Ühendriikide ametnike kinnitusel on üliriik viimas oma militaarvõimekust Lähis-Idast teistesse maailma punktidesse. Tegemist on sammuga, millel võib olla laiem geopoliitiline tähendus.
Wall Street Journali andmetel on Pentagon alustanud üle maailma laiali laotatud relvastuse ümberpaigutamist, eemaldades kolm Patriot-tüüpi õhutõrje-raketipatareid Pärsia lahe regioonist. Vähemalt üks Patriot raketikompleks võeti teenistusest Saudi Araabia Prints Sultani nimelisest õhujõudude baasist ning seda vaatamata tõsiasjale, et Saudi Araabia on viimastel aegadel langenud korduvalt Jeemenist algatatud raketirünnakute ohvriks (Saudi Araabia on sekkunud Jeemeni kodusõtta ning pommitab oma naaberriigis regulaarselt Iraani poolt toetatud Houthi ülestõusnuid).
Allikate andmetel viib USA Lähis-Ida regioonist ära ühe lennukikandjagrupi ning teadmata koguses luureplatvorme, et tegeleda “ohtudega teistes maailma regioonides”. Allikad ei täpsustanud, kuhu USA plaanib oma üksused ümber suunata.
Jõudude ümberpaigutamine leiab aset pärast veebruarikuus ametisse vannutatud presidendi Joe Bideni poolt esitatud käsku, teha audit (Global Force Posture Review) USA ülemaailmse vägede paiknemise kohta. Auditi fookuseks ei olnud pelgalt USA vägede paiknemine, vaid ka analüüs strateegiast, ressurssidest ning kavandatavatest operatsioonidest maailma eri paigus.
Biden on andnud lubaduse vaadata üle USA suhe Saudi Araabiaga, mis president Trumpi ajal tavapärasest veel lähedasemaks muutus (vähemasti avalikkuse ees). Esimese sammuna annulleeriti Trumpi poolt allkirjastatud hiiglaslik relvatehing Washingtoni ja islamikuningriigi vahel. Seejärel avalikustati varemalt salastatud luureandmed, mis kinnitavad Saudi Araabia de facto valitseja kroonprints Mohammed bin Salmani süülisust ajakirjanik Jamal KhasHoggi mõrvas.
2020. aastal oli Ühendriikidel Lähis-Idas kokku umbes 50 000 sõdurit – oluliselt vähem kui USA-Iraani pingete tipphetkel 2018. aastal.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Saudi Araabia on olnud USA globaalse impeeriumi de facto protektoraat alates II maailmasõja lõpust.
Saudi Araabia on olnud USA globaalse impeeriumi de facto protektoraat alates II maailmasõja lõpust. See oli aeg, mil saudide kuningapere sõlmis pakti Washingtoniga, et tagada oma valitsuse siseriiklik legitiimsus (vaatamata demokraatliku mandaadi puudumisele) ning riigi rahvusvaheline julgeolek ja positsioon II maailmasõja järgses rahvusvahelises süsteemis.
USA jaoks on Saudi Araabia olnud ajalooliselt vajalik mitmel põhjusel. Algupäraselt oli kliendi-patrooni suhte sisseseadmise ajendiks kontrolli saavutamine brittide geoluure poolt tuvastatud Lähis-Ida naftarikkuste üle. Nafta oli oluline nii USA edasise tööstusarengu tagamiseks (USA muutus sõltuvaks nafta impordist juba 1957. aastal) kui ka vahendiks, millega kindlustada Washingtoni kontroll Euroopa ning Aasia vasallriikide üle. Tööstusriikide üle, mille majandused olid/on sõltuvuses USA poolt “valvatud” Lähis-Ida fossiilkütustest.
Ainsaks ressursiallikaks, mis II maailmasõja järgselt oleks suutnud/suudaks Euroopa lahti harutada maailma riikide vahel jagunenud, ent faktiliselt USA kontrolli all olevast naftast ning toorainest, on Venemaa “varaait”, ent Euroopa koostöö Venemaaga on Washingtoni poolt hetkel ja lähitulevikus erinevate instrumentide abil osavalt ära nullitud (lakkamatu infosõda, sanktsioonid, finantsblokaad, kaubandusembargod jne). Kuigi antud suurem geopoliitiline narratiiv jääb väljapoole käesolevat lühiülevaadet, on see taustsüsteem oluline, et mõista Saudi Araabia ja Lähis-Ida laiemat geopoliitilist tähendust.
Ainsaks ressursiallikaks, mis II maailmasõja järgselt oleks suutnud/suudaks Euroopa lahti harutada maailma riikide vahel jagunenud, ent faktiliselt USA kontrolli all olevast naftast ning toorainest, on Venemaa “varaait”, ent Euroopa koostöö Venemaaga on Washingtoni poolt hetkel ja lähitulevikus erinevate instrumentide abil osavalt ära nullitud.
USA-Saudi ajaloolise strateegilise pakti teine, märksa rafineeritum tasand, sai realiseeritud 1970-ndatel, kui Saudi Araabia formaliseeris leppe, mille kohaselt OPECi naftakartelli liikmesriikide naftaeksport hinnastati eksklusiivselt USA dollaris. Antud samm kindlustas 1971. aastal kullatagatise minetanud dollari jätkuva nõudluse maailmaturgudel. Senikaua kui kõik maailma tööstusriigid vajasid naftat, vajasid nad ka dollarit, sõltumata sellest, et ameeriklased olid maailmale 1944. aastal antud lubadust – vahetada dollarid kulla vastu – rikkunud.
Seega ajalooliselt oli Lähis-Ida ja Saudi Araabia oma naftaväljadega USA maailmavalitsemise ambitsioonide (nn Full Spectrum Dominance programm) seisukohalt keskse tähtsusega. Antud asjaolu seletab Ühendriikide väga ulatuslikku sõjalist kohalolu Lähis-Ida regioonis.
Ajalooliselt oli Lähis-Ida ja Saudi Araabia oma naftaväljadega USA maailmavalitsemise ambitsioonide (nn Full Spectrum Dominance programm) seisukohalt keskse tähtsusega.
Mis puudutab Bideni poolt algatatud USA sõjaväe ümberpaigutumist, siis tasub meeles pidada, et üle maailma 70 riiki ja 800 välibaasi laiali laotatud USA relvajõudude funktsioon ei ole Ühendriikide kaitsmine (milleks piisaks vaid 10% olemasolevatest vägedest ning 5% tuumatriaadist), vaid Washingtoni poliitilise ja majandusliku tahte kehtestamine maailmas. Seda eeskätt võtmetähtsusega geostrateegilistes piirkondades.
Saudi Araabia on USA globaalse ülemvõimu kehtestamisele suunatud masinavärgis vaid üks, varemalt keskse tähtsusega, ent nüüd oma tähtsust üha kiiremini minetav platsdarm. Siin peitub ka põhjus, miks saudid on asunud viimastel aastatel palavikuliselt otsima uut plaani, millega tagada oma koht päikese all ka 21. sajandil.
USAl ei ole enam vaja saudide naftat ning üha tagasihoidlikumaks jääb ka islamikuningriigi musta kulla roll USA dollarile kattevara loomisel.
Ühendriikide täielik distantseerumine Saudi Araabiast ei ole lähitulevikus tõenäoline, ent pikemas perspektiivis ei saa seda välistada. Sellel arengul saaksid olema ulatuslikud tagajärjed nii saudide riigikorraldusele kui kogu regioonile. On näiteks üsna ebatõenäoline, et saudidel õnnestuks ameeriklaste toeta säilitada kontroll valdavalt šiiitide poolt asustatud naftarikka Al-Hasa regiooni üle.
Üle maailma 70 riiki ja 800 välibaasi laiali laotatud USA relvajõudude funktsioon ei ole Ühendriikide kaitsmine (milleks piisaks vaid 10% olemasolevatest vägedest ning 5% tuumatriaadist), vaid Washingtoni poliitilise ja majandusliku tahte kehtestamine maailmas. Seda eeskätt võtmetähtsusega geostrateegilistes piirkondades.
Rohelise energia revolutsiooni (mille entusiastlikuks toetajaks Bideni taga seisev segment USA poliitilisest eliidist ka on), finantstehnoloogia arengu ja kildanafta kasutuselevõtu koosmõju tähendab seda, et Saudi Araabia võib olla pikemas perspektiivis sunnitud otsima uut patrooni, milleks saab olla kas Hiina või äärmisel juhul India, kuna nende riikide fossiilkütuste näljal ei ole lähiajal lõppu näha.
USA (geo)poliitilise eliidi jaoks on satelliitriigi vabaks laskmine ning selle loovutamine mõnele suurriigile, mille võimsus vana vasalli üle võimust saades kasvab, kaks erinevat asja.
Uudistes mainitud sõjatehnika välja viimist Lähis-Idast annab tõlgendada mitmeti. Kõige põhilisem asjaolu peitub selles, et tegemist on mobiilsete üksustega, mida on võimalik soovi korral kiiresti tagasi positsioneerida – eriti luurelennukeid ning Patriot-tüüpi õhutõrjekomplekse. Luurelennukid ning seniitraketikompleksid on võimalik toimetada ühest sõjateatrist teise vähem kui ööpäevaga. Lennukikandja liigutamine Virginiast Norfolki mereväebaasist Pärsia lahte võtab vähem kui 2 nädalat.
Kõige loogilisemaks seletuseks sõjatehnika regioonist väljaviimisele on Washingtoni soov anda Iraanile märku, et soovitakse naasta läbirääkimiste laua taha. Või siis paradoksaalsel kombel on see vastupidine märk potentsiaalsest rünnakust. Pärsia lahes asuval lennukikandjal oleks tänasel päeval Iraani tiibrakettide ja kiirkaatrite tõttu keeruline ellu jääda ning tõenäoliselt liigutaks USA kõik oma pealveealused enne Iraani ründamist sealsest akvatooriumist välja.
Kõige loogilisemaks seletuseks sõjatehnika regioonist väljaviimisele on Washingtoni soov anda Iraanile märku, et soovitakse naasta läbirääkimiste laua taha. Või siis paradoksaalsel kombel on see vastupidine märk potentsiaalsest rünnakust.
Pikas perspektiivis on Iraan USAle geostrateegiliselt olulisem kui Saudi Araabia. Tegemist on riigiga, mis hoiab võtit Euraasia maamassi konsolideerimises Ida-Lääne teljel, pakkudes ainsat maasilda Aasia ja Euroopa vahel väljaspool Vene Föderatsiooni. Saada Iraan enda orbiidile, või vähemasti suuta islamivabariik neutraliseerida kas riigipöörde korraldamise või eduka sõjalise rünnaku läbi, oleks USAle suurem võit, kui Saudi Araabia kaotus.
Iseküsimus on see, kas Iraan USA militaarset žesti usub. Kõik väljaviidav on kiiresti tagasitoodav ning USA on demonstreerinud JCPOA tuumaleppest taganemise näol, et Washingtoni allkiri rahvusvahelistel lepingutel kehtib vaid senikaua, kuni see on Ühendriikide huvides. Seega on ebatõenäoline, et Ühendriikide relvajõudude vähendamine regioonis pingeid alandab enne, kui protsess omandab ulatuslikuma ja alalisema iseloomu.
Pikas perspektiivis on Iraan USAle geostrateegiliselt olulisem kui Saudi Araabia. Tegemist on riigiga, mis hoiab võtit Euraasia maamassi konsolideerimises Ida-Lääne teljel, pakkudes ainsat maasilda Aasia ja Euroopa vahel väljaspool Vene Föderatsiooni.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
