SUUR LUGU – USA analüütik: Washington tõukab Venemaa-vastasesse sõtta kogu Euroopa – 2. OSA

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Glenn Diesen, Brian Berletic

Intervjuus Norra politoloogile Glenn Diesenile selgitab endisest merejalaväelasest geopoliitika analüütik Brian Berletic USA rahvusvahelise poliitika keskset mehhanismi, mis seisneb sihiteadlikus sõdade mahitamises ja kaose külvamises üle maailma. Programmi eesmärgiks on destabiliseerida eeskätt neid riike millel on potentsiaali Ühendriikide ülemvõimule globaalselt või regionaalselt vastukaalu pakkuda või mis on otsustanud järgida oma riiklikke huve viisil, mis ei ole Washingtonile meelepärane.Berletic selgitab kuidas Washington tõukab Euroopat teadlikult Venemaa vastasesse sõtta läbi ära ostetud poliitilise eliidi, mis on valmis saatma Washingtoni tellimusel oma riigid ja rahvad hävingusse, aitmaks Venemaa kurnamise abil Ühendriikide globaalset hegemooniat säilitada.Järgnev on kaheosalise loo teine osa.

Glenn Diesen: Vahel ma mõtlen, miks erinevate riikide valitsejad ei taipa, mis nende ümber toimub. Ühest küljest räägib Trump, et soovib, et Ukraina sõda lõppeks, sest kõik see tapmine olevat nii õõvastav – kuigi USA ise osaleb jätkuvalt aktiivselt selles sõjas –, kuid teiselt poolt kuulutas USA energiaminister Chris Wright Horvaatias Trumpi “rahujuhet” propageerides, et kõik riigid, mis on siiani vene energiast sõltunud, on kohutavas olukorras ja ameerika energia on lahenduseks, mis päästab nad sellest mülkast välja. Samas ainus põhjus, miks riigid Euroopas ja Aasias valiksid odava ja tarnekindla vene energia asemel oluliselt kallima ja ebakindla ameerika energiaimpordi, seisnebki käimasolevates sõdades mida USA ise on mahitanud.

Seega kerkib küsimus, millisel määral saab USA üldse lubada sõdade lõppemist. Külma sõja lõpus märkis Mihhail Gorbatšov ameeriklastele, et sõda lõpetades tuleb meil arvestada ka seda, mida külma sõja lõpp tähendab sõjast sõltuvate võimustruktuuride ja sõjapistrike jaoks, ning need tuleb selja taha jätta. Siiski ei paista, nagu oleks Washington neist struktuuridest ja sõjast ikka veel valmis mingilgi määral eemalduma.

Minu jaoks tundub vaimuhaige, et Euroopa riikide valitsejad täidavad fanaatilise innukusega USA käske, mille tagajärjeks on nende endi majanduste häving, rahva vaesumine ning riigi sõtta paiskamine maailma suurima tuumariigi vastu.

Minu jaoks tundub vaimuhaige, et Euroopa riikide valitsejad täidavad fanaatilise innukusega USA käske, mille tagajärjeks on nende endi majanduste häving, rahva vaesumine ning riigi sõtta paiskamine maailma suurima tuumariigi vastu.

Glenn Diesen

Milline on Teie hinnangul tõenäosus, et Ühendriigid suudavad Iraani konflikti piisavalt kaua käigus hoida? Ukraina sõda on USA-l võimalik eurooplastele delegeerida, sest eurooplased on innukalt valmis oma majandused põhja laskma ja oma pojad ja tütred surma saatma. Kuid Lähis-Idas ei saa Washington sõda Pärsia lahe riikidele delegeerida. Esiteks ei ole neil riikidel vastavat võimekust, kuid ühtlasi ei ole sealsed elanikud nõus ameeriklaste geopoliitiliste huvide nimel surema nagu eurooplased seda näivad olevat. Seega, kui kaua suudab Washington oma laskemoonavarusid kulutades praegust positsiooni säilitada?

Brian Berletic: Arvestades, et Ühendriigid on Iraaniga ajutiste pausidega sõjas olnud juba alates Joe Bideni presidentuuri lõpust, ei ole praegusel tasemel laskemoonakulusid võimalik kuigi kaua jätkata.

Lähis-Ida ja Aasia vaheline energialiiklus on pärast sõja algust tugevalt häiritud ning drastiliselt vähenenud. Prognoosin, et juhul kui energiatarned Iraanist või mõnest muust Pärsia lahe riigist taas täismahus käima saadakse, siis alustab USA nädala või paari jooksul uut rünnakut, näiteks Khargi saarele, mis toob kaasa Iraani-poolse vasturünnaku Pärsia lahe araabiamaade energiatootmise infrastruktuuri pihta, mis omakorda langetab uuesti piirkonna energiatootmise võimekust ning eksporti.

Ainus viis, kuidas USA-l on võimalik tagada oma täiesti irratsionaalsete veeldatud maagaasi Aasiasse eksportimise projektide majanduslik elujõulisus, on Lähis-Ida sõdade pidev käitamine.

Brian Berletic

Ainus viis, kuidas USA-l on võimalik tagada oma täiesti irratsionaalsete veeldatud maagaasi Aasiasse eksportimise projektide majanduslik elujõulisus, on Lähis-Ida sõdade pidev käitamine. Sõda ei pea tingimata jätkuma kõrges tempos. Esialgsed kahjustused on juba tekitatud ning mõnede hinnangute kohaselt kulub Pärsia lahe riikide energiatootmise ja ekspordi võimsuse taastamiseks aasta või rohkem aega. Seega on Ühendriikidel nüüd tarvis vaid praegust olukorda alal hoida ning oma projektide töösse viimise ajal piirkonna energialiiklust häirida.

Siinkohal tasub meenutada, et Euroopa üleminek vene energialt ameerika energiale kestab siiani ning Euroopa riigid kasutavad tänaseni osaliselt vene energiat. Täielikuks üleminekuks kulub aastaid. USA soovib protsessi omalt poolt kiirendada nii palju kui võimalik, kuid siiski eksisteerivad teatud piirid, mida ei ole võimalik ületada.

Esiteks jätaksid üleöö sisse viidud muudatused inimestele liiga ilmselge arusaama ameeriklaste kavatsustest. Teiseks võib liiga järsk üleminek põhjustada riiklikku ebastabiilsust ning tuua kaasa vastupanu. Rahvad võivad teatada, et “Meie mõõt on lõpuks täis saanud… Kui me jätkame USA sõjapoliitikat, siis hävineb kogu meie riik”. USA-l on seetõttu vaja hoida inimesi pettekujutelmades, justkui oleks neil kasulik Ühendriikidega kogu protsessis koostööd teha. Sellised pettekujutelmad hõlmavad ka Pärsia lahe araabiamaadest proxy-riike, mis lubavad USA sõjaväel oma pinnal tegutseda. Olen kindel, et Ühendriigid on nii Pärsia lahe kui Euroopa riikide poliitiliste eliitide tagalad kindlustanud, sisendades neile, et nemad saavad hästi tasustatud ja turvatud ka juhul, kui nende riigid peaksid hävinema. Siin peitubki võti mõistmaks, miks kõikide nende riikide valitsused jätkavad USA poolt seatud agenda järgimist ka olukorras, kus on selge, et see tähendab nende endi riikidele kindlat hävingut.

Olen kindel, et Ühendriigid on nii Pärsia lahe kui Euroopa riikide poliitiliste eliitide tagalad kindlustanud, sisendades neile, et nemad saavad hästi tasustatud ja turvatud ka juhul, kui nende riigid peaksid hävinema. Siin peitubki võti mõistmaks, miks kõikide nende riikide valitsused jätkavad USA poolt seatud agenda järgimist ka olukorras, kus on selge, et see tähendab nende endi riikidele kindlat hävingut.

Brian Berletic

Lõpuks on Washingtoni poolt ära ostetud eliidil võimalik arvestada, et kui kõik pöörabki täieliku katastroofi teele, siis neil on olemas rahalised vahendid, et oma maa ja rahvas maha jätta ja kusagile mujale kolida. Ehk teisisõnu – kõik toimuks täpselt samamoodi nagu me näeme seda praegu Ukrainas aset leidvat.

Paraku on meie tänane reaalsus täpselt selline. See aga omakorda tähendab, et ei Euroopas ega Lähis-Idas ei ole rahu oodata ning aja jooksul levib konflikt laiemalt Aasiasse.

Aasias elades võime näiteks näha, kuidas USA sõjavägi julgustab Filipiine Hiina suhtes aina sõjakamaid positsioone võtma seoses mingi II maailmasõja aegse roostetava laevavrakiga. Siin puudub igasugune loogika, kuid filipiinlased järgivad oma suurima impordi- ja ekspordipartneriga tüli kiskudes USA ettekirjutusi, sest nemadki alluvad poliitiliselt Washingtonile.

Samamoodi näeme, kuidas Jaapan üha enam militariseerub. Vaatasin hiljuti USA senati istungit, kus rõõmustati selle üle, kui julgeteks Tokio on muutunud ning kuidas lõpuks ometi on jaapanlased oma tööstuslikku võimsust valmis kasutama selleks, et eksportida relvastust Ühendriikide poolt eelistatud riikidesse. Muuhulgas valmistab Jaapan ka USA Patriot tüüpi seniitrakette ning ekspordib need tagasi Ühendriikidesse. See tundub sürreaalne, kuid see on reaalne asjade seis.

Arvestades sündmuste käiku Euroopas ja Lähis-Idas jääb minu jaoks arusaamatuks, miks inimesed ei eelda, et Aasias läheb samamoodi.

Glenn Diesen: Itaalia endine peaminister ja Euroopa Komisjoni endine president Romano Prodi prognoosis, et mingil hetkel hakatakse vene gaasi jälle Euroopasse eksportima, kuid siis juba mööda Washingtoni kontrolli all olevaid torujuhtmeid, et ameeriklased saaksid võtta Vene gaasi ekspordist Euroopasse andamina vahendustasu. Usun, et kogu meid ümbritseva retoorika juures leidub inimesi, kes teavad, mis tegelikult toimub, kuid üldisest narratiivist ei ole lubatud välja murda.

Üks teema, milles sooviksin kuulda Teie vaatenurka, puudutab Euraasia riikide ühendusteid. Nii Hiina kui Venemaa infrastruktuur ning side Iraaniga põhineb valdavalt maismaaühendustel ning see puudutab ka energia transporti. Kuidas sobitub antud asjaolu Teie hinnangul Ühendriikide kalkulatsioonidesse Iraani kui strateegilise maa-ala isoleerimisel?

Brian Berletic: See on tõsi. Hiina Vöö ja tee algatus katab Euraasia ning ulatub sellest kaugemalegi. Ilmselgelt Hiina teadis, et praegune olukord millalgi saabub ning investeeris selleks valmistumisse. Sama kehtib ka Venemaa kohta. Tunnistan, et enne 2014. aastat mõtlesin isegi, et miks Venemaa oma sõjaväge üles ehitab, sest toona paistis see ebavajaliku sammuna. Tagasi vaadates võime näha, et nad valmistusid tulevasteks oludeks.

Iraan tegi sama oma nn “mosaiikse kaitsestruktuuri” üles ehitamisega, milleks kulus aastaid ja mis on võimaldanud neil vähemalt senises sõjafaasis vastu pidada. Siiski ma ei usu, et Iraan suudaks mööda maismaad saata Hiinale piisavalt energiat, et taastada veeteid mööda saadetud mahtu. Meritsi transportimine on niivõrd palju lihtsam kui rongiga. Muidugi oleks hoopis teine lugu, kui eksisteeriks torujuhe, kuid vähemalt minu teada ei ole see lähiajal realistlik perspektiiv.

Seega võib öelda, et Hiina, Venemaa ja Iraan on küll praeguseks olukorraks aastaid või isegi aastakümneid valmistunud, kuid jääb siiski küsimus, kas nad on valmistunud piisavalt. Mida on neil riikidel kolmekesi võimalik ära teha nende Aasia riikide aitamiseks, keda sunnitakse valiku ette, kas jääda täiesti ilma energiata või sõltuda USA energiast, kusjuures sõltuvus USA-st ei tähenda üksnes gaasi ostmist, vaid kõige kallimale võimalikule gaasihinnale lisandub ka poliitiline hind. Ühendriigid kasutavad oma energiaeksporti mõjutusvahendina, sel otstarbel ongi kogu projekt algusest peale rajatud. Euroopas selline mõjutusmeetod juba toimib ja samamoodi läheb Aasiaga.

Nüüd tuleb meil jälgida, kuidas sündmused arenevad. USA püüab Hiinat, Venemaad ja Iraani destabiliseerida, lämmatada ja isoleerida ja ma ei ole kindel, milliseid võimalusi neil on olukorra muutmiseks.

Glenn Diesen: Viimase küsimusena soovin käsitleda tööjaotust, mida alguses mainisite. Mis saab sellisel juhul, kui USA strateegilised liitlased ei taha neile määratud rolli ja koormat vastu võtta? Üks õppetund, mida erinevatel riikidel on võimalik Pärsia lahe riikide näitel omandada, on küsimine “aga mida meie sellest saame”? Ameerika sõjaväebaaside oma maale lubamine ei kaitse meid, see ei taga meie turvalisust, vaid hoopis toob meile kaasa hävingu ja sõja. Loodan, et ühel päeval jõuavad Euroopa riigid sama äratundmiseni ja küsivad endilt, miks nad lasid endale peale suruda USA ära tarvitatava platsdarmi rolli selle asemel, et rajada ka Venemaad kaasav üleeuroopaline julgeolekupakt, mis oleks taganud rahu ja turvalisuse tervel kontinendil nagu 1990ndatel oli eesmärgiks seatud.

Sama kehtib ka Ida-Aasia puhul, kui ka sealsed nn. “USA liitlased”, olgu selleks siis filipiinlased või jaapanlased, taipavad, et tegemist ei ole mingilgi määral nende rahvaste eksistentsi ja heaolu soosiva tööjaotusega ja et nemadki saavad hävitatud selle nimel, et nõrgestada või kammitseda mõnda USA vaenlast. Samas jääb minu jaoks arusaamatuks, miks ukrainlased jätkavad tänaseni sõdimist, kui neil on olnud juba 12 aastat võimalik sõlmida nende jaoks soodne või vähemalt praegusest oluliselt soodsam julgeolekulepe. Iga päevaga nende tulevikuperspektiivid ju ainult halvenevad samas kui Ühendriikide valitsejad ei näi vähimalgi määral hoolivat ukraina rahva ellujäämisest. Millalgi peab ju saabuma aeg, kus USA nn “liitlasriigid” nii Aasias kui Euroopas tunnistavad päevselget reaalsust, et neid kasutatakse pelgalt ära Washingtoni huvide täide viimise instrumendina nende endi rahva heaolu ja lõppastmes ka eksistentsi arvelt.

Millalgi peab ju saabuma aeg, kus USA nn “liitlasriigid” nii Aasias kui Euroopas tunnistavad päevselget reaalsust, et neid kasutatakse pelgalt ära Washingtoni huvide täide viimise instrumendina nende endi rahva heaolu ja lõppastmes ka eksistentsi arvelt.

Glenn Diesen

Brian Berletic: Teil on täiesti õigus. Kui Euroopal – ja sealhulgas Ukrainal – või Ida-Aasia riikidel, eriti Jaapanil ja Lõuna-Koreal, oleks sõltumatud poliitikud ja suveräänsed valitsused, siis teataksid nad loomulikult, et neile pakutav korraldus on mõistusevastane. USA esitab meile üksnes nõudmisi, kuid ei kaitse meid ealeski ise-enese julgeoleku hinnaga. Ja mille eest olekski Ühendriikidel meid kaitsta? Mis sõtta astuks Lõuna-Korea kas Põhja-Korea või Hiinaga, kui Hiina on nende mõlema suurim kaubanduspartner nii impordi kui ekspordi osas? Miks peaks Hiina tahtma minna sõtta riikide vastu, millega tal on igati head majanduslikud ja kaubanduslikud suhted?

Samamoodi ei olnud Venemaal enne 2014. aastat kavatsust Ukraina vastu sõtta minna. Venemaa oli toona üks Ukraina suurimaid kaubanduspartnereid. Ainus põhjus, miks need suhted lõhuti, oli USA-poolne poliitiline valitsuse kaaperdus. Mis tahes probleemid Ukraina valitsusega ka olla võisid, see oli USA-st sõltumatu ja seetõttu kukutas USA Ukraina valitsuse ning asendas selle oma valitud esindajatest koosneva klientrežiimiga. Seejärel ehitasid Ühendriigid Ukraina uue režiimi ümber tugistruktuuri, mis seda võimul hoidis ja hoiab tänini. Alles suhteliselt hiljuti avaldas USA mõjuvõimsaim ajaleht The New York Times detailse loo programmist, millega USA Luure Keskagentuur (CIA) kehtestas kontrolli kogu Ukraina eriteenistuste ja julgeolekuaparaadi üle, garanteerides sedasi, et riigi eesotsas püsivad jõud, mis täidavad Ühendriikide käske ka siis, kui see on täielikult ukraina rahva tahte vastane. USA julgeolekuaparaat hoiab seda klikki võimul ja kaitseb muuhulgas ka ukraina rahva eest.

Alles suhteliselt hiljuti avaldas USA mõjuvõimsaim ajaleht The New York Times detailse loo programmist, millega USA Luure Keskagentuur (CIA) kehtestas kontrolli kogu Ukraina eriteenistuste ja julgeolekuaparaadi üle, garanteerides sedasi, et riigi eesotsas püsivad jõud, mis täidavad Ühendriikide käske ka siis, kui see on täielikult ukraina rahva tahte vastane. USA julgeolekuaparaat hoiab seda klikki võimul ja kaitseb muuhulgas ka ukraina rahva eest.

Brian Berletic

Paraku näitavad kõik märgid, et Ühendriikide kontroll enamike Euroopa ja Aasia riikide üle on nüüdseks samaväärselt totaalne kui Ukrainas, mis tähendab omakorda, et ei oma mingisugust tähtsust millistele parteidele eurooplased, jaapanlased või lõunakorealased oma hääle annavad, reaalne võim on ja jääb nende jõudude kätte, mis ei ole lõppastmes aruandekohustuslik mitte oma rahvaste, vaid Washingtoni ees ning kelle eesmärk on tagada asehalduritena oma riigi jätkamine USA vasalli staatuses (kui vaja siis surmani).

Sellisest olukorrast ei olegi kahjuks väljapääsu ning seetõttu ongi ukrainlaste saatuseks selles sõjas hävineda. Nagu Te eelnevalt mainisite, ukrainlaste sõdimise jätkamisel puudub mõte. Ukraina valitsusel on olnud aastate jooksul palju võimalusi sellest sõjast väljuda, kuid mitte ühtegi nendest pole kasutatud, kuna kaaperdatud riigi juhtkond täidab plaani mille kesemes ei olegi oma rahva päästmine ega heaolu. Olukord on täiesti irratsionaalne ning seletatav üksnes poliitilise vallutuse ja Ukraina arvel USA huve teeniva ükshaaval valitud liikmetest koosneva klientrežiimi tööga. Sama reaalsus eksisteerib ka mujal Euroopas ja Ida-Aasias.

Olukorra reaalsust adudes on keeruline pakkuda välja sellest väljumise plaani, mis oleks reaalselt teostatav. Mõistagi peavad vasalliks alandatud riikides elavad inimesed püüdma leida võimalusi kontrolli alt vabanemiseks, kuid see on väga keeruline, kui nende infoväli ja poliitiline sfäär alluvad totaalselt Washingtoni kontrollile ning paljudel juhtudel okupeerib USA sõjavägi otseses mõttes riiki. Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Filipiinidel on USA sõjavägi juba palju inimpõlvi sees ning terve Euroopa on täis USA sõjaväelasi (ligi 100 000). Ameerika Ühendriigid on rajanud globaalse impeeriumi ning sellele allutatud rahvaste tuleviku eksistentsi seisukohalt on keskse tähtsusega küsimuseks seesama küsimus, mis on kajanud läbi ajaloo aastatuhandeid. Ehk teisisõnu, kuidas vabaneda impeeriumi ülemvõimust, kui ollakse juba selle impeeriumi osaks ning rahva enese valitsev eliit on oma rahva impeeriumi asehalduriks olemise nimel maha müünud?

Ameerika Ühendriigid on rajanud globaalse impeeriumi ning sellele allutatud rahvaste tuleviku eksistentsi seisukohalt on keskse tähtsusega küsimuseks seesama küsimus, mis on kajanud läbi ajaloo aastatuhandeid. Ehk teisisõnu, kuidas vabaneda impeeriumi ülemvõimust, kui ollakse juba selle impeeriumi osaks ning rahva enese valitsev eliit on oma rahva impeeriumi asehalduriks olemise nimel maha müünud?

Brian Berletic

Head vastust sellele küsimusele ei olegi. Usun, et lõpuks taandub asi rahulolematute inimeste koostööle USA poolt nende riikide allutamiseks rakendatava võimu õõnestamisel, multipolaarsuse toetamisele ning püüdele aidata riike ükshaaval USA alluvusest vabaneda. Meil on vaja loota, et see toimib, ning püüda selles suunas liikuda.

Glenn Diesen: Veel üks viimane küsimus. Rääkisime küll liitlastest, kuid kuidas jääb vastaspoolega? Paistab, et kogu entusiasm ja hea tahe, mis Donald Trumpi valimisvõidule järgnes, on tänaseks olematusse hajunud nagu seda poleks olnudki. Mind kutsuti Trumpi valimisvõidu järel Venemaale Valdai kohtumisele, kus osales ka Vene president, ning inimesed uskusid toona siiralt, et nüüd on viimaks tekkinud lootus Lääne ja Venemaa vahel valitsenud sajandipikkuse vaenu lõpetamiseks ning rahumeelse koostöö alguseks.

Tänaseks tundub, et üha rohkem inimesi maailmas näeb läbi Ühendriikide “strateegilise järjestuse” globaalsest strateegiast, mille eesmärk on ise enese dominantsi säilitamise nimel ükshaaval maailma riike kaoses ja sõjas hoida. Me näeme antud strateegiat ilmnevat ka asjaolus, et iraanlased olid enne sõda osalenud kahel läbirääkimiste kohtumisel ameeriklastega, kus neile oli kinnitatud, et leppe saavutamine on lähedal ja seda kõike üksnes selleks, et järgmisel päeval olla Washingtoni ootamatu äkkrünnaku sihtmärgiks.

Pärast kahte ameeriklaste poolt halvas usus korraldatud, pettemanöövrina mõeldud läbirääkimistevooru osalesid iraanlased ometi veel Islamabadi läbirääkimistel, mis olid samuti pettuseks. Sealjuures viskas USA oma nn. “10 punkti plaani” kriisi lahendamiseks juba järgmisel päeval prügikasti. Washingtoni sõnamurdlikkus ning kõikide kokkulepete prügikasti viskamine niipea, kui see nende huvisid enam ei teeni, on jõudnud tänaseks punktini, kus Ühendriikide sõna ja lubadused ei maksa rahvusvahelise diplomaatia areenil enam mitte midagi ning kõik teavad seda.

Washingtoni sõnamurdlikkus ning kõikide kokkulepete prügikasti viskamine niipea, kui see nende huvisid enam ei teeni, on jõudnud tänaseks punktini, kus Ühendriikide sõna ja lubadused ei maksa rahvusvahelise diplomaatia areenil enam mitte midagi ning kõik teavad seda.

Glenn Diesen

Samamoodi kogesid venelased seitse aastat kestnud ja mitte kuhugi jõudnud läbirääkimisi seoses Minski rahulepetega. USA ja Ühendkuningriik saboteerisid samas vaimus ka Istambuli lepet. Ning nüüdki on Trump venelasi sihitult ringi jooksutanud. Läbirääkimistel puudub tänaseks seega igasugune mõte. Usun, et samale järeldusele jõuavad ka hiinlased, kui veel jõudnud ei ole. USA ei otsi võimalusi rahvusvaheliste suhete harmoniseerimiseks ja riikide vahelise konkurentsi viljelemist konfliktivabal viisil vaid konkurentide rivist välja löömiseks vahendeid valimata.

Mida see kõik laiemas plaanis tähendab? Kas diplomaatia on surnud? Kas me liigume maailmasõja suunal?

Brian Berletic: Inimestel on vaja mõista, et Trumpi presidentuur ei toonud kaasa sisulisi muutusi seetõttu, et Ühendriikides ei ole presidendil ega ka kongressil tegelikult mingit võimu. Kogu mängu juhivad ja toimuvast kasu lõikavad korporatiiv-finantshiiglased ning monopolid. Pooleteise triljoni dollarini ulatuv kaitse-eelarve toob kasu kaitsetööstusele ning suured naftaettevõtted lõikavad kasu neist projektidest, mille nad Obama, Bideni ja Trumpi kahe administratsiooni ajal valitsusele on ette söötnud ning millele riigi toe saanud. Need on projektid, milles puudus igasugune majanduslik loogika seni, kuni Washington ei olnud nende elujõulisuse tagamiseks järjekordset agressioonisõda korraldanud.

Riigi puhul, mille huvid lähtuvad lõputust võimu-, kasumi- ja ülemaailmse ülemvõimu janust, ei toimi selline diplomaatia, nagu seda mõistavad inimesed, kellel on olemas elementaarne eetika, moraal ning õigluse tunnetus.

Brian Berletic

Riigi puhul, mille huvid lähtuvad lõputust võimu-, kasumi- ja ülemaailmse ülemvõimu janust, ei toimi selline diplomaatia, nagu seda mõistavad inimesed, kellel on olemas elementaarne eetika, moraal ning õigluse tunnetus. Viirusega, mis sööb inimest elusast peast, ei ole võimalik rahulikult arutledes kompromissini jõuda. Vaja on kindlaks teha selle toimimispõhimõtted ning suruda see tagasi normaalsetesse proportsioonidesse enne kui see maailma rahvad pöördumatult elust tühjaks imeb ning sõdadesse paiskab. Seda multipolaarsus teebki, õõnestades USA ühepoolset hegemooniat ning pakkudes alternatiive mitte üksnes riikide omavahelise suhtluse tasemel, vaid ka kaupade ja teenuste osas, millele riigid ligi pääsevad ilma Ühendriikide sise- ja välispoliitika üle valitsevate korporatsioonide finantshuvisid toitmata.

Igasugused ideed, nagu tuleks Ühendriigid multipolaarsele maailmale omalt poolt vastu ja kohaneks sellega, võib kohe ära unustada kui täiesti sinisilmse naivismi. Washington ei aktsepteeri mitte kunagi mõtet endast kui kõigest ühest tugevast riigist teiste seas, kuna selle sõgedas kujutelmas on USAl täielik õigus suruda oma ülemvõimu alla kõik maailma rahvad. Seetõttu on multipolarismil vaja jääda resoluutseks Ühendriikide ülemvõimu kõrvaldamisel kõikjal maailmas, kus see püüab kanda kinnitada.

Igasugused ideed, nagu tuleks Ühendriigid multipolaarsele maailmale omalt poolt vastu ja kohaneks sellega, võib kohe ära unustada kui täiesti sinisilmse naivismi. Washington ei aktsepteeri mitte kunagi mõtet endast kui kõigest ühest tugevast riigist teiste seas, kuna selle sõgedas kujutelmas on USAl täielik õigus suruda oma ülemvõimu alla kõik maailma rahvad.

Brian Berletic

Nagu viirus tapab lõpuks oma peremeesorganismi, nõnda on ka globaalsed impeeriumid aja jooksul alati oma jätkusuutlikkuse kaotanud ning kokku varisenud. Usun, et Hiina, Vene Föderatsioon ja ka mitmed teised vähem võimsad riigid on sellest viimaks aru saanud ning kasutavad diplomaatiat nii valutult kui võimalik USA hegemooniale alluvast maailmast multipolaarse maailma suunas liikumiseks. Sellegipoolest näeme selle protsessi aset leidmise kestel üle maailma külvatavat massiliselt surma, hävingut ja ebastabiilsust. Võime üksnes loota, et USA mahitatud sõdade poolt tekitatav häving jääb minimaalseks. Paraku on minu hinnangul pingutused Washingtoni ülemaailmselt põhjustatud hävingule vastu töötamisel endiselt kaugelt liiga tagasihoidlikud.

Glenn Diesen: Ütlesite kunagi, et Ühendriikide tegevuse mõistmiseks ei tule mitte kuulata, mida Washingtonis räägitakse, vaid lugeda nende poliitika planeerimise dokumente, mille on koostanud relvatööstuse rahastusel tegutsevad mõjuvõimsad mõttekojad. Kahjuks peab see soovitus paika. Oleme sisenenud surmaohtlikku ajastusse, kus ühel poolel on USA vasallriigid, mille ära ostetud eliidid on valmis paiskama oma rahvad Washingtoni käsul sõtta, ning teisel pool USA poolt ümber piiratud riigid, mis mõistavad, et antud reaalsuse valguses on diplomaatia võimatu ning sõda vältimatu. Ühendriikide poolt valla päästetud globaalne sõda ei ole seega enam peatatav, vaid parimal juhul üksnes edasi lükatav.

Oleme sisenenud surmaohtlikku ajastusse, kus ühel poolel on USA vasallriigid, mille ära ostetud eliidid on valmis paiskama oma rahvad Washingtoni käsul sõtta, ning teisel pool USA poolt ümber piiratud riigid, mis mõistavad, et antud reaalsuse valguses on diplomaatia võimatu ning sõda vältimatu. Ühendriikide poolt valla päästetud globaalne sõda ei ole seega enam peatatav, vaid parimal juhul üksnes edasi lükatav.

Glenn Diesen

Kas Teil on käesoleva mõtiskluse lõpetuseks veel mõnda täiendavat mõtet lisada?

Brian Berletic: Enamus inimesi ei ole psühholoogiliselt võimelised reaalsusega toime tulema ning tunnistama, kuidas maailm tegelikult toimib, kuhu me oleme jõudnud ning mis meid sellel teekonnal ees ootab. Samas on multipolaarne maailm väljaspool Ühendriikide hegemooniat mitte üksnes võimalik, vaid meie ainsaks lootuseks, kuidas elada ilma permanentsete sõdadeta. Sestap on igal ühel meist moraalne kohus aidata omalt poolt mingilgi viisil sellele kaasa, olgu selleks siis kasvõi vastutöötamine massimeedia propagandale, nagu meiegi teha üritame. Usun, et üksnes teadlikkuse levides on võimalik meil meile ette nähtud hävingust pääseda – see on lootuseks, mille nimel elan ja mille nimel töötan.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
“Olen kindel, et Ühendriigid on nii Pärsia lahe kui Euroopa riikide poliitiliste eliitide tagalad kindlustanud, sisendades neile, et nemad saavad hästi tasustatud ja turvatud ka juhul, kui nende riigid peaksid hävinema. Siin peitubki võti mõistmaks, miks kõikide nende riikide valitsused jätkavad USA poolt seatud agenda järgimist ka olukorras, kus on selge, et see tähendab nende endi riikidele kindlat hävingut. “

Antud tsitaadis avab Brian Berletic kahes lauses reaalsuse, mille kehtivust on kinnitanud muuhulgas mitukümmend aastat Washingtoni võimuaparaadi tipus tegutsenud Paul Craig Roberts – endine Ühendriikide aserahandusminister, Wall Street Journali toimetaja ning USA ühe mõjuvõimsaima mõttekoja Strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse (CSIS) teadur.

Tegemist on reaalsusega, mida teadvustamata on võimatu aru saada sellest, kuidas II maailmasõja järgne maailmakord toimib. See on reaalsus, mida on nimetatud ka “Washingtoni konsensuseks”, “Pax Americanaks”, “Euroatlandi kogukonnaks”, “Ühendriikide primaarsuseks” ning muude moraalselt võimalikult neutraalsete ning süsteemi olemust mitte avavate, vaid teadlikult moonutavate eufemismidega.

Need on eufemismid, mille eesmärk on varjata sadades küüniliselt valla päästetud sõdades, pommituskampaaniates, sanktsioonirežiimides, riigipööretes ja näljahädades ligi 100 miljonit surma põhjustanud süsteemi olemust. Varjata masside eest, ent peamiselt kümnete tuhandete “euroatlantiliste” aparatšikute südametunnistuste eest, kelle karjäärid on ehitatud üles teenimaks süsteemi, mis eeldab nii oma südametunnistuse, rahva kui inimkonna maha müümist iseenese edenemise nimel.

See on ka reaalsus, mis võimaldab mõista, miks maailm – eeskätt aga Hiina Rahvavabariigi, Vene Föderatsiooni ja Iraani vahetus läheduses paiknevad rahvad – on tõugatud nüüd nende eksistentsi lõpetada ähvardavate sõdade piirimaile. Sõdade, millest räägitakse kui juba ette antud paratamatusest, ent mis saavad reaalsuseks üksnes juhul, kui me ei leia endas viimaks julgust rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on…

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!