Ületöötanud inimesed kaotavad nii elu kui töö mõtte – kuidas töötada ja elada hästi?

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Me tunneme ennast üha enam tühjaks pigistatuna, kuna elame ajastul, kus enamike inimeste elu ainsaks mõtteks on saanud töö rügamine, lootuses, et edu paratamatuks eeltingimuseks on vabaduse, vaba aja ning une ohvriks toomine karjäärialase edenemise nimel. Paraku tähendab halastamatu töökoormus elu, mis koosneb suuresti kroonilisest stressist ning vaimsest ja füüsilisest kurnatusest. Kuidas saame taastada elamisväärse elu ning miks on kvaliteetne puhkeaeg kvaliteetse töö jaoks möödapääsmatult vajalik?

Järgnevas loos käsitleme tervislikumat ja jätkusuutlikumat lähenemist edule, mis ei nõua puhkuse ja vaba aja ohverdamist, sest nagu peagi selgub, on puhkus mitte produktiivse töö vastandiks, vaid lahutamatuks eeltingimuseks. Kui me õpime taas kord õigesti puhkama, avaneb meile võimalus töötada igapäevaselt vähem tunde ja olla vaatamata sellele produktiivsem kui oravarattasse lukustunud kaasteelised.

Puhkus ei ole produktiivse töö vastand, vaid lahutamatu eeltingimus.

Oma raamatus „Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud” (Rest: Why You Get More Done When You Work Less) kirjutab Alex Soojung-Kim Pang:

„Paljud meist tahaks teada, kuidas paremini töötada, aga me ei pööra eriti tähelepanu sellele, kuidas paremini puhata… Kuid see on viga… Me alahindame, kui palju head võib tõsine puhkus meile kinkida. Ja me alahindame ka seda, kui palju me suudame ära teha, kui puhkusesse tõsiselt suhtume.“
Alex Soojung-Kim Pang “Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud”

1899. aastal märkas Ameerika psühholoogia isaks nimetatud William James, et pikad tööpäevad olid tema kaasmaalastele juba harjumuseks kujunemas. James prognoosis, et selline eluviis mitte üksnes ei suurenda „meie [vaimse] kokkuvarisemise sagedust ja raskust“, vaid viib ka majandusliku tootlikkuse vähenemiseni. Või nagu ta kirjutas oma essees „Lõdvestumise evangeelium“ (The Gospel of Relaxation):

„[Kui pikad tööpäevad ning] usinalt ja kiirustades elamine võimaldaks meil rohkem ära teha… siis oleks see mingigi kompensatsioon, mingigi vabandus nõndaviisi jätkamiseks. Kuid tõde on täpselt vastupidine.“
William James “Lõdvestumise evangeelium”

Töötundide arv ei ole adekvaatne tootlikkuse näitaja. Igaüks, kes on kontoris töötanud, võib kinnitada, et on võimalik „töötada“ terve päeva, kuid saavutada sealjuures praktiliselt mitte midagi.

James oli teadlik millestki, mis on tänaseks suuresti unustusehõlma vajunud: nimelt et töötundide arv ei ole adekvaatne tootlikkuse näitaja. Igaüks, kes on kontoris töötanud, võib kinnitada, et on võimalik „töötada“ terve päeva, kuid saavutada sealjuures praktiliselt mitte midagi, ning leidub tõendeid, et pärast teatud hulka töötunde inimese töö tõhusus langeb.

21. sajandi alguses viis Kanada tervishoiuteenistus läbi rohkem kui 30 000 osalejaga uuringu, milles vaadati, kuidas inimesed avalikus ja erasektoris oma tööaega veedavad. Nagu Johann Hari raamatus „Kadunud keskendumisvõime: miks me ei suuda keskenduda ja kuidas õppida uuesti süvenema?“ (Stolen Focus: Why You Can’t Pay Attention) välja toob, näitasid uuringu tulemused, et „kui tööaeg üha paisub ja paisub, siis muutuvad inimesed hajameelsemaks ja vähem produktiivseks, ning uuringu autorid jõudsid järeldusele, et selline töökoormus ei ole jätkusuutlik.” (Johann Hari “Kadunud keskendumisvõime”)

35 tundi nädalas töötanud teadlased avaldasid poole vähem artikleid kui need, kes töötasid 25 tundi, ja 50 tundi töötanud teadlased avaldasid sama vähe artikleid kui need, kes töötasid vaid 5 tundi nädalas.

1950. aastate alguses küsisid psühholoogiaprofessorid Raymond Van Zelst ja Willard Kerr kolleegidelt, kui palju tunde nad kontoris veedavad, ning võrdlesid seejärel märgitud tundide arvu märkijate avaldatud teadusartiklite arvuga. Lineaarse korrelatsiooni asemel, kus suurem hulk kulutatud tunde oleks otseselt seotud suurema produktiivsusega, moodustasid andmed graafikul hoopis M-kujulise kõvera. Teadlased, kes töötasid 10-20 tundi nädalas, avaldasid rohkem artikleid kui need, kes töötasid vähem kui 10 tundi. Kuid pärast seda tegi joon graafikul ootamatu käänaku, sest 35 tundi nädalas töötanud teadlased avaldasid poole vähem artikleid kui need, kes töötasid 25 tundi, ja 50 tundi töötanud teadlased avaldasid sama vähe artikleid kui need, kes töötasid vaid 5 tundi nädalas. Kõige madalama produktiivsusega olid töönarkomaanid ehk need, kes veetsid nädalas 60 või rohkem tundi kontoris.

Varasemate põlvkondade jaoks ei kõlaks need tulemused kuigi üllatavalt. Enne esimest tööstusrevolutsiooni oli üldlevinud arusaam, et korralik töö eeldab korralikku puhkust ja et inimaju suudab ööpäevas vastu pidada vaid teatud kogusele kontsentreeritud tähelepanu eeldavale tööle. Oma raamatus „Vaba aeg kui kultuuri alus“ (Leisure: The Basis of Culture) selgitas 20. sajandi saksa filosoof Josef Pieper, et antiik- ja keskaja filosoofid pidasid enesestmõistetavaks, et vaba aeg ehk Pieperi sõnastuses „mitteaktiivsuse, sisemise rahu hoiak“, on intellektuaalse töö jaoks sama oluline kui aktiivne ja distsiplineeritud keskendumine. Või nagu kirjutab Alex Soojung-Kim Pang:

„Varasematel sajanditel lõid silmapaistvad kirjanikud, teadlased, poliitikud ja ärimehed meistriteoseid, võitsid valimisi ja juhtisid tööstusharusid, leides samal ajal piisavalt aega pikkadeks jalutuskäikudeks ja regulaarseteks uinakuteks, vabadeks nädalavahetusteks ning isegi mitmete nädalate pikkusteks puhkusteks.“
Alex Soojung-Kim Pang, “Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud”

Inimaju suudab ööpäevas vastu pidada vaid teatud kogusele kontsentreeritud tähelepanu eeldavale tööle. „Mitteaktiivsuse, sisemise rahu hoiak“ on intellektuaalse töö jaoks sama oluline kui aktiivne ja distsiplineeritud keskendumine.

Näiteks Charles Darwin alustas oma päeva lühikese jalutuskäigu ja einega ning asus tööle kell 8 hommikul. Kell 9.30 tegi ta pausi saabunud kirjade lugemiseks ja seejärel jätkas tööga kella 10.30 kuni keskpäevani. Nagu Mason Currey oma raamatus “Igapäevased rituaalid: kuidas kunstnikud töötavad” (Daily Rituals: How Artists Work) kirjeldab: “Darwin pidas seda oma tööpäeva lõpuks ja märkis sageli rahuloleval toonil: “Olen teinud hea päevatöö.”” Pärast lõunat veetis Darwin ülejäänud päeva jalutades, lauamängu mängides ning tukastades. Päevakavaga, mis sisaldas paar töist hommikutundi ja terve ülejäänud päeva puhkamist, kirjutas Darwin 19 raamatut, sealhulgas teose „Liikide tekkimine” (Origin of Species), mis tõi kaasa radikaalse paradigmamuutuse kogu Läänemaailma mõtteviisis. Ja nagu kirjutab Alex Soojung-Kim Pang:

„[Paljusid silmapaistvaid isikuid], kes töötasid erinevatel aegadel eri valdkondades, ühendas kirg oma töö vastu, tohutu ambitsioon saavutada edu ja peaaegu üliinimlik keskendumisvõime. Ometi leiame nende igapäevaelu lähemalt vaadates, et nad veetsid vaid mõned tunnid päevas sellise tegevusega, mida meie tunnistaksime nende kõige olulisema tööna. Ülejäänud aja matkasid nad mägedes, tegid uinakuid, käisid sõpradega jalutamas või lihtsalt istusid ja mõtlesid. Teisisõnu ei olnud nende loovus ja produktiivsus lõputute töötundide tulemus. Nende monumentaalsed loomingulised saavutused tulenesid tagasihoidlikust „tööajast“.“
Alex Soojung-Kim Pang, “Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud”

Põhjus, miks mõned inimesed vallutavad silmapaistvaid tippe, töötades vaid mõned tunnid päevas, ei pruugi seisneda selles, et nad on teistest targemad, vaid selles, et nad on õppinud rakendama puhkuse jõudu.

Põhjus, miks mõned inimesed vallutavad silmapaistvaid tippe, töötades vaid mõned tunnid päevas, ei pruugi seisneda selles, et nad on teistest targemad, vaid selles, et nad on õppinud rakendama puhkuse jõudu. Sageli arvatakse, et puhkamise ajal ei ole me produktiivsed, kuid see on eksitus. Puhkamine mitte üksnes ei lae nii vaimu kui keha, vaid aktiveerib ka väljaspool teadlikkust toimiva ajupiirkonna, mis on võimeline töötlema tööga seotud ideid, ülesandeid ja probleeme.

Varem uskusid teadlased, et aju on täielikult aktiivne ainult siis, kui tegeleme teadlikult mingi ülesande või mõttekäiguga. Kuid nüüdseks on neuroteadlased fMRI-tehnoloogia abil avastanud teadvustamata olekus toimiva, omavahel seotud ajupiirkondade võrgustiku, mis aktiveerub siis, kui me puhkame ja laseme oma mõtetel uidata. Seda nimetatakse aju jõudeoleku närvivõrgustikuks (default mode network, DMN) ja uuringud on näidanud, et see võrgustik on seotud kogemuste töötlemise, mälestuste pikaajalisse mällu integreerimise ja loovate lahenduste otsimisega ülesannetele, millega me teadliku tööaja jooksul kokku puutume. Ja nagu Alex Soojung-Kim Pang selgitab:

„Aju lülitab automaatselt sisse jõudeoleku närvivõrgustiku… niipea, kui inimene lõpetab keskendumise välistele ülesannetele… uuringud näitavad, et jõudeoleku närvivõrgustik on loomingulise toorenergia allikas… on selge, et aju loominguline töö ei lõppe hetkekski, et isegi puhkeolekus pingutab aju probleemide lahendamise nimel, uurib ja pakub võimalikke vastuseid, otsib uudsust. See on selline protsess, mida me ei saa tegelikult kontrollida. Kuid paremini puhkama õppides saame seda toetada, lasta ajul töötada, ja märgata, kui aju on leidnud midagi, mis väärib meie tähelepanu.“
Alex Soojung-Kim Pang, “Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud”

Ernest Hemingway soovitas pärast seda, kui oleme tööülesandele piisavalt aega kulutanud, eemalduda tööst ja puhata, sest „teie alateadvus jätkab pidevalt selle kallal töötamist“.

Asjaolu, et alateadvus jätkab tööd ka siis, kui me puhkame, on intuitiivselt taibanud mõned ajaloo loominguliselt kõige viljakamad inimesed. Näiteks kirjutas matemaatik ja mitmekülgselt aktiivne õpetlane Henri Poincaré puhkamise loovust ja tootlikkust kasvatava rolli üle mõtiskledes:

„Võib öelda, et teadlik töö on olnud viljakam, sest seda on katkestatud ja puhkus on andnud vaimule tagasi selle jõu ja värskuse. Kuid tõenäolisem on siiski, et puhkus on täidetud alateadliku tööga.“
Henri Poincaré, “Matemaatiline looming” (Mathematical Creation)

Neli tundi loomingulist tööd päevas on matemaatiku jaoks ligikaudne piir.

Godfrey Harold Hardy

Enamik meist tahaks, et meil oleks teisik, kes jätkaks meie tööd siis, kui meie lõõgastume, mängime, tukastame või tegeleme hobidega. Enamik meist ei mõista, et meie alateadvus ongi omamoodi teisik, kuid konks on selles, et ta saab tööd teha üksnes siis, kui meie teadlik mõistus laseb töö oma haardest lahti ja me võtame aega puhkamiseks. Ernest Hemingway näiteks soovitas, et me peaksime piirama aega, mis me iga päev mingi ülesande või projekti kallal töötame, sest „kui te mõtlete selle peale teadlikult või muretsete selle pärast [liiga kaua], siis te tapate selle ära ja teie aju väsib“. Pärast seda, kui oleme tööülesandele piisavalt aega kulutanud, soovitas Hemingway eemalduda tööst ja puhata, sest „teie alateadvus jätkab pidevalt selle kallal töötamist“.

See aga tõstatab küsimuse: mitu tundi me peaksime siis iga päev töötama? Alex Soojung-Kim Pang märgib ajaloo kõige produktiivsemate inimeste igapäevaste harjumuste uurimisele tuginedes, et paljud neist piirdusid kolme kuni viie töötunniga päevas. Anthony Trollope, 19. sajandi inglise kirjanik, kes kirjutas 47 romaani, selgitas seda järgnevalt: „Kõik need, kes on elanud kirjaniku elu – töötanud iga päev kirjandust luues – nõustuvad minuga, et kolm tundi päevas tagab sellise koguse teksti, mida ühelt mehelt oodata võib.“ William Osler, Johns Hopkinsi Meditsiinikooli professor ja esimese arstide residentuuriprogrammi looja, soovitas oma üliõpilastel õppida mitte rohkem kui „neli või viis tundi päevas – seda ei ole palju palutud“. Ning G. H. Hardy, üks ajaloo suurimaid Briti matemaatikuid, kirjutas: „Neli tundi loomingulist tööd päevas on matemaatiku jaoks ligikaudne piir.“ Või nagu kirjutab Soojung-Kim Pang:

„Neli tugevat töötundi päevas koos aeg-ajalt tehtavate pausidega on muster, mis ei piirdu vaid teadlaste, kirjanike või teiste juba edu saavutanud, oma töös end hästi sisse seadnud ja oma ajakava ise määramise vabadust omavate isikutega. Sama korraldust võib märgata ka üliõpilaste seas, kes tõusevad oma valdkonnas liidriteks.“
Alex Soojung-Kim Pang, “Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud”

Üks peamisi tegevusi, millega inimesed tööst vabal ajal hõivatud on – sotsiaalmeedia sirvimine – ei ole tegelikult puhkus, sest see ülekoormab meie meelt stiimulite küllusega.

Võimalusel on kõige parem ajastada oma keskendumist eeldav töö esimeseks ülesandeks hommikul, sest hommikul oleme veel üleminekustaadiumis alateadliku une ja teadliku ärkveloleku seisundi vahel ning meie mõistus on sel ajal kõige värskem ja loomingulisem. Iiri kirjanik Edna O’Brien näiteks kirjutas, et hommikuti tundis ta end „lähemal alateadvusele, inspiratsiooniallikale“. Lisaks võimaldab hommikuse tugeva tööploki lõpetamine meil puhata ja nautida ülejäänud päeva ilma süütundeta, ning puhkus aktiveerib meie alateadvuse osa, mis jätkab tööd ülesannete ja ideedega, millele me hommikul keskendusime:

„…maailm ei anna meile aega puhkamiseks, me peame selle aja ise võtma. Varajane algus loob päeval ruumi puhkamiseks. See annab meile õiguse puhata. Samuti võib see suurendada teie loovust nende töötundide ajal ja käivitada teie alateadvuse, mis jätkab tööd ka siis, kui te pöörate oma tähelepanu muudele asjadele.“
Alex Soojung-Kim Pang, “Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud”

Kõik tõeliselt suured mõtted sünnivad kõndides.

Friedrich Nietzsche

Peaksime oma puhkamise viisile mõtlema ja selle eest hoolitsema sama palju kui oma töötamise viisi eest, sest mõned puhkamise vormid mõjuvad organismile taastavamalt ja suudavad meie alateadvust töö jätkamiseks efektiivsemalt käivitada kui teised. Veelgi enam, üks peamisi tegevusi, millega inimesed tööst vabal ajal hõivatud on – sotsiaalmeedia sirvimine – ei ole tegelikult puhkus, sest see ülekoormab meie meelt stiimulite küllusega ja uuringud on näidanud, et pidev tähelepanu vahetamine postituste, piltide ja videote vahel mõjub vaimselt kurnavalt.

Telefoni vahtimise asemel on üks parimaid puhkamisviise lihtsalt tühjusesse vaatamine ja oma mõtete uitama laskmine. Uuringud on näidanud, et mõtete rändamine ei ole ajaraisk, vaid kriitiliselt oluline kognitiivne tegevus, mis aitab meil maailma mõtestada, kogemusi seedida, ideid läbi töödelda ja asjade vahel uusi seoseid luua – mis on loovuse alus. „Mõtete rändamine on loovuse saladus,“ kirjutas psühholoog Michael Corballis. Või nagu Johann Hari kirjutab raamatus “Kadunud keskendusmisvõime”:

„…mida rohkem lasete oma mõtetel uidata, seda tugevam olete isiklike eesmärkide korrastamisel, loomingulisuses ja kannatlike, pikaajaliste otsuste langetamisel. Te suudate neid asju paremini teha, kui lasete oma mõtetel triivida… Arvasin varem, et mõtete rändamine… on tähelepanu vastand ja seetõttu tundsin end sellele aega kulutades süüdi. Olen nüüd aru saanud, et ma eksisin. Tegelikult on mõtete rändamine hoopis tähelepanu teistsugune vorm – ja see vorm on väga vajalik.“
Johann Hari, “Kadunud keskendusmisvõime: miks me ei suuda keskenduda ja kuidas õppida uuesti süvenema?”

Tipptegijad magavad ööpäevas keskmiselt tund aega rohkem kui nende vähem saavutanud kolleegid ja see lisauni koguneb päevaste uinakute näol.

Anders Ericsson

Võime lasta oma mõtetel hulkuda füüsiliselt puhkamise või kõndimise või matkamise ajal, mis on teine ajaloo kõige produktiivsemate isikute lemmik puhkamise viis. „Ma olen kõndinud ennast oma parimatesse mõtetesse,“ kirjutas filosoof Søren Kierkegaard. Kuulus saksa kirjanik Thomas Mann pühendas hommikud kirjutamisele ja märkis, et „pärastlõunad on lugemiseks, minu liigagi rohkeks kirjavahetuseks ja jalutuskäikudeks“. Kõndimine ei ole mitte üksnes füüsiliselt tervislik, stimuleerides vereringet, vaid jalutuskäigu ajal köidab ümbritsev keskkond passiivselt meie tähelepanu, soodustab meelte rändamist ja suunab meie teadliku meele meeldivasse unelusse, mis stimuleerib loovust ja loomingulise alateadvuse aktiveerimist. Cambridge’i ülikooli teoreetiline füüsik Paul Dirac selgitas, et oma igapäevastel jalutuskäikudel ta „ei mõtle tahtlikult oma tööle… leidsin, et sellised olukorrad on uute ideede jaoks kõige kasulikumad“. Või nagu kirjutas filosoof Friedrich Nietzsche: „Kõik tõeliselt suured mõtted sünnivad kõndides.“

Veel üks võimas puhkuse vorm on pärastlõunane uinak. Rootsi psühholoog Anders Ericsson on pühendanud oma karjääri selliste inimeste uurimisele, kes on kujunenud oma ala eliidiks. Tema töö viljade najal on hakanud levima mõttetera, et eksperdiks saamiseks on vaja 10 000 tundi keskendunud harjutamist või tööd. Ericssoni uuringuid lugedes jäetakse aga sageli tähelepanuta, et tipptegijad magavad ööpäevas keskmiselt tund aega rohkem kui nende vähem saavutanud kolleegid ja et see lisauni koguneb päevaste uinakute näol. „Uinakud on minu [töö]protsessis hädavajalikud,“ tõi välja näiteks ulmekirjanik William Gibson. Või nagu kirjutab Soojung-Kim Pang:

„[Maailmatasemel saavutused] saabuvad pärast 10 000 tundi teadlikku harjutamist, 12 500 tundi teadlikku puhkust ja 30 000 tundi und.“
Alex Soojung-Kim Pang, “Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud”

Tänu keha ja vaimu vahelisele seosele toetab tugev ja terve keha ärksat ja keskendunud meelt. Vähem ilmne põhjus on aga see, et intensiivne füüsiline tegevus muudab peaaegu võimatuks teadlikult tööga seotud mõtetega tegelemise.

Lisaks täidavad erakordselt produktiivsed inimesed oma päevi füüsilise aktiivsusega, olgu selleks siis vaba treening või mõne spordialaga tegelemine. 1950. aastatel algatas California Ülikooli Los Angeleses (UCLA) sotsioloog Bernice Eiduson uuringu, milles küsiti, mis eristab edukaid teadlasi nende vähem edukatest kolleegidest. Ta kogus UCLA-s kokku grupi noori teadlasi ja jälgis nende elukäiku üle 20 aasta. Pärast Eidusoni surma jätkas tema kaastöötaja uuringut ja avastas, et kõige silmapaistvama karjääriga teadlastel oli „ebatavaline tung eksperimenteerida nii spordis kui ka teaduses“. Teadlased, kelle karjäär oli keskmiselt või alla keskmise edukas, liikusid seevastu või tegelesid mõne spordialaga vähesel määral. Üks ilmne põhjus, miks sportlikud tegevused aitavad kaasa karjääriedule, on asjaolu, et tänu keha ja vaimu vahelisele seosele toetab tugev ja terve keha ärksat ja keskendunud meelt. Vähem ilmne põhjus on aga see, et intensiivne füüsiline tegevus muudab peaaegu võimatuks teadlikult tööga seotud mõtetega tegelemise. Selline vaimne puhkus suunab alateadliku meele taustal ülesannete ja probleemide jaoks uudseid lahendusi ja taipamisi otsima.

„Meid ei peaks üllatama, et inimesed suudavad olla füüsiliselt aktiivsed ja ühtlasi teha maailmatasemel tööd. Peaksime hoopis tunnistama, et nad teevad maailmatasemel tööd, sest nad on füüsiliselt aktiivsed.“
Alex Soojung-Kim Pang, “Puhkus: miks vähem töötades saab rohkem tehtud”

Ületöötamine tekitab ärevust, et kunagi ei ole piisavalt aega kõige selle saavutamiseks, mida me tahame või peame tegema.

Tööga mitteseotud hobid või ajaviited, olgu selleks siis male, aiandus, pillimäng või ilukirjanduse lugemine, on samuti suurepärased puhkuse vormid. Näiteks Winston Churchill lõõgastus ja leidis hädavajalikku varju poliitilise töö keerukuse ja surve eest igal pärastlõunal maalimisele aega pühendades. Ja nagu ta teraselt märkis:

„Hobi ja uute huvialade kultiveerimine on avaliku elu tegelase jaoks esmatähtis poliitika. Ei piisa üksnes peamise ja tavapärase huvivaldkonna kohal tule kustutamisest. Tuleb heita valgust uuele huvialale… Meele väsinud osi saab välja puhata ja tugevdada mitte ainult puhkuse, vaid ka teiste meele osade kasutamisega.“
Winston Churchill, “Maalimine kui ajaviide” (Painting as a Pastime)

Hommikune töötamine ja ülejäänud päeva puhkamine on palju lihtsamini teostatav nende inimeste jaoks, kelle ajakava on paindlik ja kes ei ole seotud traditsioonilise 8- või 9-tunnise kontorirutiiniga. Kui meil on aga piisavalt vabadust oma päevi nõnda korraldada, siis on see väärt eksperiment, mis võib suurendada tootlikkust, anda aega puhkusele ja hobidele ning lõppkokkuvõttes toetada tervislikku töö- ja eraelu tasakaalu, mis hoiab ära niivõrd paljusid inimesi karjääri jooksul tabava varajase läbipõlemise.

Ja lõpetuseks kujundab igapäevase puhkuse prioriteediks võtmine head iseloomu. Ületöötamine tekitab ärevust, et kunagi ei ole piisavalt aega kõige selle saavutamiseks, mida me tahame või peame tegema. Ükskõik, kus me oleme või mida me teeme, tunneme end kiirustamise tsüklisse langedes lõksus. Nagu filosoof Søren Kierkegaard märkis “Võrgutaja päevaraamatus” (taani k Enten-Eller): “Kõigist naeruväärsetest asjadest maailmas tundub mulle kõige naeruväärsem kiirustades elamine, selline mees olemine, kes kiirustab nii oma toidu kui oma töö juures.” Seevastu suured inimesed ei ela halastamatu kiirustamise koorma all. Selle asemel on neis sisemine rahu, mida nad kasvatavad, jättes iga päev piisavalt aega puhkamiseks. Ja nagu 19. sajandi inglise ajaloolane J. R. Seeley märkis:

„Suurte inimeste ülim omadus on nende suutlikkus puhata. Ärevus, rahutus ja sahmerdamine on nõrkuse tunnused.“
J. R. Seeley

Allikas

Fakt, et te olete elamiseks sunnitud töötama, ei tee teist orja, vaid inimese, kes on teiste tööviljadest osa saamise õiglaselt välja teeninud omapoolse panusega.

Adrian Bachmann

Adrian Bachmanni kommentaar:
Mis on Sinu elu mõte? See on küsimus, mida harva endale esitada söandame, kartes mitte niivõrd vastust mitte leida, vaid seda, mida me eest leiame. Meie elu mõte mitte meie poolt soovituna, vaid tegelikkuses elatuna… Kui suured on käärid meie unistuste ning tegelikkuse vahel ning kui need näivad paiknevat erinevates reaalsustes, siis kas selle aluspõhjus peitub selles, et unistasime liiga palju või tegime oma unistuste täitumiseks liiga vähe? Ning kas me unistasime asjadest, mis meid tegelikult õnnelikuks teevad, või asjadest, mis meile rõõmu, rahu ja tähendust ei paku?

Kui suured on käärid meie unistuste ning tegelikkuse vahel ning kui need näivad paiknevat erinevates reaalsustes, siis kas selle aluspõhjus peitub selles, et unistasime liiga palju või tegime oma unistuste täitumiseks liiga vähe?

Adrian Bachmann

Vahetegu inimeste vahel, kes elavad selle nimel, et töötada, ning inimeste vahel, kes töötavad selleks, et elada, on mõistagi üldtuntud. Tihtilugu eritletakse selle dihhotoomia alusel ka rahvuslikke temperamente, kusjuures kummalisel kombel kipuvad enamus rahvaid iseennast määratledes endid ikka pigem töörügajateks kui elunautlejateks arvama.

Samuti on huvitav tähele panna, et väga paljud meist kurdavad selle üle, et töötame liiga palju, kuid ilmselt ei ole keegi meist kohanud inimest, kes kurvastab selle üle, et ta “elab liiga palju” – seda elust ja elulistest kogemustest rõõmu tundmise tähenduses. Aristotelese kohaselt on rõõm – või kui soovite, siis elurõõm – miskit, mida inimene otsib iseeneses ja mitte vahendina. Ning kuigi küsimus, mis kasu on rahast, kui see ei tee sind õnnelikuks, kõlab kainemõistuslikult, saab vastupidist küsimusepüstitust – mis kasu on õnnest, kui see ei tee sind rikkaks – kuulda lausutuna vaid kellegi poolt, kes kannatab varanduse kuhjamise monomaania all.

Kuigi küsimus, mis kasu on rahast, kui see ei tee sind õnnelikuks, kõlab kainemõistuslikult, saab vastupidist küsimusepüstitust – mis kasu on õnnest, kui see ei tee sind rikkaks – kuulda lausutuna vaid kellegi poolt, kes kannatab varanduse kuhjamise monomaania all.

Adrian Bachmann

Lohutuseks kõigile, kes tunnevad end oravarattas vangina, tasub meeles pidada, et kuna kõik rikkused, mis on inimkonna poolt loodud, on sündinud maailma töö läbi, on moraalselt õige, väärikas ning elule rõõmu ja tähendust pakkuv töötada. Fakt, et te olete elamiseks sunnitud töötama, ei tee teist orja, vaid inimese, kes on teiste tööviljadest osa saamise õiglaselt välja teeninud omapoolse panusega. Kummatigi on see sedasi seatud, et need vähesed inimesed, kellele on antud kogeda teiste poolt loodud rikkusi omalt poolt kas üldse mitte midagi või mõõtmatult vähem vastu pakkudes, on pea eranditult kas sügavalt õnnetud, kuna nende südametunnistus painab neid, või siis kalestunud südamega, mis võimaldab neil kogeda ehk palju naudinguid, ent vähe rõõmu. Ning on vähe asju, mis närtsitavad inimhinge laastavamalt kui rõõmutud naudingud, millest meie maailm näib üha enam küllastunud olevat.

Ent milline siis on optimaalne tasakaal piisava, ent mitte meilt elu tervenisti rööviva töise pingutuse vahel, mis tagab ainelised võimalused elu täisväärtuslikuks kogemiseks, ning jõudeoleku vahel, mida üksnes vähestele on antud kogeda piiramatus ulatuses ning mis sellisel kujul suretab vaimu vähemasti sama tõhusalt kui surnuks või vähemasti elutuks töötamine?

On vähe asju, mis närtsitavad inimhinge laastavamalt kui rõõmutud naudingud, millest meie maailm näib üha enam küllastunud olevat.

Adrian Bachmann

Arvestades, et ööpäevas on 24 tundi ning inimene peab toimetustest une abil kosuma, tundub 8 tundi tööd / 8 tundi elu kogemist (olgu siis tegevuse või kontemplatsiooni kaudu) olevat üldsegi mitte kõige halvemaks valemiks. Mis puudutab küsimust sellest, kas meie poolt tarvitatavate ning teistele kingitavate rikkuste tasakaal on balansis, siis siinkohal tasub võtta periooditi aega, et sellegi üle mõtiskleda. Kui leiate, et olete maailmale andnud vähem kui sellelt võtnud, tasub teha korrektuurid nii õigluse kui iseenese südamerahu ning rõõmu nimel.

Kõhutunne näib siiski kinnitavat, et 80/20 printsiip paistab maailmas kehtivat ka selles, mis puudutab inimeste hulka, kes on maailmale oma töö läbi rohkem kinkinud kui sealt omale võtnud, ning matemaatiline tõenäosus asetab inimkonna enamuse pigem andjate kui võtjate poolele. Ning kuigi õigluse printsiibi seisukohalt teeb antud tõdemus tuska, siis armu printsiip võimaldab selles äratundmises leida rõõmu, mida jagada tänulikkuses ka neile, kelle tööviljadest meie elu elamisväärsem on.

Kõhutunne näib siiski kinnitavat, et 80/20 printsiip paistab maailmas kehtivat ka selles, mis puudutab inimeste hulka, kes on maailmale oma töö läbi rohkem kinkinud kui sealt omale võtnud, ning matemaatiline tõenäosus asetab inimkonna enamuse pigem andjate kui võtjate poolele.

Adrian Bachmann

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: