tekkiva radioaktiivse tolmu edasi üle Kesk-Aasia Kirde-Hiinasse, Koreasse ja Jaapanisse. Juba ainuüksi see idee on hullumeelne.

Küll aga on USA oma B-52 strateegiliste tuumapommitajatega lennanud väga lähedale Venemaa õhuruumile. Me oleme ka oma allveelaevadega Venemaa piirideni sõitnud. Nad on küll meie kohalolu märganud, aga neil ei ole õrna aimugi, kas meie lennukid kannavad tuuma- või muid relvi. Neil ei ole võimalik teada, mida allveelaevad võivad kasutada või mitte kasutada. Selle tulemusena on venelased iseäranis valvel ja valmis tuumavastuse andmiseks, mis on äärmiselt ohtlik.

USA on B-52 strateegiliste tuumapommitajatega lennanud väga lähedale Venemaa õhuruumile. Me oleme ka oma allveelaevadega Venemaa piirideni sõitnud. Nad on küll meie kohalolu märganud, aga neil ei ole õrna aimugi, kas meie lennukid kannavad tuuma- või muid relvi. Neil ei ole võimalik teada, mida allveelaevad võivad kasutada või mitte kasutada. Selle tulemusena on venelased iseäranis valvel ja valmis tuumavastuse andmiseks, mis on äärmiselt ohtlik.

Venelaste tuumaseirevõimekus ehk teisisõnu nende radarid ja satelliidid ei ole nii head kui meie omad. Nad on selles osas meist maha jäänud, mis tähendab, et võib juhtuda, et keegi annab eksliku hoiatuse peagi toimuva rünnaku eest riigi poolt, millel on tuumarelvad, mis loob võimaluse väga tõsiste ohtude realiseerumiseks. Kindlasti ei tohiks kahelda venelaste valmisolekus kasutada tuumarelvi, kui nad peaksid tundma end nende territooriumi vastu suunatud rünnakutest ohustatuna. See võib tuua sõja väga kiiresti Põhja-Ameerikasse ja USA-sse.

Bideni senine tegevus

Esiteks ma tahaksin öelda, et tuleb tunnustada seda, kes on tunnustamist väärt. USA president on teinud väga häid otsuseid. Ta on teinud algusest peale selgeks, et USA ei saada oma vägesid Ukrainasse. Sõja puhkedes arutati selle üle, kas meie väed peaksid minema Ukrainasse oma kodanikke päästma. Siis oli otsus väga selge: mitte mingil juhul ei viida vägesid Ukraina territooriumile. Siis hakati rääkima lennukeelutsooni kehtestamisest, aga on ilmselge, et kui NATO lennukid Ukraina õhuruumi saata, siis Venemaa laseb need alla, mille tagajärjel oleksime me otseselt Venemaaga sõjas, mistõttu Biden ütles taas resoluutselt ei.

On ilmselge, et kui NATO lennukid Ukraina õhuruumi saata, siis Venemaa laseb need alla, mille tagajärjel oleksime me otseselt Venemaaga sõjas.

Seejärel tuldi välja kolmanda plaaniga, mida Anthony Blinken püüdis loomulikult läbi suruda tuginedes eeldusele, et me ei peaks Putinit kartma, sest Putin ei julgeks meie tegevusele reageerida. Ma kuulasin isegi senaator Lindsey Grahamit, meest, kellel on “laiaulatuslikke” sõjalisi kogemusi muu hulgas ka Iraagist, seletamas, kuidas pole oluline, mida me teeme, sest Putin ei reageeri, sest me hirmutame teda. See on väga tõsine probleem. Esimest korda oma elus kuulsin ma isegi senaator Marco Rubiot ütlemas midagi äärmiselt intelligentset. Ta teatas kõigile, et Venemaa… ei ole Iraak. Milline tabav märkus: Venemaa ei ole Iraak, mistõttu ei saa me lennukeelutsooni kehtestada ja MiG-29-id Ukrainasse saata, järeldas Rubio.

Seega on siiski olemas tõendeid ratsionaalsest mõtlemisest senatis. Kahjuks väidavad inimesed nagu Graham jätkuvalt, et [Putin kardab USA-d], ja Blinkenil on samuti üsna kummalisi arusaamu selle kohta, mida venelased teevad ja ei tee. Ma usun, et ta jätkab oma rumalate ideede peale surumist.

Seega on peamiseks küsimuseks see, kas Biden suudab säilitada piisavalt mõistust, et nendest rumalatest ideedest ka edaspidi keelduda. Ma ei tea seda, aga ma loodan sellele. Selles osas ma tunnistan tema kainet mõistust. Küll aga lubab ta teistel öelda ja teha, mida nad tahavad, sest ta teab, et nad peavad oma rahastajatele aru andma. Olgem ausad, valijad ei oma enam mingit tähtsust –otsustavad need, kes parteisid finantseerivad. Nemad valitsevad [Washingtoni] ja nemad on ilmselgelt huvitatud ka konflikti eskaleerimisest. Küll aga usun ma, et president ei ole sama meelt ja ta kasutab ära kõik võimalused selle ära hoidmiseks.

Jätkub…

Kuula artiklit


Jaga artiklit sõpradega


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

error: Content is protected !!