Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Oleme sisenenud ülemaailmse majanduskriisi algusesse, kus nii hinnad kui tööpuudus jätkavad pidevalt kasvamist põhjustel, mida peavoolu majandusanalüütikud ei suuda mõista või ei julge avalikult tunnistada. Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis võtab süveneva globaalse majanduskriisi aluspõhjused väga lühidalt kokku, selgitades lihtsas keeles, kuidas maailmamajandus on toimunud II maailmasõja järgselt Ühendriikide ülemvõimu finantseerimise mehhanismina, mis ei võimalda riikidel saavutada nende potentsiaalile vastavat materiaalset heaolu.
Enne 1970. aastaid olid majandusteadlased arvamusel, et eksisteerib kaks “koletist” – inflatsioon ning tööpuudus – millega me peame alatasa silmitsi seisma ning mis meie majanduslikku heaolu alatasa ähvardavad. Vaatamata lakkamatule võitlusele leidsid ökonomistid lohutust veendumusest, et need kaks monstrumit kardavad teineteist samuti ning seetõttu ei ole meil kunagi tarvidust nendega üheaegselt rinda pista. Õpikutarkus ütles, et hinnad võivad tõusta lakke majanduse ülekuumenemise tõttu maksimaalse tööhõive tingimustes või siis oleme me sunnitud taluma hoopiski tööpuudust ja majandussurutist, ent vähemasti hoiab kehv tööhõive ka hinnataseme madalal. Ning siis saabusid 70ndad, mil majandus ägas paralleelselt nii madala tööhõive kui ka kiiresti kasvavate hindade küüsis.
Meil on oluline mõista, et majanduslik surutis, mis on nüüdseks ülemaailmselt kätte jõudnud, kujutab endast taas täiuslikku tormi, kus hindade kasv ja tööhõive langus juhatavad sisse epohhi, mis sarnaneb 1970ndate aastatega. Põhjus, miks nii hindade kiire kasv kui tööhõive langus toona samaaegselt ilmnesid, seisnes asjaolus, et globaalne majandussüsteem oli sisenenud ka siis uude epohhi.
Meil on oluline mõista, et majanduslik surutis, mis on nüüdseks ülemaailmselt kätte jõudnud, kujutab endast taas täiuslikku tormi, kus hindade kasv ja tööhõive langus juhatavad sisse epohhi, mis sarnaneb 1970ndate aastatega.
Yanis Varoufakis
Esimesed kaks aastakümmet pärast Teist maailmasõda olid perioodiks, mil Ameerika Ühendriigid domineerisid maailmamajandust tohutu kaubanduskonto ülejäägiga, kuna maailmasõja järgselt oli ainsaks tugeva ekspordibilanssiga riigiks peale Ühendriikide pisike Šveits, mis suures pildis ei muutnud USA staatust maailmamajanduse monopoolse ekspordi mootorina.
II maailmasõja ajal ning sellele järgnenud kümnenditel oli USA juhtkonna kinnisideeks, kuidas säilitada Ühendriikide dominantne positsioon maailma ekspordi keskusena. Selle positsiooni säilitamiseks loodi nn “Bretton Woodsi” süsteem, mis kehtis kuni 1971. aastani ning mis seisnes sisuliselt kogu maailma – eeskätt aga Euroopa ja Jaapani – “dollariseerimises”.
II maailmasõja ajal ning sellele järgnenud kümnenditel oli USA juhtkonna kinnisideeks, kuidas säilitada Ühendriikide dominantne positsioon maailma ekspordi keskusena. Selle positsiooni säilitamiseks loodi nn “Bretton Woodsi” süsteem, mis kehtis kuni 1971. aastani ning mis seisnes sisuliselt kogu maailma – eeskätt aga Euroopa ja Jaapani – “dollariseerimises”.
Yanis Varoufakis
Meenutagem, et nii Euroopa kui Jaapan olid pärast sõda varemetes. Neil polnud ei toimivat rahasüsteemi ega ostujõudu omavat valuutat mille eest Ameerika kaupu soetada. Washingtoni lahenduseks oli pakkuda dollaris nomineeritud võlgu, mille abil eurooplased ja jaapanlased said asuda ameerika kapitali ja tarbekaupu tarbima. Ja seni, kuni USA-l eksisteeris kaubanduslik ülejääk Euroopaga ja Jaapaniga, tuli iga müüdud Boeing’u lennuki või Westinghouse’i külmiku eest osa dollaritest tagasi Ameerikasse. See oligi väga lihtsustatult maailmamajandust käitav mehhanism, millel põhinesid sõjajärgsed esimesed kaks aastakümmet.
Kuid 1960. aastate lõpuks oli Ühendriikide kaubandusülejääk kokku sulanud, mis tekitas Euroopas ja Jaapanis dollari ülejäägi, mis paisudes ähvardas hakata kõigutama dollari väärtust. Uus epohh juhatati sisse 1971. aastal Richard Nixoni administratsiooni ajal, kelle monetaarpoliitikat kujundasid eeskätt sellised mehed nagu Paul Volcker ja Henry Kissinger.
Ameeriklaste idee oli 1970ndatel väga lihtne. Selle asemel, et hakata defitsiite katma sakslatse kombel püksirihma pingutades, otsustasid ameeriklased, et suurendavad oma defitsiite veel ning lasevad kogu puudujäägi kinni maksta sakslastel, prantslastel, jaapanalstel, itaalastel ja hiljem ka hiinlastel.
Sedasi muutus USA kaubandusdefitsiit 70ndatest alates maailmamajanduses omamoodi “tolmuimejaks”, mis õgis endasse teiste riikide netoekspordi. Kuigi Ameerikal ei olnud ülejäänud maailmale enam samaväärselt palju kaupu müüa kui ta ise tarbis, ostsid ameeriklased ka pärast 1971. aastat maailmast jätkuvalt asju kokku dollarite eest. Ning mida tegid jaapanlased, sakslased ja hiinlased nende üleliigsete dollaritega? Nad saatsid need tagasi Ameerikasse läbi Wall Streeti. Selle raha eest osteti kolossaalsetes kogustes USA riigivõlakirju – ehk teisisõnu (alates 1971. aastast) on ülejäänud maailm finantseerinud lakkamatult USA riiklike kulusid ja sõjapidamiskulusid. Osa rahast läks ka kinnisvarasse, rikastades protsessi käigus selliseid mehi nagu Donald Trump. Osa aga paisutas Ühendriikide aktsiaturgu, mis kasvas sellest hetkest alates nagu pärmi peal.
Sedasi muutus USA kaubandusdefitsiit 70ndatest alates maailmamajanduses omamoodi “tolmuimejaks”, mis õgis endasse teiste riikide netoekspordi. Kuigi Ameerikal ei olnud ülejäänud maailmale enam samaväärselt palju kaupu müüa kui ta ise tarbis, ostsid ameeriklased ka pärast 1971. aastat maailmast jätkuvalt asju kokku dollarite eest.
Yanis Varoufakis
Selleks et kogu mehhaanika toimiks oli aga vaja dollari märkimisväärset devalveerimist. Nixon devalveeriski dollari umbes 30% ulatuses. USA rahandusminister John Connally ütles eurooplastele nahaalselt ja ilustamata: “Dollar – see on meie valuuta, aga teie probleem.”
Jätkuvalt maailmamajanduse reservvaluutaks oleva dollari devalveerimine tõi 1970ndatel kaasa ülemaailmse inflatsiooni ja aitas samal ajal vähendada tööjõukulusid, surudes alla ametiühinguid ja hiljem ka reaalseid palku. See tähendas aga omakorda nõudluse vähenemist, investeeringute langust ning varemalt võimatuks arvatud olukorda, kus nii inflatsioon kui ka tööpuudus kasvasid üheskoos.
Dollar – see on meie valuuta, aga teie probleem.
John Connally, USA rahandusminister
Ameerika Ühendriikide hegemoonia päästmine 1970ndatel aastatel maksti kinni nii Euroopa kui Ameerika tööliste sissetulekute ja elutaseme tuntava langusega. USA muutus maailma suurimast eksportöörist maailma suurimaks importööriks, ent selle hegemoonia säilimise maksis kinni kogu inimkond. Sedasi saavutasid Ühendriigid midagi, mis oli inimkonna ajaloos pretsedenditu – Ameerika impeerium muutus seda võimsamaks, mida rohkem ta ülejäänud maailmale võlgu oli. Selline oli lühidalt kokku võetuna Nixoni šokk, mis käivitas ülemaailmse stagflatsiooni – hindade ja tööjõupuuduse paralleelse kasvu.
See mis täna on maailmamajandusega toimumas, kujutab endast peegelpilti sellest, mida ameeriklased ka 1970ndatel korda saatsid. Trumpi administratsiooni andis avapaugu tollimaksudega ning nn. “genius actiga”, mille eesmärgiks on sisuliselt korrata Nixoni šokki tänapäeval. Tänapäeva Volckeriteks ja Kissingerideks on mehed nagu Scott Bessent ja Steven Miran. Need on mehed kelle näpunäidete järgi on “privatiseeritud” dollar läbi Tetheri laadsete krüptovaluutade ning kes töötasid välja poliitika tõmmata maailma kapitalivood taas Ühendriikidesse läbi tohutute investeeringute tehisintellekti sektorisse. Mis peamine – Ühendriikide kaubandusdefitsiit pole (vaatamata lubadustele tuua tootmine uuesti Ameerikasse) tegelikkuses vähenenud ning USA “tolmuimeja” töötab maailma raha endasse imedes täistuuridel edasi.
Ameerika Ühendriikide hegemoonia päästmine 1970ndatel aastatel maksti kinni nii Euroopa kui Ameerika tööliste sissetulekute ja elutaseme tuntava langusega. USA muutus maailma suurimast eksportöörist maailma suurimaks importööriks, ent selle hegemoonia säilimise maksis kinni kogu inimkond. Sedasi saavutasid Ühendriigid midagi, mis oli inimkonna ajaloos pretsedenditu – Ameerika impeerium muutus seda võimsamaks, mida rohkem ta ülejäänud maailmale võlgu oli.
Yanis Varoufakis
Paralleelselt teiste rahandus ja kaubanduspoliitiliste sammudega on ka täna dollari väärtust 20-30% võrra devalveeritud, tuues tagasi juba Nixoni ajast tuttavad stagflatsiooni elemendid. Sõda Iraanis toimib aga kõikide protsesside katalüsaatorina, tõstes drastiliselt kütusehindu, mis omakorda muudab kaubad, teenused ja toidu palju kallimaks, langetades nõudlust, mis omakorda viib koondamiste ja töötuse pideva kasvuni.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ameerika Ühendriikide globaalse hegemoonia üleval hoidmise rahapoliitiline peenmehhaanika on maailma ajaloos nähtavasti unikaalne, kasvatades Ühendriikide võimsust taktsammus selle võlakoormaga. Ometi on ka dollariimpeeriumi baasolemus identne kõikide impeeriumite baasprintsiibiga, milleks on raudreegel, mille kohaselt hegemooni võimu alla paisatud rahvad maksavad tribuuti – küsimus on üksnes selles kas seda tehakse millegi väärtusliku andamina valitsejale kinkimise läbi või läbi tehingu kus reaalset väärtust omav hüvis vahetatakse pelgalt kokkuleppelist väärtust omava veksli – antud juhul dollari vastu.
Washingtoni globaalse ülemvõimu piirid jooksevad aga mööda geograafilisi tsoone, kus dollarit kasutatakse jätkuvalt peamise kaubandusvaluutana ka USA väliste riikide omavahelise kaubavahetuse võimaldajana. Sedasi lõppeb Ühendriikide võime teiste rahvaste kontrolli all hoidmiseks kasutatavat sõjaväebaaside, eriteenistuste võrgustike, infotehnoloogia taristu ja kommunikatsioonisõlmede süsteemi üleval hoida momendil, mil riigid väljuvad dollaripõhisest ökosüsteemist. Tegemist on protsessiga mis on juba alanud, ent millele üleminek võtab veel aega, olles pidurdatud Washingtoni poolt hallatud sõdadest ja kaosest, mille eesmärgiks, ei ole “luua uut maailmakorda”, vaid toestada vana maailmakorra ning vanade maailmavalitsejate võimul püsimise.
Sedasi lõppeb Ühendriikide võime teiste rahvaste kontrolli all hoidmiseks kasutatavat sõjaväebaaside, eriteenistuste võrgustike, infotehnoloogia taristu ja kommunikatsioonisõlmede süsteemi üleval hoida momendil, mil riigid väljuvad dollaripõhisest ökosüsteemist.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.
SEOTUD LOOD: