Tehnoloogilisse kontrollvõrku püütud inimkond on kaotamas oma inimnäolisust

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

“Inimene on nagu pudelisse vangistatud kärbes. Tema katsetused kultuuri, vabaduse ja loomingulise tegevuse vallas on muutunud nüüd pelgalt sissekanneteks tehnika arhiivis.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond” (pr Le Système technicien)

1950. aastate keskel kirjutas prantsuse filosoof Jacques Ellul raamatu „Tehnoloogiline ühiskond“, milles esitas teesi, et tehnoloogia või laiemas tähenduses nähtus, mida ta nimetas tehnikaks, on orjastamas inimkonda. Ellul märkis, et:

„Tehniliste orjade“ hulk kasvab kiiresti ja kõigi valitsuste ideaaliks on võimalikult ruttu tehniline orjastamine läbi suruda.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Ent mida tehnoloogiline ühiskond õigupoolest tähendab? Tehnoloogiline ühiskond on ühiskond, kus domineerib nähtus, mida Ellul nimetas tehnikaks. Tehnika on tegevusmeetod või vahend eesmärkide saavutamiseks, mille ultimatiivseks kriteeriumiks on seatud tõhusus. Teisisõnu, tehnika otsib probleemi lahendamiseks optimaalset viisi, jättes samal ajal tähelepanuta sügavamad moraalsed, esteetilised, vaimsed ja kultuurilised kaalutlused. Või nagu Ellul selgitas:

“. . tehnika on ratsionaalselt saavutatud ja absoluutse tõhususega meetodite koguhulk (antud arengustaadiumis) igas inimtegevuse valdkonnas.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Tehnika on tegevusmeetod või vahend eesmärkide saavutamiseks, mille ultimatiivseks kriteeriumiks on seatud tõhusus. Teisisõnu, tehnika otsib probleemi lahendamiseks optimaalset viisi, jättes samal ajal tähelepanuta sügavamad moraalsed, esteetilised, vaimsed ja kultuurilised kaalutlused.

Ellul oli veendunud, et tehnika on kujunenud tänapäevase ühiskonnakorralduse üle valitsevaks alusprintsiibiks. Oma käsitluses eristas Ellul mitmeid tehnika alajaotusi, klassifitseerides tehnoloogilise ühiskonna alusprintsiibiks masina. Masinad on tehnika ülimaks ilminguks, kuna masinad täiustuvad püüdluses suurema tõhususe poole pidevalt, annavad kiiresti ja mastaapselt järjepidevaid ja täpseid tulemusi ning tasalülitavad valemist muutlikkuse, mis kaasneb paljude teiste inimtegevustega. Masinate tungimine üha rohkematesse eluvaldkondadesse peegeldab “tehnologiseeritud” inimese kalduvust lahendada enamikku probleeme pelgalt tehnilise lähenemise abil. Masinad on aga vaid üks tehnika ilminguid, või nagu Ellul kirjutas:

„Masin ei ole tänaseks isegi mitte tehnika kõige olulisem aspekt; tehnika on võtnud üle kogu inimtegevuse, olles väljunud pelgalt tootmistegevuse sfääridest.“
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Teiseks tehnika alajaotuseks klassifitseeris Ellul majandustehnika ehk ratsionaalsete korralduslike ja juhtimismeetodite rakendamise majanduse maksimaalse tõhususe saavutamiseks. Majandustehnika püüab optimeerida selliseid näitajaid nagu tööhõive määr, SKP tase ja inflatsioonimäär. Hetkel, mil majandusest saab tehnika objekt, allutatakse turgudel loomulik spontaanselt toimiv kord tsentraliseeritud planeerimisele ja kontrollile, mida teostavad nn “tehnokraadid” – spetsialistid, kes rakendavad majandustulemustega manipuleerimiseks tehnilisi meetodeid ja süsteeme, sealjuures sageli arvestamata nende meetodite ja süsteemide poolt vahetult mõjutatud keskkonna-, moraali- või eetikaküsimusi.

Kolmas tehnika alajaotus on miski, mida Ellul nimetas “organisatsioonitehnikaks” ja mis viitab meetoditele, mille abil saab tõhusalt koordineerida, juhtida ja kontrollida suuri inimrühmi – olgu siis sõjaväes, valitsuses, korporatsioonides või ühiskonnas üldiselt. Organisatsioonitehnika kasutamine toob aga kaasa kogu elu bürokratiseerumise, kuna grupi käitumise kontrollimiseks rakendatakse üha ulatuslikumaid reeglite, protseduuride ja haldussüsteemide kihte.

Hetkel, mil majandusest saab tehnika objekt, allutatakse turgudel loomulik spontaanselt toimiv kord tsentraliseeritud planeerimisele ja kontrollile, mida teostavad nn “tehnokraadid” – spetsialistid, kes rakendavad majandustulemustega manipuleerimiseks tehnilisi meetodeid ja süsteeme, sealjuures sageli arvestamata nende meetodite ja süsteemide poolt vahetult mõjutatud keskkonna-, moraali- või eetikaküsimusi.

Tehnika viimane alajaotus on inimtehnika ehk tehnika, mida rakendatakse inimorganismi toimimisele kas bioloogilisel või psühholoogilisel tasandil ning mis hõlmab selliseid valdkondi nagu haridus, meditsiin, geenitehnoloogia, psühholoogia, reklaam ja propaganda. Inimtehnika otsib kõige tõhusamaid ja ratsionaalsemaid viise, kuidas mõjutada, tingida ja kontrollida inimese keha ja vaimu, ning nagu Ellul selgitab, kujuneb inimtehnika puhul „inimene ise tehnika objektiks“.

Neid nelja tehnika alajaotust tundes näeme, kuidas tehnika rakendamine on tunginud kõikidesse ühiskonna aspektidesse. Masinad leiavad pidevalt rakendust nii meie isiklikus elus kui ka kaupade ja teenuste tootmises ja tarnimises; majandus- ja organisatsioonitehnika struktureerivad meie tööelu, valitsusinstitutsioone, rahasüsteemi ja üldisemaid ühiskondlikke suundumusi. “Inimtehnika” ehk inimeste kontrollimisele suunatud tehnikate kogum ei kujunda aga mitte üksnes meie füüsilise keha tervist ja haigusseisundeid, vaid manipuleerib sellega, mida me soovime, kuidas me mõtleme ja kuidas tegutseme. Või nagu Ellul kokkuvõtlikult selgitas:

“. . võiks öelda, et tehnika “tõlgib tegudeks” inimese püüdluse valitseda asjade üle mõistuse abil, selgitada alateadlikku, muuta kvalitatiivne kvantitatiivseks, joonistada looduse piirjooned selgelt ja täpselt välja, haarata kaos oma pihku ja luua selles korda.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Organisatsioonitehnika kasutamine toob aga kaasa kogu elu bürokratiseerumise, kuna grupi käitumise kontrollimiseks rakendatakse üha ulatuslikumaid reeglite, protseduuride ja haldussüsteemide kihte.

Aga miks inimese kompulsiivne soov rakendada tehnikat kõigis eluvaldkondades üldse probleemne on? Miks ei peaks me püüdma korrastada meid ümbritsevat maailma võimalikult tõhusate ja ratsionaalsete vahenditega?

Elluli sõnul seisneb oht selles, et sedamööda, kuidas tehnika üha levib, kujuneb välja totalitarismi uus vorm, mis orjastab meid tehnika nimel kasutatavate masinate, süsteemide ja protseduuride kontrolli abil. Selle totalitarismi vormi puhul ei ole vabaduse kaotamine väikese inimrühma tahtlike tegude tulemus ja see ei eelda valitseva eliidi vandenõud. Pigem toimib tehnika totalitarism iseenese loogikast lähtuvalt, sest nagu Ellul selgitab oma raamatus „Tehnoloogiline ühiskond“, oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus tehnika on omandanud iseseisva elu:

“Tehnika on muutunud autonoomseks; see on kujundanud kõikehõlmava maailma, mis järgib omaenda seadusi ja on loobunud igasugusest traditsioonist. Tehnika ei toetu enam traditsioonile, vaid pigem varasematele tehnilistele protseduuridele; ja selle areng on liiga kiire, liiga olemasolevat lõhkuv, et integreerida endasse vanemaid traditsioone.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

“Inimtehnika” ehk inimeste kontrollimisele suunatud tehnikate kogum ei kujunda aga mitte üksnes meie füüsilise keha tervist ja haigusseisundeid, vaid manipuleerib sellega, mida me soovime, kuidas me mõtleme ja kuidas tegutseme.

Ellul uskus, et tehnika kasutamise levides kujuneb sel välja ise end käigus hoidev inerts. Sest kui tehnikat rakendatakse mingi ülesande lahendamiseks, avab see uusi võimalusi tehnika edasiseks täiustamiseks või tekitab uusi probleeme, mida tuleb lahendada rohkema tehnika kasutamisega. Näiteks tõi arvutite leiutamine kaasa üha suuremate andmemahtude kogunemise, mis tingis vajaduse töötada välja viise nende andmete säilitamiseks ning meetodeid nende analüüsimiseks. Andmeanalüüsi- ja salvestustehnika täiustumine tegi omakorda võimalikuks uued järelevalvevormid, uued moodused majanduse mõõtmiseks ja manipuleerimiseks ning lõi ka uued võimalused tehisintellekti süsteemide arendamiseks. Samamoodi tekkisid interneti arenguga sotsiaalvõrgustikud, mis omakorda tekitasid uusi kommunikatsioonitehnikaid ja võimsaid vahendeid propaganda massiliseks levitamiseks. Igavesti korduva tsükli käigus toodab tehnika üha rohkem tehnikat ning kogu elu mattub üha enam tehnilise kontrolli ja tõhususe püüdluse alla, või nagu Ellul selgitas:

“. . tehnika tekitab oma arengus peamiselt tehnilisi probleeme, mida saab järelikult lahendada ainult tehnika abil. Praegune tehnika tase toob kaasa uusi edusamme, ja need lisanduvad juba olemasolevatele tehnilistele raskustele ja probleemidele, nõudes omakorda edasisi edusamme.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Sedamööda, kuidas tehnika üha levib, kujuneb välja totalitarismi uus vorm, mis orjastab meid tehnika nimel kasutatavate masinate, süsteemide ja protseduuride kontrolli abil. Selle totalitarismi vormi puhul ei ole vabaduse kaotamine väikese inimrühma tahtlike tegude tulemus ja see ei eelda valitseva eliidi vandenõud. Pigem toimib tehnika totalitarism iseenese loogikast lähtuvalt.

Või nagu kirjutab briti psühhiaater Iain McGilchrist oma raamatus „Meister ja tema saadik: jagatud aju ja Läänemaailma loomine” (The Master and His Emissary: The Divided Brain and the Making of the Western World):

„Elu kasvav tehnologiseerimine ja bürokratiseerumine aitavad õõnestada meie sellistele inimestele ja asjadele tähelepanu pööramise võimalusi, mis võiksid aidata meil vastu seista tehnoloogia ja bürokraatia edusammudele, nii et sel moel aitavad nad kaasa iseenda taastootmisele.“
Iain McGilchrist “Meister ja tema saadik: jagatud aju ja Läänemaailma loomine”

Kui tehnika levib kogu ühiskonnas, muudab see inimese olemust, sest kui tehnikale liiga palju toetuda, saab sellest dehumaniseeriv jõud. Ratsionaalse tõhususe poole püüdlemisel viib tehnologiseerimine inimese eemale oma traditsioonidest, loodusest ning esteetilistest, moraalsetest ja vaimsetest väärtustest. See muudab inimese maailmaga suhtlevast subjektist objektiks, millega manipuleeritakse tehnilistel eesmärkidel. Või nagu McGilchrist selgitab, on „…raske säilitada oma terviklikkust ainulaadse, individuaalse subjektina maailmas, kus teaduse ülbuse ja tehnoloogia pealetungi koosmõju kustutab teadliku inimeksistentsi aukartustäratava olemuse … ja asendab selle tehniliste probleemidega, millele nad väidavad, et neil on lahendused. … Sellistes tingimustes saab meid liiga kergesti veenda vastu võtma meile peale surutud rolli, muutuda objektiks, mitte olla enam subjekt; ja nõnda aitaksime me kaasa omaenda hävitamisele.” (Iain McGilchrist “Meister ja tema saadik: jagatud aju ja Läänemaailma loomine”)

Igavesti korduva tsükli käigus toodab tehnika üha rohkem tehnikat ning kogu elu mattub üha enam tehnilise kontrolli ja tõhususe püüdluse alla.

Tehnika järjekindel püüdlus kõige tõhusama vahendi või „ühe parima viisi“ poole toimub pikka aega inimeseks olemise juures keskset rolli omanud väärtuste arvelt. Üks selline väärtus on ilu. Kui otsuseid tehakse üksnes tõhususe alusel, käsitletakse ilu luksusena või jäetakse see täielikult tähelepanuta. Ilu eiramist võime näha näiteks kaasaegses arhitektuuris. Paljudes linnades ei ole esteetilised väärtused hoonete ehitamisel enam esmatähtsad, rõhk on asetatud hoopis tõhususele. Muu hulgas keskendutakse elamute planeerimisel kulude minimeerimisele ja võimalikult suure arvu korterite ja majade ehitamisele, arvestades maa-ala piiranguid. Tehnika rakendamine arhitektuuris on toonud kaasa ühtse välimusega klaasist ja betoonist pilvelõhkujad ja laialivalguvad äärelinnad, mis koosnevad odavatest, “tõhusatest” ja nagu ühest šabloonist valatud majadest.

Lisaks dehumaniseerib tehnika meid, lukustades meid omaenda loodud kunstlikku maailma. Või Elluli sõnastuses:

„Maailm, mis luuakse tehniliste vahendite kuhjamise teel, on kunstlik maailm ja seega radikaalselt erinev looduslikust maailmast.“
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Ratsionaalse tõhususe poole püüdlemisel viib tehnologiseerimine inimese eemale oma traditsioonidest, loodusest ning esteetilistest, moraalsetest ja vaimsetest väärtustest. See muudab inimese maailmaga suhtlevast subjektist objektiks, millega manipuleeritakse tehnilistel eesmärkidel.

Enamik inimesi veedab üha rohkem aega, vahtides ekraane ning süvenedes sotsiaalmeedia, videomängude ja filmide tehismaailma, selle asemel, et ammutada elujõudu looduse ilust. Samuti töötab enamik inimesi töökohtadel, mis sunnivad neid veetma kogu päeva tehnikale alluvate masinate ja süsteemide kontrolli all. Samal ajal kasutavad valitsused ja korporatsioonid üha enam tehnikat meie käitumise kontrollimiseks ja meie mõtetega manipuleerimiseks. Ükskõik kuhu me ka ei vaataks, haarab tehnika meist kinni ja veab meid üha kaugemale ja kaugemale loodusliku maailma rütmidest ja voogudest.

Veel ühe tähelepanuväärse ohuna katkestab tehniline mõtteviis meie ühenduse intuitsiooniga, mis on üks võimsamaid vahendeid tõega kontakti saavutamiseks ning omab ühtlasi otsustavat rolli loomingulises protsessis, või nagu McGilchrist kirjutab:

“Kui inimene käitub mehaaniliselt, siis tema tegevus ebaõnnestub – intuitsioon on kiirem ja targem. Pidev nõudmine, et intuitsiooni ei arvestataks ja et selle asemel usaldataks standardseid hindamisvorme ja kontrollnimekirju, jätab meile tõelise inimese mõõdetamatu, kuid sageli terase hinnangu asemel masina individuaalse paindlikkuse puudumise ning kaheldava väärtusega täpsuse.”
Iain McGilchrist „Kuidas meie aju maailma tõlgendab“ (The Matter With Things: Our Brains, Our Delusions, and the Unmaking of the World)

Tehnika rakendamine arhitektuuris on toonud kaasa ühtse välimusega klaasist ja betoonist pilvelõhkujad ja laialivalguvad äärelinnad, mis koosnevad odavatest, “tõhusatest” ja nagu ühest šabloonist valatud majadest.

Kuid tehnoloogiaühiskonna ohud ei lõppe üksnes meie dehumaniseerimisega. Tehnika on nimelt tsentraliseeriv jõud, mis röövib inimeselt tema vabaduse, koondades samal ajal võimu üha väiksema grupi isikute kätte. Mõned soovivad ennast veenda vastupidises, kujutades tehnikat, eriti selle tehnoloogilistes ilmingutes, detsentraliseeriva jõuna, mis aitab vabaduse vabadusest ilma jäänud maailma tagasi tuua, kuid nagu Ellul kirjutas:

„Idee detsentraliseerimise teostamisest samal ajal tehnilist progressi säilitades on täiesti utoopiline.“
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Tegelikult on tehnilise arengu ajalugu ühtlasi ka tsentraliseerimise ajalugu. Tehnika areng on võimaldanud suurte tsentraliseeritud institutsioonide, sh kaasaegsete riikide, sõjavägede ja korporatsioonide, paisumist, ning nende institutsioonide ühendatud jõud domineerivad tänaseks peaaegu kõiki eluvaldkondi. Masinad, sh arvutid, kaamerad ja nutitelefonid, võimaldavad enneolematus mahus järelevalvet, mis soodustab tsentraliseeritud riikide poolset kontrolli elanike üle. Internet on teinud võimalikuks propaganda hetkega üle terve maailma levitamise. Militaartehnika on võimaldanud üha suuremat hävingut põhjustavate masinate abil enneolematutes mastaapides vallutamisi ja loonud tohutu võimulõhe nende vahel, kes omavad kontrolli massirelvade tootmise ja kasutamise üle, võrreldes nendega, kes sellist kontrolli ei oma. Majandustehnika, eriti krediiditehnika ja rahapakkumisega manipuleerimine, on loonud võlgadel põhineva majandussüsteemi, mis kasvatab tohutul määral üksikute väljavalitute rikkust ja hoiab meid ülejäänuid suhteliselt vaesununa. Ja organisatsioonitehnika on andnud elu bürokraatiale, mis reguleerib peaaegu kõiki eluvaldkondi ja annab meeletu võimu neile, kes neid bürokraatlikke süsteeme kontrollivad. Ning nagu Ellul märkis:

“Keeldudest, tabudest ja riitustest ümbritsetud ürginimese elu oli muidugi sotsiaalselt kindlaks määratud. Kuid siiski on illusoorne arvata, nagu kahjuks väga paljud arvavad, et kuna me oleme välja murdnud primitiivset inimest aheldanud keeldudest, tabudest ja riitustest, siis oleme vabaks saanud. Tegelikult tingib meid nüüd miski muu: nimelt tehnoloogiline tsivilisatsioon.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Tehnoloogiaühiskonna ohud ei lõppe üksnes meie dehumaniseerimisega. Tehnika on nimelt tsentraliseeriv jõud, mis röövib inimeselt tema vabaduse, koondades samal ajal võimu üha väiksema grupi isikute kätte.

Kui inimene ei haara kontrolli tehnika tsentraliseeriva jõu üle, siis jätkab see meie orjastamist, luues maailma, kus mehi ja naisi mõõdavad, vormivad, juhivad ja kontrollivad üha enam tehnikale alluvad masinad, süsteemid ja protsessid. Samal ajal rõõmustavad paljud inimesed tehnika edusammude kui ühiskondliku progressi märkide üle, mõistmata, et iga tehnika edusammuga väheneb meie isiklik autonoomia, või nagu Ellul selgitas:

“Instinktiivse ja vaimse külje lõpliku integreerimisega inimtehnikas saab tehnilise ühiskonna struktuur valmis. See ei saa olema ülemaailmne koonduslaager, sest see ei soorita mingeid julmusi. See ühiskond ei tundu hullumeelsena, kuna kõik saab olema hästi organiseeritud ja inimlike kirgede plekid tuhmuvad kroomi sära all. Meil ei ole enam midagi kaotada, aga… ka mitte midagi võita. Meie sügavaimaid instinkte ja kõige salajasemaid kirgi analüüsitakse, avaldatakse ja kasutatakse ära.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Tehnika areng on võimaldanud suurte tsentraliseeritud institutsioonide, sh kaasaegsete riikide, sõjavägede ja korporatsioonide, paisumist, ning nende institutsioonide ühendatud jõud domineerivad tänaseks peaaegu kõiki eluvaldkondi. Masinad, sh arvutid, kaamerad ja nutitelefonid, võimaldavad enneolematus mahus järelevalvet, mis soodustab tsentraliseeritud riikide poolset kontrolli elanike üle. Internet on teinud võimalikuks propaganda hetkega üle terve maailma levitamise.

Kas me suudame vältida oma jätkuvat laskumist tehnoloogilisse orjusesse? Kas me suudame leida tervisliku tasakaalu loomuliku ja kunstliku ning tõhususe ja muude inimlike väärtuste vahel? Ellul ei olnud selles eriti kindel:

“Inimene on kõige suuremal määral orjastatud siis, kui ta arvab, et ta on end mugavalt vabaduses sisse seadnud. Tänapäeva maailmas on kõige ohtlikum determinismi vorm tehnoloogiline fenomen. Küsimus ei ole mitte sellest vabanemises, vaid selle ületamises vabaduse aktiga. Kuidas seda teha? Ma ei tea veel. Seepärast apelleeringi ma selle raamatuga üksikisiku vastutustundele. Esimene samm millegi poole püüdlemise teel, esimene vabaduse tegu, on teadvustada sammu vajalikkust.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Briti psühhiaater Iain McGilchrist, kelle filosoofia on inspireeritud Elluli kirjutistest, andis oma 2021. aasta raamatus „Kuidas meie aju maailma tõlgendab” olukorrale aga veelgi karmima hinnangu:

“Nüüdseks võib olla juba liiga hilja. Mõned inimesed näivad arvavat, et meie elu ongi meie uute isandate – masinate – hoole all parem.”
Iain McGilchrist „Kuidas meie aju maailma tõlgendab“

Majandustehnika, eriti krediiditehnika ja rahapakkumisega manipuleerimine, on loonud võlgadel põhineva majandussüsteemi, mis kasvatab tohutul määral üksikute väljavalitute rikkust ja hoiab meid ülejäänuid suhteliselt vaesununa.

Ellul nägi siiski mõningaid võimalusi, kuidas tehnika raudset haaret saaks lõdvendada. Üks võimalus on ühiskonna kokkuvarisemine. Näiteks tõsine majanduslangus või maailmasõda peataks tehnika progressi, kuid seda paraku tohutute inimkannatuste hinnaga. Või nagu Ellul kirjutas: „Kui puhkeb üldine sõda ja kui selles sõjas leidub ellujääjaid, siis on häving nii tohutu ja elutingimused niivõrd teistsugused, et tehnilist ühiskonda enam ei eksisteeri.“

Teine võimalus vältida jätkuvat laskumist tehnoloogilisse orjusesse eeldab suurema hulga inimeste ärkamist mõistmisele, et elus on palju muudki olulist peale tehnoloogilise progressi. Sest kuigi tehnikal on oma koht maailmas, on hetkest, mil see hakkab teisi väärtusi välja tõrjuma ja segab loomingulisi, esteetilisi või vaimseid püüdlusi, selle kasutamine ületanud tervislikud piirid. Kui piisavalt paljud meist seda tõsiasja tunnistavad ja oma elu vastavalt sellele muudavad, siis võib-olla on tehnikal veel võimalik taanduda oma õigesse rolli inimese teenri, mitte isandana. Või nagu Ellul kirjutas:

„Kui üha suurem hulk inimesi saab täielikult teadlikuks ohust, mida tehnikamaailm kujutab endast inimese isiklikule ja vaimsele elule, ja kui nad otsustavad oma vabaduse maksma panna, häirides tehnika evolutsiooni kulgu, siis minu prognoos ei täitu.“
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Inimene on kõige suuremal määral orjastatud siis, kui ta arvab, et ta on end mugavalt vabaduses sisse seadnud.

Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Kuid kui me ei võta Elluli hoiatust kuulda, siis hakkavad meie ühiskonna üle üha enam valitsema ja seda kontrollima masinad ning tehnika. Me kaotame üha rohkem oma inimlikust olemusest ja eemaldume moraalsetest, esteetilistest ja vaimsetest väärtustest, mis täidavad meie elu tähenduse ja eesmärgiga. Me muutume sellise tehnoloogilise ühiskonna optimeeritud komponentideks, mis väärtustab inimelu ainult niivõrd, kuivõrd see edendab tehnika autonoomset arengut. Või nagu Ellul hoiatas:

“… kui inimene – kui igaüks meist – loobub oma vastutusest väärtuste suhtes; kui igaüks meist rahuldub triviaalse eksistentsiga tehnoloogilises tsivilisatsioonis ja meie ainsateks eesmärkideks on parem kohanemine ja aina kasvav edukus; kui me isegi ei kaalu võimalust astuda nende tegurite vastu, siis läheb kõik nii, nagu ma kirjeldasin, ja [tehnoloogilise orjastamise] tegurid saavad paratamatusteks.”
Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Kui üha suurem hulk inimesi saab täielikult teadlikuks ohust, mida tehnikamaailm kujutab endast inimese isiklikule ja vaimsele elule, ja kui nad otsustavad oma vabaduse maksma panna, häirides tehnika evolutsiooni kulgu, siis minu prognoos ei täitu.

Jacques Ellul “Tehnoloogiline ühiskond”

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

Religioon, maagia, teadus, tehnoloogia… Kui me üritame loetletud nähtustest moodustada kahte olemuslikult seotud paarikut, siis kõige tõenäolisemalt seoksime me religiooni ja maagia, liigitades teaduse ja tehnoloogia olemusühtseteks nähtusteks. Ning selles ühteheitmises on oma loogika, kuna nii teadus kui tehnoloogia on piiritletud sfääriga, mis on sulgunud materiaalse maailma piiridesse ning mõlemad kasutavad peamiselt matemaatilist keelt oma eesmärkide saavutamisel, samas kui religioon ja maagia ei piirdu ainelise ning meeleliselt kogetavaga.

Ent sügavamal tasemel, mis küsib nähtuste liikuma paneva jõu – vaimse alge – kohta, on teadus ja religioon suguluses samal viisil nagu teadus ning maagia. Seda tulenevalt asjaolust, et nii ausa teaduse kui tõelise religiooni eesmärgiks on selgitada välja tõde maailma kohta, samas kui maagia ja tehnoloogia jagatud eesmärk on vastassuunaline – kujundada maailma ümber iseendi soovide ja taotluste kohaselt.

Sedasi erinevad maagia ja tehnoloogia teineteisest mitte eesmärgi, vaid meetodi poolest, kusjuures maagia tihedad sidemed tehnoloogiaga muutuvad ilmsemaks neile, kes uurivad tehnoloogia ajalugu ning avastavad väga paljude tehnoloogilise ühiskonna sünni võtmeisikute innuka huvi maagia vastu (Newton, Tesla, Tsiolokovski, Parsons jmt). Kellel antud teema vastu huvi on, hakkab üha paremini hindama asjaolu, et märkimisväärne osa tehnoloogia ajaloo olemuslikult murrangulistest arengutest, mis kujutavad endast kontseptuaalselt seninägematuid lahendusi, mitte pelgalt olemasoleva tehnoloogia inkrementaalset täiustamist, on loodud isikute poolt, kelle sidemed okultse ning maagilise maailmaga on tihedamad, kui oleks osanud arvata.

Sügavamal tasemel, mis küsib nähtuste liikuma paneva jõu – vaimse alge – kohta, on teadus ja religioon suguluses samal viisil nagu teadus ning maagia. Seda tulenevalt asjaolust, et nii ausa teaduse kui tõelise religiooni eesmärgiks on selgitada välja tõde maailma kohta, samas kui maagia ja tehnoloogia jagatud eesmärk on vastassuunaline – kujundada maailma ümber iseendi soovide ja taotluste kohaselt.

Adrian Bachmann

Eelnevalt mainitut silmas pidades ei ole üllatav, et nii maagia kui tehnoloogia plahvatuslik kasv uusaja alguses leidis aset momendil, mil inimkonna uus summum bonum ehk ülim eesmärk oli muutumas viisil, kus varemalt inimese elu ülimaks mõtteks olnud iseenese lepitusse viimine ultimatiivse reaalsuse – Jumala ja jumalikuga – läbi üllalt elatud elu sai asendatud püüdlusega vormida eksisteerivat reaalsust ümber iseenda soovide kohaselt. Või teisisõnu väljendatuna: selle asemel, et suunata oma elu mõte iseenese paleuse vormimisele võimalikult Jumala palge sarnaseks ning Jumala abiga, hakkas inimkond – või täpsemini selle kristlaskonna moodustav osa – üha enam suunama oma individuaalset ja kollektiivset eksistentsi eesmärgile kujundada maailm ümber iseenese palge kohaselt.

Ultimatiivselt peidab nii tehnoloogia kui maagia endas võimutahet… tahet kontrollida ning vormida maailma ümber iseenda soovide kohaselt. Lahutatuna soovist armastada Jumalat üle kõige ning ligimest nagu iseennast saab tehnoloogia abil kehtestatud võimutahte viimaseks manifestatsiooniks aga paratamatult pürgimus kontrollida ning kasutada ära teisi inimesi instrumendina, muutes ligimesed “kellestki” “millekski”… tarvitatavaks ning äratarvitatavaks ressursiks dehumaniseeritud maailmas.

Nii maagia kui tehnoloogia plahvatuslik kasv uusaja alguses leidis aset momendil, mil inimkonna uus summum bonum ehk ülim eesmärk oli muutumas viisil, kus varemalt inimese elu ülimaks mõtteks olnud iseenese lepitusse viimine ultimatiivse reaalsuse – Jumala ja jumalikuga – läbi üllalt elatud elu sai asendatud püüdlusega vormida eksisteerivat reaalsust ümber iseenda soovide kohaselt.

Adrian Bachmann

Sedasi ongi sündinud maailmakord, milles tänapäeval elame. See on maailm, milles riigivõimu poolt kehtestatud maksuhaamri ning finantssüsteemi poolt kehtestatud intressiorjuse alasi vahel rekvireeritakse ei rohkem ega vähem kui 80-90% inimeste tööga loodud rikkustest viisil, mida teadvustab parimal juhul ühekohaline protsent elanikkonnast. See on maailm, kus suur osa populatsioonist on dehumaniseeritud ning dehumaniseerunud punktini, kus inimeste sundkorras mobiliseerimine ning surma saatmine miljonite kaupa, et kaitsta nendelt 80-90% teenistusest röövivat süsteemi on perverteerunud südametunnistuse jaoks mitte üksnes lubatav, vaid kiiduväärne. See on maailm, kus ennast inimkonna ajaloo kõige vabamateks kodanikeks arvavate inimeste elud on monitooritud, kaardistatud ja salvestatud väiksema detailini ning hävitatavad riigimasina poolt kõigest mõne sammuga viisil, millest ajalooõpikutes kirjeldatud totalitaarsed režiimid oleks saanud vaid unistada.

Lõpetuseks… me peame endilt küsima, kas selline on maailm, milles me soovime ka tulevikus elada? Ning kui vastus sellele küsimisele on eitav, siis järgmise sammuna peaksime endilt küsima järgmist: mida saan mina teha, et dehumaniseeritud maailm taas iseenda väikese panuse abil inimnäolisemaks muuta? Vastus sellele on aga ühtaegu lihtsam kui oskame arvata ning raskem kui söandame elada. Ning selleks vastuseks on leida endas üles julgus mitte kunagi tunnistada valesid ning lausuda alati tõtt – eriti aga selliseid tõdesid, mille välja lausumine on kuulutatud keelatuks.

Ultimatiivselt peidab nii tehnoloogia kui maagia endas võimutahet… tahet kontrollida ning vormida maailma ümber iseenda soovide kohaselt. Lahutatuna soovist armastada Jumalat üle kõige ning ligimest nagu iseennast saab tehnoloogia abil kehtestatud võimutahte viimaseks manifestatsiooniks aga paratamatult pürgimus kontrollida ning kasutada ära teisi inimesi instrumendina, muutes ligimesed “kellestki” “millekski”… tarvitatavaks ning äratarvitatavaks ressursiks dehumaniseeritud maailmas.

Adrian Bachmann

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: