Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Euroopa majandusliku hääbumise kiirus on Prantsuse maineka ülikooli rektori sõnul saavutanud tempo, mis ületab 19. sajandi Hiina keisririigi majanduslikuks perifeeriaks muutumise kiiruse kolmekordselt. Lühidalt kokkuvõetuna on eurooplased kaotanud kõigest 17 aastaga positsiooni, mida nende eelkäijad 200 aastaga üles ehitasid.
Euroopa Liidu protektsionistlik kava Hiina kaupade sisenemise takistamiseks Euroopa turule ei päästa aga Euroopa majandust, vaid päädib ELi konkurentsivõime veelgi kiiremas hääbumises ning eurooplaste elujärje drastilises languses. Seda vähemasti ilma kogu euroliidu majanduspoliitika täieliku ümberhindamiseta, rohepöörde tagasi rullimiseta ning tagastamatu võlakoorma vähemalt osalise anulleerimiseta.
Adrian Bachmann
Prantsusmaa ühe kuulsaima ülikooli Sciences Po direktor Luis Vassy avaldas hiljuti artikli milles võttis vaatluse alla Euroopa allakäigu kiiruse maailmamajanduse kesemest perifeerse jõu staatusesse.
Märkides, et Prantsusmaa esindab tänapäeval alla ühe protsendi maailma elanikkonnast ning kõigest 2,5% planeedi kogutoodangust suunas Vassy pilgu Euroopa kui terviku kahanemisele ning täpsemalt selle kahanemise kiirusele.
Teadlane tõi esile järgneva hämmastava fakti… Kui Hiinal kulus ajavahemikus 1820-1870 pool sajandit, et selle SKT langeks 30%lt üksnes 17%ni maailmamajanduse kogutoodanust, siis Euroopa osakaal maailmamajandusest on langenud 30% pealt 17%ni üksnes 17 aasta jooksul ajavahemikus 2008-2025, kujutades sedasi tõenäoliselt kõige kiiremat majandusliku mahajäämuse tempot inimkonna teadaolevas ajaloos.
Kui Hiinal kulus ajavahemikus 1820-1870 pool sajandit, et selle SKT langeks 30%lt üksnes 17%ni maailmamajanduse kogutoodanust, siis Euroopa osakaal maailmamajandusest on langenud 30% pealt 17%ni üksnes 17 aasta jooksul ajavahemikus 2008-2025, kujutades sedasi tõenäoliselt kõige kiiremat majandusliku mahajäämuse tempot inimkonna teadaolevas ajaloos.
Prantsuse investori ja majandusanalüütiku Arnaud Bertrandi hinnangul on Euroopa majanduslikus kängumises süüdi eurooplased ise. Bertrand märgib, et Euroopa Liidu kava piirata olulisel määral Hiina kaupade pääsu Euroopa turule päädib üksnes Euroopa konkurentsivõime veelgi kiirenevas allakäigus ning eurooplaste elukvaliteedi languses.
Arutledes selle üle kuhu Euroopa oma majandus- ja kaubanduspoliitikaga jõudnud on, kirjutab Bertrand järgnevat:
Minus on alati põhjustanud hämmastust, kuidas Euroopas puudub sisuliselt igasugune avalik arutelu või isegi üldsuse teadlikkus Brüsselis vastu võetavatest otsustest, mis mõjutavad kõige rohkem tavaliste inimeste elu.
Euroopas puudub sisuliselt igasugune avalik arutelu või isegi üldsuse teadlikkus Brüsselis vastu võetavatest otsustest, mis mõjutavad kõige rohkem tavaliste inimeste elu.
Ilmselt ei ole enamus Euroopa kodanikke vähimalgi määral teadlikud ka sellest, et Euroopa Liit on hetkel välja töötamas uut Hiina-vastast regulatsioonide paketti mis muudaksid Hiina tooted Euroopa turul seda illegaalsemaks, mida taskukohasemad ning konkurentsivõimelisemad need on.
Võiks ju arvata, et euroliidu kodanikel on õigustatud huvi teadmaks otsuste kohta, mis mõjutavad fundamentaalselt nende heaolu. Ent olen siinkohal valmis kihla vedama, et peaaegu ükski ELi kodanik pole mainitud kavast isegi teadlik – välja arvatud vähemus, kellel on ehk mingi udune aimdus selle kohta, et käimas on mingisugune järjekordne kaubanduslik dispuut Hiinaga.
Seega… Mis siis täpsemalt hetkel toimub?
Kõige keskmes on uudne ja drastiline õiguslik meede, mida Brüssel on parajasti välja töötamas ning mida nimetatakse „liigse tootmisressursi instrumendiks“ (overcapacity instrument).
Väärib märkimist, et ainuüksi „liigse tootmisressursi“ mõiste on omajagu kentsakas, vähemasti sellisel kujul, nagu EL seda määratleb.
Sisuliselt tähendab “liigne tootmisressurss” ELi kavandatavate määruste raames seda, et Hiina on Euroopa Liidu jaoks muutunud lihtsalt liiga konkurentsivõimeliseks, et talle võiks enam lubada oma toodangut Euroopasse eksportida.
Sisuliselt tähendab “liigne tootmisressurss” ELi kavandatavate määruste raames seda, et Hiina on Euroopa Liidu jaoks muutunud lihtsalt liiga konkurentsivõimeliseks, et talle võiks enam lubada oma toodangut Euroopasse eksportida.
Probleem seisneb selles, et ELi poolt välja käidud „liigse tootmisressursi“ definitsiooni järgi oleksid ületootmises ajalooliselt süüdi peaaegu kõik Euroopa tööstusharud. Vähemasti need, mis on kunagi saavutanud kaubandusülejäägi – olgu selleks siis Saksa autotehased, Prantsuse veinitootjad või Itaalia moetööstus.
Kui lugeda Euroopa Parlamendi asjakohast uuringut nimega „Industrial overcapacities, with a focus on China“ („Tööstuslik ülevõimsus, keskendudes Hiinale“): siis nimetatud dokumendis määratletakse “liigset tootmisressurssi” mis-tahes olukorrana, kus tootmisvõimsus ületab taseme, mida riigi siseturg suudab ära tarbida.
Ehk teisisõnu – Euroopa Liidu tööjärgus oleva poliitikadokumendi raames on “üleliigsena” mõistetud igasugune toodang, mida on piisavalt palju, et eksportida seda ka välisturgudele. Mis on rahvusvahelise kaubanduse olemust silmas pidades mõistagi absurd, kuna selle rakendumise korral ei tohiks rahvusvahelist kaubandust üldse eksisteerida.
Praktikas tähendaks see, et kui Hiina on mõnes sektoris maailmaturul sedavõrd konkurentsivõimeline, et ekspordib suures mahus, loetakse seda tõendiks liigsest tootmisressursist. Antud fakti tuvastamine omakorda annaks Euroopa Liidule õigusliku aluse piirata kogu vastava sektori ligipääsu ELi turule.
Ehk teisisõnu… Hetkel kavandatavate seaduste näol oleks tegemist õigusraamistikuga, mille kohaselt muutuksid riikide tooted Euroopa turgudele sisenemiseks seda ebaseaduslikumaks, mida soodsamad ja konkurentsivõimelisemad need on.
Hetkel kavandatavate seaduste näol oleks tegemist õigusraamistikuga, mille kohaselt muutuksid riikide tooted Euroopa turgudele sisenemiseks seda ebaseaduslikumaks, mida soodsamad ja konkurentsivõimelisemad need on
Oluline on märkida, et Brüsselis välja töötamisel olev seadustik erineb subsiidiumide vastasest õiguslikust meetmest, mille EL võttis kasutusele juba 2023. aastal. Uus meede annaks õiguse Hiina toodete Euroopa turule sisenemist blokeerida ka juhul kui eksportiv ettevõte ei ole riigi poolt subsideeritud – piisaks vaid fakti tuvastamisest, et ettevõte on eksportturgudel konkurentsivõimeline.
Ei pea olema geenius, et mõista, kuivõrd negatiivse mõjuga oleks antud määruse vastu võtmine tavaliste inimeste elujärjele. Ehk teisisõnu sunnitaks eurooplasi Hiina toodete “ületootmise” piiramise ettekäändel tarbima Euroopa tootjate kehvemaid ning märksa kõrgemate hindadega kaupu. Seda selleks, et aidata Euroopa tootjaid… muutuda sisuliselt veelgi konkurentsivõimetumaks.
Ei pea olema geenius, et mõista, kuivõrd negatiivse mõjuga oleks antud määruse vastu võtmine tavaliste inimeste elujärjele. Ehk teisisõnu sunnitaks eurooplasi Hiina toodete “ületootmise” piiramise ettekäändel tarbima Euroopa tootjate kehvemaid ning märksa kõrgemate hindadega kaupu. Seda selleks, et aidata Euroopa tootjaid… muutuda sisuliselt veelgi konkurentsivõimetumaks.
Poliitikud esitlevad uut direktiivi kui Euroopa majanduse võimalust vältida „Hiina šokki“, kuid reaalsuses ei saavuta Brüsseli direktiivid enamat kui hoogsustavad veelgi Euroopa konkurentsivõime allakäiku, sundides eurooplasi käsumeetodil subsideerima keskpäraseid Euroopa ettevõtteid, kes minetaksid sedasi viimase motivatsiooni oma konkurentsivõimet maailmaturgudel taastada.
Ultimatiivselt on tegemist varjatud maksuga, mis seisneb konkurentsivõimetute ettevõtete mitte-vabatahtlikus subsideerimises tarbijate poolt.
Ultimatiivselt on tegemist varjatud maksuga, mis seisneb konkurentsivõimetute ettevõtete mitte-vabatahtlikus subsideerimises tarbijate poolt.
Konkurentsi keelamisega konkurentsivõimeliseks ei saada, mis on õppetund mille Euroopa Liit näib olevat unustanud, ent millele rajanes ka Hiina tööstuslik maailmavallutus. Vallutus, mis seisnes mitte välismaiste ettevõtete ja kaupade Hiina turult eemal hoidmises vaid välismaailmast õppimises strateegiliselt läbimõeldud arengukava alusel.
Ent minu jaoks ei ole kogu protsessi juures kõige šokeerivam isegi mitte protsess ise. Protektsionismi poolt ja vastu saab esitada argumente ning mõistlikud inimesed võivad selles küsimuses debateerida ja siiski eriarvamusele jääda.
Kõige hämmastavam Brüsseli koridorides paika pandava Hiina toodete turult tõrjumise poliitika juures on haudvaikus, mis kõige kaalukama majanduspoliitilise sammu osas valitseb. Asudes keelustama Hiina toodangu sisenemist Euroopa turule on Brüssel võtmas vastu sammu, mida oleks võimalik kirjeldada väga lihtsalt pealkirjades “EL kavatseb keelustada liiga taskukohased Hiina kaubad”. Ent kogu Euroopa meedia vaikib, hoides elanikkonda teadmatuses sammust mis õige mõjutab pea meie kõigi elu tundmatuseni.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Tõsiasi, et Euroopa on kaotanud vähem kui 20 aastaga maailmamajanduses rohkem positsioone kui see suutis võita 200 aastaga alates tööstusrevolutsiooni algusest 18. sajandil on üks nendest faktidest, mis asetab hetkega konteksti Euroopa ning eeskätt Euroopa Liidu majandusliku stagnatsiooni tegeliku ulatuse.
Tõsiasi, et Euroopa on kaotanud vähem kui 20 aastaga maailmamajanduses rohkem positsioone kui see suutis võita 200 aastaga alates tööstusrevolutsiooni algusest 18. sajandil on üks nendest faktidest, mis asetab hetkega konteksti Euroopa ning eeskätt Euroopa Liidu majandusliku stagnatsiooni tegeliku ulatuse
Tõsi, Euroopa tähtsuse rekordkiire kadumine maailmamajanduse taustsüsteemis tuleneb rohkemal määral Aasia ning eeskätt Hiina rekordilisest kasvust kui läänemaailma mandumisest, ent majanduslike jõujoonte nihkumise fakti see siiski ei muuda.
Nagu ka ei muuda see asjaolu, et majanduslike jõujoonte – ja eeskätt tööstusliku võimsuse – nihkumine kuulutab pea-aegu garanteeritult ette sõjaliste ning poliitiliste jõujoonte nihkumist mitte enam kuigi kauges tulevikus.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.