Suur luguÜhiskond & kultuur

Tehnosfääri võimust inimese ja inimkonna üle


Oleme tehnoloogia köidikuis sõltumata sellest, kas jumaldame seda või mässame selle vastu. Ent me anname endid selle ülemvõimu alla kõige abitumal viisil, juhul kui me käsitleme tehnoloogiat millegi neutraalsena. Selline käsitlus varjab meie eest täielikult tehnoloogia olemuse.

Martin Heidegger


Järgnevas toome Makroskoobi lugejateni põhipunktid intervjuust Vene-USA teadlase, inseneri ja futuroloogi Dmitri Orloviga, kes käsitleb inimtekkelise “tehnosfääri” mõju inimkonna ühiskonnakorralduslikele algetele, geopoliitikale ja inimlikule autonoomiale.  

Dmitry Orlov

Intervjueerija: Aitäh saatesse tulemast, Dmitri.

Dmitri Orlov: Tänan kutsumast.

Intervjueerija: Ostsin Teie raamatu ligi aasta tagasi, kuid jõudsin selle lugemiseni alles hiljuti. Olete pannud paberile arvukalt mõtteid, mis minulgi on tehnosfääriga seonduvalt tekkinud. Alustame siis algusest. Mis asi on üldse “tehnosfäär”? Minule seondub tehnosfäär eeskätt tehnokraatiaga – 1930ndate teaduspõhise autokraatliku poliitilise liikumisega, mille mõjud on tänapäevalgi üha enam tuntavad.

Tehnokraatiaga seonduvalt räägitakse palju ka “globalismist” ning seda protsessi käitavast eliidist, mis suunab tehnoloogiat eelkõige võimu saavutamise ja hoidmise teenistusse. Võib-olla kuuluvad siia eraettevõtted, kel on riikidest suurem võim? Näiteks Ränioru korporatsioonid, kes parasjagu tsenseerivad oma platvormidel kehtiva korra vastaseid hääli. Ühtlasi meenutab antud temaatika ka Belgia utopisti Paul Otlet’d, kes tahtis maailma klassifitseerida ning luua erilise Maailma Linna, ning rohkelt ulmekirjandust ja ulmefilme nagu „Matrix“. Seega – mis on tehnosfäär?

Dmitri Orlov: Mis mind sellest algselt mõtlema ärgitas, oli arusaam, et on olemas süsteemid, mille inimesed on välja töötanud vaatamata isiklikele või grupi huvidele ning mis toimivad nagu emergentsed intelligentsid. Tehnosfäär on teatud tüüpi inimtekkeliste, ent inimtahte alt väljunud süsteemide tervik, mis üha enam valitseb inimeste elude üle, olles ise üha vähem inimeste poolt kontrollitav.

Ajaloo esimene näide tehnosfäärist on põllumajandussüsteemide teke. Põllumajandus muutis inimesed haiguste poolt haavatavamaks, sundides nad paikseteks ja piiras võimet ringi liikuda. Ometi suurendas põllumajanduse teke rahvastiku arvu ja tihedust ning võimaldas efektiivsemate (ühiskondlike) kontrollsüsteemide arenemist. Põllumajandusrevolutsioon lõi esimesed eeldused impeeriumite tekkeks – varasemalt oli inimkond elanud põhiliselt vabalt retkelnud hõimudes.

Põllumajandus hakkas ühiskonna korraldusliku algena üha enam domineerima ning hiljem kasvas sellest välja finantssüsteem, mille juurde kuulus ka laenamine. See kõik sai võimalikuks üksnes põllundusest akumuleerunud rikkuse tõttu. Pikapeale väljus süsteem kontrolli alt. Rahast sai “möödapääsmatu pahe”, mida kasutati teiste probleemide ärahoidmiseks. Tööstusrevolutsiooniga, eeskätt seoses fossiilkütuste arenguga, muutus tehnosfäär iseseisvaks valdkonnaks ja emergentseks intelligentsiks, millele me oleme sunnitud alluma.

Tehnosfäär on teatud tüüpi inimtekkeliste, ent inimtahte alt väljunud süsteemide tervik, mis üha enam valitseb inimeste elude üle, olles ise üha vähem inimeste poolt kontrollitav.

Intervjueerija: Niisiis, et tuua tehnosfääri definitsiooni pisut selgust: tehnosfäär ei ole teadlik olevus, aga see on miskit, mida võivad kasutada ka poliitilised eliidid?

Dmitri Orlov: Jah, seda saab kasutada kellegi kasuks või kahjuks, eriti suuremates gruppides. Näiteks võidakse teha fataalne otsus mitteindustrialiseeruda, mille tõttu võib su riigi üle võtta mõni naaber, kes pole sellist otsust teinud, vaid on hoopis industrialiseerinud ja tootnud tööstuslikes mastaapides sõjarelvastust. Seda on ikka ja jälle ette tulnud. Seetõttu enamik katseid tehnosfäärist eemale hoida luhtuvad.

Teine liigutus, mida võidakse teha, on globaalsest finantssüsteemist lahti ütlemine. See viib aga varem või hiljem ülestõusuni, sest globaalne finantssüsteem, vaatamata oma vigadele ja ebaõiglusele, võimaldab inimestel rikastuda. Kui inimestelt see võimalus ära võtta, tõusevad nad ühel hetkel üles, nagu ajaloos korduvalt ka juhtunud on. Mingil määral inimeste otsustusvabadus  küll säilib, kuid fundamentaalsel tasemel pole tehnosfääri vastu võimalik hakata. Seega kõik, mis meile jääb, on seda vaid äärest näkitseda, tehes lihtsamaid otsuseid oma elustiili osas viisil, et tehnosfäär meid jäägitult endasse ei neelaks. Kuid ennast tehnosfäärist täielikult emantsipeerida meil enam ei õnnestu.    

Intervjueerija: Väidate, et tehnosfäär nõuab homogeensust, samasugusust. Praegu on meil võimalik jälgida näiteks rändekriisi Euroopas ja Kesk-Ameerikas, kus inimesed eri riikidest emigreeruvad arenenud maadesse. Lisaks oleme tunnistajaks ka kultuuri globaliseerumisele. Näiteks siin, Kasahstanis, kus ma ise praegu asun, on kõige populaarsemaks restoraniks … Kentucky Fried Chicken. Kui minna mistahes Kasahstani kaubanduskeskusesse, siis KFC ees on alati pikem järjekord kui kohalikes toidukettides. Seega, mis on tehnoloogia juures sellist, mis nõuab kultuuri homogeensust? Kas näiteks rändekriis on osa sellest rahvaste homogeensemaks muutumisest?

Dmitri Orlov: Globaalsete brändide võidukäigul on mitu aluspõhjust. Üks nendest on see, et globaalbrändid apelleerivad inimkonna vähimale ühisnimetajale ja ekspluateerivad kõikides kultuurides universaalselt esinevaid “tooreid” maitseid. Mis puudutab näidet KFC menukusest, siis on üldteada, et lastele meeldivad kanapalad. Täiskasvanutele tingimata küll mitte, aga nad on sunnitud neid sööma, sest see on “universaalne” valik, mis on vastuvõetav kõigile.

Inimühiskonna üle efektiivse kontrolli saavutamise vältimatuks eeltingimuseks on kõige ja kõigi standardiseerimine. Mis puutub rändekriisi, siis eesmärk – mis sobitub jällegi tehnosfääri eesmärgiga teha kõigest, sh ka inimloomusest, kaup – on normeerida, et eksisteerib teatav “universaalne inimkond” ning et inimõigused seisavad kõrgemal sisuliselt kõigest.

Kõiki peab kohtlema ühtviisi, olenemata sellest, kuidas elasid nende esivanemad ja mis tingimused teatud etnilis-kultuurilisele grupile loomuomased on. Tehnokraatia paigutab kõik standardiseeritud rühma, milles kõik on sunnitud alluma samale bürokraatlikule protseduurile – see ongi tehnosfääri eesmärk.

Inimühiskonna üle efektiivse kontrolli saavutamise vältimatuks eeltingimuseks on kõige ja kõigi standardiseerimine.

Intervjueerija:  Tehnosfäärist rääkimine meenutab mulle paljuski midagi sellist, mida on süsteemide ja komplekssusteooria kohta kirjutanud James G. Rickards. Näib, et mida keerukamaks süsteem kujuneb, seda hapramaks ja ebakindlamaks see muutub. Esile kerkivad tehnoloogiad, mis toovad kaasa ettenägematuid tagajärgi. Neid peab seega pidevalt ohjama, et ära hoida süsteemi, nii bio- kui tehnosfääri kokkukukkumist. Oled [raamatus] maininud ka tuumaenergiat ning probleeme, mis on sellega kaasnenud Ukrainas ja Jaapanis. Lisaks ka GMOd ja nanotehnoloogiat. Kõik see meenutab mulle natuke Microsoft Windowsi uuendusi, mida on vaja pidevalt teha, et vältida kogu süsteemi ülesütlemist. Ent kui habras on tehnosfäär ise?

Dmitri Orlov: Tehnosfäär on küllalt robustne selles mõttes, et seda on keeruline ära kaotada. Mitte kellegi võimuses pole seda teha. Tehnosfääril ei ole stopp-nuppu. See marsib pimedalt edasi kuni juhtub midagi katastroofilist. Katastroofid on tehnosfääri sisse kodeeritud, sest kuigi tehnosfääril on teatav intelligentsus (eesmärgipärasuse mõttes), pole sellel laiemat arukust.

Lihtsustatult öeldes on tehnosfäär idiootlik geenius. See on võimetu aduma oma kasvu ja levimise füüsilisi piire. Sellel puuduvad vahendid, et hinnata kahanevaid investeerimistulusid nafta- ja gaasiammutamisest, biosfääri kasutamist kraanikausina või mistahes muud probleemi, mis ette võib tulla. Samuti ei taju see ka tehnoloogia piire – tehnosfääri peamiseks eelduseks on see, et uus tehnoloogia on alati parem kui vana ning et rohkem tehnoloogiat on parem kui vähem. Seetõttu võrdub mistahes probleemi lahendamine tehnosfääris ohtrama tehnoloogia rakendamisega – isegi siis, kui tehnoloogia ise on probleemi algpõhjuseks.

Tehnosfääri peamiseks eelduseks on see, et uus tehnoloogia on alati parem kui vana ning et rohkem tehnoloogiat on parem kui vähem.

Intervjueerija: Räägime pisut ka tehnosfääri mõjust biosfäärile – see on miski, millest olete pikka aega kirjutanud -, keskkonnast ja kliimamuutustest. Oma raamatus esitate pika loetelu: õhureostus, mürkide levik, veereostus, plastikute jõudmine veekogudesse, üleüldine ressursside ammendumine. Olete maininud, et see on süsteemi sisseprogrammeeritud. Tsiteerides Christopher Clugstoni raamatut, ütlete, et tehnoloogiline tsivilisatsioon on enesetapuleping. Kas saaksite rääkida pisut biosfääri eriaspektidest? Kui palju survet keskkonnale pannakse? Mis on tänane seis ja kui lähedale oleme jõudnud planeedi taluvuspiiridele?

Dmitri Orlov: Inimese jalajälge, inimese tööstuslikku jalajälge näeme kõikjal. Kõikjal, kuhu vaatame. Me näeme seda isegi kosmosest ja saame seda erisuguste metoodikate abil mõõta. Seda on näha ka reaktsioonis, mis on järgnenud California metsatulekahjudele. On peaaegu koomiline, kuidas meedia räägib iga kord “sajandi suurimast uputusest” või “sajandi suurimast põlengust”, aga järgneva aasta tulekahju on juba jälle sajandi suurim.

Mis puudutab metsapõlenguid, üleujutusi ja muid keskkonnahävingu vorme, poetakse probleemi eest peitu. Üks valdkond, milles see selgelt peegeldub, on kindlustus. Mitmetes maailma paikades, kus seadusandlus kohustab kinnisvara kindlustamist, pole see (ökoloogiliste katastroofide esinemise kõrge tõenäosuse tõttu) enam võimalik. Nii jääb viimseks kindlustajaks vaid riik … Elame tagajärgede ajastul, mitte kauge tuleviku peale mõtlemise ajastul. Kõik on juba toimumas.

Intervjueerija: Jah, seda eriti nende jaoks, kellel on pere. Sain just ise oma esimese lapse. Ma elan 100 km kaugusel polügoonist, mis oli Nõukogude sõjaväe peamiseks tuumarelvade katsetamispaigaks – sinna on langenud ligi 500 pommi. See paneb mind kõvasti muretsema. On raske elada tervislikult ja pakkuda tervislikku elukeskkonda oma lähedastele, sest pidevalt ollakse rünnaku all: kord õhusaaste, kord veereostuse, kord geneetiliselt modifitseeritud toidu poolt. Nendest hoidumine on aga keeruline.

Te kirjutate, et osa teie raamatust on ajendatud ühest Vladimir Putini kõnest, kus ta mainib „looduslähedasi tehnoloogiaid, mis taastaksid tasakaalu bio- ja tehnosfääri vahel“. Kirjutate ka mehhanismist, mis aitaks sellist eesmärki saavutada … Räägite täpsemalt ka nn värvilistest revolutsioonidest ja hübriidsõjandusest. Poliitiline tehnoloogia oleks justkui tehnosfääri käsi. Meenub geostrateeg Thomas P. M. Barnett, kes kirjutas raamatu pealkirjaga „Pentagoni uus kaart“ (ingl k „The Pentagon’s New Map“), mis kirjeldab Ameerika ühepoolset versiooni globaliseerumisest. Mistahes riik, mis on muutunud sõjatandriks, nagu Jeemen, Süüria, Liibüa või Iraan, on sellest ühepoolsest süsteemist eraldatud ja iseseisev. Sellise iseseisvuse tõttu need riigid praegu ka kannatavad. Võiksite te ehk pisut avada Putini kõnele vastusena mõeldud mõtteid  nii looduslähedaste kui ka poliitiliste tehnoloogiate osas?

Dmitri Orlov: Tegelikult läks Putini kõne mainimine mulle palju lugejaid maksma, sest andsin raamatu välja vahetult pärast Trumpi presidendiks valimist. Tollal levis parasjagu info, et valimistesse oli sekkunud Venemaa ja et Trump valiti presidendiks Putini mõjutusel ja mitte vastusena Hillary Clintoni ebakompetentsusele. Niisiis läks see mulle maksma palju lugejaid. Ühtlasi oli mingil määral tegu ka soovmõtlemisega. On ju ilmne, et Putin on rangelt kalkuleeriv realist, olgugi et pidasime silmas sama asja.

Tegelik situatsioon on see, et Venemaa peab ellujäämiseks võitma tehnoloogilise võidujooksu Ameerika Ühendriikidega. Venemaal ei ole võimalik hakata lihtsalt agraarmaaks, kuigi see võib olla lahenduse üheks komponendiks. Praeguseks on Venemaa teinud märkimisväärseid edusamme põllumajandussfääris, olles tõusnud maailma suurimaks teravilja eksportijaks ja tootjaks. Kusjuures teravilja eksportimine toob tänasel päeval Venemaale sisse rohkem raha, kui sõjatööstuskompleksi eksport, mis on hetkel samuti kõrgseisus. Tunnustamist väärib ka see, et Venemaal keelati täielikult geneetiliselt manipuleeritud põllumajanduskultuuride tootmine.

Toidujulgeolekusse investeerimine on olnud strateegiliseks eesmärgiks – praeguseks on Venemaa sisuliselt täiesti isemajandav. Tõsi, viinamarjad, troopilised puuviljad ja muud säärased kaubad imporditakse, kuid lõviosa põllumajandustoodangust toodetakse siseriiklikult.

Teine osa Venemaa pingutustest on suunatud sellele, et venelased taipavad, et tehnoloogilise võidujooksu peavad nad võitma.

Relvastuse arendamine läheb neil edukalt, eriti kaitserelvastuse sektor. Sama võib öelda ka teiste tehnoloogiaintensiivsete valdkondade kohta nagu näiteks bioinseneeria ja nanotehnoloogia, mis teevad venelastest tõsiseltvõetava konkurendi. Samuti on näha arengut Vene majanduse ja avalike teenuste digitaliseerimises. Viimased on kasutajaliidese poole pealt teinud märgatava edasimineku. Ka kaubandus on muutunud stabiilsemaks. Hetkel pole Venemaal võimalik täheldada taotlust tehnosfäärile vastu töötada, pigem on võetud suund tehnosfääri rakendamisele Vene sõltumatu riigisüsteemi ülesehitamiseks.

Intervjueerija: Te kirjutate oma raamatus, et tehnosfäär on ravimatult haige. Ressursid ammenduvad, majanduskasv aeglustub, tagastamata võlad mätsitakse kinni. Paistab, et aina rohkem inimesi on hakanud tähele panema võlgade põhjustatud mulle. Mullid on tekkinud kõiges – pensionitest võlakirjadeni, aktsiaturul ja igal pool mujal. Kunagi peab viimne kohtupäev ju kätte jõudma? Olete palju kirjutanud sellise kollapsi majanduslikust küljest, hiljuti avaldasite sellel teemal ka raamatu. Saaksite ehk pisut avada, et mis siis toimuma hakkab? Kus me sellel ajajoonel paikneme? Kuidas see kõik välja hakkab nägema?

Dmitri Orlov:  Mulle tundub, et praegu üritavad Ameerika Ühendriigid säilitada muljet oma varasemast hiilgusest või sellele uut elu sisse puhuda. Sellele viitab fakt, et praegu tegeleb USA maksimaalsetel tuuridel kildanafta ja gaasi pumpamisega, mis on Ühendriikidest teinud maailma suurima või peaaegu suurima süsivesinike tootja. Samas raha ameeriklased sellega eriti teeninud ei ole. Kogu kildanaftatööstus viskab sussid püsti, kui intressimäärad kasvama hakkavad. See juhtub aga kindlasti.

Olemasolevate puurkaevude ammendumine on samuti toimunud ekstreemselt kiiresti. Seega massiivse krahhini Ameerika kildatööstuses on jäänud aasta, võib-olla kaks. Pärast seda on USAl süsivesinike tootmise suurvõimuna ots peal ning Ühendriigid peavad hakkama taas sõltuma impordist.

Kuigi praegu on naftatootmine kerges languses, tuleb meeles pidada, et maailmas ei ole eriti palju rohkem varusid alles jäänud. Võrreldes olemasolevate maardlate ammendumisega, avastatakse uusi maardlaid palju vähem. Ainus erand on siinkohal Venemaa. Venemaa on hetkel ainus riik maailmas, mis avastab rohkem uusi tooraineressursse, kui kulutab. See trend ilmselt veel jätkub.

Samuti näib mulle, et Ameerika Ühendriikide unistus reindustrialiseerimisest ja tootmise taaskäivitamisest ei täitu. Seda mitmel põhjusel. Üks nendest on energeetika. Teine põhjus peitub odava tööjõu puudumises. Kolmas põhjus on sealsete düsfunktsionaalsete süsteemide sasipundar: õigussüsteem kulutab liialt prokuröridele, tervishoiusüsteem liialt palju arstidele, liiga palju kulutatakse ka transpordile ja energiale. Infrastruktuur on defektne ning valitsus ei investeeri enam piisavalt tehnoloogialinnakutesse. Selle taaskäivitamisega on lihtsalt liiga palju probleeme.

Teisalt mulle tundub, et Venemaa on üha enam kerkimas esile tööstusliku jõuna, mis annab koostöös Hiinaga Euraasiale üsna tugeva tööstusliku aluse mitmeks kümnendiks. Muide, olen kuulnud ideid, mille kohaselt võiks Venemaa olla esimene riik, mis jõuab süsinikuvaba majanduseni. Seda siis tuumaenergia baasilt. Selleks peaks Venemaa ehitama poole sajandi jooksul ligikaudu 10 uut tuumaelektrijaama aastas. Vene maapõues leidub piisavalt uraani, et oma energiavajadust 500 aastaks katta. Juba praegu on Venemaa maailma suurim uraanitöötleja, töödeldes üle poole maailma uraanist. Seega oleks selline programm tõenäoliselt teostatav.  

Nii Ameerika Ühendriigid kui Lääne-Euroopa on teinud omajagu halbu investeeringuid: Kanada ja USA on investeerinud väga keskkonnakahjulikesse ajutistesse tehnoloogiatesse nagu kildanafta puurimine ja naftaliivakarjääride rajamine. Lääne-Euroopa jällegi on paigutanud asjatult palju raha päikse- ja tuuleenergiasse.

Eriti markantne näide on Leedu, mis sulges oma ainsa tuumaelektrijaama. Tuumajaama olid ehitanud venelased ja leedukatele venelased teadupärast ei meeldi. Nüüdseks on leedukate elektrihinnad kerkinud lakke ning tööstuse edendamine ei ole enam rentaabel.

Samal ajal on Euraasias käimas palju mõistlikke arendusi: Venemaa on rajanud torustikke nii Lääne-Euroopa kui Hiina suunal. Plaan on seda teha ka Korea ja võib-olla Jaapaniga (kui see osutub võimalikuks). Huvitaval kombel on just Venemaa sellise võrgustiku energeetiliseks keskmeks.

Intervjueerija: Paar päeva tagasi kuulasin üht veebiseminari, mida viis läbi Martin Katusa, kes investeerib palju toorainetesse. Tema väitis, et lähiaastatel hakkab uraani hind kasvama. See justkui langeb kokku sellega, mida Te tuumaenergia kohta ütlesite. Aga mis võib minna valesti? Oma raamatus arutlete selle üle, et piisava rahastuse puudumisel ei pruugita tuumajaamasid korralikult sulgeda, mille tõttu võib tekkida veereostus. Avage pisut oma mõtteid sel teemal.

Dmitri Orlov:  Tuumaenergeetikaga on palju probleeme, ka Venemaal. Maailmas on palju tuumaelektrijaamu, mille on ehitanud General Electric jmt, kuid mille sulgemiseks ei jätku tegelikult raha. Nii oli see näiteks ka Fukushimas. Õnneks suudeti seal kütusehoidlatest kogu kütus lõpuks välja saada, mis oli tõeline kangelastegu. Ajaloost teame ka ühte väga tõsist õnnetust, mis juhtus Ukrainas, Tšernobõlis. Sellest on palju õpitud. Tuumaohutus on Venemaal tänasel päeval muutunud praktiliselt omaette religiooniks. Tuumaenergia on ohtlik, kui tegutseda valesti. Kuid seda on võimalik ka ohutult viljeleda.

Üks asi, mida Venemaa praegu teeb, on kütusejääkide sügavale aluskivimisse paigutamise võimaluste otsimine. Uuritakse üht kindlat mäeahelikku, kus loodetakse hoiustada jäägid aastatuhandeteks graniidi alla. Pikapeale muutuvad jäägid ohutuks, liiguvad subduktsioonivööndisse, sulavad magmaks ja jäävad Maa sisemusse ringlema. Uuesti neid jääke kontsentreerida ei saa. Materjalina jääb see igaveseks kadunuks.

Intervjueerija: Lähme tagasi tehnosfääri juurde. Võibolla saaksite uuesti sõnastada selle kõige suuremad ohud? Üks oht, mis mind muretsema paneb, on see, mida nimetate raamatus „ühtseks, ülemaailmseks, kontrollivaks, kasvavaks ja hävitavaks kehaks, mis eksisteerib väljaspool inimeste mõistust ja moraali“.

Üheks tehnosfääri häirivamaks aspektiks on tehnoloogiline osa, mida näeme seoses jälgimissüsteemide arenguga ja privaatsuse kadumisega. Teame näiteks, et Hiinas juba eksisteerib düstoopiline sotsiaalse krediidi süsteem, kus inimesi ei lasta enam rongidele ega lennukitele … Lisaks on meil juba olemasolev USA jälgimisaparaat ehk nn Viis Silma (FVEY) ja Euroopa nn Neliteist Silma (SSEUR). Mehhiko on samuti vaikselt sinnapoole liikumas. Kasahstan, kus praegu viibin, on näiteks vaikselt digitaliseerimas oma tervishoidu – kõigi terviseandmed saavad olema seotud teatud digitaalse kaardiga. Kasutusele võetakse krüptorahasid. Mis Teie sellest kõigest arvate? Kas Teile valmistab see tehnosfääri aspekt muret ning kuhu me selliste arengutega välja võime jõuda? 

Dmitri Orlov:  Süsteemi kuritarvitamiseks on siinkohal lõputult võimalusi. Inimesi võib juhtida nagu lambakarja, kui nad muutuvad passiivseks. Mistahes tulemuslikku ühiskondlikku vastuhakku on tehnodüstoopias imelihtne maha suruda. Kuid on ka häid aspekte – näiteks kuritegevuse ärahoidmine.

Negatiivsetel aspektidel on palju pistmist sellega, mida kõike võivad korda saata hiiglaslikud korporatsioonid. See juhtub palju tõenäolisemalt riikides, kus valitsus ei suuda suuri ettevõtteid enam ohjata, näiteks Ameerika Ühendriikides. USA valitsusel on üksnes minimaalne võim Google’i või Facebooki üle, mis sulanduvad föderaalse riigiaparaadiga kohati monoliitseks tervikuks. Eriti julgeolekuagentuuridega. Teistes riikides võib see kulgeda veel teisiti. Ma ei tea, kuhu sellel skaalal paigutada Hiina. Vaadates kuivõrd hästi neil läheb võrreldes Ühendriikidega, kuivõrd kiiremini nad on arenenud, võiks arvata, et nii hästi ei saaks minna riigil, mis kohtleb oma rahvast kehvasti?

Mistahes tulemuslikku ühiskondlikku vastuhakku on tehnodüstoopias imelihtne maha suruda.

Intervjueerija: Lõpetuseks, mida võiks inimesed ise teha, et tehnosfääri piirata? Olete toonud näite sellest, kuidas enese võrgust väljalülitamine ei pruugi olla hea idee ning võib tuua kaasa probleeme valitsusega … Olete toonud ka erinevaid näiteid võitlusest tehnosfääriga. Arutlete ka sarnaste arusaamadega inimestest koosneva partisanigrupi formeerimise üle. Mida saaksid inimesed ise teha tehnosfääri piiramiseks?

Dmitri Orlov:  Loodusega harmoonias elamine on alati hea mõte. Kui kaugele täpselt sellega minna saab, on raske öelda. Olen ise veetnud oma suved maal ning kasvatanud ise toitu, tegelen sellega ka edasi. Sammud õiges suunas on kindlasti ka maa hankimine ja tööalase iseseisvuse suurendamine. Kõik säärased meetmed on rasketel aegadel kindlustuseks. Venelaste jaoks on see osa kultuurist – paljudel on oma maakodu, kus nad ise oma köögivilju kasvatavad. Vähem nendel aegadel, kui seda pole tarvis, kuid rasketel aegadel saavad nad alati sellele toetuda.

Mis puudutab enda võrgust väljalülitamist, siis olen seda ise periooditi teinud. Elasin paadil, kus mul olid päikesepaneelid ja tuulegeneraator. Aeg-ajalt võisin end rannikukaablist lahti ühendada ning keegi ei pannud tähele. Üsna mitmel põhjusel on palju piiranguid, mis kehtivad majadele, kuid mitte paatidele. Minu jaoks eemaldab paadis elamine terve kihi sotsiaalset kontrolli, mis kaasneb paikse eluviisiga. Majas elavate inimeste jaoks on enda tehnosfäärist eraldamine palju keerulisem.

Loodusega harmoonias elamine on alati hea mõte.

Intervjueerija: Teil on sotsiaalse aspekti osas kindlasti õigus. Mina suudan juba praegu end mingil määral tehnosfäärist eraldada. Enamik inimesi on aga luku taga selles, mida nimetate Raudseks Kolmnurgaks: töökoht, maja, auto. Lisaks võlad, mis nendega kaasnevad, üheksast viieni töökohad, maksud ning raskus sellest kõigest kaugeneda. Ma arvan, et inimesed, kes tegelikult saaksid sellest eralduda, tihtipeale lihtsalt ei tee seda. Paljud, kellele olen rääkinud oma ideest tehnosfäärist eralduda ja teha midagi erinevat tavatööst, on võtnud seda vastu teatud agressiivsusega. Ma ise võtan seda nagu teatavat Stockholmi sündroomi või sellist robotlikkust, mis tekitab inimestes ebamugavust. Kuidas kommenteeriksite seda sotsiaalset aspekti, et inimesed võtavad osa sellisest üheksast viieni tüüpi mõtlemisviisist?

Dmitri Orlov:  Ma ei tahaks olla ebaviisakas, aga 99% inimestest, võib-olla 98%, ei ole enese tehnosfäärist sõltumatuks tegemiseks valmis. Nad on “osaks süsteemist” kuni surmani, mistõttu on tulutu neist rääkida. See selgitab näiteks ka minu väikest lugejaskonda. Mul on ehk 10 000 kuni 20 000 lugejat, kes on minu tegemistest teadlikud. Maailma rahvastikust on see kaduvväike osa. Need on inimesed, kes on valmis väljakutse vastu võtma. Inimesed, kes streigivad ja iseseisvuvad, loobuvad üheksast viieni töökohtadest, kahandavad oma jalajälge, mitmekesistavad oma sissetulekuallikaid. Võib-olla saavad nendest inimestest tulevikus digitaalsed nomaadid, kes kombineerivad seda kõike iseseisva põllundusega.

99% inimestest, võib-olla 98%, ei ole enese tehnosfäärist sõltumatuks tegemiseks valmis.

Kuid üks asi, mida nad on sunnitud tegema, on pidevalt valetama selle kohta, mida nad päriselt teevad. Kõik ei ole valetamises nii osavad. Sisuliselt peab kogu maailmale näitama enesest sotsiaalselt aktsepteeritavat fassaadi, mis ei kutsu esile reaktsiooni, kus inimesed peavad sind paariaks, kes ei taha tööd teha, aga tahab ikka hästi elada. See ei ole inimeste jaoks aktsepteeritav, sest see käib nende loomusele vastu. Enamike inimeste loomuses on olla süsteemitruu.

Niisiis on mõttekas seda osa endast varjata: ei saa lihtsalt avalikult kuulutada, mida sa plaanid ja et sa seda plaani ellu viid. Järgnevad erinevad sotsiaalsed sanktsioonid: sinust ei peeta enam lugu, sind portreteeritakse kui mingit antisotsiaalset muidumeest või hävituslikku elementi. Seega peab iseseisvumisprogrammi hoidma privaatsena.

Intervjueerija: Kas on mõni viimane mõte, mida tahaksite meiega jagada? Olgu siis tehnosfäärist või millestki muust.

Dmitri Orlov:  Mul on hea meel, et raamat sulle meeldis ja et inimesed sellest huvituvad. Pärast selle avaldamist mõtlesin, et peaksin ilmselt jääma esseede kirjutamise juurde, sest raamat oli minu jaoks suur töö, mis nõudis palju uurimist ning võttis peaaegu terve aasta mu elust. See oli minu kohta üpris seikluslik, võib-olla isegi liiga seikluslik. Ent kui inimesed tunnevad selle vastu huvi, võtan selle teema tulevikus uuesti üles. Selliste eksperimentide puhul on ikka nii, et mõni neist õnnestub ja mõni mitte. Ma ei oska veel hinnata, kuidas sellel konkreetsel eksperimendil nüüd läinud on, aga ma loodan, et raamat on inimestele abiks olnud. Ja ma loodan, et isegi kui see ei vii suurte muudatusteni inimeste eludes, siis oli see vähemalt huvitav ja intellektuaalselt stimuleeriv.

Jaga artiklit sõpradega:

Teiste Dmitri Orlovi kirjutistega saate tutvuda tema blogis.

Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Required fields are marked *