SUUR LUGU – USA analüütik: Washington tõukab Venemaa-vastasesse sõtta kogu Euroopa – 1. OSA

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Glenn Diesen, Brian Berletic

Brian Berletic on USA endisest merejalaväelasest geopoliitika analüütik, kelle spetsialiteediks on maailmas aset leidvate protsesside – sõdade, riigipöörete, sanktsioonide – tagamaade mõistetavaks tegemine. Tema põhifookus on Ameerika Ühendriikide ülemvõimu tagamise ja laiendamise nimel täide viidava ülemaailmse destabilisatsiooni programmi monitoorimine.

Järgnevas intervjuus Norra politoloogile Glenn Diesenile selgitab Brian Berletic lähemalt USA ülemaailmse poliitika keskse mehhanismi toimimist, milleks on sõdade mahitamine ja kaose külvamine nende riikide destabiliseerimiseks, millel on potentsiaali Ühendriikide ülemvõimule vastukaalu pakkuda või mis on otsustanud järgida oma riiklikke huve viisil, mis ei ole Washingtonile meelepärane. Järgnev on kaheosalise loo esimene osa.

Glenn Diesen: Täna vestleme poliitikaanalüütiku Brian Berleticuga Euroopat ning Lähis-Ida tabanud sõdade ning energiakriisi põhjustest.

Olete korduvalt rääkinud sellest, kuidas Ameerika Ühendriigid rakendavad oma välispoliitikas teiste suurriikide metoodiliseks õõnestamiseks võtet, mida nimetatakse “strateegiliseks järjestamiseks”. See on meetod, mille eesmärgiks on nõrgestada ükshaaval USA-le vastu hakkavate riikide positsioone läbi esile kutsutud suurte kriiside, mis kahjustavad süstemaatiliselt nende riikide võimekust.

Ameerika Ühendriigid rakendavad oma välispoliitikas teiste suurriikide metoodiliseks õõnestamiseks võtet, mida nimetatakse “strateegiliseks järjestamiseks”. See on meetod, mille eesmärgiks on nõrgestada ükshaaval USA-le vastu hakkavate riikide positsioone läbi esile kutsutud suurte kriiside, mis kahjustavad süstemaatiliselt nende riikide võimekust.

Brian Berletic

Näiteks olete väitnud, et Ühendriigid kasutavad rahuläbirääkimisi iseenda poolt esile kutsutud konfliktides üksnes selleks, et panna endale sobival hetkel vaenutegevus “pausile”, et seda hiljem jätkata momendil, mis on sobilik Washingtonile ning samas võimalikult kahjustav vastasriigile. Ühtlasi kasutab Washinton enda poolt esile kutsutud sõdades “tööjaotust”, kus USA kontrolli all olevatele riikidele antakse käsk täita nendele ette nähtud rolli konfliktides mis teenib üksnes USA huve.

Lugesin Elbridge Colby hiljutist kõnet, milles USA asekaitseminister kaitsepoliitika küsimustes tegi üheselt selgeks, et Ühendriigid ei ole huvitatud Ukraina sõja lõpetamisest, vaid annavad Venemaa vastu sõdimise kohustuse nüüd järk-järgult üle eurooplastele, kes peaksid jätkama võitlemist ning sõja üha edasi eskaleerimist. Kuidas Teie Colby kõnest aru saite?

USA asekaitseminister kaitsepoliitika küsimustes tegi üheselt selgeks, et Ühendriigid ei ole huvitatud Ukraina sõja lõpetamisest.

Brian Berletic: Ühendriikide praegune strateegia on lihtsalt uuendatud versioon tööjaotusest, mille sõjaminister Pete Hegseth 2025. aasta alguses pärast Donald Trumpi administratsiooni ametisse asumist avalikult välja kuulutas. Hegseth rääkis toona, et USA-l on vaja oma pilk Euroopast eemale suunata. Nüüdseks teame, et ta pidas silmas Iraani ja pikemas plaanis Hiinat – ning et Euroopale on antud Washingtoni poolt käsk sõda samm-sammult ukrainlastelt üle võtta, ehk teisisõnu sööta iseennast järgmisena kahurilihaks Ukrainas aset leidvas USA proxy-sõjas Venemaa vastu.

Ning vaadates mis on aset leidmas, oleme tunnistajaks kuidas Euroopa valitsused on juba hakanud täitma nendele antud käsku. Hegseth teatas 2025. aastal eurooplastele, et need peavad suurendama olulisel määral oma sõjalisi kulutusi ning suurendama oma toetust Ukrainale, ning Euroopa tegi vaguralt mõlemat. Täna näeme, kuidas Hegsethi välja öeldud plaan on edasi hargnemas ning kuidas Euroopa on USA poolt Venemaa vastu peetavasse proxy-sõtta ambrasuurile viskumas. Olukord on nüüd jõudnud kriitiliselt ohtlikusse staadiumisse. Samuti on väga murettekitav Venemaa üha valjumaks muutuv retoorika.

Euroopale on antud Washingtoni poolt käsk sõda samm-sammult ukrainlastelt üle võtta, ehk teisisõnu sööta iseennast järgmisena kahurilihaks Ukrainas aset leidvas USA proxy-sõjas Venemaa vastu.

Brian Berletic

Paraku oli selline asjade käik ette nähtav algusest peale. Hoiatasin juba Ühendriikide 2024. aasta presidendivalimiste eel, et pole vähimatki vahet, kelle poolt hääletada, lõpuks jõuame ikka sinna, kuhu tänaseks oleme jõudnud. Kogu Ukrainas aset leidva sõja mõte ongi olnud asetada Venemaa võimatute strateegiliste valikute ette.

Kes tänasel päeval veel kahtleb, kas Ukrainas on ikka tegemist USA poolt Venemaa vastu peetava sõjaga, sellel on viimane aeg tutvuda 2019. aastal USA mõjuvõimsaima sõjalise mõttekoja Rand Korporatsiooni poolt Ühendriikide valitsuse tellimusel koostatud raportiga “Kuidas Venemaa välja kurnata – võideldes meile sobilikel tingimustel” (“Extending Russia. Competing from Advantageous Ground”). RAND korporatsiooni 2019. aasta raportis on selgesõnaliselt kirjeldatud täpselt see stsenaarium, mis viimased aastad on toimunud. Ehk teisisõnu, kuidas esile on kutsutud sõda, mis kurnaks Venemaad maksimaalselt, ent tehes seda sellisel viisil, kus Ühendriigid ise ei peaks Venemaaga otseselt sõtta astudes kaotusi kandma.

Kes tänasel päeval veel kahtleb, kas Ukrainas on ikka tegemist USA poolt Venemaa vastu peetava sõjaga, sellel on viimane aeg tutvuda 2019. aastal USA mõjuvõimsaima sõjalise mõttekoja Rand Korporatsiooni poolt Ühendriikide valitsuse tellimusel koostatud raportiga “Kuidas Venemaa välja kurnata – võideldes meile sobilikel tingimustel” (“Extending Russia. Competing from Advantageous Ground”). RAND korporatsiooni 2019. aasta raportis on selgesõnaliselt kirjeldatud täpselt see stsenaarium, mis viimased aastad on toimunud. Ehk teisisõnu, kuidas esile on kutsutud sõda, mis kurnaks Venemaad maksimaalselt, ent tehes seda sellisel viisil, kus Ühendriigid ise ei peaks Venemaaga otseselt sõtta astudes kaotusi kandma.

Brian Berletic

Täpselt sama strateegiat rakendavad Ühendriigid mõistagi ka Iraani ning pikemas plaanis Hiina suunal, püüdes ka neid riike maksimaalsel määral välja kurnata. Ukraina sõda on sealjuures vaid üks paljudest sel eesmärgil Venemaa suunal võetavatest meetmetest. Washington ei ole kunagi olnud sedavõrd naiivne, et uskuda, et Venemaa on võimalik pelgalt Ukraina sõja abil kokku kukutada. Ukraina sõja näol on tegemist üksnes ühe, hetkel aktuaalse projektiga, mis on üks mitmetest Rand Korporatsiooni poolt kirjeldatud programmist Venemaa järk-järguliseks välja kurnamiseks.

Veel üks strateegia, mida Ühendriikides kaaluti, hõlmas Venemaalt Euroopasse suunduva energiaekspordi hävitamist ning selle asendamist oma veeldatud maagaasi ekspordiga Euroopasse. Toona paistis, et sellistes plaanides puudub igasugune loogika, sest Euroopal oli veel ligipääs odavale ja kindlale vene energiale. Ka RAND Korporatsiooni raportis oli selgesõnaliselt tunnistatud, et rahuajal oleks Ühendriikide soovi – hävitada Venemaa energiatarned Euroopasse ning asendada need USA nafta ja gaasiga – sisuliselt võimatu läbi viia. Plaan õnnestus aga täide viia nagu õlitatult niipea kui Ukraina sõda valla päästeti.

Ka RAND Korporatsiooni raportis oli selgesõnaliselt tunnistatud, et rahuajal oleks Ühendriikide soovi – hävitada Venemaa energiatarned Euroopasse ning asendada need USA nafta ja gaasiga – sisuliselt võimatu läbi viia. Plaan õnnestus aga täide viia nagu õlitatult niipea kui Ukraina sõda valla päästeti.

Brian Berletic

Sealjuures on oluline teadvustada, et ainus viis, kuidas on võimalik hoida Euroopat ka tulevikus jätkuvalt sõltuvuses Ameerika energiatarnetest ning Venemaa energiast eraldatuna ja samal ajal Venemaad kurnata ja nõrgestada, on sõda jätkuvalt käigus hoides.

Seega ei saa rääkida USA kavatsusest Venemaaga rahu teha – sellist kavatsust ei ole kunagi eksisteerinud. Samal põhjusel ei ole Ühendriikidel vähimatki huvi Iraaniga rahu teha, sest kaugemas vaates on USA destabilisatsiooni ja kaose külvamise programm suunatud kogu Aasiale. Minu hinnangul kordub USA poolt Euroopas juba rakendatud mänguplaan nüüd Aasias. Washington lõikas Ukraina sõja abil Euroopa jaoks läbi ligipääsu vene energiale ning nüüd on USA valla päästnud järjekordse sõja – seekord sõja Iraani vastu -, et lõigata Aasia jaoks ära ligipääs Lähis-Ida energiakandjatele.

Washington lõikas Ukraina sõja abil Euroopa jaoks läbi ligipääsu vene energiale ning nüüd on USA valla päästnud järjekordse sõja – seekord sõja Iraani vastu -, et lõigata Aasia jaoks ära ligipääs Lähis-Ida energiakandjatele.

Brian Berletic

Glenn Diesen: Mind häirib kogu olukorra juures kõige rohkem asjaolu, et meil on olemas kõik vajalikud tõendid mis näitavad ühemõtteliselt mis on toimumas, kuid ometi soovime teadlikult elada oma valedest koosnevas väljamõeldises. Ameerika poliitikud, kes püüavad meile müüa ideed Ukraina sõja kasulikkusest – Graham, McConnell, Kellogg, Romney ja paljud teised –, räägivad varjamatult sellest, kuidas neil on avanenud suurepärane võimalus kasutada ukrainlasi odava kahurilihana oma eesmärkide saavutamiseks ilma Ameerika sõdurite elusid raiskamata ning kuidas Ukraina vahendusel Venemaa maha surumine võimaldab Ameerikal peagi suunata oma ressursid Hiina destabiliseerimisele. Ameerika poliitikutel on võimalik sellistest asjadest avalikult rääkida, kuid kuna eurooplased ei soovi tunnistada, et just sellises maailmas me elamegi, siis sellest vaadatakse mööda.

Sama kehtib ka Euroopa vene energiast ära lõikamise osas. Euroopa jaoks on tegemist katastroofiga, kuid me ei saa öelda, et sellest ei oleks varakult teada antud. Kõigis USA strateegilistes dokumentides on olnud palju aastaid sõnaselgelt kirjas kuidas Nord Streami gaasijuhe ei ole Ameerikale aktsepteeritav. Seega viisid ameeriklased oma lubaduse täide ja kõrvaldasid selle, levitades samas sisuliselt mõnitusena mõeldud absurdseid lugusid sellest kuidas Venemaa ise laskis õhku omaenda infrastruktuuri. Ja kuigi see muinasjutt on ammu ümber lükatud ja me teame, et Venemaa ei lõhanud Nord Streami, kordame tõele otsa vaatamise asemel endiselt neid absurdseid narratiive.

Ameerika poliitikud räägivad varjamatult sellest, kuidas neil on avanenud suurepärane võimalus kasutada ukrainlasi odava kahurilihana oma eesmärkide saavutamiseks ilma Ameerika sõdurite elusid raiskamata ning kuidas Ukraina vahendusel Venemaa maha surumine võimaldab Ameerikal peagi suunata oma ressursid Hiina destabiliseerimisele.

Glenn Diesen

Kõik praegu aset leidev tundub sürreaalne, kuid samas on täiesti ilmne, et ameeriklaste eesmärk on delegeerida nüüd Ukraina sõda kiirkorras eurooplastele, muutes eurooplased sisuliselt uuteks ukrainlasteks. Konflikti eskaleerimine paneb mind muretsema kahel põhjusel. Esiteks läheneb massiivne ning täiesti avalik drooniprogramm kiiresti punktile, kus Venemaal ei ole enam võimalik sellele omalt poolt mitte vastata ning olukorda praegusest veelgi kriitilisemaks muuta. Me teame ka seda, et need rünnakud lähtuvad üha sagedamini NATO territooriumilt, Soomest ja Balti riikidest. Samal ajal tõmbub USA ise tagasi ja annab sõja üle eurooplastele, kes paistavad soovivat erilise innukusega sõtta tormata. Kas Teie hinnangul lükatakse eurooplasi sõtta?

Brian Berletic: See on päevselge igaühele, kes toimuvat vähimalgi määral jälgib. Lisaksin omalt poolt veel, et ameeriklased tõmbuvad tagasi eelkõige vastutusest loobumise mõttes, jäädes samas praktilisest küljest siiski seotuks. Ühendriikide Euraasia väejuhatuse staap paikneb tänaseni Saksamaal ning dirigeerib sealt kogu Ukraina sõda, sh droonirünnakuid sügavale Venemaa aladele. Ajaleht New York Times on selle fakti välja toonud, kuid igaühe jaoks, kes teab midagi sellisteks operatsioonideks vajaminevast luurealasest võimekusest, on ka selleta ilmne, et kõige selle taga saab seista USA. Ja on tunnistatud, et sügavale Venemaa aladele suunatud drooniprogrammi juhendavad ja haldavad Luure Keskagentuur (CIA) ning Ühendriikide sõjavägi. Sama kehtib üle kogu maailma aset leidvate vene energiaekspordiga seotud tankerite pihta suunatud rünnakute kohta.

Seega on Ühendriigid endiselt Ukraina sõja orkestreerimise ja korraldamisega vägagi seotud, kuid nad loobuvad igasugusest vastutusest ja suruvad eurooplased sõja etteotsa, valmistades Euroopat ette Ukraina proxy-rolli üle võtmiseks selleks ajaks, kui Ukraina aeglaselt kokku variseb. Usun, et sündmused arenevad samal põhimõttel, nagu keedetakse konna – väga aeglaselt, järkjärguliselt eurooplaste osaluse suurendamisega, et ennetada vastupanu.

Seega on Ühendriigid endiselt Ukraina sõja orkestreerimise ja korraldamisega vägagi seotud, kuid nad loobuvad igasugusest vastutusest ja suruvad eurooplased sõja etteotsa, valmistades Euroopat ette Ukraina proxy-rolli üle võtmiseks selleks ajaks, kui Ukraina aeglaselt kokku variseb.

Brian Berletic

Hiljuti elasime üle väikese ehmatuse, kui levitati jutte, et Briti sõjalennukitega püüti Ukraina territooriumil vene droone neutraliseerida. Kuid selline uudis võidi avaldada eesmärgiga uurida üldsuse meelestatust ning harjutada Euroopat järk-järgult üha sõjas osalemise mõttega, kuigi eurooplased osalevad selles mõistagi faktiliselt juba praegugi.

Nii mõneski mõttes sõdib USA Venemaa vastu Euroopa vahendusel sama palju kui Ukraina vahendusel. Me teame, et Euroopa relvi saadetakse Ukrainasse. Samuti teame, et vastupidiselt üldlevinud narratiividele ei toodeta droone, relvi, rakette ega tanke Ukrainas. Seal monteeritakse üksnes kokku Euroopas, Ühendriikides ning teistes USA proxy-riikides valmistatud detailid, mis võimaldab relvi tarnivatel osapooltel väita, nagu oleks need “valmistatud Ukrainas”.

Viimastel aastatel aset leidnu paneb kainemõistuslikud inimesed mõistagi küsima, et kuidas on üldse võimalik, et Euroopa hävitab ennast ise Ameerika Ühendriikide geopoliitiliste ambitsioonide täide viimise nimel? Kuid selles seisnebki Washingtoni mõjuvõim Euroopa riikide üle – Washington kontrollib tänaseks täielikult kõikide Euroopa riikide valitsusi.

Brian Berletic

Ukraina vahendusel peetava proxy-sõja etapid on kestnud aastaid ning kahjuks paistab tõesti, et Euroopa surutakse Venemaaga konflikti. Viimastel aastatel aset leidnu paneb kainemõistuslikud inimesed mõistagi küsima, et kuidas on üldse võimalik, et Euroopa hävitab ennast ise Ameerika Ühendriikide geopoliitiliste ambitsioonide täide viimise nimel? Kuid selles seisnebki Washingtoni mõjuvõim Euroopa riikide üle – Washington kontrollib tänaseks täielikult kõikide Euroopa riikide valitsusi. USA korporatsioonid teevad koostööd Euroopa suurimate huvigruppidega, kuid Ameerika huvid on selles koosluses alati ülimuslikul positsioonil Euroopa suhtes.

Samal põhjusel näeme, kuidas Pärsia lahe araabiamaad lähevad ennasthävitavalt kaasa USA Iraani-vastase agressioonisõjaga ning Jaapan, Lõuna-Korea ja Filipiinid USA Hiina-vastase eskalatsiooniga. Kuigi Hiina on nende suurim kaubanduspartner nii impordi kui ekspordi osas, järgivad nad sellest hoolimata USA käske, sest nende valitsused alluvad poliitiliselt Washingtonile. Käputäis ärostetud eliidi hulka kuuluvaid isikuid tegutsevad Ühendriikide huvide tagamise nimel omaenda riigi huvide arvel, sest nad võlgnevad oma positsiooni USA-le ja seega esindavad kõiges USA-d.

Samal põhjusel näeme, kuidas Pärsia lahe araabiamaad lähevad ennasthävitavalt kaasa USA Iraani-vastase agressioonisõjaga ning Jaapan, Lõuna-Korea ja Filipiinid USA Hiina-vastase eskalatsiooniga. Kuigi Hiina on nende suurim kaubanduspartner nii impordi kui ekspordi osas, järgivad nad sellest hoolimata USA käske, sest nende valitsused alluvad poliitiliselt Washingtonile.

Brian Berletic

Glenn Diesen: Järkjärgulised arengud on tõesti väga aeglased ja igapäevaselt me neid ei märkagi. Kuid arvestades, et Ukraina sõda on kestnud vähemalt alates Venemaa sissetungist rohkem kui neli aastat tagasi, saame üsna selgelt vaadelda retoorika muutumist selle perioodi jooksul.

Näiteks minu kodumaal Norras oli Venemaa Ukrainasse sissetungi ajal ametis peaminister, kes teatas, et mitte mingil tingimusel ei saada Norra relvi sõjas olevasse riiki. Seevastu täna, neli aastat hiljem, ei ole meil enam ühtegi parlamendiliiget, kes võtaks sõna relvade Ukrainasse saatmise vastu. Mitte ükski parlamendiliige ei viita isegi vajadusele venelastega rääkida. Ja alles hiljuti avaldas Norra ajaleht artikli pealkirjaga “Norra droonid tapavad venelasi”. Enam ei ole mingit teesklust. Vihkamine ja tahe sõtta siseneda on nüüd alasti kõigile näha. Kuid üksnes neli aastat tagasi oleks selline väide ja seisukoht meedias mõeldamatud olnud. Seda järkjärgulisus tähendabki – see nihutab aja jooksul reaalsust. Hirmutav on näha seda aset leidmas ning samal ajal üldsust sellega lihtsalt passiivse lambakarjana kaasa minemas.

Euroopas elades jääb mulje, et suur osa siinsest poliitilisest juhtkonnast omandas hariduse USA-s või tihedates sidemetes USA-ga, ning alati ei ole selge, kellele nende lojaalsus üleüldse kuulub.

Glenn Diesen

Kas räägiksite lähemalt eliidi äraostmisest? Euroopas elades jääb mulje, et suur osa siinsest poliitilisest juhtkonnast omandas hariduse USA-s või tihedates sidemetes USA-ga, ning alati ei ole selge, kellele nende lojaalsus üleüldse kuulub. Euroopa poliitiline juhtkond sisuliselt ei seisa enam oma rahvaste huvide ja heaolu eest ning on tugevalt kontrollitud Ameerika Ühendriikide poolt. Milliste vahendite abil USA Euroopa eliidi oma mõju alla allutab?

Brian Berletic: Euroopa Liit ise mängib selles protsessis keskset rolli. Euroopa Liidu näol on sisuliselt tegemist bürokraatiakihiga, mille abil lämmatatakse Mandri-Euroopa riikide suveräänsust. Brüssel otsib ja hävitab süstemaatiliselt viimseidki rahvuslikke huvisid EL sees. Võime seda näha paljude riiklike referendumite juures. Kui mõne riigi rahvas ei hääleta nii, nagu EL soovib, siis ujutatakse selle riigi infoväli mõneks aastaks oma propagandaga üle ning korratakse referendumit üha uuesti ja uuesti, kuni saadakse soovitud tulemus. See aga ei ole reaalne enesemääratlusprotsess, vaid demokraatia ja enesemääratluse illusiooni kasutamine selle rahva objektiivsetele huvidele risti vastupidises suunas juhtimiseks.

Euroopa Liidu näol on sisuliselt tegemist bürokraatiakihiga, mille abil lämmatatakse Mandri-Euroopa riikide suveräänsust. Brüssel otsib ja hävitab süstemaatiliselt viimseidki rahvuslikke huvisid EL sees.

Brian Berletic

Euroopa riikide ühise ELi katuse alla koondamine ning kollektiivsele välispoliitikale allutamine on kahjustanud nii Euroopa kui tervikliku piirkonna, seal elavate inimeste, iga liikmesriigi, nende riikide suurte ja väikeste ettevõtete kui kõikvõimalike muude kohalike huvigruppide huve.

Enne 2014. aastat paistis, et Euroopal on tõesti võimalus end Ühendriikide vasalli rollist välja murda seoses selliste projektidega nagu Nord Streami gaasijuhtmete ehitamisega. Olin kindel, et Venemaa ja Hiinaga koostööd tehes õnnestub eurooplastel lõpuks iseseisvuda, kuid siis korraldasid Ühendriigid sõja valla päästmise ning sõja kontekstis leidub rohkesti võimalusi militaarjõudu ära kasutades inimestega emotsionaalselt, poliitiliselt ja majanduslikult manipuleerimiseks. Ja just seda USA tegigi – kasutas ise Ukraina ja Venemaa vahel lõkkele puhutud konflikti Euroopas aset leidvate protsesside peatamiseks ja piirkonna Venemaa energiast ära lõikamiseks ning ühtlasi Euroopa ja Hiina koostöö eos lämmatamiseks. Nord Streami gaasijuhet õhates ning Venemaaga sõda ergutades kõrvaldas USA kõik Euroopa käsutuses olnud alternatiivid ning allutas Euroopa lõpuks viimseni oma taktikepi alla.

Ameerika Ühendriigid rahastavad, haldavad ja korraldavad nii riiklikult kui erakorporatsioonide kaudu Euroopa Liidus mitmesuguseid institutsioone ja programme, mis sarnanevad olemuselt kurikuulsale Demokraatia Arendamise Sihtasutusele (NED) ning mille vahendusel ameeriklased Euroopas oma huvide kaitset ja edendamist tagavad. See kõik on toimunud niivõrd vargsi, et inimesed ei märganud midagi enne, kui oli juba liiga hilja. Tänaseks on USA võimuvõrgustik Euroopas sedavõrd ulatuslik ja sügavale juurdunud, et eurooplastel ei olegi selle vastu organiseerumiseks kahjuks midagi ette võtta.

Tänaseks on USA võimuvõrgustik Euroopas sedavõrd ulatuslik ja sügavale juurdunud, et eurooplastel ei olegi selle vastu organiseerumiseks kahjuks midagi ette võtta.

Brian Berletic

Glenn Diesen: Euroopa Liidul on väga huvitav ajalooline taust. Nimelt on sel kombeks käsitleda vastaseid ajutiste raskustena, mis on vaja valitud sihil liikudes ületada. Näiteks 2005. aastal hääletasid Holland ja Prantsusmaa oma referendumitel EL plaanitud põhiseaduse kinnitamise vastu, kuid 2007. aastal sõnastas EL põhiseaduse ümber Lissaboni leppeks, mille raames säilitati tegelikult algselt põhiseadusesse kavandatud reformid. Iirlased aga korraldasid 2008. aastal ainsa liikmesriigina referendumi, millel rahvas hääletas leppe vastu. Seejärel “haris” EL iirlasi survekampaaniaga ning 2009. aastal saavutati kordusreferendumil soovitud positiivne tulemus.

Ja nii see käibki. Inimesi rahustatakse väidetega, et EL võimu suurenedes säilib ühehäälne otsustusprotsess ja otsuste vastuvõtmiseks on vaja kõigi liikmesriikide nõusolekut, kuid nüüd näeme juba, kuidas Ursula von der Leyen räägib, et ühehäälne otsustusprotsess ei toimi, vaid hoiab liitu vastuhääletajate käes “pantvangis” ning ei võimalda meil ennast kaitsta. Mistõttu tsentraliseeritakse võimu üha enam ja see kasvatab Euroopas valitsevaid pingeid veelgi. Minu hinnangul on Euroopa Liidu näol tegemist erakordselt koleda projektiga. Selle väljaütlemine toob mulle tõenäoliselt pahandusi kaela, kuid nii see on.

Kui vaadata, kuidas Ühendriigid püüavad omalt poolt Venemaaga tegelemist pausile panna ja delegeerida see liin Euroopale, siis ilmselgelt tuleneb selline valik asjaolust, et nad ei ole siiani suutnud Venemaa üle võitu saavutada, kuid samas on neil ka muid eesmärke, mis vajavad tähelepanu.

Samas on selge see, et Ühendriikide peamine rivaal on Hiina. Kuidas Hiina Teie hinnangul USA nn. “strateegilise järjestuse” süsteemi paigutub? Hetkel paistab, nagu ei oleks Hiina-küsimus Ühendriikide jaoks eriti prioriteetne. USA on jätkuvalt hõivatud Euroopa ja Iraani sõjaga ning Hiinale ei avaldata praegu kuigi palju survet.

Brian Berletic: Väidan, et USA sõda Iraani vastu kujutab endast tegelikult otsest rünnakut mitte üksnes Hiina, vaid isegi Ühendriikide “liitlaste” ehk Aasias asuvate proxy-riikide vastu. Me ei saa unustada, et peaaegu kogu Iraani energia ekporditi Hiinasse ning Ühendriikide korraldatud blokaadi tõttu on see eksport nüüd suuresti peatatud. Washington valetab – nad ei kontrolli kogu Iraaniga seotud laevaliiklust, vaid saadavad osad laevad tagasi ning suur osa noist laevadest transpordivad kütust Hiinasse. Probleem seisneb selles, et kõik teadsid ette, et kui USA ründab Iraani, siis Hormuzi väin suletakse ning Iraan vastab omalt poolt rünnakuga iga riigi pihta, mis võimaldab USA sõjaväel oma pinnal tegutseda. See aga tähendab praktiliselt iga riiki kogu Pärsia lahe piirkonnas.

Väidan, et USA sõda Iraani vastu kujutab endast tegelikult otsest rünnakut mitte üksnes Hiina, vaid isegi Ühendriikide “liitlaste” ehk Aasias asuvate proxy-riikide vastu.

Brian Berletic

Ja just sedasi ongi sündmustik arenenud. Gaasi tootmine ja eksport ning ühtlasi ka nafta eksport on langenud. Aasia riikide jaoks on olukord sedavõrd pingeline, et Vietnam, Jaapan ja Lõuna-Korea on sunnitud ostma nüüd rohkem maagaasi Ühendriikidelt kui Lähis-Idast. Selline jaotus on enneolematu, sest siiani importisid Aasia riigid praktiliselt kogu oma energia Lähis-Idast. Mõne riigi jaoks ulatus Lähis-Idast pärineva energia osakaal üle 90%ni tarbitust, kuid nüüd ostavad need riigid oma energiakandjaid USA-st.

USA käitub Lähis-Idas samamoodi nagu Euroopas. Kui Ühendriigid ehitasid üles oma veeldatud maagaasi ekspordi projekte, siis inimesed märkisid, et USA ei suuda iialgi konkureerida Lähis-Ida odava, stabiilse ja usaldusväärse gaasiga, mistõttu jääb nende projektide mõttekus arusaamatuks. Kuid Washington teadis algusest peale, et neil on põhjust valmistuda lähenevateks soodsateks oludeks, nagu oli ka põhjust valmistuda energiaekspordiks Euroopasse juba siis, kui see veel majanduslikult mõistlik ei tundunud. USA teadis, et vallandab Ukrainas sõja Venemaa vastu ning sunnib Euroopat end vene energiast lahti ühendama seades eurooplased fakti ette, kas seisata oma majandus või võtta vastu USA kallis veeldatud maagaas.

USA teadis, et vallandab Ukrainas sõja Venemaa vastu ning sunnib Euroopat end vene energiast lahti ühendama seades eurooplased fakti ette, kas seisata oma majandus või võtta vastu USA kallis veeldatud maagaas.

Brian Berletic

Alaskal on aastaid juhitud veeldatud maagaasi projekti ning selle arendaja Glenfarne kinnitas eelmisel aastal äärmiselt skeptilisele kuulajaskonnale peetud ettekandes, et projekt ikka tõesti on majanduslikult elujõuline ja et kui Aasia riigid hakkavad Alaskalt maagaasi ostma, siis kujuneb nende projektist turvaline alternatiiv gaasile, mis peaks liikuma mööda konflikti poolt ohustatud veeteid. Detail, mille nad otsesõnu välja ütlemata jätsid, oli mõistagi see, et lähenev USA agressioonisõda Iraani vastu sulgeb Pärsia lahe veeteed peagi, muutes nende vireleva projekti üleöö kasumlikuks. Seega näeme, et globaalse mõõtmega energiaprojektide puhul on Ühendriikide pikaajalisse planeerimisse juba ette programmeeritud sõjad ja destabiliseerimised, mis puhta majandusliku loogika alusel esmapilgul perspektiivitud programmid kasumlikuks muudavad.

Kuidas see kõik Hiinat mõjutab? Esiteks lõikab USA sihilikult ära Hiina ligipääsu Lähis-Ida energiale, mis moodustas siiani ligikaudu poole Hiina energiaimpordist. Seejärel sunnivad Ühendriigid ka teisi Aasia riike, sh ka oma enda satelliite nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Filipiinid sõltuvusse USA energiast. Antud samm annab Washingtonile nimetatud riikide üle erakordse mõjuvõimu nii strateegilises kui poliitilises võtmes.

Nüüd on USA-l võimalik muuta need Aasia riigid Hiina vastu suunatud relvadeks ning kiirendada nõnda juba aset leidvaid protsesse. Sisuliselt on USA plaan Aasias analoogne sellega, mis Euroopas on juba Venemaa vastu täide viidud – ümbritseda Hiina tema suhtes vaenulike riikidega, mis sõltuvad USA energiast ja mil pole seetõttu muud võimalust peale USA käskude täitmise. Inimesed võivad süüdistada Vietnami USA-lt energia ostmises, kuid mis oleks siis alternatiiv, jätta kümned miljonid inimesed ilma toiduvalmistamiseks vajaliku gaasita?

Sisuliselt on USA plaan Aasias analoogne sellega, mis Euroopas on juba Venemaa vastu täide viidud – ümbritseda Hiina tema suhtes vaenulike riikidega, mis sõltuvad USA energiast ja mil pole seetõttu muud võimalust peale USA käskude täitmise.

Brian Berletic

Ameerika Ühendriikide valitsus on loonud sõdadega seotud energiapoliitika kureerimiseks spetsiaalse institutsiooni mille nimeks on “Energiadominantsi nõukogu” (NEDC). Mõistmaks kuidas võim tegelikult parteideüleselt teostub, on oluline meeles pidada, et tegemist on organiga mida ei rajatud Trumpi, vaid Obama administratsiooni ajal ning mille tegevust kõik järgnevad valitsused – sõltumata sellest kas tegemist on demokraatide või vabariiklastega – on üha laiendanud.

Lõpuks soovib Washington saavutada olukorra, kus nii Venemaa kui Hiina on ümbritsetud vaenulikest proxy-riikidest ning USA saab asuda häirimatult mõlemat suurriiki lammutama. Samamoodi nagu USA ründab hetkel Venemaad läbi oma käepikenduseks olevate riikide, rünnatakse peaaegu kindlalt tulevikus ka Hiinat. Vähemasti on hetkel käima lükatud protsessid, mis võimaldavad sama trajektoori juba praegu jälgida.

JÄTKUB…

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Brian Berletic on ligi 20 aasta jooksul paistnud silma ühe kõige paremini gobaalset tervikpilti hoomava geopoliitika analüütikuna, kelle ennustused on vähemasti siinkirjutaja teadmist mööda tänini kõik eranditult täide läinud.

Brian Berletic on ligi 20 aasta jooksul paistnud silma ühe kõige paremini gobaalset tervikpilti hoomava geopoliitika analüütikuna, kelle ennustused on vähemasti siinkirjutaja teadmist mööda tänini kõik eranditult täide läinud.

Adrian Bachmann

Tegemist on geopoliitika eksperdiga selle sõna tõelises tähenduses, kes ei lase ennast eksitada parteipoliitilise teatri irrelevantsest pinnavirvendusest, mis ei mõjuta reaalselt globaalset võimu teostavate võrgustike programme enamat kui mõistmatute masside ees etendatava etenduse näivuses.

Väga lühidalt kokkuvõetuna – väga väike grupp inimesi, kes mõistavad maailma võimustruktuuri mehaanikat, ei huvitu kunagi ühegi nn “demokraatliku riigi” poliitilisest teatrist enamat kui teadvustamaks, kas võimule on tulemas mingi poliitiline jõud, mille ees seisvad isikud omavad küllaldast teadmist ja tahet, et töötada vastu oma riigi jätkuvale allutatusele angloameerika kontrollitud globaalsele süsteemile ja seista oma rahva elu ja ellujäämise eest või mitte.

väga väike grupp inimesi, kes mõistavad maailma võimustruktuuri mehaanikat, ei huvitu kunagi ühegi nn “demokraatliku riigi” poliitilisest teatrist enamat kui teadvustamaks, kas võimule on tulemas mingi poliitiline jõud, mille ees seisvad isikud omavad küllaldast teadmist ja tahet, et töötada vastu oma riigi jätkuvale allutatusele angloameerika kontrollitud globaalsele süsteemile ja seista oma rahva elu ja ellujäämise eest või mitte.

Adrian Bachmann

Kui vastus on jaatav, siis kaasneb sellega alati ja eranditult massimeedias psühholoogiliste operatsioonide spetsialistide poolt käivitatud ning asjade olemust mitte mõistvate ajakirjanike poolt võimendatud kampaania seesuguse persooni või partei tasalülitamiseks. Tegemist on kampaaniatega, mille võib kõikides riikides eksimatult ja ühetaoliselt ära tunda banaalsetest klišeedest nagu “populistlik”, “vasak/paremäärmuslik”, “radikaalne”, jms, mis toimivad märksõnadena, et tegemist on seltskonnaga, kes kujutab endast opositsiooni võimustruktuurile, mis omab riikide üle reaalset võimu. Paraku võtab enamus publikust läbinähtavalt banaalse neurolingvistilise programmeerimise passiivse subjektina omaks, mõistmata ning soovimata mõista, miks lubamatuid fakte välja lausuv ning ilmselgeid seoseid esile toov isik või poliitiline liikumine pelgalt “parteideülese konsensuse” mitte järgimise tõttu poliitilise tagakiusamise objektiks muutub.

Kui vastus on aga eitav (nagu see enamasti on) ning võimule tuleb järjekordne komplekt teineteisest vaevu eristatavatesse parteidesse kuuluvaid, teineteisest samaväärselt eristamatuid persoone, kes edendavad kõikides riikides identsete loosungite alusel identset programmi, siis võib olla kindel, et vastav riik on jätkuvalt allutatud “parteideülese programmi” kaudu Berletici poolt kirjeldatud “Washingtoni konsensuse” alla, mis röövib rahvastelt garanteeritult suveräänsuse ja rikkuse ning eriliselt ebasoodsate asjaolude korral ka nende eksistentsi.

Mis puudutab Berletici poolt viidatud RAND korporatsiooni analüüsi Washingtoni poolt kasutatavast strateegiast Vene Föderatsiooni välja kurnamisel, siis antud uurimus on vabalt kättesaadav ja kõigi poolt loetav siin.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!