Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
George P. Brooks
Üks nn “liberaalse demokraatia” väidetavaid suurimaid saavutusi on ühiskondliku korra kehtestamine, kus inimesi ei taandata üksnes rassist, soost, klassist, religioonist või esivanematest lähtuvatesse lahtritesse. Ometi tehakse terves läänemaailmas silmakirjalikult justnimelt seda niipea, kui avaneb võimalus ennast priviligeeritud “rõhutud” grupi liikmena identifitseerides nõuda endale rikkusi ja privileege, mida pole enda töö ja ohverdustega välja teenitud.
Igale kultuurile, mis on inimkonna ajaloost võrsunud, on omane selle kultuuri kordumatut moraalitunnetust kandev keel, mis väljendab unikaalselt selle kultuuri poolt väärtuslikuks hinnatud vooruseid ning põlatud pahesid. Ikka ja jälle on kõige erinevamad ühiskonnad alatasa esile tõstnud julgust, eneseohverdust, kohusetunnet, au ja järjekindlust ning imetlenud inimesi, kes on suutnud trotsida painavaid raskusi, andes seeläbi ühiskonnale rohkem kui sealt omale võtsid. Tänapäeva lääne ühiskond seevastu on pööranud pahupidi moraalse ülimuslikkuse ajatud kategooriad, asendades heroilise eneseohverduse ohvrirolli kui ülima sotsiaalse kapitali allikaga.
Ikka ja jälle on kõige erinevamad ühiskonnad alatasa esile tõstnud julgust, eneseohverdust, kohusetunnet, au ja järjekindlust ning imetlenud inimesi, kes on suutnud trotsida painavaid raskusi, andes seeläbi ühiskonnale rohkem kui sealt omale võtsid.
George P. Brooks
Ehk teisisõnu – lääne ühiskond on jõudnud punkti, kus juhul kui teil on võimalik väita, et teile on liiga tehtud, annab see teile automaatselt moraalse autoriteedi, mis on ülimuslik kõigi teiste ühiskonnaliikmete ees.
Avalikes aruteludes, eeskätt aga akadeemilises maailmas, meedias ja poliitikas, pühitsetakse läänemaailmas enam mitte neid, kes on ilmutanud vaprust ja vastupidavust, vaid neid, kes suudavad end kõige veenvamal viisil – olgu siis õigustatult või sootuks väljamõeldult – ohvrirolli etendada.
Avalikes aruteludes, eeskätt aga akadeemilises maailmas, meedias ja poliitikas, pühitsetakse läänemaailmas enam mitte neid, kes on ilmutanud vaprust ja vastupidavust, vaid neid, kes suudavad end kõige veenvamal viisil – olgu siis õigustatult või sootuks väljamõeldult – ohvrirolli etendada.
George P. Brooks
Soovin siinkohal teha üheselt selgeks, et ma ei väida, justkui rõhumist ei eksisteeriks. Inimesed on alati üksteist kuritarvitanud ja ära kasutanud, mistõttu ajalugu on tulvil orjusest, diskrimineerimisest, tagakiusamisest, ekspluateerimisest ja üleüldisest ebaõiglusest. Iga tõsiseltvõetav ühiskond tunnistab seda reaalsust otsekoheselt. Ent oluline on eristada ühiskondliku ebaõigluse tunnistamist ning kogu ühiskondliku korra üles seadmist viisil, mis tõstab ohvrid ebajumala staatusesse. Viimane on nähtus, mida võib nimetada ka universaalseks kibestumiste kultuuriks.
Kibestumiste kultuuri ei tee eriliseks mitte niivõrd selle mure aset leidnud ebaõigluse pärast, vaid selle kalduvus asetada kibestumine kogu identideedi südamesse. Kibestumiste kultuuris lähtub legitiimsus kannatamisest, struktuurseid põhjendusi hinnatakse kõrgemalt kui isiklikku agentsust ning varasematel aegadel asendamatuks peetud üksikisiku vastutusvõime taandub ajaloolise võimu ja rõhumise narratiivide ees.
Kultuuris, mis premeerib teatud käitumisi staatuse, tähelepanu, mõjukuse, institutsionaalse toe või finantskasuga, võtab suur osa ühiskonnast suurima heameelega ning sageli alusetult ja teeseldult sisse ohvri positsiooni, kes nõuab privilegeeritud kohtlemist üha nahaalsemas ulatuses.
George P. Brooks
Siinkohal on paslik küsida: mis põhjusel on meie kultuur sellise suuna võtnud? Osaliselt tuleneb see premeerimise ja privilegeerimise tugevast mõjust inimkäitumisele, olgu siis majanduse, poliitika või kultuuri kontekstis. Kultuuris, mis premeerib teatud käitumisi staatuse, tähelepanu, mõjukuse, institutsionaalse toe või finantskasuga, võtab suur osa ühiskonnast suurima heameelega ning sageli alusetult ja teeseldult sisse ohvri positsiooni, kes nõuab privilegeeritud kohtlemist üha nahaalsemas ulatuses. Sotsiaalmeedia on protsessi plahvatuslikult kiirendanud, sest platvormid, mille toimimine ja kasumlikkus sõltuvad nähtavusest ja kaasamisest, tõstavad isukalt esile viha, konflikti ning intensiivseid emotsioone. Mehaanika on samavõrra lihtne ja loogiline, kui see on ühiskondlikku moraali mürgitav. Ohvrid tõmbavad ahnelt endale tähelepanu, tähelepanu toob omakorda juurde uusi jälgijaid, jälgijad kasvatavad omakorda ennast ohvri staatusesse asetanute mõjukust, millega kaasnevad enamasti raha, prestiiž ja institutsionaalne võim.
Digiajastu on muutnud kibestumise ja üleüldise solvumise kultuuri nähtuseks, mille pealt on võimalik raha teenida nii ennast ohvrina esitlejatel kui ka platvormidel, millel enese ohvrina eksponeerimine aset leiab. Sotsiaalmeediaplatvormil, mis müüb raevu, ei ole vaja lahendada lepituse teel ühtegi ühiskondlikku probleemi – õigupoolest ohustaks probleemide lahendamine seesuguse ettevõtte sissetulekut. Püsiv kriisiolukord hoiab alal jälgijaskonda, annetusi, ülesastumisi meedias ning potentsiaalse valijaskonna poliitilise mobiliseerimise võimalust. Seega ei toitu kibestumiste ja solvumiste kultuuri propageeriv sotsiaalmeedia mitte ühiskondlikust leppimisest, vaid vastuoksa – viha ja vaenu paisutamise pealt.
Digiajastu on muutnud kibestumise ja üleüldise solvumise kultuuri nähtuseks, mille pealt on võimalik raha teenida nii ennast ohvrina esitlejatel kui ka platvormidel, millel enese ohvrina eksponeerimine aset leiab.
George P. Brooks
Mõistagi ei piirdu vastav dünaamika üksnes sotsiaalmeedia suunamudijatega, vaid hõlmab terveid poliitilisi liikumisi, aktivistide organisatsioone ning bürokraatia masinavärke, mille ellujäämine sõltub rõhumise jätkuvast eksisteerimisest – või eksisteerimise muljest – ja sellega seonduva moraalse pakilisuse säilitamisest.
Sellest tulenevalt on kõigil, kelle sotsiaalne staatus sõltub rõhumise ning rõhutuks olemise narratiivist, kiusatus rõhumise definitsiooni pidevalt laiendada, leides üha uusi, tihtilugu võimendatud või sootuks välja mõeldud viise, kuidas arvata ennast ohvri rolli, et sedasi maksimaalset sotsiaalset ning ka materiaalset kapitali sisse kasseerida. Selle tarbeks on vaja esitada tavapäraseid, elu paratamatuks osaks olevaid inimlikke põrkumisi ning huvide konflikte institutsionaliseeritud rõhumise subjektiks olemise prisma läbi. Nii saab lahkarvamusest “verbaalne vägivald”, sõnadest “emotsionaalne trauma”, pelgast ebamugavusest katastroofiline kahju, isiklikust läbikukkumisest kellegi teise süü ning lihtsast inimestevahelisest konfliktist süsteemse ebaõigluse tõend.
Nii saab lahkarvamusest “verbaalne vägivald”, sõnadest “emotsionaalne trauma”, pelgast ebamugavusest katastroofiline kahju, isiklikust läbikukkumisest kellegi teise süü ning lihtsast inimestevahelisest konfliktist süsteemse ebaõigluse tõend.
George P. Brooks
Lõppastmes viib üha suurema ühiskondliku kapitali enesele nõudmine oma ohvristaatusele apelleerides kogu ühiskonna infantiliseerumiseni, kus raske töö ning isiklike ohverdustega loodud rikkused antakse ennast ohvriks etendanud, ent sisuliselt ärahellitatud lapsena käituvatele isikutele, kellel õnnestub ennast rõhutud gruppide liikmetena esitada.
Elus edenemine eeldab inimeselt vastupidavuse kujundamist. Igaüks puutub mingil hetkel kokku pettumuse, äratõukamise, ebaõigluse, reetmise ja kannatustega ning need kogemused moodustavad paraku kriitilise tähtsusega osa inimeseks olemisest. Ühiskond, mis õpetab inimesi elus ette tulevaid raskusi valdavalt rõhumise vaatenurgast tõlgendama, loob ühiskonna, mis moodustub isikutest, kes on piiramatult pretensioonikad ning üha vähem elus hakkama saavad, ühiskonnale kasu toovad ning iseenese tegude eest vastutavad.
Ühiskond, mis õpetab inimesi elus ette tulevaid raskusi valdavalt rõhumise vaatenurgast tõlgendama, loob ühiskonna, mis moodustub isikutest, kes on piiramatult pretensioonikad ning üha vähem elus hakkama saavad, ühiskonnale kasu toovad ning iseenese tegude eest vastutavad.
George P. Brooks
Stoikud teadsid, et inimesel on üksnes piiratud kontroll väliste sündmuste üle, kuid märkimisväärne mõju sellele, kuidas me neile sündmustele reageerime. Meid ümbritsevad tingimused on küll olulised, ent inimene ei ole kunagi pelgalt olude passiivne produkt. Inimeste agentsus, vastutustunne ja iseloom määravad meie elus palju.
Üks nn “liberaalse demokraatia” väidetavaid suurimaid saavutusi on ühiskondliku korra kehtestamine, kus inimesi ei taandata üksnes rassist, soost, klassist, religioonist või esivanematest lähtuvatesse lahtritesse. Ometi tehakse justnimelt seda, kui mängus on võimalus ennast privilegeeritud grupi liikmena identifitseerides nõuda endale rikkusi ja privileege, mida pole enda töö ja ohverdustega välja teenitud.
Nn “identiteedipoliitika” kipubki antud põhimõtet ümber kirjutama, käsitledes üksikisikuid üha sagedamini grupi esindajate, mitte ainulaadsete indiviididena. Sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi vaadeldakse läänemaailmas üha enam läbi kollektiivse identiteedi, ajalooliste kibestumiste ning omavahel konkureerivate ebasoodsas olukorras gruppide filtri. Antud lähenemine soodustab ühiskondliku solidaarsuse asemel konfrontatiivset meie-versus-nemad mentaliteeti, kus kodanikud ei näe üksteist naabrite, kaasmaalaste ega ühise ühiskonna loojatena, vaid jagunevad omavahel kisklevateks kildkondadeks. Kildkondadeks, milledest igaüks püüab võita maksimaalsel määral tunnustust, ressursse, staatust või moraalset legitiimsust, viies kogu ühiskonna kokkuvarisemiseni.
Kõik eelpool lausutu ei tähenda, et ajaloos toime pandud ebaõiglusi tuleks ignoreerida. Vastupidi. Küpsed ühiskonnad mäletavad oma ajalugu väga täpselt, ent seda tehakse eesmärgiga ajaloolist ülekohut vältida, mida on võimalik saavutada, rakendades ajaloolist mälu kainemõistuslikkuse ning mitte primitiivse vimma teenistusse.
Terve ühiskond on võimeline hoidma tasakaalus kaastunde ja vastutustunde, aidates neid, kes seda tõesti vajavad, ning tunnustades samal ajal üksikisiku agentsust, mis on paratamatult üksikisiku vabaduse, vastutuse ning väärikuse aluseks. See märkab ebaõiglust ilma ohvri identiteedist sõltuvusse langemist soodustamata ning tunnistab kannatuste olemasolu, väärtustades samas vastupidavust. Ning kõige olulisemana õpetab see inimestele, et raskused ei pruugi oma ebaõiglusele vaatamata olla kogu teie edasise elu üle valitsevaks mõjuriks.
Terve ühiskond on võimeline hoidma tasakaalus kaastunde ja vastutustunde, aidates neid, kes seda tõesti vajavad, ning tunnustades samal ajal üksikisiku agentsust, mis on paratamatult üksikisiku vabaduse, vastutuse ning väärikuse aluseks.
George P. Brooks
Kibestumise kultuur on samavõrra ahvatlev kui see on mürgine… See meelitab inimesi lubadusega, et nende kannatused on täielikult seletatavad väliste tegurite kaudu ning et kannatanu staatus muudab kannataja automaatselt moraalselt ülimuslikuks.
Ent tõde on see, et ükski tsivilisatsioon ei ole võimeline saavutama mingisugust õitsengut valdavalt ohvrirolli poole püüdlevate kodanike najal. Tsivilisatsioonid on elujõulised ja ülevad üksnes juhul, kui selle liikmeid kasvatatakse kannatusi taluvas ent samas lootusrikkas vaimus. Vaba ühiskond seevastu on ühiskonnaks, mis ei eita ega pisenda kannatusi, vaid kasvatab kodanikke, kes on võimelised ja tahtelised neid isiklike ohvrite hinnaga ületama.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Kõige vaprama kangelase ideaali poole pürgimise asendamine kõige haletsusväärsema ohvri etendamise kui eelistatud strateegiaga ressursside ning staatuse omandamiseks võtab ilmekalt kokku läänemaailma maskuliinsuse kadumise ning asendumise ühtaegu nii feminiseerumise kui infantiilsuse kultusega.
Kõige vaprama kangelase ideaali poole pürgimise asendamine kõige haletsusväärsema ohvri etendamise kui eelistatud strateegiaga ressursside ning staatuse omandamiseks võtab ilmekalt kokku läänemaailma maskuliinsuse kadumise ning asendumise ühtaegu nii feminiseerumise kui infantiilsuse kultusega.
Adrian Bachmann
Kuigi evolutsioonipsühholoogia ning religioosse algupäraga arhetüüpidele tuginev mütoloogia on eetilisel tasandil reeglina teineteist välistavad viisid maailma mõista, on antud nähtuse puhul tegemist olukorraga, kus mõlemad maailma mõtestamise viisid on suuresti kooskõlalised.
Nii evolutsioonipsühholoogilisest kui mütoloogilisest-arhetüüpsest vaatenurgast on maskuliinsele algele omane omandada, valitseda ja saavutada läbi ohverduste ja riskide, olgu siis töö või konfrontatsiooni kaudu. Maskuliinsele algele on seega omane käsitleda rikkust, staatust ja renomeed õiglasena juhul, kui see on välja teenitud isikliku pingutuse ja riskide kaudu. Feminiinse tunnetuse kohaselt seevastu annab nõrgemale tugevamate poolt loodust osa saamise õiguse pelgalt nõrgema staatus kui selline.
Maskuliinsele algele on seega omane käsitleda rikkust, staatust ja renomeed õiglasena juhul, kui see on välja teenitud isikliku pingutuse ja riskide kaudu. Feminiinse tunnetuse kohaselt seevastu annab nõrgemale tugevamate poolt loodust osa saamise õiguse pelgalt nõrgema staatus kui selline.
Adrian Bachmann
Kui mehelikule vaimule on omane öelda “ma väärin seda, sest ma olen tugev”, siis naiselikule vaimule on omane lausuda “ma väärin seda, sest ma olen nõrk”. Siinkohal aetakse mõistagi segi väärimine ja vajamine, mis on mehelikus käsitluses selgesti eristatavad, naiseliku tunnetuse kohaselt aga (enamasti iseendale märkamatult) sünonüümsed mõisted.
Fakt, et läänemaailma moraalne tunnetus lähtub tänaseks ülekaalukalt feminiinsest algest – seda nii naiste kui feminiseerunud meeste poolt jõustatuna – tuleneb asjaolust, et kui hüvede teenimatut omandamist läbi tugevuse hinnatakse koheselt ebaõiglaseks ja lubamatuks, siis hüvede teenimatut omandamist oma nõrkusele apelleerides – olgu siis reaalsele või teeseldud laadi – peetakse üha õigustatumaks nähtuseks.
Lõppastmes saab ühiskond, mille valitsevaks eetoseks on mitte isiklike riskide, pingutuste ja ohvrite kaudu rikkuse loomine, vaid teiste poolt loodud rikkuste omandamine, lõppeda üksnes kogu ühiskonna vaesumisega. Maskuliinses võtmes tähendab seesugune rikkuse teenimatu omandamine vahetut vägivalda, feminiinses võtmes aga peamiselt ohvri rolli etendamisele üles ehitatud manipulatsiooni, mis ultimatiivselt tugineb maskuliinse vägivalla poolt ebaõiglaselt rekvireeritu omandamisele enda tarbeks.
Rikkuste loomise asemel teiste poolt loodud rikkuste ümber jagamine gruppidele, kes konkureerivad üksteisega eeskätt ohvristaatuse alusel, on omane riikidele, milles üha suurem osa töö tegijate poolt loodust võetakse riigi poolt maksude ja koormistega ära ning jagatakse ringi ühiskonna liikmete vahel, kes jagatavat tööga välja ei ole teeninud.
Rikkuste loomise asemel teiste poolt loodud rikkuste ümber jagamine gruppidele, kes konkureerivad üksteisega eeskätt ohvristaatuse alusel, on omane riikidele, milles üha suurem osa töö tegijate poolt loodust võetakse riigi poolt maksude ja koormistega ära ning jagatakse ringi ühiskonna liikmete vahel, kes jagatavat tööga välja ei ole teeninud.
Adrian Bachmann
Sedasi võib riikide üldist maksumäära riigi kogutoodangusse võtta vastavate riikide ühiskondade feminiseerumise võrdlemisi täpse korrelaadina. Antud asjaolu teadvustades muutub koheselt mõistetavaks, kuidas kõigest sajandi eest vaid kümnendiku töötegijatelt endale võtnud riigimasin nõudleb enamikes lääneriikides tänaseks üle poole töötegijate teenistusest, mis jagatakse ümber nendele, keda rikkust loovatest töötegijatest ehk tugevatest väärilisemaks ehk nõrgemaks arvatakse.
Lõppastmes on ühiskond, kus olematut pingutust nõudev ohvri staatus on tasuvam kui arvestatavaid kannatusi, loobumisi ja tahtepingutust nõudev töö, jõudnud juba moraalse pankrotini, mis on kõikjal ja alati materiaalse pankroti eelkäijaks.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.