Felix Abt
Lääne meedias loodud kuvand Iraanist kujutab endast väljamõeldist, mille eesmärgiks on õigustada kallaletungi riigile, mille kodanike poliitiline kaasatus ja isikuvabadused on tegelikkuses oluliselt suuremad kui Pärsia lahe diktatuurides, mille repressiivseid režiime ei kritiseerita.
Iraani tuumapoliitika
Alustagem Iraani sõja keskmes olnud tuumarelvaga seonduvatest küsimustest… Kui me räägime Iraani “ajatollade režiimist” ja tuumarelvadest siis on oluline mõista, et Iraan on oma tuumapoliitika väljakujundamisel lähtunud tänini eeskätt šiiitliku islami religioossetest põhimõtetest. Sealjuures väärib meenutamist, et Iraani kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei väljastas 2003. aastal fatva, mis keelab kõigi massihävitusrelvade (sealhulgas tuumarelvade) tootmise, varumise ja kasutamise. Sellest ajast saati on antud nõuet pidevalt korratud ning kinnitatud.
Seega võib öelda, et iroonilisel kombel olid Ameerika Ühendriigid ja Iisrael ise nendeks, kes 2026. aasta veebruaris sooritatud atentaadiga mõrvasid Iraani tuumarelvadest hoidumise peamise toetaja ja tagaja. Seevastu võib uus ajatolla USA ja Iisraeli poolse agressiooni kontekstis võtta riigi säilimise ja turvalisuse nimel eeskuju Põhja-Korea tõestatult toimivast tuumaheidutuse mudelist.
Iroonilisel kombel olid Ameerika Ühendriigid ja Iisrael ise nendeks, kes 2026. aasta veebruaris sooritatud atentaadiga mõrvasid Iraani tuumarelvadest hoidumise peamise toetaja ja tagaja.
Felix Abt
Ajatolla seisukohad Iisraeli ja Iraani juudikogukonna suhtes
Läänes on Ali Khameneid iseloomustatud korduvalt kui antisemiiti, kuna ta seisis vastu Iisraeli apartheidirežiimile ning pooldas selle asemel ühtset demokraatlikku riiki, kus juutidel, moslemitel, kristlastel ja kõigil teistel rahvusgruppidel on võrdsed õigused. Praktikas on Iraan eraldanud oma väikesele juudikogukonnale püsiva koha parlamendis ning juutidel on vabadus oma usulisi ja kultuurilisi tõekspidamisi Iraanis ilma piiranguteta praktiseerida. Möödunud aastal külastas Ameerika juudi päritolu uuriv ajakirjanik Max Blumenthal Iraani suurlinna Isfahani ning dokumenteeris sealse õitsva juudikogukonna elu, külastades iidseid vaatamisväärsusi, suheldes kohalike juutidega, kes praktiseerivad oma usku avalikult Iraani ühiskonna orgaanilise osana.
Praktikas on Iraan eraldanud oma väikesele juudikogukonnale püsiva koha parlamendis ning juutidel on vabadus oma usulisi ja kultuurilisi tõekspidamisi Iraanis ilma piiranguteta praktiseerida.
Felix Abt
Iraani võimustruktuur
Üks fakt, mida Läänes harva tunnistada söandatakse, on tõsiasi, et ligikaudu 90% Iraani poliitilistest otsustest langetab presidendi alluvuses töötav rahva poolt valitud valitsus ning riigi kõrgeim juht ajatolla täidab peamiselt religioosset rolli, sarnanedes pigem paavsti kui täitevvõimu teostava riigivalitsejaga. Mõistagi esineb ka iraanlaste seas vastuseisu islamivabariigile, kuid samamoodi nagu katoliku kirik ei sunni katoliiklasi missale minema, ei sunnita ka moslemitest iraanlasi tegelikkuses sunniviisiliselt mošeedes palvetama.
Kes oli Läänes põlatud ajatolla Ali Khamenei tegelikult?
Ajatolla Ali Khameneid tundnud inimesed kirjeldasid Iisraeli ja Ameerika poolt mõrvatud riigipead kui kõrgelt haritud ja kultuurset meest. Khamanei valdas vabalt mitut keelt, sealhulgas pärsia, araabia ja inglise keelt ning tundis end kodus kirjanduse alal, hinnates eriti inglise kirjandust, nimetades ühe oma lemmikuna prantsuse kirjandusklassikasse kuuluvat Victor Hugo teost „Hüljatud”. Trükimeedia tippaegadel luges Khamanei ka regulaarselt tuntud Ameerika ajakirju nagu Newsweek ja Time.
Ligikaudu 90% Iraani poliitilistest otsustest langetab presidendi alluvuses töötav rahva poolt valitud valitsus ning riigi kõrgeim juht ajatolla täidab peamiselt religioosset rolli, sarnanedes pigem paavsti kui täitevvõimu teostava riigivalitsejaga.
Felix Abt
Noorena astus Khamenei vabatahtlikuna Iraani armeesse, et kaitsta oma riiki 1980. aastatel Lääne mahitusel läbi viidud Iraagi agressioonisõja vastu. 27. juunil 1981. aastal, vahetult pärast Khamenei rindelt naasmist, plahvatas Teherani Abuzari mošees tema jutluse ajal kassettmagnetofoni sisse peidetud pomm, tekitades Iraani tulevasele riigijuhile raskeid vigastusi, mille tagajärjel jäi Khamanei parem käsi püsivalt halvatuks ning tema häälepaelad ja kopsud said kahjustada. Iraan süüdistas rünnakus Iraani Rahva Mojahedin Organisatsiooni (Mojahedin-e Khalq, MEK) ehk rühmitust, mis figureeris pikka aega Ameerika Ühendriikide peetavas terroristlike organisatsioonide nimekirjas, ent mida Iisrael ja USA juba aastaid toetavad, kasutades organisatsiooni oma eesmärkide saavutamisel. Relvastatud Mojahedini rühmitus osales muu hulgas ka 2025. aasta jaanuari alguses toimunud vägivaldsetes rahutustes, mida Lääne meedias jätkuvalt „rahvaülestõusuks” nimetatakse.
Khamenei mängis otsustavat rolli ka Iraani sõjalise doktriini kujundamisel. Khamanei mõistis, et (USA ja Iisraeli) ülekaalukate konventsionaalsete relvajõududega varustatud sõjavägede vastu pariteetsuse mudeli alusel võitlemisel puudub Iraani oluliselt väiksemaid ressursse silmas pidades perspektiiv. Selle asemel toetas Khamanei järjekindlalt assümeetriliste võimekuste – peamiselt raketi ja droonivõimekuste – välja arendamist, selmet panustada kallite platvormide nagu hävituslennukite tootmisesse.
Khamanei mõistis, et (USA ja Iisraeli) ülekaalukate konventsionaalsete relvajõududega varustatud sõjavägede vastu pariteetsuse mudeli alusel võitlemisel puudub Iraani oluliselt väiksemaid ressursse silmas pidades perspektiiv. Selle asemel toetas Khamanei järjekindlalt assümeetriliste võimekuste – peamiselt raketi ja droonivõimekuste – välja arendamist, selmet panustada kallite platvormide nagu hävituslennukite tootmisesse.
Felix Abt
Khamanei juhtimisel rajati üle Iraani ka ulatuslik maa aluste baaside kompleks. Antud strateegia järgimisega vastas Iraan USA poolt pärast 2003. aasta Iraagi sissetungi esitatud ähvardustele ning Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu aastakümneid kestnud nõudmistele võtta meetmeid Iraani vastu.
Vaatamata oma kõrgele positsioonile ja selgele ohule oma elule jäi Khamenei tagasihoidlikuks ja põhimõttekindlaks juhiks. Ta keeldus kindlalt oma askeetlikust kodust lahkumast, kuigi teadis, et on USA ja Iisraeli rünnakute peamiseks sihtmärgiks. Selgitades oma otsust jätkata elamist tagasihoidlikus varjestamata kodus lausus Khamanei, et seni, kuni tavalistel iraanlastel ei ole võimalik pommirahe alla jäänud pealinnast evakueeruda, ei jäta ka tema oma rahvast maha. Otsustav valik viis otseselt Khamanei ja tema perekonna mõrvamiseni Iisraeli raketirünnakus 2026. aasta veebruari lõpus.
Selgitades oma otsust jätkata elamist tagasihoidlikus varjestamata kodus lausus Khamanei, et seni, kuni tavalistel iraanlastel ei ole võimalik pommirahe alla jäänud pealinnast evakueeruda, ei jäta ka tema oma rahvast maha.
Felix Abt
Lisaks Iraani kõrgeimale juhile Ali Khameneile tappis Iisrael ka ajatolla 14-kuuse lapselapse Zahra koos mõlema vanema ning teiste pereliikmetega. See ei ole ka üllatav, kuna sionistlikul režiimil on laste tööstuslikul skaalal tapmine pikemat aega harjumuseks kujunenud, alates Gazast kuni Liibanoni ja Iraanini. Sealjuures on tähelepanuväärne, et ajatolla ja tema perekonna mõrv leidis aset ajal, mil Ameerika Ühendriigid teesklesid, nagu oleks neil Iraaniga käimas heausksed läbirääkimised, olles juba määranud uue kohtumise kuupäeva järgmiseks nädalaks.
Religioosne fanaatilisus Iraanis võrrelduna Ameerika Ühendriikidega
Iraani valitsust süüdistatakse pidevalt selles, et riiki juhivad „usufanaatikud”, kes on vaja hävitada. Kuid 2026. aasta märtsis Valges Majas toimunud palveistungist tehtud foto, millel näeme mõjukaid Ameerika pastoreid president Trumpile käsi peale panemas ning USA ja Iisraeli Iraani-vastase sõja eskaleerumise taustal innukalt jumalikku juhatust palumas, paljastab üllatavalt sarnase, kui mitte isegi intensiivsema usulise fanatismi Ameerika Ühendriikide administratsiooni südames. Ning vastandamine Iraaniga viitab sellises kontekstis asjaolule, et süüdistused ei tähista mitte objektiivsete erinevuste väljatoomist religiooni poolt poliitikale avaldatava mõju osas, vaid pigem pikaajalistes eelarvamustes juurdunud projektsiooni.
Religioon kui sõjarelv
Ajaloost teame, et Euroopa kolmekümneaastane sõda lõppes 1648. aastal Vestfaali rahuga, mis keelas religiooni kasutamise riikidevahelise sõja õigustusena. Samas on tänaseks selge, et Ameerika Ühendriikide sõjaministeerium kasutab sõja õhutamiseks ilmsesti pseudoreligioosseid õigustusi, väites sõduritele ja tsiviilisikutele, et sõda Iraaniga kiirendab viimsepäeva saabumist ja Jeesuse naasmist, mistõttu aitavad ameerika sõjaväelased “kiirendada” Jumala plaani täitumist. Kohati on ka väidetud, et president Trump on „Jeesuse poolt võitud” isik, kelle ülesanne on käivitada lõpuaja sündmused. Nõnda muudab Pentagon usu relvaks, mis pühitseb tuhandete – ning potentsiaalselt miljonite – süütute inimeste tapmist. Selline loogika tähistab uue ristisõdade ajastu algust Lähis-Idas.
Ameerika Ühendriikide sõjaministeerium kasutab sõja õhutamiseks ilmsesti pseudoreligioosseid õigustusi, väites sõduritele ja tsiviilisikutele, et sõda Iraaniga kiirendab viimsepäeva saabumist ja Jeesuse naasmist, mistõttu aitavad ameerika sõjaväelased “kiirendada” Jumala plaani täitumist.
Felix Abt
Iraani naiste tõeline olukord
Tõsiasi, mida Lääne meedias süstemaatiliselt moonutatakse ja millest räägitakse teadlikult liiga vähe on asjaolu, et naiste staatus on Iraanis pärast 1979. aasta revolutsiooni märkimisväärselt muutunud.
Kui ma vahetult pärast revolutsiooni 40 aastat tagasi, esimest korda äriasjus Iraani külastasin, kandsid naised eranditult hijabi ja pikki mantleid. Isegi toona leidsid paljud nooremad naised mõningaid võimalusi oma isikupärase stiili väljendamiseks, näiteks kombineerides kohustuslikku rõivastust teksapükstega. Tänapäeval liiguvad paljud naised, eriti noorem põlvkond, suurlinnades vabalt avalikus ruumis – kõnniteedel, kohvikutes, parkides ja igapäevaelu toimetustes – ilma hijabita. Riietumisviis, mida kunagi käsitleti julge vastuhakuna, on järk-järgult normaliseerunud ja muutunud tavapäraseks, peegeldades sotsiaalsetes normides aastakümnete jooksul aset leidnud orgaanilist arengut.
Tegelikkus on selline, et alla 24-aastaste naiste seas on kirjaoskuse tase Iraanis pärast islamirevolutsiooni praktiliselt kahekordistunud, tõustes tänaseks 99%ni ning ülikoolidesse sisseastujatest moodustavad nüüdseks enamuse naised. Näiteks 2025. aastal oli Iraanis üleriigilise konkursiga ning väga tiheda konkurentsiga sisseastumiseksamitel nimega “Konkur” 63% sisseastujatest naised.
Tegelikkus on selline, et alla 24-aastaste naiste seas on kirjaoskuse tase Iraanis pärast islamirevolutsiooni praktiliselt kahekordistunud, tõustes tänaseks 99%ni ning ülikoolidesse sisseastujatest moodustavad nüüdseks enamuse naised.
Felix Abt
Sotsiaalmeedias levitatakse aga tänini kulutulena – sageli Lääne või Iisraeli propaganda poolt võimendatuna – pilte Iraani naistest, kes põletavad hijabe, samas kui selline kuvand ei peegelda reaalsuses ligilähedaseltki tavaliste iraanlaste elu. Linnades kehtivate sotsiaalsete normide muutumine on selgesti nähtav kõikidele, kes Iraani külastavad. Ööelu on tänaseks Iraanis õitsval järjel ning naised kannavad kohvikutes, pidudel ja üritustel sageli figuuri rõhutavaid riideid. Usuvähemused, eriti Iraani kristlikud kogukonnad, sh armeenlased, valmistavad ja tarbivad alkoholi kas eravaldustes või näiteks Teherani kuulsas Armeenia Klubis, mis on tuntud oma koduveini ja -viina poolest.
Naised on (erinevalt näiteks Saudi-Araabiast) aastakümneid autot juhtinud ning hiljutised reformid on laiendanud nende vabadusi veelgi. Kõige hiljutisema arenguna saavad naised alates 2026. aasta algusest ametlikult omandada mootorratta juhiloa ning möödas on ajad, mil iraanlannadel oli keelatud meestega koos spordivõistlusi vaadata.
Sõnavabadus ja elanike poliitiline osalus Iraanis võrrelduna Pärsia lahe monarhiatega
Euroopa ajakirjanduses kostub üksnes harva, kui üldse, Iraanis kohapeal elavate inimeste hääli. Saksamaa meediaväljaannetes puuduvad need peaaegu täielikult. 2026. aasta märtsis rääkis USA telesaates „The Jimmy Dore Show” Teherani ülikoolis üle 22 aasta õpetanud inglise kirjanduse osakonna (mille dekaan on muide naine) professor Seyed Mohammad Marandi avameelselt sõnavabaduse, eneseväljenduse ja poliitilise osaluse olukorrast Iraanis. Muu hulgas lõi ta terava kontrasti Pärsia lahe monarhiatega, mida ta nimetas perekondlikeks diktatuurideks või absoluutseteks monarhiateks.
Euroopa ajakirjanduses kostub üksnes harva, kui üldse, Iraanis kohapeal elavate inimeste hääli.
Felix Abt
Vastupidiselt Lääne meedias esitatud narratiividele Iraanist kui repressiivsest „politseiriigist” rõhutas Marandi, et tavalised iraanlased naudivad märkimisväärset vabadust kritiseerida avalikult valitsust, ilma et see tooks kaasa tõsiseid tagajärgi igapäevastes oludes. Inimesed kurdavad, lennutavad juhtkonna suunal vandesõnu ja väljendavad rahulolematust vabalt taksodes, bussides või metroos – ning seda peetakse tavapäraseks avaliku diskursuse osaks.
Näiteks meenutas professor Marandi, kuidas üks üliõpilane kuulutas kord tema loengus Teherani ülikoolis, et Iraan on „maailma halvim režiim”, mis olevat hullem kui Põhja-Korea ja täielik politseiriik. Mõni nädal hiljem vastas Marandi leebe huumoriga, küsides tudengilt: „Te olete ikka veel siin?“ Seejärel õrritas ta üliõpilast veidi, vihjates, et „ilmselt arreteeriti siis keegi teine…“. Marandi jätkas kerge naljatlemisega kogu semestri vältel, iga kord kui valitsusevastane noormees sõna võttis – kuid sõnavõtule ei järgnenud kunagi vahistamist, ametlikku noomitust ega muud karistust. Iroonilise naeratusega esitatud lugu rõhutab lihtsat tõsiasja: terav ja provokatiivne valitsusevastane kriitika akadeemilises keskkonnas on Iraanis lubatud.
Kui Iraanis on valitsusesuunalise kriitika viljelemine muutunud aasta-aastalt iraanlaste seas üha turvalisemalt praktiseeritavaks, on “vaba Euroopa” trajektoor olnud vastassuunaline. Tänaseks elavad eurooplased tegelikkuses režiimis, kus kodanike kriitika valitseva süsteemi vastu toob kaasa tühistamise, kontode külmutamised, ametkondliku tagakiusamise ning kohtumenetlused.
Felix Abt
Propaganda kõverpeeglist mööda vaadates ning reaalsusega silmitsi seistes oleme sunnitud tunnistama, et kui Iraanis on valitsusesuunalise kriitika viljelemine muutunud aasta-aastalt iraanlaste seas üha turvalisemalt praktiseeritavaks, on “vaba Euroopa” trajektoor olnud vastassuunaline. Tänaseks elavad eurooplased tegelikkuses režiimis, kus kodanike kriitika valitseva süsteemi vastu toob kaasa tühistamise, kontode külmutamised, ametkondliku tagakiusamise ning kohtumenetlused. Pidada antud positsioonilt moraliseerivaid loenguid vabadusest on miskit mida Euroopa ei saa endale silmakirjatsemata lubada.
Professor Marandi sõnul peegeldab Iraani valimiste süsteem valitsejate märgatavalt suuremat vastutust kodanikkonna ees kui selle Pärsia lahe naabritel. Erinevalt Pärsia lahe diktatuursetest monarhiatest on Iraani elanikkond riigi valitsemisse kaasatud läbi valimiste, mis olgugi et ebatäiuslikud (kuna kõik kandidaadid peavad omama valitseva nõukogu heakskiitu) siiski toimuvad, võimaldades kodanikel valida nii presidenti, parlamenti, ekspertide nõukogu kui kohalikke omavalitsusi.
Erinevalt Pärsia lahe diktatuursetest monarhiatest on Iraani elanikkond riigi valitsemisse kaasatud läbi valimiste, mis olgugi et ebatäiuslikud (kuna kõik kandidaadid peavad omama valitseva nõukogu heakskiitu) siiski toimuvad, võimaldades kodanikel valida nii presidenti, parlamenti, ekspertide nõukogu kui kohalikke omavalitsusi.
Felix Abt
Seevastu Pärsia lahe riike (Saudi Araabiat, Araabia Ühendemiraate, Katarit, Bahreini, Omaani ja Kuveiti) kirjeldas Marandi repressiivsete politseiriikidena, kus ei sallita mingit teisitimõtlemist ja kus enamikul juhtudel puuduvad riiklikud valimised sootuks. Nendes riikides kehtivad absoluutsed perekondlikud diktatuurid – milledest markantseim on Saudi Araabia, kus kehtib Saudide perekonna ainuvõim – ning kus valitavad seadusandlikud organid on kas sümboolsed või mitte eksisteerivad. Saudi Araabias puuduvadki sellised organid täielikult samas kui Katar loobus 2024. aastal osalistest valimistest, asendades need täismahus ametisse nimetatud nõukoguga. Teistes Pärsia lahe riikides leidub üksnes piiratud võimuga nõuandvaid organeid, mis ei kujuta endast piiravat vastujõudu valitsevale klannile.
Vastupidiselt Iraanile surutakse mistahes kriitika valitsuse aadressil Pärsia lahe monarhiates brutaalselt maha, kusjuures seadustes on ette nähtud karistused isegi väga leebete võimukriitiliste avalduste eest. Näiteks Araabia Ühendemiraatides ootavad 10 aastat vangistust ja suured trahvid igaüht, kes julgeb öelda toetava sõna mõne organisatsiooni või idee suhtes, mida riik peab ohtlikuks oma julgeolekule või mainele või ühiskondlikule harmooniale. Samuti on Pärsia lahe riikides levinud intensiivne elanike jälgimine (nt sotsiaalmeedias ning telefone häkkides) ja erinevalt Iraanist ei väljenda inimesed neis kunagi avalikult eriarvamust, isegi mitte vargsi. Poliitiliste otsuste seisukohalt ei oma avalik arvamus seega mingit tähtsust. Küsitlused (ka Ameerika organisatsioonide läbi viidud) näitavad kogu araabiamaailmas laialt levinud Iisraeli-vastast meelsust, kuid repressioonidega surutakse kõikvõimalikud meelsuse avalikud väljendused maha.
Vastupidiselt Iraanile surutakse mistahes kriitika valitsuse aadressil Pärsia lahe monarhiates brutaalselt maha, kusjuures seadustes on ette nähtud karistused isegi väga leebete võimukriitiliste avalduste eest. Näiteks Araabia Ühendemiraatides ootavad 10 aastat vangistust ja suured trahvid igaüht, kes julgeb öelda toetava sõna mõne organisatsiooni või idee suhtes, mida riik peab ohtlikuks oma julgeolekule või mainele või ühiskondlikule harmooniale.
Felix Abt
Lääne silmakirjalikkus ja propagandamasin
Professor Seyed Mohammad Marandit pole kunagi kutsutud Saksamaa peavoolumeediasse rääkima iraanlaste elust. See on ka arusaadav olukorras, kus Saksamaa kantsler on avaldanud pidevalt hukkamõistu Iraani kui “brutaalse diktatuuri” suhtes, edendades samal ajal sooje suhteid nii Saudi Araabia ainuvalitseja kui ka Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga, kelle Rahvusvaheline Kriminaalkohus on kuulutanud sõjakuritegude eest tagaotsitavaks. Lääne meediakanalid kujutavad aga Iraani jätkuvalt karikatuurse „kurjuse režiimina”, ignoreerides samas Pärsia lahe monarhiate poolt rakendatavaid võrreldamatult brutaalsemaid ja meelevaldsemaid meetodeid oma elanikkonna elementaarsete sõna- ja poliitiliste õiguste mahasurumisel.
Lääne silmatorkav topeltstandard ei tulene mingist objektiivsest erinevate riikide nn “vabaduse määra” hindamisest, vaid küünilisest geopoliitilisest kalkulatsioonist. Reaalsus on aga samavõrra ilmne kui see on Lääne meedias maha vaikitud – kui Iraan lubab avalikus ruumis märkimisväärselt vabamat kodanike poolset kriitikat ja korraldab regulaarselt valimisi, siis Pärsia lahe perekondlikud diktatuurid kehtestavad kõikehõlmava hirmu, intensiivse järelevalve ja valimisvõimaluste täieliku puudumise kaudu totaalset vaikimise õhkkonda.
Saksamaa kantsler on avaldanud pidevalt hukkamõistu Iraani kui “brutaalse diktatuuri” suhtes, edendades samal ajal sooje suhteid nii Saudi Araabia ainuvalitseja kui ka Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga, kelle Rahvusvaheline Kriminaalkohus on kuulutanud sõjakuritegude eest tagaotsitavaks. Lääne meediakanalid kujutavad aga Iraani jätkuvalt karikatuurse „kurjuse režiimina”, ignoreerides samas Pärsia lahe monarhiate poolt rakendatavaid võrreldamatult brutaalsemaid ja meelevaldsemaid meetodeid oma elanikkonna elementaarsete sõna- ja poliitiliste õiguste mahasurumisel.
Felix Abt
Marandi sõnul – ja antud seisukohta jagavad miljonid iraanlased – toimivad moonutatud Lääne narratiivid propagandana, mille eesmärgiks ei ole peegeldada võimalikult objektiivselt reaalsust, vaid toimida Iraani vastase agressiooni jaoks vajamineva masside konsensuse tootmise masinavärgina.
Iraani edusammude eitamine ja riigi sihipärane demoniseerimine
Oleks ekslik pisendada Iraani ees seisvaid tõelisi väljakutseid vaba ühiskonna rajamisel. Ent samaväärselt kohatu on ignoreerida riigi poolt tehtud reaalseid edusamme isikuvabaduste arendamisel ja ühiskondlike normide juurutamisel.
Lõppastmes teenib Iraani riigi ja rahva süstemaatiline demoniseerimine nii Iisraeli kui Lääneriikide poolt üksnes ainumat eesmärki, milleks on manipuleerida lääne masside psüühika Iraani vastaste provotseerimata rünnakute osas vastuvõtlikuks, viisil kus ränki rahvusvahelise õiguse rikkumisi vaadeldakse nii legitiimsete kui vajalikena.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Lääneriikide topeltstandardid Iraani osalise või piiratud demokraatia demoniseerimisel võrrelduna Lähis-Ida despootlike monarhiate poputamisega on ootuspärased, arvestades, et viimaste näol on tegemist klassikaliste klientrežiimidega, mille finantsiline ning infrastruktuurne kapital on täielikult lääneriikide kontrolli all.
Erinevalt korduvatest luhtunud katsetest Iraani valitsust väljastpoolt mahitatud mässude abil kukutada on kõiki Pärsia lahe riike võimalik USA, Briti ning Iisraeli eriteenistuste poolt destabiliseerida, kuna antud riikide nii sisemine kui väline julgeolek eksisteerib üksnes lääneriikide relvade, väljaõppe, luureinfo ja diplomaatilis-poliitilise katte toel. Sõjaliselt oleksid Pärsia lahe riigid lääne-poolse rünnaku korral aga täiesti kaitsetud, kuna kogu riikide relvastus on läänest tarnitud ning seetõttu lääneriikide poolt vajaduse korral lahinguta võitlusvõimetuks muudetav.
Erinevalt korduvatest luhtunud katsetest Iraani valitsust väljastpoolt mahitatud mässude abil kukutada on kõiki Pärsia lahe riike võimalik USA, Briti ning Iisraeli eriteenistuste poolt destabiliseerida, kuna antud riikide nii sisemine kui väline julgeolek eksisteerib üksnes lääneriikide relvade, väljaõppe, luureinfo ja diplomaatilis-poliitilise katte toel.
Adrian Bachmann
Kummatigi püsib Lähis-Ida riikide režiimide legitiimsus oma elanikkonna silmis Gaza sõja- ning inimsusvastaste kuritegude valguses üha hapramal vundamendil ning Iraani staatus islamimaailma suveräänsuse eest seisjana on jõudnud seninägematule tasemele ka sunniitlikes riikides.
Iraanist, Iraani-vastasest sõjast ning massimeediast kui infosõja instrumendist üldisemalt võib lugeda lähemalt käesoleva loo lõpus viidatud lugudes.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
Esifoto: Milosz Maslanka/Shutterstock.com
SEOTUD LOOD:
