Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Paljud inimesed usuvad, et kõige olulisem nüüdisaja Lääne ühiskondades valitsev sotsiaalne lõhe on vastasseis poliitiliselt vasak- ja parempoolsete vaadete kandjate vahel. Suur osa nii korporatiiv- kui sõltumatu meedia kajastatavast diskursusest keerleb selle lahingu ümber ning paljude arvates on sel võitlusel eksistentsiaalsed tagajärjed kogu Läänemaailma tuleviku jaoks.
Kuid kas võib olla, et vasak- ja parempoolsete vaheline poliitiline konflikt juhib tähelepanu kõrvale tõelisest ühiskonda kujundavast lõhest – iidsest lõhest valitsejate ja valitsetavate vahel? Järgnevalt väidame, et võimuerinevus valitseva klassi ja kodanike vahel on saavutanud tänaseks sellise disproportsionaalsuse taseme, et kujunemas on lausa orjuse vorm. Seda orjapidamist toidavad ühelt poolt valitsev klass, kes kannatab patoloogilise seisundi all, mida Carl Jung nimetas psühholoogiliseks inflatsiooniks, ning teiselt poolt kodanikud, kes on muutunud liiga nõrgaks ja jõuetuks, et seista vastu peaaegu iga eluvaldkonna ülevõtmisele korporatsioonide ja valitsuse poolt.
„… abitus ja nõrkus on inimkonna igikestev kogemus ja igikestev probleem.“
Carl Jung, Kogutud teoste 9. köide
Aastakümneid kestnud uuringud viisid Ameerika psühholoogi Susan Fiske’i järeldusele, et meestel ja naistel on viis põhilist sotsiaalset motiivi, mis on psühholoogilise ja sotsiaalse heaolu tagamiseks olulised. Need motiivid hõlmavad vajadust kuuluda, vajadust mõista iseennast, teisi inimesi ja ümbritsevat maailma, vajadust positiivse minapildi järele, vajadust usalduse järele, olgu see siis usaldus teiste inimeste või sotsiaalsete institutsioonide tõhususe vastu, ning vajadust kontrolli, autonoomia ja pädevuse järele läbi oma elukaare. Enamik neist vajadustest eeldab isikliku võimu omamist, sest võim ei tähenda üksnes suutlikkust kontrollida teisi, vaid ka suutlikkust kujundada ja mõjutada oma enda elu kulgu. Või nagu filosoof Bertrand Russell ütles: võim seisneb „kavandatud mõjude tekitamises“. Võim on seega vajalik eneseteostuseks ja meie elu potentsiaalselt parandavate eesmärkide saavutamiseks. Veelgi enam, kuna kõik sotsiaalsed suhted on struktureeritud võimudünaamika kaudu, mõjutab võim või selle puudumine meie suutlikkust luua terveid suhteid.
Kuid kas võib olla, et vasak- ja parempoolsete vaheline poliitiline konflikt juhib tähelepanu kõrvale tõelisest ühiskonda kujundavast lõhest – iidsest lõhest valitsejate ja valitsetavate vahel? Järgnevalt väidame, et võimuerinevus valitseva klassi ja kodanike vahel on saavutanud tänaseks sellise disproportsionaalsuse taseme, et kujunemas on lausa orjuse vorm.
Ka Frederick Douglass, põgenenud ori, kellest sai ühiskondlikult laialdase mõjuga reformaator, rõhutas oma kirjutistes, et see, mis eristab orja vabast inimesest, on võimu tase, mida kumbki omab. Raamatus „Minu orjus ja vabadus“ (My Bondage and Freedom) defineeris Douglass orja läbi „täieliku võimetuse otsustada oma saatuse üle“. Ta märgib ka, et meil on loomupärane vastumeelsus jõuetuse suhtes. Meid tõmbab kõik võimas ja kui meid ei ole psühholoogiliselt purustatud, siis püüdleme me ka ise võimule. Või nagu Douglass kirjutab:
„Inimene, kes on jäänud ilma jõust, on jäänud ilma põhilisest inimlikkusele omasest väärikusest. Inimloomus on nõnda üles ehitatud, et ta ei suuda austada abitut inimest, kuigi ta suudab teda haletseda; ja isegi seda ei suuda ta kaua teha, kui ei tärka jõumärke.“
Frederick Douglass “Minu orjus ja vabadus” (My Bondage and Freedom)
Vaba ühiskond annab inimestele võimaluse kasvatada jõudu, mis on vajalik hea elu kujundamiseks, heaolu suurendamiseks ja tervete suhete viljelemiseks. Enamik ühiskondi on ajaloos andnud selle võimaluse siiski üksnes teatud klasside, rasside või rahvuste liikmetele, sest orjuse institutsioon muutis miljonid meie esivanemad peremehe tahte jõuetuteks agentideks.
„Orjus on eksisteerinud alates inimajaloo algusest kuni kahekümnenda sajandini, nii kõige primitiivsemates inimühiskondades kui ka kõige tsiviliseeritumates. Maal ei ole ühtegi piirkonda, kus see institutsioon ei oleks mingil ajal eksisteerinud. Tõenäoliselt ei leidu ühtegi inimrühma, kelle esivanemad ei oleks kunagi olnud orjad või orjapidajad.“
Orlando Patterson “Orjus ja sotsiaalne surm” (Slavery and Social Death)
Vaba ühiskond annab inimestele võimaluse kasvatada jõudu, mis on vajalik hea elu kujundamiseks, heaolu suurendamiseks ja tervete suhete viljelemiseks. Enamik ühiskondi on ajaloos andnud selle võimaluse siiski üksnes teatud klasside, rasside või rahvuste liikmetele, sest orjuse institutsioon muutis miljonid meie esivanemad peremehe tahte jõuetuteks agentideks.
Kuigi Läänes on kaotatud vallasorjuse institutsioon, kus ori oli peremehe isiklik omand, oleme siiski laskumas riigiorjusesse. Riigiorjus ehk totalitaarne valitsusvorm leiab aset siis, kui riik saab täieliku kontrolli oma kodanike elude üle ja võtab neilt autonoomia luua omaenda valitud elu. Kodanike liikumine on piiratud, nende järele luuratakse pidevalt, sõnavabadus on hävitatud, teisitimõtlemist ei sallita ning sellise lämmatava kontrolli taseme säilitamiseks vajaliku massiivse riigiaparaadi rahastamiseks ammutatakse rikkust kas sunnitöö, otseste maksude või inimeste kaudselt, rahapakkumise inflatsiooni läbi, maksustamise teel. Totalitarismi riigiorjus loob kodaniku, kelle olukord läheneb täielikule võimu puudumisele, sarnanedes seega vallasorjale, ning tõstab samal ajal valitseva eliidi isandate positsioonile. Covidi ajal rakendas enamik Lääneriikidest totalitaarset kontrolli ja kuigi paljud neist kontrollimeetmetest on peatatud, loob võimulõhe suurenemine valitseva klassi ja keskmise kodaniku vahel aluse selle orjuse vormi püsivamale taastumisele.
Carl Jung pakkus välja, et üks peamisi tegureid, mis aitab kaasa totalitarismi tõusule, on eespool mainitud psühholoogilise inflatsiooni levik valitseva klassi seas. Psühholoogiline inflatsioon on isiksuse või täpsemalt öeldes inimese ego laienemine väljapoole tervislikke piire. Konkreetsemalt tekib psühholoogiline inflatsioon Jungi sõnul siis, kui: „Ego on omastanud midagi, mis talle ei kuulu.“ (Carl Jung, Kogutud teoste 7. köide). Psühholoogiliselt infleerunud indiviid samastub ebarealistliku minapildiga, mis paneb teda uskuma, et ta on kuidagi parem, tugevam, targem või võimsam, kui ta tegelikult on, ja nagu Jung selgitab:
„Väga levinud näide [psühholoogilisest inflatsioonist] on see, kuidas paljud mehed samastavad end oma äri või tiitlitega.“
Carl Jung “Kaks esseed analüütilisest psühholoogiast” (Two Essays in Analytical Psychology)
Riigiorjus ehk totalitaarne valitsusvorm leiab aset siis, kui riik saab täieliku kontrolli oma kodanike elude üle ja võtab neilt autonoomia luua omaenda valitud elu. Kodanike liikumine on piiratud, nende järele luuratakse pidevalt, sõnavabadus on hävitatud, teisitimõtlemist ei sallita…
Poliitilises, korporatiivses ja sõjalises valdkonnas – aladel, kus tegutsevad need, kes kontrollivad riigivõimu hoobasid – on oma tiitliga samastumine äärmiselt levinud. Olgu siis tegemist suurkorporatsiooni tegevjuhi, Ameerika Ühendriikide presidendi, peaarsti, parlamendi esimehe või kaitseministriga, tiitlid teevad inimesest võimupositsioonil olija. Nende tiitlitega on seotud tohutud volitused, mis ei tulene mitte sellest, kes seda ametikohta täidab, vaid institutsioonidest, ressurssidest ja ajaloolisest pärandist, mis seda ametikohta toetavad. Kui inimene samastab oma minapildi mõne sellise tiitliga, võib ta hakata uskuma, et tema rolliga seotud võim peitub temas endas, mitte ei kaasne seda rolli toetavate sotsiaalsete konstruktsioonidega. Või nagu Jung selgitab:
„Amet, mida ma täidan, on kindlasti minu spetsiifiline tegevusala, kuid see on ka kollektiivne tegur, mis on ajalooliselt tekkinud paljude inimeste koostööst ja mille väärikus põhineb üksnes kollektiivsel heakskiidul. Kui ma seega samastan end oma ameti või tiitliga, siis käitun nii, nagu oleksin ma ise kogu see sotsiaalsete tegurite kompleks, millest see amet koosneb, või nagu oleksin ma mitte ainult ameti kandja, vaid samaaegselt ka ühiskonna heakskiit. Ma olen ennast erakordsel määral laiendanud ja usurpeerinud omadusi, mis ei peitu minus, vaid väljaspool mind. . .“
Carl Jung “Kaks esseed analüütilisest psühholoogiast “(Two Essays in Analytical Psychology)
Carl Jung pakkus välja, et üks peamisi tegureid, mis aitab kaasa totalitarismi tõusule, on eespool mainitud psühholoogilise inflatsiooni levik valitseva klassi seas. Psühholoogiline inflatsioon on isiksuse või täpsemalt öeldes inimese ego laienemine väljapoole tervislikke piire.
Riigivõimu omaks võtmine ja sellega samastumine seletab valitseva klassi psühholoogilist inflatsiooni, ja see viib Jungi sõnul „isiksuse laienemiseni üle individuaalsete piiride, teisisõnu, täispuhutud olekusse“. Oma Kogutud teoste 7. köites toob Jung selliste inimeste moto näiteks kuningas Louis XIV-le omistatud ütluse „L’etat c’est moi” [tõlkes Mina olengi riik või Riik olen mina]. Mida rohkem võimupositsioonil olev inimene oma isiksust sellisel viisil üles paisutab, seda enam kannatab ta selle all, mida Jung nimetas Jumalikuks kõikvõimsuseks – ta hakkab uskuma, et ta on kõikvõimas, et ta on seadustest kõrgemal, et moraalikoodeksid ei kehti tema kohta, ja selle käigus kaotab ta kontakti tegelikkusega, või nagu Jung kirjutab:
“Jumaliku kõikvõimsuse illusioon ei tee inimest jumalaks, vaid täidab teda lihtsalt ülbusega ja äratab temas kõikvõimalikud kurjuse ilmingud. See teeb inimesest kuratliku karikatuuri ja tema ebainimlik mask on talle endale nii talumatu, et ta asub piinama teisi.“
Carl Jung “Pärast katastroofi” (After the Catastrophe)
Jumaliku kõikvõimsuse illusioon ei tee inimest jumalaks, vaid täidab teda lihtsalt ülbusega ja äratab temas kõikvõimalikud kurjuse ilmingud. See teeb inimesest kuratliku karikatuuri ja tema ebainimlik mask on talle endale nii talumatu, et ta asub piinama teisi.
Carl Jung “Pärast katastroofi”
Selleks, et säilitada usk oma Jumalikku kõikvõimsusesse, suruvad valitseva klassi liikmed alla nende idealiseeritud minapildiga vastuollu minevad isiklikud nõrkused ja moraalse alaväärsuse. Inimloomuse seaduste kohaselt on aga allasurutaval kalduvus projitseeruda teistele inimestele. Projektsioon on „indiviidi … alateadlike omaduste ekslik omistamine keskkonnale või teisele indiviidile või grupile [ja] projektsioonid toimivad kaitsemehhanismidena, mis aitavad indiviidil või grupil vältida silmitsi seismist psüühika kokkusobimatu ja häiriva sisuga.“ (Volodymyr Walter Odajnyk, Jung ja poliitika (Jung and Politics)) Seega isikud, kellele me oma projektsioone suuname, omavad tavaliselt mingil määral neid omadusi, mida me enda kohta eitame. Või nagu Jung selgitab:
„Mitte et need teised [projektsiooni ohvrid] oleksid täiesti süütud, sest isegi halvim projektsioon on vähemalt konksu külge riputatud, võib-olla väga väikese konksu, kuid siiski teise inimese pakutava konksu külge.“
Carl Jung „Psüühilisest energiast” (On Psychic Energy)
Valitseva klassi projektsioonide ohvrid on tavaliselt mehed ja naised, kelle üle nad valitsevad, sest sellistel inimestel on mingil määral sarnased nõrkused, vead ja moraalne alaväärsus kui valitseva klassi liikmetel. Nii võib projektsioon aidata seletada ülemvõimu, mida valitsev klass oma alamate suhtes rakendab. Sest kui me koormame teisi inimesi oma vigadega, on paratamatu, et me näeme neid alaväärsetena. Läbi kogu ajaloo saab tuua lugematuid näiteid psühholoogiliselt ülespuhutud meeste ja naiste kohta, kes õigustavad oma ekspluateerivat domineerimist teise grupi üle, justkui oleks see valitsetava grupi enda huvides. Näiteks Ameerika lõunaosariikide orjapidajate kohta kirjutas Orlando Patterson:
„… peaaegu kõik peremehed uskusid siiralt, et nad hoolitsesid oma orjade eest ja pidasid neid üleval ning et orjad olid need, kes ühe lõunaosariiklasest endise orjapidaja sõnade järgi olid „teistest sõltuvaks kasvatatud“.“
Orlando Patterson “Orjus ja sotsiaalne surm” (Slavery and Social Death)
Läbi kogu ajaloo saab tuua lugematuid näiteid psühholoogiliselt ülespuhutud meeste ja naiste kohta, kes õigustavad oma ekspluateerivat domineerimist teise grupi üle, justkui oleks see valitsetava grupi enda huvides.
Valitseva klassi psühholoogilise inflatsiooni teeb aga veelgi ohtlikumaks asjaolu, et enamik normaalseid inimesi kannatab tänapäeval selle vastandi – psühholoogilise deflatsiooni all. Psühholoogiline deflatsioon on isiksuse kokkutõmbumine, kus inimene kaotab kontakti terve isiksuse olulise osa moodustavate iseloomujoonte ja potentsiaalidega. Mehhanism, mis põhjustab psühholoogilist deflatsiooni, sarnaneb inflatsiooni käivitajaga – see tekib siis, kui inimene samastub sotsiaalse rolliga, mis on liiga piiratud, et hõlmata kõiki isiksuse õitsenguks vajalikke iseloomuomadusi. Odajnyk toob oma raamatus „Jung ja poliitika“ (Jung and Politics) järgmise näite:
„. … „paariad“ ehk madalamate klasside liikmed või sotsiaalselt põlatud rahvuste või rasside esindajad samastavad end sageli isiklikult oma sotsiaalselt määratletud staatuse ja rollidega. … Tulemuseks …on individuaalse isiksuse atroofia, mis ei suuda areneda väljapoole sotsiaalse rolli poolt kehtestatud piire.“
Volodymyr Walter Odajnyk “Jung ja poliitika” (Jung and Politics)
Psühholoogiline defleerumine ei piirdu enam ainult alamasse klassi kuuluvate inimestega, sest samastumine normaalse ühiskonnaliikme rolliga tähendab meie isiksuse kokkutõmbumist ja kontakti kaotamist oma tahtejõuga. Totaalsele riigikontrollile lähenevas maailmas ei ole hea kodanik võimekas ja iseseisev, vaid kuulekas ja alluv, ja mida rohkem riik tema elu kontrollib, seda jõuetumaks ta muutub ja seda rohkem defleerub tema isiksus.
Valitseva klassi psühholoogilise inflatsiooni teeb aga veelgi ohtlikumaks asjaolu, et enamik normaalseid inimesi kannatab tänapäeval selle vastandi – psühholoogilise deflatsiooni all. Psühholoogiline deflatsioon on isiksuse kokkutõmbumine, kus inimene kaotab kontakti terve isiksuse olulise osa moodustavate iseloomujoonte ja potentsiaalidega.
Samamoodi nagu psühholoogiline inflatsioon, viib ka psühholoogiline deflatsioon projektsioonini. Kuid selle asemel, et projitseerida nõrkusi ja puudusi, projitseerime oma isiksuse deflatsiooni korral teistele tugevusi, mille eitamist endas meie piiratud sotsiaalne roll nõuab. Kui me näiteks oma võimuvajadusest lahti ütleme, liigub see alateadlikule tasemele ja on küps projektsiooniks. Selle projektsiooni kõige tõenäolisemad sihtmärgid on tugevad poliitilised liidrid, võimsad poliitilised parteid või rahvusriigi kõikvõimas institutsioon, kuna maailmas, kus riik on kõige võimsam institutsioon, pakuvad need lihtsaid konkse, mille külge meie allasurutud võimutahet riputada. Või nagu selgitab psühholoog Marie-Louise von Franz:
„…inimestel on alati olnud kalduvus projitseerida oma sisemise mina ainulaadsust ja suurust väljaspool asuvale isiksusele ja kujuneda välise isiksuse teenijateks, pühendunud teenriteks, imetlejateks ja jäljendajateks. Palju lihtsam on imetleda suurt isiksust ja saada guru või religioosse prohveti õpilaseks või järgijaks või mõne suure, ametliku isiksuse – näiteks Ameerika Ühendriikide presidendi – imetlejaks või elada oma elu mõne austatava sõjaväekindrali jaoks. See on palju lihtsam kui omaenda tähe järgimine.“
Marie-Louise von Franz „Unistuse tee“ (The Way of the Dream)
Totaalsele riigikontrollile lähenevas maailmas ei ole hea kodanik võimekas ja iseseisev, vaid kuulekas ja alluv, ja mida rohkem riik tema elu kontrollib, seda jõuetumaks ta muutub ja seda rohkem defleerub tema isiksus.
Kui me projitseerime oma võimutahet valitseva klassi liikmetele või nende poolt kontrollitavatele institutsioonidele või poliitilistele parteidele, käivitub ohtlik tagasiside mehhanism. Defleerunud masside projektsioonid annavad valitsevale klassile veelgi rohkem võimu, samal ajal kui valitseva klassi projektsioonid panevad neid kodanikke üha nõrgemate, sõltuvamate ja nende üle valitsevaid tugevaid juhte vajavatena tajuma. See tagasiside ringkäik sillutab teed riigiorjuse totaalsele kontrollile ja nagu Jung kirjutab:
„Kasvav sõltuvus riigist on kõike muud kui tervise sümptom, see tähendab, et kogu rahvas on kujunemas lambakarjaks, kes pidevalt loodab neid headele karjamaadele ajavale karjusele. Karjasekepist saab peagi raudora ja karjased muutuvad huntideks.“
Carl Jung “Üleminekul tsivilisatsioon” (Civilization in Transition)
Defleerunud masside projektsioonid annavad valitsevale klassile veelgi rohkem võimu, samal ajal kui valitseva klassi projektsioonid panevad neid kodanikke üha nõrgemate, sõltuvamate ja nende üle valitsevaid tugevaid juhte vajavatena tajuma. See tagasiside ringkäik sillutab teed riigiorjuse totaalsele kontrollile.
Sellest ohtlikust tagasisideahelast pääsemise vastutus lasub kodanikel, sest valitseva klassi ülespuhutud liikmed ei loobu iial vabatahtlikult kontrollist. Nagu kunagised orjapidajad, usuvad ka nemad, et nad on teist tõugu ja et ilma nende valitsemiseta jookseksid kodanikud amokki ja tekiks kaos. Paljud inimesed on muutunud nii tühjaks, nii nõrgaks ja psühholoogiliselt hapraks, et nad ihkavadki riigipoolset kontrolli. Kuid meie, kes me ei ole psühholoogiliselt purustatud, peame astuma vajalikke samme, et seista vastu riigiorjuse kasvule. Üks võimalus selleks on tunnistada oma vajadust võimu järele ja kasvatada seda seal, kus meil on puudujääke.
Me võime kasvatada oma isiklikku jõudu uute oskuste omandamise, keha tugevdamise, eesmärkide seadmise ja nende saavutamise nimel töötamise või võimsate eeskujude jäljendamise kaudu. Need sammud aitavad võidelda psühholoogilise deflatsiooni mõjude vastu ja mida vähem on ühiskonnas psühholoogiliselt defleerunud mehi ja naisi, seda vähem on neid, kes osalevad vastastikuste projektsioonide tagasisideahelas, mis võimestab valitsevat klassi ja hävitab kodanike võimu.
Paljud inimesed on muutunud nii tühjaks, nii nõrgaks ja psühholoogiliselt hapraks, et nad ihkavadki riigipoolset kontrolli. Kuid meie, kes me ei ole psühholoogiliselt purustatud, peame astuma vajalikke samme, et seista vastu riigiorjuse kasvule.
Lisaks oma võimu kasvatamisele saame me valitsevat klassi selle liigsest võimust vabastada ka huumori ja naeruvääristamise teel. Sest huumor on türannide Achilleuse kand, nad soovivad, et neid kardetaks ja austataks, mitte et nende üle naerdaks või neid pilgataks. Nende üle naermine, kes püüavad meid kontrollida, purustab nende võitmatuse aura ja paljastab nad vigaste, väiklaste ja moraalselt alaväärsete indiviididena, kes nad tegelikult on. Meemide, komöödiasketšide ja satiiri kasutamine aitab tuua esile absurdsuse, vastuolud, silmakirjalikkuse ja valed, mille najal valitsev klass tegutseb. Lisaks jätavad huumor ja naeruvääristamine valitseva klassi ilma tema olulisimast rõhumisvahendist ehk hirmu kasutamise võimalusest. Kui me naerame türannide üle, siis näitame, et me ei karda ega imetle neid ja et me ei ole nende hirmupõhise propaganda jaoks kerge saak, või nagu Joost Meerlo selgitab:
„Me peame õppima kohtlema meie seas liikuvat demagoogi ja diktaatorihakatist … naeruvääristamise relvaga. . . Huumor on ju seotud perspektiivitundega. . . . Seadke demagoogi avaldused perspektiivi ja te näete, kui tohutult moonutatud need on. Kuidas me saame neid tõsiselt võtta või neile tõsiselt vastata? . . Demagoog toetub oma mõju saavutamisel sellele, et inimesed võtavad tema fantastilisi süüdistusi tõsiselt; arutavad tema tõstatatud võltsküsimusi, nagu oleks neil reaalset tähtsust, või satuvad tema süüdistuste tõttu sellisesse paanikasse, et lihtsalt loobuvad oma õigusest ise mõelda ja kontrolli omada… Kaitseks oma vabaduse vastu suunatud psühholoogiliste rünnakute eest vajavad inimesed eelkõige huumorit ja tervet mõistust.“
Joost Meerlo “Meele vägistamine” (The Rape of the Mind)
Nende üle naermine, kes püüavad meid kontrollida, purustab nende võitmatuse aura ja paljastab nad vigaste, väiklaste ja moraalselt alaväärsete indiviididena, kes nad tegelikult on. Meemide, komöödiasketšide ja satiiri kasutamine aitab tuua esile absurdsuse, vastuolud, silmakirjalikkuse ja valed, mille najal valitsev klass tegutseb.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Valitsejate ning valitsetavate vaheline moraalne ning psühholoogiline dünaamika ei ole muutmatut inimloomust silmas pidades läbi ajastute muutunud, olles läbi mängitud loendamatu arv kordi kogu inimeseks olemise potentsiaalsuse spektris. Väikestele ning väiklastele inimestele suure võimu andmine on läbi ajastute olnud kõige kindlamaks otseteeks türannia kehtestamisel, kuna pahelise iseloomuga võimu usurpeerinud isikud asuvad oma patoloogiaid sublimeerima läbi nende võimu meelevalda sattunud isikute rõhumise.
Riigivõimu kaaperdamine kiusliku, kättemaksuhimulise ning sõgeda inimtüübi poolt võib aset leida ka revolutsioonilise puhanguna, ent enamasti teostub see üldise moraali lagunemise taustal toimuva järk-järgulise protsessina. See on protsess, kus võimu omavad kaadrid degradeeruvad läbi similis simili gaudet ehk sarnane otsib sarnast mehaanika, tõrjudes õiglased ning julged inimesed süstemaatiliselt võimuhoobade juurest eemale, kuni punktini, kus võimuaparaadi kuritarvitustele kaovad kõik süsteemisisesed pidurid ning vaba ühiskond on taas kord vaja välja lunastada suurte kannatuste ning isiklike ohvrite hinnaga.
Väikestele ning väiklastele inimestele suure võimu andmine on läbi ajastute olnud kõige kindlamaks otseteeks türannia kehtestamisel, kuna pahelise iseloomuga võimu usurpeerinud isikud asuvad oma patoloogiaid sublimeerima läbi nende võimu meelevalda sattunud isikute rõhumise.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: