Meie ühiskond on üha vähem suunatud erakordsuse, täiuslikkuse ja meisterlikkuse taotlusele, olles köidetud nii riigibürokraatias kui majanduses valdavalt keskpärasust taastootvate automatiseeritud süsteemide kütkeisse.
Barjäär rikaste ja mitterikaste vahel oli alles hiljuti poorsemate müüridega.
Näilise normaalsuse poolt pakutava stabiilsuse alal hoidmine nõuab, et me väldiksime iga hinna eest asjade nimetamist nende tegelike nimedega.
Arusaam, et mastaapseid ühiskondlikke tagajärgi saab juhtida sama hõlpsasti kui suhtekorraldust, on ülim silmamoondus ja pettekujutelm.
Biosfäär, füüsika, keemia ja geopoliitika seavad piirid, millest ei saa mööda hiilida mitte ükski eesrindlik-futuristlik tehnoloogiline edusamm.
Suurkorporatsioonide kasumiahnus on Ühendriikide maailmavalitsemise ambitsioonid maha mänginud, kuna aastakümneid väldanud tööstusvõimsuse eksport Hiinasse on pöördumatu, kirjutab majandusanalüütik Charles Hugh Smith.