AudioSuur luguÜhiskond & Kultuur

USA antropoloog: Enamus tänapäeva töökohti on tegelikkuses mõttetud

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Ameerika antropoloog David Graeber (1961-2020) pühendas suure osa oma elust sellele, et mõtestada ühiskonna toimimise alusmehhanisme originaalse, ent empiiriliselt, teaduslikult ja ajalooliselt dokumenteeritud vaatenurga alt.


Järgnevas loos võetakse Sam Caucci poolt vaatluse alla Graeberi menukiks osutunud ja palju furoori tekitanud kultusteos “Sisutud töökohad – üks teooria” (Bullshit Jobs – A Theory), milles skandaalne sotsiaalteadlane väidab, et suur osa tänapäeva ühiskonnas eksisteerivatest töökohtadest on tegelikkuses kas null või negatiivse lisaväärtusega töö simuleerimine. Mõttetute tööde tegijad, kelle hulk on tänapäeval nii avalikus kui erasektoris kasvanud talumatu piirini, mitte üksnes ei loo null lisaväärtust, vaid muudavad reaalset lisaväärtust loovate inimeste tööd ja elud oma (tööks simuleeritud) tegevusega keerulisemaks.

Sam Caucci
 
Viimased aastad oma elust olen veetnud uurides tööd kui nähtust. Olen sukeldunud vestlustesse, uurimistöösse ja lugemisse kõigest, mis on oluline seoses tööjõu ja töö tulevikuga. Mõned teemad, millesse olen hiljuti süvenenud, on järgmised: tööjõu päritolu, kuidas meie aju töö käigus õpib, miks töökoolitused on tegelikkuses suures osas ebaefektiivsed, kuidas kasutada tehnoloogiat töötajate kaasatuse suurendamiseks ning kuidas muuta töö õiglasemaks.


Minu uuringud on mind tänaseks viinud igat sorti käsitlusteni. Üks huvitavamatest nendest on toodud USA antropoloogi David Graeberi teoses “Sisutud töökohad – üks teooria” … “Bullshit Jobs: A Theory”.
David Graeber väidab oma murrangulises raamatus, et peaaegu pooled tänapäeval eksisteerivatest töökohtadest on mõttetud. Tehisintellekti ja automatiseerimise eelised ei ole viinud 15-tunnise töönädalani, mida John Maynard Keynes 1930. aastal prognoosis, vaid on selle asemel loonud miljoneid mõttetuid töökohti. Ja see kõik põhjustab mõõtmatult palju ühiskondlikku ja psühholoogilist kahju, kuna meie kultuur mõõdab eneseväärikust peaaegu täielikult meie töö ja tootlikkuse kaudu.


Järgnevas 23. punktis on resümeeritud Graeberi poolt tehtud peamised tähelepanekud kaasaja töökohtade, töötamise ja töökultuuri kohta:


1. Oleme loonud kolm suurt töökohtade kategooriat: kasulikud töökohad (mis võivad olla või mitte olla madalapalgalised jamps-töökohad), mõttetud töökohad ja väike, kuid kole hämarala töödest nagu gangsterid, slummiisandad, korporatsioonide tippjuristid või riskifondide tegevjuhid, st inimesed, kes on põhimõtteliselt isekad kaabakad ja ei teesklegi tegelikult midagi muud olemist.


2. Pettus on tegu, “pettur” ei ole päris elukutse.


3. Mõttetute töökohtade lõplik töömääratlus võiks kõlada järgnevalt: “Mõttetu töö on palgatöö vorm, mis on nii täielikult mõttetu, ebavajalik või kahjulik, et isegi töötaja ei saa selle olemasolu õigustada, kuigi töötingimuste osana tunneb töötaja kohustust teeselda, et see nii ei ole.”

4. Jamps-töökohad, on sellised töökohad millel on küll olemas lisaväärtus, ent madal huvipakkuvus ja/või tasustatus. Jamps töökohad on enamasti mõeldud sinikraedele ja nende eest makstakse tunni kaupa, samas kui täiesti mõttetud töökohad kipuvad olema mõeldud valgekraedele ja need on tasustatud mitte tunnitöö alusel, vaid täispalgaga.


5.  Mõttetute tööde 5 arhetüüpi on aga järgmised:
         “Kannupoisid”: nö. teenrite töökohad, näiteks administraatorid, haldusassistendid ja ukseteenindajad, mis luuakse üksnes seetõttu, et organisatsioonis võimsatel ametikohtadel olevad isikud soovivad luua töökohti, et suurendada ise-enda prestiiži ülemustena
         “Tolad”: Tolad palgatakse konkureerivate ettevõtete ületamise dünaamika tõttu (kui konkurendid palkavad näiteks tipp-korporatiivjuristi, siis peab ka meie ettevõte seda tegema). Tolad nagu näiteks lobistid, turundajad ja PR-spetsialistid, eksisteerivad selleks, et võidelda teiste ettevõtete palgatud kaastoladega.
         “Kleepekad”: Kleepekad on vastutavad selliste probleemide ajutise lahendamise eest, mida saakski jääda pidevalt parandama, näiteks programmeerijad, kes parandavad viletsat koodi, ja lennufirma lauatöötajad, kes rahustavad reisijaid, kelle kotid ei saabu. Sellised ametikohad luuakse seetõttu, et organisatsioonidel on mõnikord keerulisem probleemi lahendada, kui pidevalt probleemi tagajärgedega toime tulla.
         “Kastikeste täitjad”: “Kastikeste täitjad” on võetud ettevõtete palgalehele, et jätta mulje, et nende abil tehakse midagi kasulikku, kuigi tegelikult see sedasi ei ole. Sellised ametikohad, nagu näiteks uuringuadministraatorid ja ettevõtte “vastavusametnikud”, on olemas, kuna paljudes organisatsioonides nähakse dokumentatsiooni genereerimist, mis tõendab formaalselt, et mingid toimingud on sooritatud, olulisemana kui nende toimingute reaalset sooritamist.
         “Kupjad”: Kupjad on olemas selleks, et hallata või luua rohkem tööd töötajatele, kes seda ei vaja, näiteks keskastme juhid ja juhtimisspetsialistid. Need on põhimõtteliselt ebaisikulise autoriteedi erinevate vormide kõrvaltoimed.


6. 37% kõikidest töötajatest kes uuringus osalesid tunnistasid, et nende arvates ei anna nende töö mitte mingisugust sisulist panust maailma muutmisesse.


7. Mõttetu tööhõive nähtus võib avada meile akna palju sügavamate sotsiaalsete probleemide juurde.


8. Uuringud näitavad meile väga selgelt kahte asja:
         Üle poole tööajast kulub Ameerika kontorites mõttetusele
         Eelpool kirjeldatud probleem üha süveneb

Aastatel 1910–2000 kolmekordistus “kutse-, juhtiv-, kantselei-, müügi- ja teenindustöötajate” hulk, kasvades “veerandilt kolmele neljandikule kogu tööhõivest”. Teisisõnu, tootlikud töökohad on, nagu ennustatud, suures osas automatiseeritud.


10. Mida rohkem muutub majandus pelgalt rüüstesaagi jaotamise olelusvõitluseks, seda mõistlikumaks ebaefektiivsed ja ebavajalikud käsuliinid tegelikult muutuvad, sest need korralduslikud vormid sobivad kõige paremini võimalikult suure osa rüüstesaagi absorbeerimiseks.


11. Kui 37-40% töökohtadest on täiesti mõttetud ja vähemalt 50% mitte-mõttetute kontoritööde ülesannetest on sama mõttetud, võime ilmselt järeldada, et vähemalt poole kogu ühiskonnas tehtavast tööst saaks elimineerida ilma midagi mõjutamata.


12. Üsna keeruline on kujutada ette mida inimkond sisulises mõttes kaotaks kui sellised töökohad nagu erakapitali tegevjuhid, lobistid, PR-uurijad, registraatorid, turundajad, kohtutäiturid või juriidilised konsultandid täiesti ära kaoksid.


13. Mis on “töö”? Traditsiooniliselt oleme me harjunud vaatama tööd kui mängu vastandit. Mängu omakorda määratletakse kõige sagedamini kui tegevust, mida tehakse tegevuse enda pärast, lihtsalt oma rõõmuks. Töö on seega tegevus – tavaliselt koormav ja korduv –, mida inimene ei tee töö enda pärast, vaid midagi, millega me tegeleme ainult millegi muu saavutamiseks (näiteks toidu hankimiseks).


14. Aeg, mille kontoritöötajad peavad kulutama oma põhitööülesannete täitmisele, vähenes 2016. aastal 46%-lt 39%-le.


15. Kuidas peaksid töötajad leidma tähenduse ja eesmärgi töökohtadel, kus neid tegelikult järjekindlalt robotiteks muudetakse?

Ameerikas on “laiskade ja teenimatute vaeste” stereotüübid olnud ajalooliselt seotud rassismiga. Sisserändajate põlvkonnad õppisid, mida tähendab olla “töökas ameeriklane”, sedasi, et neid õpetati põlgama orjade järeltulijate väidetavat distsiplineerimatust – just nagu Jaapani töötajaid õpetati põlgama korealasi või inglise töölisi õpetati põlgama iirlasi.

Ebajumal nimega “tõhusus” tähendab üha suurema võimu andmist juhtidele, järelevaatajatele ja teistele “tõhususe ekspertidele”, nii et tegelikel tootjatel on lõpuks peaaegu null autonoomiat. Samal ajal näib, et juhtide auastmed ja korraldused reprodutseerivad end lõputult. Põhimõtteliselt loome aja möödudes lihtsalt üha rohkem paberimajandust.

Enamiku tööde kohta ei saa öelda, et nad midagi “loovad” või “toodavad”. Suurem osa tööst on hoopis asjade säilitamise ja ümberkorraldamise küsimus. Mõtelgem korraks kohvitassile. Me “toodame” seda kõigest üks kord, kuid peseme seejärel tuhat korda. Isegi selliseid töid, mida me peame “produktiivseks”, näiteks kartulite kasvatamine, labida sepistamine või arvuti kokkupanek, võib sama lihtsalt vaadelda kui juba olemasolevate materjalide ja elementide hooldamist, muundamist, ümberkujundamist ja ümberkorraldamist.
19. Kaasaegse töö paradoks peitub selles, et enamike inimeste ühiskondliku väärtuse ja väärikuse tunne on kinni elatise teenimises, kuid samas vihkab enamus inimesi oma tööd või vähemasti ei tunne rõõmu selle tegemisest.

Oleme leiutanud veidra sadomasohhistliku dialektika, milles tunneme, et valu mida me kogeme töökohal on ainus võimalik õigustus meie tarbimisnaudingutele. Samal ajal hakkavad meie töökohad sööma üha rohkem meie ärkveloleku eksistentsi, et meil ei oleks lõpuks luksust nimega “elu”. See kõik tähendab, et salajased tarbimisnaudingud on ainsad, mida meil on aega endale lubada.

Töö sarnaneb üha vähem sellega, mida me mõtleme “produktiivse” töö all, ja üha enam “hooliva” tööga. Seda peamiselt seetõttu, et “hoolivad” tööd koosnevad ülesannetest, mida enamik meist ei tahaks masina poolt sooritatavana näha.

Meie ühiskond on jõudnud punkti, kus töö sotsiaalne väärtus on tavaliselt pöördvõrdeline selle majandusliku väärtusega. See tähendab, et mida rohkem on tööst teistele kasu, seda vähem selle eest tõenäoliselt makstakse. Ja paljud inimesed on hakanud pidama seda olukorda moraalselt õigeks. Nad usuvad siiralt, et asjad peaksidki sedasi olema: et me peaksime premeerima kasutut või isegi hävitavat käitumist ja karistama tõhusalt neid, kelle igapäevane töö muudab maailma paremaks paigaks. See on aga tõeliselt äraspidine arusaam tööst ja lisaväärtuse loomise õiglasest tasustamisest.
23. Eelnevalt mainitud probleemide potentsiaalne lahendus oleks universaalne põhisissetulek ehk “kodanikupalk” (UBI). Kui mitte midagi muud, tähendaks universaalne põhisissetulek, et miljonitel inimestel, kes tunnistavad oma olukorra absurdsust, on aega selle poliitilisel tasemel muutmise korraldamisega tegeleda, kuna nad ei ole enam sunnitud kaheksa tundi päevas mingites blankettides fraase esile tõstma. Või kui nad just tahavad oma eluga midagi kasulikku teha, saavad nad sama palju aega kulutada, püüdes mõelda välja mõnd rahuldust pakkuvat viisi arvete tasumiseks.

Lõpetuseks… Kujutagem ette, millise maailma me võiksime luua, kui meil oleks vabadus investeerida oma aega, tähelepanu ja tööd eesmärkidesse, mis pole mõttetud ei meile ega teistele? Kujutagem ette, kui palju innovatsiooni ja loovust on inimkonnas luku taga peidus, ootamaks aega, mil meie enese väärtustamine ei ole enam seotud profesionaalsete tiitlite ning üksnes rahas mõõdetava “tootlikusega”?
 
Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar

Nagu suur osa ühiskondlikest konventsioonidest, mille algupära ei peitu tegelikkuses objektiivsuses ning ligimesest hoolimises, vaid maskeeritud erihuvis, mis on istutatud inimpsüühika irratsionaalsetesse traibalistlikkesse algetesse on ka suur osa tööd, töökohti ning töötegemist seotud arusaamadega, mis osutuvad lähemal vaatlusel absurdseks ning on kaugel optimaalsest efektiivsusnivoost nii individuaalsel kui kollektiivsel-organisatoorsel tasemel.

Suur osa tööd, töökohti ning töötegemist on seotud arusaamadega, mis osutuvad lähemal vaatlusel absurdseks ning on kaugel optimaalsest efektiivsusnivoost nii individuaalsel kui kollektiivsel-organisatoorsel tasemel.

adrian bachmann


Kordumatu David Graeberi tähelepanekud töötajate ning töökohtade teemal on hästi kõrvutatavad Preisimaa legendaarse kindralstaabi ülema Helmuth von Moltke arusaamaga töötajate tüüpidest ning nende sobivusest erinevatele positsioonidele.


Moltke jagas kõik oma (sõjaväelised) alluvad kahe parameetri – tarkuse ja töökuse – alusel nelja klassi. Vastavalt töötajate taibukuse ja usinuse määrale olid Moltke arvates olemas targad ja usinad, targad ja laisad, rumalad ja usinad ning rumalad ja laisad töötajad.


Neljaliikmelise taksonoomia kõige suurema potentsiaalse kasuteguriga olid targad ja usinad ning targad ja laisad, kes olid Moltke hinnangul sobivad vastavalt keskastme ja tippjuhtide positsioonidele. Rumalad ja laisad indiviidid, kes moodustavad populatsioonis alati enamuse ühiskonnaliikmetest omavad madalat kasu- aga õnneks ka madalat kahjutegurit ning on seetõttu samaväärselt kasutud kui kahjutud ning pideva välise hurjutamise korral siiski kasutatavad madala loomingulisusega, vähest sisemist motiveeritust ning omaalgatusvõimet nõudvatel positsioonidel.


Kõige destruktiivsemad töölised ning ühiskonnaliikmed laiemas tähenduses on alati olnud ülimalt edasipüüdlikud ja usinad, ent intellektuaalselt ning kõige halvemal juhul ka moraalselt arengupeetud isendid, kelle süüks võib kirjutada suurema osa inimkonna kõige katastroofilisemate tagajärgedega avantüüridest. Ka kindral von Moltke hinnangul on seesugused vaja mis-tahes organisatsioonist kiiresti likvideerida. Maniakaalselt ambitsioonikate ja usinate ent intellektuaalselt ja moraalselt kõlvatute inimtüüpide sattumine “tüüri juurde” tähendab alati aluse – olgu aluseks siis ettevõte, riik või terve tsivilisatsioon – hävingut, mis juhtub tihtilugu vaid murdosa selle üles ehitamiseks nõudnud aja jooksul.

Kõige destruktiivsemad töölised ning ühiskonnaliikmed laiemas tähenduses on alati olnud ülimalt edasipüüdlikud ja usinad, ent intellektuaalselt ning kõige halvemal juhul ka moraalselt arengupeetud isendid, kelle süüks võib kirjutada suurema osa inimkonna kõige katastroofilisemate tagajärgedega avantüüridest. Ka kindral von Moltke hinnangul on seesugused vaja mis-tahes organisatsioonist kiiresti likvideerida.

adrian bachmann


Lõpetuseks on paslik jagada kultuskomöödia “Office Space” puurist välja murdnud kontoriroti karakteri Peter Gibbonsi ilma igasuguste filtriteta tehtud avameelitsemist oma argise tööpäeva reaalsusest, mida mees jagab vähimagi kõhkluseta tema positsiooni saneerima tulnud “efektiivsus konsultantidele”. Kunst imiteerib teadupärast elu…

Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangaülekandega järgmistel rekvisiitidel:

MAKSE SAAJA: Adrian Bachmann

KONTO NUMBER: EE271010011832141226

SELGITUS: Annetus

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.