Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Brandon Smith
Inimeste tehnoloogilise orjastamise põhimõtteline võimalikkus toetub ühele hämmastavale tõsiasjale – nimelt on võimalik orjastada vaid neid inimesi, kes lasevad oma vabatahtliku otsuse alusel tehnoloogia abil oma vabaduse röövida, mõtiskleb Brandon Smith.
Selleks, et tehnokraatlik masinavärk saaks inimeste elude üle võimust võtta, peavad inimesed selle oma ellu avasüli vastu võtma, kusjuures elanikkond peab pimesi uskuma, et nad ei suuda ilma selleta elada või et algoritmilise konsensusega loodud autoritaarsus on meile ette nähtud “vältimatu paratamatusena”.
Näiteks kannab keskmine “arenenud” riigi “vaba kodanik” vabatahtlikult mobiiltelefoni endaga kõikjal kaasas. Ilma telefonita jäämine võrduks justkui alasti olemise, ohtu sattumise, probleemideks ettevalmistamata jäämise ning tsivilisatsioonist äralõigatusega. Mina isiklikult kasvasin üles kaheksakümnendatel aastatel ja võin kinnitada, et me saime ilma puusa külge aheldatud telefonita suurepäraselt hakkama.
Keeldun ka nüüd telefoni kaasas kandmast ja selleks on mitu põhjust. Esiteks, nagu enamik inimesi peaks tänaseks teadma, kujutab nutitelefon endast täiuslikku tehnokraatilist jälgimisseadet. Telefoniga ühendatud GPS, traadita internet ning mobiilimastide abil asukoha positsioneerimine võimaldavad jälgida iga teie sammu ning salvestada teie igapäevaseid liikumismustreid, harjumusi, sõprade võrgustikku ning täpset viibimispaika mis tahes hetkel – ning seda kõike kuid või aastaid tagasi ulatuvalt.
Eagu enamik inimesi peaks tänaseks teadma, kujutab nutitelefon endast täiuslikku tehnokraatilist jälgimisseadet. Telefoniga ühendatud GPS, traadita internet ning mobiilimastide abil asukoha positsioneerimine võimaldavad jälgida iga teie sammu ning salvestada teie igapäevaseid liikumismustreid, harjumusi, sõprade võrgustikku ning täpset viibimispaika mis tahes hetkel – ning seda kõike kuid või aastaid tagasi ulatuvalt.
Brandon Smith
Teiseks on telefoni tarkvara seotud nn “tagaukse funktsioonidega”, mis võimaldavad valitsustel ja ettevõtetel kasutada teie telefoni mikrofoni ja kaamerat – ja seda isegi siis, kui teie arvates on telefon välja lülitatud. Teie eraelu privaatseid detaile võidakse salvestada ja organiseeritult koguda. Miks peaksite “privaatsuse surma” kuulutavaid tehnokraate ise vabatahtlikult abistama, kandes kaasas seadet, mis kuulab pealt kõike, mida te ütlete, ning peab arvet kõige üle, mida te teete?
Globalistid tunnistavad tihti avalikult, et ülemaailmne jälgimine ning anonüümsuse lõpp toetuvad inimeste projektis teadlikult ja tahtlikult osalemisele. Näiteks käsitles Maailma Majandusfoorumi endine juht Klaus Schwab 2023. aastal Šveitsi televisioonile antud intervjuus oma “uue maailma” visiooni ning selle elluviimisega inimeste jaoks kaasnevaid ohvreid. Tähelepanuväärsel moel rääkis Schwab sealjuures sellest, et “Teie peate leppima täieliku läbipaistvusega… See peab kujunema osaks teie olemusest… Kui teil ei ole midagi varjata, siis pole teil ka põhjust karta…”. Ennast ja teisi eliidi liikmeid Schwab oma futuristlikus totaalse jälgimisühiskonna ideaalis mõistagi oma vara ja vabadust ohverdamas ei näe.
USA-s tervisekindlustust pakkuva ettevõtte Centene Corporation toonane tegevjuht Michael F. Neidorff teatas 2017. aastal Maailma Majandusfoorumi kohtumisel Davoses peetud ettekandes pealkirjaga “Kui privaatsus muutub luksuskaubaks”, et “Milleski osaledes loobute te juba definitsioonist lähtuvalt privaatsusest. Suured pidevalt täienevad andmekogumid võivad olla uskumatult kasulikud, kuid probleemid kerkivad seoses asjaoluga, et need ei ole anonümiseeritud…”
Muuhulgas saame globalistliku privaatsuse lõpu ideega tutvuda järjekordse Maailma Majandusfoorumi liikme Ida Aukeni essees pealkirjaga “Tere tulemast aastasse 2030. Ma ei oma mitte midagi, mul puudub igasugune privaatsus ning mu elu ei ole kunagi parem olnud.”
Aukeni essee on kõige ehedam näide tehnokraatliku propaganda narratiivist. Sarnaselt külma sõja algusaegadel Nõukogude Liidu futuristide poolt levitatud narratiividega püüavad ka tänapäevase eliidi liikmed meelitada avalikkust tehnokraatia loomises osalema, lubades inimestele vastutasuks piiramatut küllust ja lihtsat elu. “Peagi kaotab meie tehnoloogia ära vajaduse töö ja raha järele ning koos sellega kaob ka lõhe jõukusetasemete vahel,” kuulutavad nad.
Sarnaselt külma sõja algusaegadel Nõukogude Liidu futuristide poolt levitatud narratiividega püüavad ka tänapäevase eliidi liikmed meelitada avalikkust tehnokraatia loomises osalema, lubades inimestele vastutasuks piiramatut küllust ja lihtsat elu.
Brandon Smith
Teisisõnu ajavad nad teile kelbast juttudega sellest, kuidas teil ei ole enam vaja töötada, kuidas kogu teie aeg on jõudeaeg ning kuidas kinnisvara pole tulevikus üldse vaja omada, sest kõik antakse teile peagi tasuta kätte. Ja kõige selle eest ei tarvitse teil teha enamat üksnes lubada, et teie elu muutub võimulolevate isikute jaoks justkui avatud raamatuks ning et teie ellujäämine sõltub edaspidi täielikult nende suvast. Aga… kui peaksite otsustama nõutud taktisammust kõrvale kalduda, siis piisab neil kogu teie senise eksistentsi kustutamiseks vaid ühest nupuvajutusest.
Siin jõuamegi asja tuumani… Iga viimne kui detail tehnokraatia juures eeldab üha suurenevat sõltuvust, kuid ühtlasi ka usaldust. Te peate siiralt uskuma sellesse, et tehnokraadid on teist targemad ning et nad soovivad teile üksnes parimat. Enamik inimesi ei usalda teisi – eriti veel valitsust, bürokraate ja korporatsioonide tegevjuhte –, kuid olen märganud, et inimesed on valmis tehisintellekti usaldama pimesi. Lõppude lõpuks on ju algoritmid kogu info lõplik objektiivne allikas ja emotsioonide puudumise tõttu ei saa need olla erapoolikud, kas pole?
Enamik inimesi ei usalda teisi – eriti veel valitsust, bürokraate ja korporatsioonide tegevjuhte –, kuid olen märganud, et inimesed on valmis tehisintellekti usaldama pimesi.
Brandon Smith
Ja selle usu kujundamises peitubki suur pettus. Vaatamata tehisintellekti investeeritud tohutule elektrienergiale ja inimressursile ning jätkuva “arengu” tagamiseks vajalikele tulevastele investeeringutele ei ole tehisintellekt kunagi inimestest sõltumatult midagi loonud ega hakka minu hinnangul ka kunagi looma.
Miks me siis pumpame niivõrd massiivseid ressursse millessegi, mis ei ole tegelikult midagi enamat kui vaid ülespuhutud otsingumootor? Tunnistan, et tehisintellektil on suurepärane potentsiaal tööriistana, mis lihtsustab uurimisprotsessi ning kiirendab projektide käiku, kuid see ei toimi intuitiivselt ning teeb sageli vigu. Selliseid rakendusi nagu ChatGPT või Grok kasutades on vaja teemas orienteeruda, et tabada tehisintellekti masinate poolt teile esitatav valeinfo ning propaganda.
Selliseid rakendusi nagu ChatGPT või Grok kasutades on vaja teemas orienteeruda, et tabada tehisintellekti masinate poolt teile esitatav valeinfo ning propaganda.
Brandon Smith
Rõhutan taas, et tehisintellekt ei saa teid eksitada, kui te ise ei nõustu osalema pettekujutelmas, justkui oleks tehisintellekt eksimatu. Kahjuks astuvad liigagi paljud inimesed sellesse lõksu, tsiteerides tehisintellekti ilma allikaid kontrollimata. Globalistide eesmärgiks on, et rahvas toetuks tehisintellektile kui lõplikule autoriteedile, sest niipea kui enamik inimesi toetub akadeemilistes või filosoofilistes küsimustes tehisintellektile, jõuavad kõigini identsed, võimude poolt programmeeritud vastused. Ja isegi kui need vastused on valed, käsitletakse neid õigetena, sest ei leidu enam kedagi, kes omaks vastupidist teavet.
Globalistide eesmärgiks on, et rahvas toetuks tehisintellektile kui lõplikule autoriteedile, sest niipea kui enamik inimesi toetub akadeemilistes või filosoofilistes küsimustes tehisintellektile, jõuavad kõigini identsed, võimude poolt programmeeritud vastused.
Brandon Smith
Vaatasin hiljuti Elon Muski esinemist Saudi investeerimisfoorumil ning tema Tesla aktsionäride koosolekul tehtud märkusi. Musk väitis, et “Ausalt öeldes võtab tehisintellekt pikas plaanis inimestelt juhtimise üle… Kui tehisintellekt ületab inimkonna koguintelligentsi kõrge kaarega, siis on raske ette kujutada, et mõni inimene veel juhipositsioonile jääks. Seetõttu peame tagama, et tehisintellekt oleks meie suhtes sõbralikult meelestatud… .”
Samuti tutvustas Musk oma utopistlikku visiooni järgmisteks aastakümneteks ning prognoosis, et töö, aineline nappus ning enamik inimeste jaoks täna harjumuspäraseid raskusi kaovad maailmast ära. Muski jutt kõlas väga sarnaselt esimese tööstusrevolutsiooni ajal eliidi poolt rahvale jagatud lubadustega, mis hõlmasid muu hulgas 15-tunnist töönädalat. Ainus detail, mille poolest Muski nägemus globalistide omast erineb, on soov lasta libertaanlastel tehisintellekt inimsõbralikuks treenida.
Kuid nagu eespool juba korduvalt rõhutanud olen, saab tehisintellekt “juhtimist üle võtta” üksnes juhul, kui inimkond lubab sel sündida. Meie võimuses on see suvalisel hetkel välja lülitada. Võite oma mobiiltelefoni kohe praegu taskust välja võtta ning minema visata, vähendades sedasi oma digitaalset jalajälge ning muutudes jälgimissüsteemide silmis eilsega võrreldes sisuliselt nähtamatuks. Samamoodi saab inimkond tervikuna öelda resoluutse “ei” tehisintellekti ülemvõimule. Küsimus seisneb vaid selleks, kas me seda ka teeme.
Olen valmis uskuma, et Musk soovib tehisintellekti arendada headel eesmärkidel, kuid pean siiski märkima, et kõik kollektivistlikud ideaalid toetuvad alati majandusliku Elüüsiumi ideele. Muski kujuteldavat lihtsa elu maailma ei saa tõenäoliselt kunagi eksisteerima, kuna enne kukub kogu süsteem lihtsalt kokku. Pean silmas, et tehnokraatiat küll püütakse rajada, kuid see kukub läbi niipea, kui avastatakse, et tehisintellekt ei ole imeravim ning et selle pakutavad kasud ei kaalu üles digitaalse gulagi eeltingimuseks olevat totaalset vabadustest loobumist. Laiskus toimib rahvahulkade oopiumina üksnes seni, kuni see ei põhjusta valu. Valu tekitab motivatsiooni ning motivatsioon viib mässuni.
Tehnokraatiat küll püütakse rajada, kuid see kukub läbi niipea, kui avastatakse, et tehisintellekt ei ole imeravim ning et selle pakutavad kasud ei kaalu üles digitaalse gulagi eeltingimuseks olevat totaalset vabadustest loobumist.
Brandon Smith
Lisaks ei suuda täna meie käsutuses olevad energiavarud mitte kuidagi tagada eliidi nägemusele vastavat tehisintellekti renessanssi. Isegi Musk tunnistab, et energiaküsimus moodustab nn pudelikaela, mille taga tehisintellekti arendamine seisab, ning et tulevase arendustöö plaanid eeldavad kogu maailma energiatootmise kasvu 50 kuni 100 protsenti. Teised allikad on isegi väitnud, et energiatootmine peab tehisintellekti revolutsiooni läbi viimiseks tõusma lausa 300% võrra.
Mitte ükski suure rahvaarvuga riik maailmas, USA kaasaarvatud, ei suuda tänini rajada sellist elektrivõrku, mis võimaldaks igal kodanikul elektriautot omada ja kasutada. Kujutagem seega ette, millist võrku oleks vaja miljonite tehisintellektipõhiste robotite ja masinate käigushoidmiseks, et need saaksid inimtööjõu tervikuna välja vahetada. Kindlasti ei looda sellist võrku äärmiselt ebaefektiivse roheenergia toel. Tuumajaamade ulatusliku laiendamise abil (või termotuumasünteesiga, kui see kunagi toimima saadakse) võib sellega hakkama saada, kuid sellise energiaalase jõukuse loomine eeldab senisest veelgi rohkem inimtööjõudu, mitte vähem. Ja sellega omakorda kaasneb rohkem raskusi, rohkem viha ja suurenenud tõenäosus, et ühiskond kukub kokku.
Kõige enam häiribki mind futuristlike tehnokraatlike teooriate juures harjumus ignoreerida inimfaktori rolli. Samamoodi nagu tehisintellekti ülemvõim ei ole vältimatu, vaid sõltub inimeste vabatahtlikust koostööst, sõltuvad vabatahtlikust allumisest ka kõik muud tehnokraatia elemendid.
Ma ei väida, et peaksime võtma “tehnoloogiavastase” positsiooni, vaid üksnes seda et me saame ja peame olema tehnoloogia isandad, mitte orjad. Meie tulevik on meie, mitte tehisintellekti määrata nagu ka meelevald mida me tehisintellektile oma elude üle lubame.
Lõpetuseks… Tehnoloogia on inimkogemusega võrreldes teisejärguline nähtus ja ei oma lõppastmes määravat tähtsust meie elude mõtestamisel. Peame säilitama kaine mõistuse ning hoiaku, et kui mõni tehniline leiutis ei muuda meie elusid paremaks ja vabamaks, vaid hoopis vaesemaks ja õnnetumaks, siis tuleks see tuhaks põletada. Seda mõistagi koos globalistlike institutsioonidega, mis nõuavad, et me “ei omaks mitte midagi ja oleks sealjuures õnnelikud”.
Peame säilitama kaine mõistuse ning hoiaku, et kui mõni tehniline leiutis ei muuda meie elusid paremaks ja vabamaks, vaid hoopis vaesemaks ja õnnetumaks, siis tuleks see tuhaks põletada. Seda mõistagi koos globalistlike institutsioonidega, mis nõuavad, et me “ei omaks mitte midagi ja oleks sealjuures õnnelikud”.
Brandon Smith
Adrian Bachmanni kommentaar:
Postkristliku Läänemaailma sajandeid kestnud, varemalt enese Jumala poolt antud moraalsetele seadustele allutamises seisnenud elu mõtte asendamine enese võimutahte kehtestamisega Jumala poolt loodud maailma ning selles elavate ligimeste üle on jõudmas oma loogilise kulminatsioonini.
Kui inimese ja inimkonna elu mõtteks ei ole enam universaalse moraaliseaduse tundma õppimine ja individuaalse ning kollektiivse tahte sellele allutamine, saab resultaadiks olla üksnes ühiskond, kus üha vähesemad aina võimsamad ja rikkamad saavad kehtestama oma meelevalda üha võimetumate ja vaesemate masside üle.
Kui inimese ja inimkonna elu mõtteks ei ole enam universaalse moraaliseaduse tundma õppimine ja individuaalse ning kollektiivse tahte sellele allutamine, saab resultaadiks olla üksnes ühiskond, kus üha vähesemad aina võimsamad ja rikkamad saavad kehtestama oma meelevalda üha võimetumate ja vaesemate masside üle.
Adrian Bachmann
Olukord, kus hiiglaslikku tehnoloogilist ja inimkapitali kontrollivate korporatsioonide lisaväärtuse loomise võime iga korporatsiooni hõlmatud isiku kohta ületab mõõtmatult indiviidide või väikeste kollektiividena töötavate väikeettevõtete oma, on industrialiseerunud maailmas kehtinud juba ligi kaks sajandit. Ent ees seisvate muudatuste transformatiivne potentsiaal lubab muutusi, mille olemus ei ole enam üksnes kvantitatiivset, vaid kvalitatiivset laadi.
Küpsesse arengufaasi jõudnud tarkvarasüsteemide ja robootika kokku viimisest tekkiv kolossaalne tootmisvõimsus, mis vajab toimimiseks minimaalset ning väga spetsiifilist tööjõu sisendit, on peagi muutmas suure osa elanikkonna lisaväärtuse loomes rakendatavad oskused ja võimed mitte üksnes vähem väärtuslikuks, vaid sootuks tarbetuks – ning see on situatsioon, kus inimkonna ajaloos puudub ilmselt pretsedent.
Küsimus, mis hüperrobotiseeritud, võrgustatud ja tsentraliseeritud “hea uue ilma” saabumisega paratamatult kaasneb, seisneb mõistagi selles, kas aineliste väärtuste loomise seisukohalt tarbetuks muutunud inimesed muutuvad seeläbi ühiskonna – või täpsemini ühiskonnas alati võimu omava väikese eliidi – silmis väärtusetuks? Ning vastus sellele küsimusele sõltub mõistagi tervenisti sellest, kas me elame ühiskonnas, mis väärtustab inimest iseeneses või üksnes kui vahendit tema üle võimu omavate isikute võimu ja vara suurendamise tarbeks.
Küsimus, mis hüperrobotiseeritud, võrgustatud ja tsentraliseeritud “hea uue ilma” saabumisega paratamatult kaasneb, seisneb mõistagi selles, kas aineliste väärtuste loomise seisukohalt tarbetuks muutunud inimesed muutuvad seeläbi ühiskonna – või täpsemini ühiskonnas alati võimu omava väikese eliidi – silmis väärtusetuks?
Adrian Bachmann
Kuna Läänemaailm on jõudmas tehnoloogilise arengu ja moraalse degeneratsiooni koosmõjus olekusse, kus selle postkristlik olemus on asendumas ühemõtteliselt antikristlikuga, on küllaldaselt alust eeldada, et kartused populatsiooni põhiosa langemisest feodaalse ühiskonna sõltlaste staatusesse nn “universaalse baassissetuleku” armust osutuvad isegi liigselt optimistlikuks.
Keskaja feodalistliku korra isandad, kellest enamikul puudus põhjus peljata oma relvadeta, rahata ning vabaduseta alamaid (kellelaadseks nn “vaba Läänemaailma” kodanikud on tänaseks juba suuresti muudetud), omasid ometi piisavalt Jumala- ning kuninga- või keisrikartust, et seada oma omavolile vähemasti teatud piirid. Lähituleviku korporatiivse totalitaarriigi tehnokraatsetel oligarhidel puudub kartus aga nii jumaliku kui ilmaliku võimu ees, olles viimase kehastuseks ning eitades esimese olemasolu.
Keskaja feodalistliku korra isandad, kellest enamikul puudus põhjus peljata oma relvadeta, rahata ning vabaduseta alamaid (kellelaadseks nn “vaba Läänemaailma” kodanikud on tänaseks juba suuresti muudetud), omasid ometi piisavalt Jumala- ning kuninga- või keisrikartust, et seada oma omavolile vähemasti teatud piirid. Lähituleviku korporatiivse totalitaarriigi tehnokraatsetel oligarhidel puudub kartus aga nii jumaliku kui ilmaliku võimu ees, olles viimase kehastuseks ning eitades esimese olemasolu.
Adrian Bachmann
Sestap on kõikidel vabadust ja väärikust hindavatel inimestel olulisem kui kunagi varem lugeda “aja märke” ning – seni kuni see veel võimalik on – luua eeltingimused, mis võimaldaks elada mitte enam kuigi kauges tulevikus sõltumatult düstoopiast, mida vabatahtlikult orjust vabadusele eelistavale massile parajasti luuakse.
Kummatigi võib lohutusena tõdeda, et ühiskond, mis röövib enamiku inimeste vabaduse ja väärikuse, ei osutu isegi keskpikas perspektiivis päris kindlasti küllaldaselt loominguliseks, paindlikuks ja elujõuliseks, olles määratud kokku varisema ning andes võimaluse kõige uuesti üles ehitamiseks tulevaste põlvede poolt, kes saavad tunnistama totaalse kontrolliühiskonna totaalset läbikukkumist.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.