Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
See ei ole just kuigi kiivalt varjatud saladus, et USA keskpanga eesmärgiks on viimased poolteist aastakümmet olnud varade väärtuse kunstlik tõstmine läbi „jõukuse efekti“ loomise, kirjutab Jesse Felder.
Ben Bernanke kirjeldas programmi 2010. aastal järgnevalt:
„kõrgemad aktsiahinnad suurendavad tarbijate jõukust, aga ka nende enesekindlust, mis omakorda aitab kaasa tarbimisele. Suurem tarbimine toob kaasa suurema sissetuleku ja suuremad kasumid. See kõik toetab aga tsükliliselt omakorda majanduskasvu.“ Sedasi käivitas Föderaalreservi esimees rahatrükimasina ei ühelgi muul eesmärgil kui varade väärtuse kasvatamiseks. Iga Bernanke järel amestisse astunud Föderaalreservi juht on omalt poolt seda otsust kinnitanud.
Sellest ajast alates on “kvantitatiivne lõdvendamine”, nagu seda rahanduspoliitilist meedet kutsuma hakati, olnud äärmiselt edukas varade hindade kasvatamises. Märksa tagasihoidlikumad on rahatrüki programmi tulemused olnud aga majanduse elavdamise vallas, mille parimaks tõestuseks on tõsiasi, et kodumajapidamiste varade bilansiline netoväärtus kogutoodanguga võrreldes on rahatrüki käigus hüppeliselt kasvanud. Bernanke
plaani kohaselt oleks aga esialgse hüppe järel pidanud majanduse kasv varade hinna tõusule järele jõudma ning mulli paisumist taas aeglustama. Ilmselgelt seda ei juhtunud.
Näib, et esimese poole Bernanke missioonist ehk varahindade tõusu on Ühendriikide keskpank suutnud saavutada, ehkki plaani teine pool, majanduskasvu hoogustamine, nii sujuvalt välja ei ole kukkunud. Kui aga vaadata järgmist indikaatorit – majapidamiste netoväärtust võrrelduna rahapakkumise kasvuga – on selge, et saavutused ka Bernanke visiooni esimeses pooles pole olnud muud kui illusoorsed.
2008. aastaga võrrelduna on majapidamiste jõukus hoopis langenud, jõudes tagasi tasemele, mida nähti viimati 20 aastat enne eelmist finantskriisi. Tuleb välja, et tegelikult mõõdetavat jõukust pole selle ajaga juurde loodudki. Pärast kvantitatiivse lõdvendamise meetmete rakendamist on majanduskasvu näitajate trajektoor olnud kodumajapidamiste netoväärtusega võrreldes märksa negatiivsem.
Pildi muudab veelgi nukramaks tõsiasi, et rahapakkumise suurendamise läbi on deflatsioonilise hoobi saanud ka SKT. Pärast kvantitatiivse lõdvendamise meetmete kasutuselevõttu 2008. aastal ei saa majanduse „reaalkasvust“ enam juttugi olla. Tõepoolest, suhtes rahapakkumisega on majandus olnud juba aastakümneid hoopis aeglases languses ning kvantitatiivse lõdvendamise ajastu on olukorda üksnes halvemaks muutnud.
Pärast aastakümnete pikkust võitlust on inflatsioon võimsalt naasmas. Näib, et keskpanga hiilgav rahanduspoliitiline eksperiment on nii majanduskasvu kui majapidamiste jõukuse kasvatamise asemel suutnud kasvatada hoopis (viivitusega, ent seda jõulisemalt kohale jõudnud) inflatsiooni. Loomulikult oleksime me selle õppetunni saanud ka lugedes ajaloo peatükke, mis olid kirja pandud juba ammu enne seda, kui Bernanke rahatrükimasina hoova juurde pääses.
Täielik suutmatus ajaloost õppida võib olla ka põhjuseks, miks ameeriklaste usaldus Föderaalreservi suhtes on kõigi aegade madalaimal tasemel. Ka see on trend, mis pikemas perspektiivis võib inflatsioonile üksnes hoogu juurde lisada.
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!