ÜRO poolt avaldatud andmete kohaselt oli 2023. aasta 2. jaanuari seisuga Venemaa poolt teostatud Ukraina invasiooni tagajärjel puhkenud sõjas hukkunud 6919 tsiviilisikut. Lisaks surnutele on ÜRO andmetel vigastada saanud 11 075 tsiviilelanikku, keda ei ole arvatud vastaspoole võitlejate hulka. ÜRO andmed ei võta arvesse sõja poolt tekitatud sotsiaalmajanduslike tingimuste kokkuvarisemisest esile kutsutud surmasid (meditsiiniabi kokku varisemine, sporaadiline vägivald jms).
Asetamaks Ukraina sõjas hukkunud tsiviilelanike troostitut statistikat lähiajaloo sõdade laiemasse konteksti, on alljärgnevas toodud viimase 22 aasta jooksul Ameerika Ühendriikide poolt vallandatud sõdades surnute ja haavatute tsiviilelanike koguarv Browni ülikooli teadlaste hinnangul.
Ka Browni ülikooli teadlaste poolt kokku arvutatud tsiviilelanike ohvrite arv hõlmab endas üksnes vahetu sõjategevuse käigus hukkunuid, mitte sõja poolt põhjustatud tagajärgedes (meditsiinidefitsiit, sanitaartingimiste hävinemine, infrastruktuuri kollaps jne) surnuid, kelle koguarv on Browni ülikooli teadlaste hinnangul kordades suurem kui vahetus sõjategevuses hukkunute arv.
| Sõda | Tsiviilelanikke surnud |
| Vene – Ukraina (veebruar 2022 – jaanuar 2023) | 6919 |
| USA – Iraak (alates märts 2003 invasiooni algusest kuni august 2021) | 185 831 – 208 964 (197 397 keskmine hinnang) |
| USA – Afganistan (oktoober 2001 – august 2021) | 46 319 |
| USA – ISIS / Süüria (september 2014 – mai 2021) | 95 000 |
| USA – Pakistan (oktoober 2001 – august 2021) | 24 099 |
| USA (+ Saudi Araabia) – Jeemen (oktoober 2002 – august 2021) | 12 690 |
| KOKKU | 382 424 inimest |
Adrian Bachmanni kommentaar
Erinevate riikide poolt teistele riikidele ja rahvastele põhjustatud kannatuste määra võrdlemine võimaldab anda hinnangut nende riikide vägivaldsuse tasemele rahvusvahelisel areenil. Kuid ka enamat…
Erinevate riikide poolt toime pandud kuritegude objektiivse ulatuse kõrvutamine nende riikide suhtes “rahvusvahelise kogukonna” poolt väljendatud nördimuse ja hukkamõistu tasemega pakub sisevaadet hukkamõistjate tegelikku moraalsesse palgesse.
Kas nördimuse ja viha aluseks on tegelikkuses ikka kaastunne kannatajate suhtes ning õiglane raev, mis sütitub õiglases südames loomuliku reaktsioonina ülekohtu tegija suhtes? Või sõltub ülekohtu talutavuse ja lubatavuse piir üksnes sellest, kes ülekohut viljeleb ning kes on ohvriks?
Kui elus eestlane, lätlane või poolakas ei hoolinud 2003. aastal vähimatki surnud iraaklasest ning arvas tema surma iseenese turvalisuse tagamise nimel kõige küünilisemal viisil õigustatud olevat, siis miks peaks iraaklane hoolima 2023. aastal surnud eestlasest, lätlasest või poolakast?
Kui elus eestlane, lätlane või poolakas ei hoolinud 2003. aastal vähimatki surnud iraaklasest ning arvas tema surma iseenese turvalisuse tagamise nimel kõige küünilisemal viisil õigustatud olevat, siis miks peaks iraaklane hoolima 2023. aastal surnud eestlasest, lätlasest või poolakast?
Õiglane ja suuremeelne inimene põlgab ülekohut kui sellist ning kahepalgelisus ja erapoolikus on talle loomupäraselt eemaletõukavad. Õilis valutab südant iga kannataja pärast. Kalestunud, aras ja küünilises südames seevastu ei sütita “omade” poolt toime pandud kuriteod mitte mingisugust reaktsiooni – raevukusest rääkimata – ning altruismina välja käidu paljastub lähemal vaatlusel silmakirjalikkusesse rüütatud omakasuna. Lõppastmes pelga tribalismina, mis muudab igasuguse jutu objektiivsest ja õiglasest rahvusvahelisest õigusest puhtakujuliseks kahepalgelisuseks.
Kõige kõlvatumad inimesed seevastu näevad “omade” poolt sooritatud kuritegude maha salgamises või nendele kaasa aitamises suurepärast võimalust kurjategija soosingu võitmiseks isikliku turvalisuse, rikkuse ja staatuse edendamise nimel. Seda kõike silmakirjatsejaks ning teinekord ka kuriteo kaasosaliseks saamise hinnaga. Mõnikord tabab selline saatus tervet rahvast.
Kalestunud, aras ja küünilises südames ei sütita “omade” poolt toime pandud kuriteod mitte mingisugust reaktsiooni – raevukusest rääkimata – ning altruismina välja käidu paljastub lähemal vaatlusel silmakirjalikkusesse rüütatud omakasuna.
Kui rahva saatus on aga tervenisti kõige kõlvatumate küünikute kätes, on antud rahva saatuseks häbitu häving. See on saatus, mis jõuab kätte (ülima kollektiivse hüve staatusesse ülendatud) erapoolikuse ehk täieliku moraalse sõgeduse saatel. Selline oli Euroopa rahvaste meeleseisund I maailmasõja eelõhtul ning selline näib see paraku olevat ka 2023. aastal.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: