Ülal: Taani peaminister Mette Frederiksen tähistamas New Yorgis kolleegidega Gröönimaa suveräänsuse Ühendriikidele loovutamist. Sotsialistist Frederiksen on maailma naisjuhtide nõukogu liige, “euroatlantilise kogukonna” raudvara, kes on paistnud silma Euroopas ühe kõige tulihingelisema Ukraina sõja ning Venemaa vastaste sanktsioonide toetajana. Frederikseni juhtimise all on Taani andnud maailma riikidest kõige suurema osa oma rahvuslikust rikkusest Ukraina sõja finantseerimiseks, väidetavasti kantud soovist tagada Ukraina suvereäänsuse säilimine. Taani suveräänsuse kaitse Gröönimaa baaside lepingu allkirjastamisest nähtuvalt Frederiksenile huvi ei paku – vähemasti juhul kui tegemist on suveräänsuse loovutamisega Ameerika Ühendriikide kasuks.
Äsja Ameerika Ühendriikide ning Taani vahel sõlmitud Gröönimaa baaside leping on avalikkusele välja käidud kui üksnes väikesete muudatustega 1951. aastal sõlmitud leppe pikendus. Lepingu sisuga tutvumine annab seevastu ühemõtteliselt tunnistust faktist mis “euroatlantilise kogukonna” massimeedias on nii siin kui sealpool atlandit maha vaikitud.
Nimelt tähendab uue leppe allkirjastamine, et Ühendriigid omandavad alalise, sisuliselt piiranguteta kontrolli Gröönimaa territooriumi ja akvatooriumi üle, mis jääks kehtima ka juhul kui gröönlased otsustaksid kuulutada välja iseseisvuse. Täiendavalt omandab Washington vetoõiguse otsustada millised riigid võivad Gröönimaal kohalolu omada ning strateegilisi investeeringuid teha.
Nüüd kus meil on viimaks õnnestunud tutvuda Ühendriikide ja Taani valitsuste vahel sõlmitud Gröönimaad puudutava leppega on meil esmakordselt võimalik võrrelda Gröönimaa uut juriidilist staatust võrreldes 1951. aastal Washingtoni ja Kopenhaageni poolt allkirjastatud kokkuleppega, et selgitada välja kumb osapooltest valetas avalikkusele enam aset leidnud suveräänsuse loovutamise iseloomu kirjeldamisel. Väga lühidalt kokkuvõetult – Trumpi väide nagu oleks Gröönimaa nüüdsest faktiliselt Ühendriikide kontrolli all vastab uue leppe teksti vaadates sisuliselt tõele. Alljärgnevas on toodud lühikokkuvõte kuuest peamisest punktist mis muudab Gröönimaa õiguslikku staatust võrreldes 1951. aastal allkirjastatud leppega.
1.) Erinevalt 1951. aastal sõlmitud leppest on uus lepe tähtajatu ega ole enam seotud NATO olemasoluga. Veelgi enam – uus lepe annab Ühendriikidele õigused Gröönimaa territooriumile ka juhul kui Gröönimaa peaks Taani valitsuse alt väljuma ning kuulutama välja iseseisvuse. Leping näeb sõnaselgelt ette, et sellisel juhul on vastselt iseseisvunud Gröönimaa sunnitud tunnistama kõiki Taani poolt Ühendriikidele lepingus antud õigusi, omamata õigust neid ühepoolselt tühistada või muuta.
Uus lepe annab Ühendriikidele õigused Gröönimaa territooriumile ka juhul kui Gröönimaa peaks Taani valitsuse alt väljuma ning kuulutama välja iseseisvuse. Leping näeb sõnaselgelt ette, et sellisel juhul on vastselt iseseisvunud Gröönimaa sunnitud tunnistama kõiki Taani poolt Ühendriikidele lepingus antud õigusi, omamata õigust neid ühepoolselt tühistada või muuta.
2.) 1951. aastal allkirjastatud leping lubas Ameerika Ühendriikidel rajada sõjaväebaase üksnes NATO planeerimisdokumentide alusel ning vaid juhul kui uute baaside rajamiseks oli olemas Taani valitsuse luba. Uue leppe kohaselt on Ühendriikidele antud luba laiendada juba olemasolevat Pituffiki baasi ning rajada uued sõjalised rajatised Narsarsuaqi ning Mestersvigi territooriumile. Olulise muudatusena on Ühendriikidele antud voli rajada täiendavaid baase lisaks nimetatud kolmele rajatisele millal iganes Ühendriigid peavad seda oluliseks “Ameerika kontinendi kaitseks”, laiendades USA sõjalist kontrolli Gröönimaa üle väljapoole NATO alianssi vajadusi. Märkimisväärsel kombel annab leppe Artikkel 4, lõige 3 USAle voli rajada baase vastavalt omale äranägemisele, kusjuures Taani valitsusel on õigus nõuda konsultatsioone üksnes uute baaside detailide, mitte rajamise fakti osas. Täiendavalt annab uue leppe artikkel 7. Washingtonile vetoõiguse tsiviilrajatiste osas mis asuvad Ühendriikide sõjaväebaaside läheduses.
3.) Muuhulgas laiendab uus lepe Ühendriikide sõjaväe voli liikuda vabalt Gröönimaa territooriumil ja akvatooriumis oma sõjaväerajatiste vahel ilma, et Taanil või Gröönimaa kohalikul omavalitsusel oleks sõna sekka öelda – miskit mida varasem lepe sõnaselgelt sedastas.
Muuhulgas laiendab uus lepe Ühendriikide sõjaväe voli liikuda vabalt Gröönimaa territooriumil ja akvatooriumis oma sõjaväerajatiste vahel ilma, et Taanil või Gröönimaa kohalikul omavalitsusel oleks sõna sekka öelda
4.) Olulise täiendusena tagab uus lepe Ühendriikidele vetoõiguse mitte NATO riikide alalise kohaloleku blokeerimiseks, samas kui 1951. aasta leppes vastav vetoõigus puudus.
5.) Täiesti uue klauslina annab uus lepe Ühendriikidele täiendava vetoõiguse NATOsse ja Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide investeeringutele Gröönimaal.
6.) Äsja allkirjastatud leping erineb 1951. aastal allkirjastatud leppest kontseptuaalselt olulisel määral, muutes varasemalt ühemõtteliselt NATO kaitsevajaduste tagamiseks loodud kokkuleppe Ameerika kontinendi kaitsmise instrumendiks, lisades deklaratiivse klausli, mis toonitab Ameerika Ühendriikide keskset rolli Gröönimaa julgeoleku tagamisel. Muuhulgas märgitakse leppes, et pakti üheks võtme eesmärgiks saab olema president Trumpi administratsiooni poolt välja kuulutatud “kuldkupli” nime kandva raketitõrje taristu välja arendamine.
Täiesti uue klauslina annab uus lepe Ühendriikidele täiendava vetoõiguse NATOsse ja Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide investeeringutele Gröönimaal.
Kokkuvõtvalt kujutab uus lepe Taani poolt Ühendriikidele alalise sõjalise kohalolu loovutamise pakti, mille õigusjõud jääb püsima ka olukorras kus Gröönimaa peaks välja kuulutama iseseisvuse, ilma, et gröönlastel oleks õigus Ameerika kohalolust omatahtsi vabaneda. Lisaks kõigele muule loovutab Taani uue leppega majandusliku autonoomia Gröönimaa üle, andes Washingtonile alalise vetoõiguse otsustamaks selle üle kellel on õigus Gröönimaale strateegilisi investeeringuid teha ja kellel mitte. Leppega minetavad taanlased ka 1951. aasta leppes sõnaselgelt sedastatud õiguse piirata Ameerika relvajõudude tegevust Gröönimaa territooriumil, õhuruumis ja akvatooriumis.
Vaadates Ühendriikide ja Taani vahel sõlmitud uue baaside lepingu faktilist sisu on seega mõistusevastane väita, et Washington “austab jätkuvalt Taani suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning gröönlaste enesemääramise õigust”, mis olid sõnadeks millega õigustas leppe allkirjastamist Taani peaminister Mette Frederiksen.
Riik mis loovutab teisele riigile alalise õiguse rajada oma territooriumile sõjaväebaase, minetades sõnaõiguse selle riigi sõjaliste üksuste kohalolu ning liikumise üle ning andes teda ähvardanud sõjalist okupatsiooni teostavale riigile vetoõiguse selle üle kes tohib tema territooriumile siseneda on ühemõtteliselt deklareerinud oma suveräänsuse pankrotti.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Toore jõu, topeltstandardite ja silmakirjalikkuse kokteil, millest moodustub suuresti rahvusvaheliste suhete realiteet on Washingtoni ja Kopenhaageni vahel allkirjastatud Gröönimaa baaside lepingus leidnud tänaseks järjekordse, eriliselt ilmeka väljenduse.
Maailma riikidest kõige suurema osa oma siseriiklikust kogutoodangust “Ukraina territoriaalse terviklikkuse tagamise” jaoks eraldanud Taani loobumine ise-enda territoriaalsest suveräänsusest Ameerika Ühendriikide kasuks ilmestab reljeefsemalt kui miski muu, kuidas nn. “euroatlandi kogukonna” riikide territooriumid ja poliitiline tahe on allutatud ultimatiivselt Washingtoni diktaadile. Seda kuni punktini kus riikide valitsused on valmis ohverdama oma riikide rahalised vahendid, strateegilise taristu, sõjavarustuse, elanikkonna ning territooriumi Ühendriikide hegemoonia kehtestamise programmi teenistusse – kui vaja siis ise-enese rahva vaesumise või hävinemise hinnaga,
Maailma riikidest kõige suurema osa oma siseriiklikust kogutoodangust “Ukraina territoriaalse terviklikkuse tagamise” jaoks eraldanud Taani loobumine ise-enda territoriaalsest suveräänsusest Ameerika Ühendriikide kasuks ilmestab reljeefsemalt kui miski muu, kuidas nn. “euroatlandi kogukonna” riikide territooriumid ja poliitiline tahe on allutatud ultimatiivselt Washingtoni diktaadile
Ent kuidas see võimalik on? Tegemist on küsimusega, mida ka alternatiivmeedia dissidentidest kommentaatorid ei näe kas sootuks mõistvat või piisavalt hindavat. Antud realiteedi taga seisab USA endise aserahandusministri Paul Craig Robertsi ning NSA luureohvitseri John Perkinsi poolt detailselt kirjeldatud süsteem, kus Ühendriikide eriteenistuste ning võimuvõrgustike šantaaž, altkäemaksud ning pikaaegne kaadrite koolituse programm on tänaseks kaaperdanud enamike maailma maade ning praktiliselt kõikide Euroopa riikide valitsused viisil kus need ei tegutse ammu oma rahva vaid Ühendriikide või täpsemalt väljendatuna angloameerika eliitide geopoliitilistes huvides.
Rahvasuus on antud süsteemi nimetatud mõneti häguselt, ent intuitiivselt õiges suunas kombates ka “globalismiks”, mis lubab kõikides riikides võimule üksnes poliitilised jõud, kes järgivad nn. “euroatlantilist” kurssi ka juhul kui kui see peaks tähendama oma riikide ja rahvaste laostamist või otsesesse sõjaohtu asetamist.
Siit ka põhjus miks kõikide Euroopa riikide rahvaste elanikkonnast julgelt üle 90% ei soovi siseneda sõtta meile lähituleviku paratamatusena serveerituna sõjas Venemaa vastu, ent miks sellele vaatamata praktiliselt kõikide Euroopa riikide “euroatlantilised” valitsused seda mahitavad ning miks mitte ühelgi poliitilisel liikumisel, mis suidsidaalset projekti vastustab ei lubata üheski riigis vahendeid valimata võimule saada.
Mette Frederikseni valitsus Taanis, mis on loovutanud ligi 3% maailma ühe jõukaima riigi SKTst maailma ühe korruptiivseima valitsuse finantseerimiseks Ukrainas ning mis sama-aegselt loovutab kontrolli oma suveräänse territooriumi üle Ühendriikidele kujutab üksnes ühte “euroatlantilise” võrgustiku poolt täielikult kontrollitud riiki. Lõppastmes on kõikide Euroopa riikide – ka kontinendi suurriikide – valitsused valmis tegema Ühendriikidele ükskõik milliseid kontsessioone, olgu selleks Saksamaa mis on valmis laskma hävitada oma tööstuse alustalaks oleva energiataristu, Prantsusmaa mis müüb kogu riigi julgeoleku ülimaks garandiks olevaid tuumatehnoloogiaid Ühendriikide kontsernidele või Ida-Euroopa riigid, mille valitsused näivad olevat võidujooksus kes saab teha enda rahvast “järgmised ukrainlased”.
Mette Frederikseni valitsus Taanis, mis on loovutanud ligi 3% maailma ühe jõukaima riigi SKTst maailma ühe korruptiivseima valitsuse finantseerimiseks Ukrainas ning mis sama-aegselt loovutab kontrolli oma suveräänse territooriumi üle Ühendriikidele kujutab üksnes ühte “euroatlantilise” võrgustiku poolt täielikult kontrollitud riiki
Mis puudutab konkreetsemalt Ühendriikide huvi Gröönimaa vastu, siis see tuleneb maailma suurima saare soodsast geograafilisest positsioonist Pentagoni poolt kavandatava raketikilbi platsdarmina, mille eesmärgiks on nagu programmi eellastegi puhul anda Ühendriikidele esimese tuumalöögi võimekus mis-tahes maailma riigi (ka Vene Föderatsiooni ning Hiina Rahvavabariigi) vastu. Samuti ka arktika territooriumi erakordne haruldaste mineraalide rikkus, mis on oluline strateegiliste topeltkasutuslike tehnoloogiate tootmises, mis on kriitilise tähtsusega ühendriikide sõjatöösuskompleksi vabastamisel peamiselt Hiina päritolu tarnetest. Antud asjaolust tulenevad ka Gröönimaa üle faktilise kontrolli andva leppe klauslid mis puudutavad Ühendriikide vetot Gröönimaa strateegiliste ressursside arendamiseks kolmandate osapoolte poolt.
Ülevaadet metoodikast millega Washington kontrollib enamike maailma riikide valitsusi globaalse ülemvõimu kehtestamisel on võimalik täpsemalt lugeda käesoleva loo lõpus viidatud USA endise aserahandusministri Paul Craig Robertsi artiklist.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
SEOTUD LOOD: