Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Vastavalt Ühendkuningriigis baseeruva Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi (IISS) globaalse militaarbalansi viimasele väljaandele on Venemaa sõjalised kulutused reaalses ostujõus tänaseks ületanud kõikide Euroopa riikide kombineeritud militaarkulutused.
Instituudi sõnul ulatusid Venemaa militaarkulutused 2024. aastal 13,1 triljoni rubla ehk 145,9 miljardi USA dollarini, moodustades 6,7 protsenti riigi sisemajanduse koguproduktist ning ületades 2023. aasta kulutusi enam kui 40 protsendi võrra. Euroopa riikide kombineeritud kaitsekulutused olid 2024. aastal 457 miljardit dollarit ehk nominaalselt enam kui poole kõrgemad kui 2014. aastal ja reaalselt 11,7 protsenti kõrgemad kui 2023. aastal.
Kui aga vaadelda kulutusi ostujõu pariteedi kontekstis, mida arvestatakse sellistes riikides nagu Venemaa, kus kodumaised sisendid on oluliselt odavamad kui maailmaturul, siis ulatuksid Kremli sõjalised kulutused Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi hinnangul 461,6 miljardi dollarini. Olukord, kus Venemaa edestab militaarkulutuste poolest kogu Euroopat kui tervikut, on midagi, mida pole varem nähtud, ning seda võib pidada föderatsiooni „märkimisväärse“ kaitsevõimekuse tõstmise ja tööstusreformi tulemuseks, tõi välja IISS-i kaitsemajanduse vanemteadur Fenella McGerty.
Olukord, kus Venemaa edestab militaarkulutuste poolest kogu Euroopat kui tervikut, on midagi, mida pole varem nähtud, ning seda võib pidada föderatsiooni „märkimisväärse“ kaitsevõimekuse tõstmise ja tööstusreformi tulemuseks, tõi välja IISS-i kaitsemajanduse vanemteadur Fenella McGerty.
Venemaa sõjaliste kulutuste kasvu kiirus annab kaalu Euroopas levivale murele, et Venemaa on pärast Ukraina sõja lõppu suuteline ründama Euroopat. „Me ei ole valmis selleks, mis meid nelja või viie aasta pärast ees ootab,“ hoiatas NATO peasekretär Mark Rutte möödunud aastal ning Rutte hoiatused on leidnud üksmeelt militaarbürokraatide seas üle terve Euroopa. Näiteks kinnitas Taani luure veebruaris, et Venemaa võib olla valmis viie aasta jooksul Euroopas „laiaulatuslikku sõda“ pidama.
Venemaa kaitsekulutused on kolm aastat tagasi alanud sõja jooksul hüppeliselt kasvanud ning käesoleval aastal plaanitakse kulutusi kasvatada veel 14 protsenti ja jõuda 15,6 triljoni rublani.
Sõjategevus on sundinud Venemaad läbi viima ulatuslikke muudatusi, sest riigi kaitsesektor on konsolideeritud laskemoona ja suurtükisüsteemide tootmise suurendamise nimel, mida on vaja rindel rakendatava nn hakklihamasina taktika ülal hoidmiseks. Venemaa tööstuslik baas on nüüdseks hajutatud üle kogu majanduse ja sealjuures on üha suurem roll antud erasektorile. „Võime Venemaal toimuvas näha tõelist olukorraga kohanemist ja seda mitte üksnes kulutuste osas,“ sõnas McGerty.
Euroopas kardetakse, et Venemaa võib oma suurenenud sõjatööstuslikku võimsust rakendada Euroopa Liidu ja NATO vastu. Samas on Venemaa presidendi Vladimir Putini gambiit Ukrainas Vene sõjaväele kalliks maksma läinud ja kardetakse, et praegused kulutused ei ole jätkusuutlikud.
Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi hinnangul on Venemaa alates sõja algusest kaotanud 14 000 lahingutanki, jalaväe lahingumasinat ning soomustransportööri. Kuigi mõned neist on asendatud kodumaise toodanguga, on föderatsioon olnud sunnitud kasutama ka moraalselt aegunud mudeleid, näiteks BTR-50 soomustransportööre ja T-62 tanke, mis pärinevad juba 1950ndatest aastatest.
Sõjategevus on sundinud Venemaad läbi viima ulatuslikke muudatusi, sest riigi kaitsesektor on konsolideeritud laskemoona ja suurtükisüsteemide tootmise suurendamise nimel.
IISS-i analüütikute hinnangul on Venemaal hoolimata märkimisväärsetest kaotustest siiski piisav kulutuste ja relvavarude tase, mis võimaldab jätkata suurte kaotustega leppimise taktikaga kuni käesoleva aasta lõpuni. Tohututele kulutustele vaatamata on föderatsioonil endiselt „ambitsioonikas plaan“ luua suur sõjajärgne alalises valmisolekus sõjavägi, selgitas sõjalise võimekuse ja andmete hindamise vanemteadur Henry Boyd.
Euroopa astub üha enam samme, et korvata oma pärast külma sõda aastaid madalana püsinud sõjalisi kulutusi. Eelmisel aastal saavutasid siiski vaid 24 riiki NATO 32 liikmest alliansi seatud eesmärgi kulutada vähemalt 2 protsenti riigi SKT-st kaitsele, kuigi USA president Donald Trump on nõudnud, et see piirmäär tõstetaks 5 protsendile.
Venemaa naabruses paiknevad riigid püüavad kiirkorras kasvatada oma sõjavägesid, isegi kui see tähendab vajalike vahendite importimist väljastpoolt Euroopat. Näiteks sõlmis Poola vahemikus 2022. aasta veebruarist kuni 2024. aasta oktoobri lõpuni Lõuna-Korea relvatootjatega 16,9 miljardi dollari väärtuses lepinguid, mis hõlmavad kõige tarnimist alates mobiilsetest iseliikursuurtükkidest kuni tankide ja hävituslennukiteni.
Mõned maad, eesotsas Prantsusmaaga, soovivad, et Euroopa riigid kulutaksid rohkem siseriiklikult ja et EL-i kuluprogrammid soosiksid kodumaiseid tööstusharusid. Teised, sealhulgas Saksamaa, Poola ja Balti riigid, tahavad tugevaid julgeolekusidemeid USA-ga ja et nad saaksid oma vägedele vajalikku relvastust juba valmisolevatest varudest.
Möödunud aastal avaldatud Draghi raporti kohaselt, millega püütakse parandada Euroopa konkurentsivõimet, esitati 63 protsenti kõigist EL-i kaitsetellimustest ajavahemikul 2022. aasta keskpaigast kuni 2023. aasta keskpaigani USA ettevõtjatele ja veel 15 protsenti muudele Euroopa Liidu välistele tarnijatele. EL on probleemist teadlik ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasvataksid oluliselt oma kaitsekulutusi. Nimelt teatas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen eelmisel aastal, et blokk peaks järgmise kümne aasta jooksul kulutama kaitsele 500 miljardit eurot senisest rohkem.
Möödunud aastal avaldatud Draghi raporti kohaselt, millega püütakse parandada Euroopa konkurentsivõimet, esitati 63 protsenti kõigist EL-i kaitsetellimustest ajavahemikul 2022. aasta keskpaigast kuni 2023. aasta keskpaigani USA ettevõtjatele ja veel 15 protsenti muudele Euroopa Liidu välistele tarnijatele.
Lisaks koostab Brüssel programme EL-i sõjalis-tööstusliku kompleksi tugevdamiseks. Üks esimesi samme selles suunas on 1,5 miljardi euro suurune Euroopa kaitsetööstuse programm, kuigi see on põhjustanud liikmesriikide vahel vaidlusi teemal, kui avatud peaks see programm olema ELi-välistele relvatootjatele esitatud tellimuste katmise suhtes.
Kuigi Euroopa riigid teevad kaitsevaldkonnas senisest rohkem ära, levib siiski hirm, et sellest ei piisa. Idas jätkub Venemaa murettekitav sõjalise võimsuse kasv, samal ajal kui siiani kehtinud kaitsesuhted USA-ga on Trumpi administratsiooni ajal katkemas, mis võib esimest korda pärast Teist maailmasõda jätta Euroopa mandri oma võitlustes üksi.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi igal aastal ilmuvat globaalset militaarbalanssi seiravat aastaraamatut peetakse maailmas üldiselt kõige autoriteetsemaks sõjaliste jõuvahekordade hinnanguks, mis ei kanna salastatuse templit. Jättes kõrvale Politico artiklis refereeritud tavapärased ideoloogiliselt laetud loosungid “hakklihamasina” taktikast, võib selle keskset teesi Venemaa ja Euroopa militaartööstusliku võimsuse kohta pidada üldjoontes adekvaatseks.
Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi igal aastal ilmuvat globaalset militaarbalanssi seiravat aastaraamatut peetakse maailmas üldiselt kõige autoriteetsemaks sõjaliste jõuvahekordade hinnanguks, mis ei kanna salastatuse templit.
Adrian Bachmann
Mis puudutab sõjaliste kulutuste mõõtmist, siis kõige olulisem fakt, mida peab maailma sõjaliste kulutuste kohta silmas pidama, on tõsiasi, et sõjandus on valdkond, kus üks dollar militaarkulutust ostab erinevates riikides täiesti erineval määral militaarvõimekust. Kõige ilmekamaks näiteks on siinkohal maailma number kaks militaarvõim Venemaa, mis omab kordades suuremat sõjalist võimsust kui teised Euroopa suurriigid nagu Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa kokku, olles alles hiljuti kulutanud nominaalselt vaid kolmandiku viimatinimetatute kokku liidetud militaarsetest väljaminekutest.
Sama põhimõte kehtib ka Hiina Rahvavabariigi puhul, millel on samuti suuresti autonoomne sõjatööstuskompleks ning eneseküllane majandussüsteem, mis töötab sootuks teistsuguse hinnabaasi alusel kui Lääneriigid. Summa summarum, Venemaa ja Hiina ohvitserid, tankid ja lennukid pole kehvemad kui Lääneriikidel, ent nende maksumus on 3-5 korda odavam. Antud asjaolu muudab sõjalise võimsuse mõõtmise dollarisse konverteeritud sõjaliste kulutuste aritmeetilise võrdlemise alusel mitte reaalsust kirjeldavaks, vaid moonutavaks ettevõtmiseks.
Kõige olulisem fakt, mida peab maailma sõjaliste kulutuste kohta silmas pidama, on tõsiasi, et sõjandus on valdkond, kus üks dollar militaarkulutust ostab erinevates riikides täiesti erineval määral militaarvõimekust.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: