Keskkond & inimkond

Teadlased: inimeste eluea piiriks on 150 aastat

Surematusest on saamas üha enam USA Ränioru infotehnoloogia eliidi uus kinnisidee. Investeeringud on tulvamas  erinevatesse “biohäkkimise” (ingl k biohacking) tehnoloogiatesse, mis võiksid sillutada teed igavesele elule. Paraku näitab uus teadusuuring, et inimese eluea maksimumpiiriks on 150 eluaastat.

Singapuris tegutseva biotehnoloogia ettevõtte Gero teadlased avaldasid koostöös USAs paikneva organisatsiooniga Roswell Park Comprehensive Cancer Center ajakirjas Nature Portfolio vastavasisulise uurimuse. Vastne uurimus näitas seoseid vananemise ja stressorite mõjudest taastumise võime kadumise vahel.

Teadlastegrupp uuris AI-d (tehisintellekti, ingl k artificial intellgience), kasutades vabatahtlike testisubjektide terviseandmeid, mille tulemusena leiti kaks olulist andmepunkti seoses inimese elueaga: bioloogiline vanus ja vastupidavus. Esimene on seotud stressi, elustiili ja krooniliste haigustega ning teine sellega, kui kiiresti suudab inimene pärast stressoriga kokkupuutumist normaalsesse olekusse tagasi pöörduda.

Isegi kõige efektiivsem vananemisest tingitud haiguste ennetamine ja ravi suudab parandada üksnes keskmist eluiga, kuid mitte maksimaalset võimalikku eluiga.

Heather Whitson, Duke’i Ülikooli vananemise uuringute keskuse direktor, kes ise küll uuringu läbiviimises ei osalenud, ütles ajakirjale Scientific America, et teadlased küsisid, kui pikk on kõige pikem elu, mida inimene oma keeruka ehituse juures suudaks elada, kui kõik muu oleks väga hästi ja keskkond stressivaba. Selle käigus suutsid teadlased tuvastada „vananemise kiiruse”, mille kohaselt ei ole inimkehad surematud, vaid suudavad vastu pidada kõige rohkem 120 kuni 150 aastat.

„Inimese vananemise protsess on oma olemuselt sarnane muude keerukate süsteemidega, mis tegutsevad lagunemise äärel. Teostatud töö demonstreerib, kuidas füüsikateadustest laenutatud mõisteid saab ka bioloogias kasutada, et uurida erinevaid vananemise aspekte ning selle vastu efektiivse võitlemise piire,” ütles Peter Fedichev, Gero kaasasutaja ja tegevdirektor.

„Kontseptuaalsel tasemel on selle uurimuse näol tegemist läbimurdega. See määratleb ja eraldab teineteisest kaks inimese pikaealisuses fundamentaalset rolli mängivat mõistet: vananemine, mis on defineeritud kui vastupidavuse progresseeruv vähenemine, ja vanusest tingitud haigused. See seletab ka seda, miks isegi kõige efektiivsem vananemisest tingitud haiguste ennetamine ja ravi suudab parandada üksnes keskmist eluiga, kuid mitte maksimaalset võimalikku eluiga, välja arvatud juhul, kui töötatakse välja tõeline vananemisvastane ravi,” ütles Andrei Gudkov, PhD.

Teadlased küsisid kui pikk on kõige pikem elu, mida inimene oma keeruka ehituse juures suudaks elada, kui kõik muu oleks väga hästi ja keskkond stressivaba. Selle käigus suutsid teadlased tuvastada „vananemise kiiruse”, mille kohaselt ei ole inimkehad surematud, vaid suudavad vastu pidada kõige rohkem 120 kuni 150 aastat.

Harvardi meditsiinikooli geneetikaprofessor David Sinclair sõnas teadustööd kommenteerides: „See uurimus näitab, et taastumisvõime on oluline vananemise komponent. See võib aidata juhtida selliste ravimite väljatöötamist, mis suudavad [taastumisvõime vähenemise] protsessi aeglustada ja pikendada seda osa inimese elust, kus ta on kõige tervem.”

Jaga artiklit sõpradega:


Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.

Lisa kommentaar

Palun kasuta oma päris nime ja aadressi. Sinu e-posti aadressi ei kuvata avalikult. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga