Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Helen Andrews
Ameerika tuntud konservatiivne mõtleja ja kolumnist Helen Andrews arutleb, kuidas Ameerika Ühendriikides ja laiemas läänemaailmas võimust võtnud poliitilise korrektsuse, virgumise ideoloogia, ühiskondliku tagakiusamise ning konformistliku tsensuuriõhkkonna loomise juured peituvad institutsioonide feminiseerumises, mis muudab lähidekaadidel kogu õhtumaade ühiskondlikku ja kultuurilist miljööd pöördumatult.
Minu maailmavaadet mõjutas oluliselt 2019. aastal loetud artikkel Larry Summersist ja Harvardist. Artikli autor, kes kirjutas pseudonüümi J. Stone all, väitis, et päev, mil Larry Summers astus tagasi Harvardi ülikooli rektori ametist, kujutas endast pöördepunkti meie kultuuriloos. Sellest hetkest, Summersi “tühistamise” üksikasjadest ja eelkõige asjaolust, et Summersi tühistasid naised, võiks ekstrapoleerida kogu „virgumisideoloogia” (woke) ajastu.
Päev, mil Larry Summers astus tagasi Harvardi ülikooli rektori ametist, kujutas endast pöördepunkti meie kultuuriloos. Sellest hetkest, Summersi “tühistamise” üksikasjadest ja eelkõige asjaolust, et Summersi tühistasid naised, võiks ekstrapoleerida kogu „virgumisideoloogia” (woke) ajastu.
J. Stone
Põhiosas olid Summersi juhtumit puudutanud faktid mulle juba teada. 2005. aasta 14. jaanuaril pidas Larry Summers teaduse ja inseneritööjõu mitmekesistamise konverentsil (Diversifying the Science and Engineering Workforce) kõne, mis pidi jääma mitteametlikuks. Oma kõnes märkis ta, et naiste alaesindatus reaal- ja loodusteadustes on osaliselt tingitud „erinevast võimekusest kõrgemal tasemel” ning meeste ja naiste eelistuste erinevustest, „mida ei saa selgitada sotsialiseerimisega”. Mõned konverentsil viibinud naisprofessorid tundsid end solvatuna ja saatsid Summersi märkused ajakirjanikule, eirates seeläbi mitteametlikes kõnedes öeldu mitte levitamise reeglit. Järgnenud skandaal viis Harvardi õppejõudude umbusaldushääletuse ja lõpuks Summersi rektoriametist tagasiastumiseni.
J. Stone väitis oma essees, et naised mitte üksnes ei tühistanud Harvardi rektori, vaid nad tegid seda ka väga naiselikul moel. Nad toetusid emotsionaalsetele, mitte loogilistele argumentidele. „Kui ta hakkas rääkima meeste ja naiste võimete sünnipärastest erinevustest, ei saanud ma lihtsalt hingata, sest selline eelarvamuslikkus teeb mind füüsiliselt haigeks,” ütles Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) bioloog Nancy Hopkins. Summers esitas avaliku oma märkusi selgitanud avalduse, seejärel teise ja kolmandagi, kusjuures vabandus oli iga kord üha tungivam. Eksperdid sekkusid diskussiooni ja kinnitasid, et kõik, mida Summers oli öelnud sooliste erinevuste kohta, jäi täielikult teadusliku peavoolu raamidesse, kuid ratsionaalsed argumendid ei mõjutanud vähimalgi määral jõugu hüsteeriat.
Kõik, mida Summers oli öelnud sooliste erinevuste kohta, jäi täielikult teadusliku peavoolu raamidesse, kuid ratsionaalsed argumendid ei mõjutanud vähimalgi määral jõugu hüsteeriat.
Summersi tühistamine oli essee autori sõnul naiselik, sest kõik tühistamised on oma olemuselt naiselikud. Tühistamiskultuur kujutab endast naistele omast käitumisviisi olukorras, kus neid on organisatsioonis või valdkonnas domineerivalt palju. Ja selles seisnebki suure feminiseerumise põhitees, mida sama autor hiljem välja antud raamatus pikemalt käsitles: kõik, mida te peate „virgumiseks”, on lihtsalt demograafilise feminiseerumise epifenomen.
Selle lihtsa teesi selgitav jõud oli uskumatu ja see avas mulle meie ajastu saladused. “Virgumine” ei ole uus ideoloogia, marksismi haru ega Obama-järgse ühiskondlikest illusioonidest vabanemise tulemus. See on naiselik käitumismuster, mida rakendatakse institutsioonides, kus naisi oli veel hiljuti vähe. Kuidas ma seda varem ei näinud?
“Virgumine” ei ole uus ideoloogia, marksismi haru ega Obama-järgse ühiskondlikest illusioonidest vabanemise tulemus. See on naiselik käitumismuster, mida rakendatakse institutsioonides, kus naisi oli veel hiljuti vähe.
Võimalik, et nagu enamik inimesi, pean minagi feminiseerumist millekski, mis toimus minevikus, enne minu sündi. Kui mõtleme näiteks naiste esindatusele juristide seas, siis meenuvad meile esimene naine, kes õppis õigusteadust (1869), esimene naine, kes esindas kohtuasja ülemkohtus (1880), või esimene naissoost ülemkohtunik (1981).
Kuid nimetatutest märksa olulisem pöördepunkt leidis aset 2016. aastal, mil Ühendriikide ülikoolide õigusteaduskondades saavutasid naised enamuse, või 2023. aastal, mil enamik advokaadibüroode partnereid olid naised. Sandra Day O’Connori ülemkohtunikuks nimetamise ajal 1981. aastal olid vaid 5 protsenti kõigist kohtunikest naised. Täna moodustavad naised 33 protsenti Ameerika kohtunikest ja 63 protsenti president Joe Bideni poolt ametisse nimetatud kohtunikest.
Sama tendentsi võime märgata paljudel elualadel: 1960. ja 1970. aastatel oli naiste esindatus veel madal, 1980. ja 1990. aastatel naiste osakaal tõusis ning 2010. ja 2020. aastatel saavutati lõpuks sooline võrdõiguslikkus, vähemalt nooremate põlvkondade seas. 1974. aastal olid ajalehe New York Times reporteritest vaid 10 protsenti naised, kuid 2018. aastal saavutasid nad enamuse ja täna on naiste osakaal NYT toimetuses 55 protsenti.
2019. aastal saavutasid naised enamuse meditsiinikoolides ning ühtlasi kogu Ameerika Ühendriikide kõrgharitud tööjõus. 2023. aastal moodustasid naised enamuse USA kõrgkoolide õppejõudude seas. Veel ei ole enamik juhte USA-s naised, kuid seegi on peagi muutumas, arvestades, et hetkel on naiste osakaal juhatuse liikmete hulgas 46 protsenti.
2019. aastal saavutasid naised enamuse meditsiinikoolides ning ühtlasi kogu Ameerika Ühendriikide kõrgharitud tööjõus. 2023. aastal moodustasid naised enamuse USA kõrgkoolide õppejõudude seas. Veel ei ole enamik juhte USA-s naised, kuid seegi on peagi muutumas, arvestades, et hetkel on naiste osakaal juhatuse liikmete hulgas 46 protsenti. Seega langeb “virgumise” ajastus kokku suure feminiseerumisega – “virgumisideoloogia” tekkis umbes samal ajal, kui paljudes ühiskondlikult tähtsates institutsioonides vahetus meeste enamus demograafiliselt naiste enamuse vastu.
Ka sisu klapib. Kõik, mida “virgumise” all silmas peetakse, sisaldab lähemal vaatlusel eeskätt naiseliku eelistamist mehelikule: empaatia ratsionaalsuse asemel, turvalisus riski asemel, konformne ühtekuuluvus konkurentsi asemel. Teised autorid, kes on esitanud oma versiooni suurest feminiseerumisest, sh Noah Carl või Bo Winegard ja Cory Clark, kes uurisid feminiseerumise mõju akadeemilisele maailmale, on välja toonud uuringuandmeid, mis näitavad soolisi erinevusi poliitilistes väärtustes. Ühes uuringus leiti näiteks, et kui 71 protsenti meestest peab sõnavabaduse kaitsmist olulisemaks kui ühtekuuluvuse säilitamist ühiskonnas, siis 59 protsenti naistest on vastupidisel seisukohal.
Kõik, mida “virgumise” all silmas peetakse, sisaldab lähemal vaatlusel eeskätt naiseliku eelistamist mehelikule: empaatia ratsionaalsuse asemel, turvalisus riski asemel, konformne ühtekuuluvus konkurentsi asemel.
Kõige olulisemad erinevused ei puuduta mitte üksikisikuid, vaid rühmi. Minu kogemuse alusel on üksikisikud unikaalsed ja iga päev kohtab stereotüüpidele mittevastavaid erandeid, kuid meeste ja naiste rühmade vahel esinevad järjepidevalt erinevused. See on loogiline, kui mõelda statistiliselt. Juhuslikult valitud naine võib olla juhuslikult valitud mehest pikem, kuid tõenäosus, et kümne juhuslikult valitud naise rühma keskmine pikkus on suurem kui kümne juhuslikult valitud mehe rühma keskmine pikkus, on äärmiselt madal. Mida suurem on inimeste rühm, seda tõenäolisem on, et see vastab statistilisele keskmisele.
Naiste grupidünaamika soodustab konsensust ja koostööd. Mehed annavad üksteisele käske, kuid naised saavad ainult soovitada ja veenda. Kui on vaja väljendada kriitikat või negatiivseid tundeid, siis tuleb need pakkida kiituste vahele. Arutelu tulemus on vähem oluline kui asjaolu, et arutelu toimus ja kõik osalesid selles. Kõige olulisem sooline erinevus grupidünaamikas on suhtumine konfliktidesse. Lühidalt öeldes väljendavad mehed konflikte avalikult, kuid naised õõnestavad või tõrjuvad oma vaenlasi salaja.
kui 71 protsenti meestest peab sõnavabaduse kaitsmist olulisemaks kui ühtekuuluvuse säilitamist ühiskonnas, siis 59 protsenti naistest on vastupidisel seisukohal.
Ajakirjanik Bari Weiss kirjeldas ajalehele The New York Times esitatud lahkumisavalduses, kuidas kolleegid nimetasid teda ettevõtte sisesuhtluses rassistiks, natsiks ja fanaatikuks ning – see on kõige naiselikum osa – „kolleege, keda tajuti minu suhtes sõbralikena, kiusati taga”. Kord palus Weiss ajalehe arvamustoimetuse kolleegil temaga kohvi jooma minna, kuid segarassiline naisajakirjanik, kes kirjutas sageli rassiteemadel, keeldus Weissiga kohtumisest. Nimetatud juhtum rikkus ilmselgelt professionaalse käitumise standardeid, kuid ühtlasi oli tegemist millegi väga naiselikuga.
Meestel tuleb asjade omavahel lahus hoidmine üldiselt naistest paremini välja, ja “virgumine” tugines suuresti ühiskonna suutmatusel nähtuseid üksteisest eraldada. Traditsiooniliselt võib arst omada päevakajalistel poliitilistel teemadel isiklikku arvamust, kuid ta peab oma ametialaseks kohuseks hoida need arvamused vastuvõtukabinetist väljas. Tänapäeval, kus meditsiin on muutunud naiselikumaks, kannavad arstid rinnamärke ja kaelapaelu, mis väljendavad nende seisukohti vastuolulistel teemadel alates geide õigustest kuni Gaza sõjani. Nad kasutavad oma kutseala usaldusväärsust isegi poliitiliste moesuundumuste mõjutamiseks, nagu näiteks siis, kui arstid ütlesid, et Black Lives Matter protestid võivad ühiskonna Covidi tõttu sulgemise ajal jätkuda, kuna rassismi näol on tegemist rahvatervise hädaolukorraga.
Kõige olulisem sooline erinevus grupidünaamikas on suhtumine konfliktidesse. Lühidalt öeldes väljendavad mehed konflikte avalikult, kuid naised õõnestavad või tõrjuvad oma vaenlasi salaja.
Üks raamat, mis aitas mul pilti kokku panna, oli psühholoogiaprofessor Joyce Benensoni teos „Warriors and Worriers: The Survival of the Sexes” (Sõdalased ja muretsejad: sugupoolte ellujäämine). Benensoni väitel on mehed välja kujundanud sõjapidamise vaatepunktist optimeeritud grupidünaamika, samas kui naiste grupidünaamika on optimeeritud järglaste kaitsmiseks. Need kauges eelajaloos vormunud harjumused selgitavad, miks ühes Benensoni tsiteeritud uuringus täheldasid kaasaegse psühholoogialabori eksperimentaatorid, et ülesande saanud meesterühm „võistleb omavahel sõnavõtuaja pärast ja vaidleb valjuhäälselt” ning seejärel „esitab eksperimendi läbiviijale rõõmsalt lahenduse”. Sama ülesande saanud naiste rühm seevastu „küsib viisakalt üksteise isikliku tausta ja suhete kohta … luues rohkesti silmsidet, naeratades ja kordamööda rääkides” ning pöörab sealjuures „vähe tähelepanu eksperimendi läbiviija esitatud ülesandele”.
Sõjas on eesmärgiks lahendada kahe hõimu vahelised vaidlused, kuid see toimib üksnes juhul, kui pärast vaidluse lahendamist taastatakse rahu. Seetõttu kujundasid mehed välja meetodid vastastega leppimiseks ja õppisid elama rahus inimestega, kellega nad alles hiljuti võitlesid. Naised – isegi primaatide seas – lepivad aeglasemalt kui mehed. Seda seetõttu, et naiste konfliktid olid traditsiooniliselt hõimusisesed ja vallandusid puudulike ressursside pärast, mistõttu ei lahendatud neid avatud konflikti, vaid varjatud, ilma konkreetse lõputa konkurentsi teel rivaalidega.
Kõik need tähelepanekud olid kooskõlas mu oma tähelepanekutega “virgumise” kohta, kuid peagi asendus uue teooria avastamisega kaasnev rõõmus põnevus masendusega. Kui “virgumine” on tõepoolest suure feminiseerumise tagajärg, siis 2020. aasta hullumeelsuse puhang oli vaid pilguheit tulevikku. Kujutlege, mis juhtub, kui siiani veel ühiskonda kujundavates elukutsetes esindatud mehed pensionile jäävad ja nooremad, feminiseeritumad põlvkonnad haaravad täieliku kontrolli kõige üle.
Kui “virgumine” on tõepoolest suure feminiseerumise tagajärg, siis 2020. aasta hullumeelsuse puhang oli vaid pilguheit tulevikku. Kujutlege, mis juhtub, kui siiani veel ühiskonda kujundavates elukutsetes esindatud mehed pensionile jäävad ja nooremad, feminiseeritumad põlvkonnad haaravad täieliku kontrolli kõige üle.
“Virgumise” ideoloogia ohtlikkuse suurusjärk võib sõltuvalt valdkonnast varieeruda. Näiteks on küll kurb, et kõigi kõrgkoolide inglise keele osakonnad on nüüdseks feminiseerunud, kuid enamiku inimeste igapäevaelu see asjaolu ei mõjuta. Teised valdkonnad mängivad siiski olulisemat rolli. Ameerika Ühendriikide elanikuna elate te ühikonnas, kus New York Timesis kirjutatav määrab ära avalikult aktsepteeritud tõe. Kui NYT-st saab koht, kus rühmasisene konsensus võib ebapopulaarsed faktid (senisest veelgi suuremal määral) maha suruda, mõjutab see kõiki kodanikke.
Valdkond, millega seonduvad arengud mind kõige enam hirmutavad, on aga õigusteadus. Me kõik sõltume toimivast õigussüsteemist ja otse öeldes ei jää õigusriik püsima, kui naised saavutavad juristide seas enamuse. Õigusriik ei tähenda pelgalt reeglite kirja panemist. See tähendab nende järgimist isegi siis, kui tulemus puudutab teie südant või läheb vastuollu teie sisetundega kummagi osapoole sümpaatsusest.
Feminiseeritud õigussüsteem võib sarnaneda 2011. aastal president Obama ajal loodud nn “9. paragrahvi” (Title IX) kohtutega, mis käsitlevad seksuaalse ahistamise juhtumeid ülikoolilinnakutes. Neid menetlusi reguleerisid kirjalikud eeskirjad ja seega võiks tehniliselt öelda, et need toimisid õigusriigi põhimõtete alusel. Kuid neil puudusid paljud meie õigussüsteemis pühaks peetavad tagatised, sh õigus seista oma süüdistajaga silmitsi, õigus teada, millises kuriteos sind süüdistatakse, ja põhimõte, et süü peaks sõltuma mõlema poole jaoks teadaolevatest objektiivsetest asjaoludest, mitte sellest, kuidas üks pool end tagantjärele teo suhtes tunneb. Need kaitsemeetmed kaotati, sest reeglid kehtestanud inimesed tundsid kaasa süüdistajatele, kes olid enamasti naised, mitte süüdistatavatele, kelleks olid enamasti mehed.
Need kaks lähenemisviisi seadusele põrkusid eriti teravalt Brett Kavanaugh’ ülemkohtunikuks kinnitamise eel kerkinud süüdistuste ärakuulamistel. Mehelik seisukoht oli, et kui Christine Blasey Ford ei suuda esitada ühtegi konkreetset tõendit selle kohta, et tema ja Kavanaugh olid kunagi koos ühes ruumis viibinud, siis ei tohi lasta Fordi vägistamissüüdistustel Kavanaugh’ elu hävitada. Naiselik seisukoht oli, et Fordi enese eest rääkiv emotsionaalne reaktsioon on usaldusväärsusele viitav tegur, mida senati komisjon peab austama.
Kui naised saavutavad juristide seas enamuse, siis on ootuspärane, et nn. 9. paragrahvi kohtutes ja Kavanaugh` ülekuulamisel rakendatud eetilised printsiibid levivad laiemalt. Kohtunikud hakkavad reegleid soositud rühmade suhtes paindlikult ning ebasoositud rühmade suhtes rangelt kohaldama, nagu juba praegu murettekitavas ulatuses toimub. 1970. aastal oli veel võimalik uskuda, et suure hulga naiste juristide hulka lisandumine avaldab tervikule üksnes väikest mõju. Tänaseks ei ole see usk enam põhjendatud. Muudatused saavad olema tohutud.
Kummalisel kombel on mõlemad poliitilised leerid ühel meelel selles, millised need muutused on. Ainus erimeelsus seisneb selles, kas need on head või halvad. Dahlia Lithwick alustab oma raamatut „Lady Justice: Women, the Law, and the Battle to Save America” (Justitia: naised, seadusandlus ja Ameerika päästmise nimel peetav lahing) stseeniga 2016. aasta ülemkohtust, kus toimusid suulised arutelud Texase abordiseaduse üle. Kolm naissoost kohtunikku, Ginsburg, Sotomayor ja Kagan, „eirasid ametlikke ajalisi piiranguid ja rääkisid oma meessoost kolleegidest üle”. Lithwick tunnustas sellist käitumist „pudelisse suletud naiste võimu plahvatusena”, mis „andis Ameerikale aimu sellest, mida tõeline või peaaegu tõeline sooline võrdõiguslikkus võiks tähendada tulevaste naiste jaoks Ameerika mõjuvõimsates õigusinstitutsioonides”.
Lithwick kiidab naisi nende lugupidamatuse eest seaduse formaalsuste suhtes, mis ju pärinevad rõhumise ja valge ülemvõimu ajastust. „Ameerika õigussüsteem oli põhimõtteliselt varakate valgete meeste soosimiseks ehitatud masin,” kirjutab Lithwick. „Aga see on ainus, mis toimib, ja sa töötad sellega, mis sul on.” Inimestelt, kes näevad seadust patriarhaalse jäänukina, võib oodata selle instrumendina kasutamist. Kui selline eetika muutub meie õigussüsteemis valitsevaks, siis väliselt näeb kõik välja samamoodi, kuid sisu osas on revolutsioon juba toimunud.
Inimestelt, kes näevad seadust patriarhaalse jäänukina, võib oodata selle instrumendina kasutamist. Kui selline eetika muutub meie õigussüsteemis valitsevaks, siis väliselt näeb kõik välja samamoodi, kuid sisu osas on revolutsioon juba toimunud.
Suur feminiseerumine on tõepoolest enneolematu. Teised tsivilisatsioonid on andnud naistele hääleõiguse, omandiõiguse või lubanud neil pärida impeeriumide troone. Ükski tsivilisatsioon inimkonna ajaloos pole kunagi katsetanud naistel niivõrd paljude meie ühiskonna oluliste institutsioonide kontrollida laskmist, alustades erakondade ja ülikoolide ning lõpetades suurimate ettevõtetega. Isegi seal, kus naised ei täida kõrgeimaid ametikohti, annavad nad organisatsioonides tooni sellisel määral, et meessoost tegevjuht peab tegutsema oma personalijuhi seatud piirides. Eeldame, et need institutsioonid jätkavad täiesti uutes tingimustes toimimist. Aga millele see eeldus tugineb?
Probleem ei seisne selles, nagu oleks naised meestest vähem andekad või et naiste suhtlemisviisid oleksid objektiivselt vaadatuna halvemad. Probleem on selles, et naiste suhtlemisviisid ei sobi hästi paljude suurte institutsioonide eesmärkide saavutamiseks. Akadeemiline maailm võib olla enamasti naissoost, kuid see on (nagu juba näha tänapäeva ülikoolide naisenamusega osakondades) suunatud muudele eesmärkidele kui avatud arutelule ja piiramatule tõeotsingule. Ja kui akadeemiline ringkond ei otsi tõde, mis mõtet selle eksistentsil siis üldse on? Kui ajakirjanikud ei ole terava keelega individualistid, kes ei karda inimeste varvastele astuda, mis kasu neist siis on? Kui ettevõte kaotab oma julge vaimu ja muundub feminiseeritud, sissepoole suunatud bürokraatiaks, kas siis ei järgne stagnatsioon?
Kõige ilmsem manipuleeriv faktor on diskrimineerimisvastane seadus. Tänapäeval on ebaseaduslik võtta oma ettevõttesse tööle liiga vähe naisi. Kui naised on alaesindatud, eriti kõrgematel, juhtivatel ametikohtadel, siis on kohtutee vaid aja küsimus.
Kui suur feminiseerumine ohustab tsivilisatsiooni, tekib küsimus, kas me saame midagi selle vastu ette võtta. Vastus sõltub sellest, miks see teie hinnangul üldse aset leidis. Paljude inimeste arvates on suur feminiseerumine loomulik nähtus. Naised said lõpuks võimaluse meestega konkureerida ja selgus, et nad olid lihtsalt paremad. Sellepärast ongi meie toimetustes, erakondades ja ettevõtetes nii palju naisi.
Ross Douthat kirjeldas seda mõtteviisi hiljutises intervjuus kirjastaja Jonathan Keepermaniga, kes on tuntud ka varjunime all „L0m3z” ja kes aitas populariseerida terminit „kommuunimaja” feminiseerumise metafoorina. „Mehed kurdavad, et naised rõhuvad neid. Kas ei või olla, et kommuunimaja tähstab lihtsalt meeste lõputut virinat, mis tuleneb sellest, et nad ei suuda piisavalt konkureerida?” küsis Douthat. „Ehk peaksite selle kibeda pilli alla neelama ja 21. sajandi Ameerikas reaalselt konkureerima asuma?”
Selline on feministide seisukoht, kuid nad eksivad. Feminiseerumine ei ole loomulik tagajärg olukorrale, kus naised mehi konkurentsis ületavad. See on sotsiaalse inseneeria kunstlik tulemus, ja kui me kaalukausside manipuleerimise lõpetame, siis variseb tänane seis ühe põlvkonna jooksul kokku.
Ükski keskastme juht ei taha olla see, kes läheb oma ettevõttele maksma 200 miljonit dollarit soolise diskrimineerimise kohtuasjas.
Kõige ilmsem manipuleeriv faktor on diskrimineerimisvastane seadus. Tänapäeval on ebaseaduslik võtta oma ettevõttesse tööle liiga vähe naisi. Kui naised on alaesindatud, eriti kõrgematel, juhtivatel ametikohtadel, siis on kohtutee vaid aja küsimus. Sellise kallutatuse tulemusena annavad tööandjad naistele töökohti ja edutamisi, mida nad muidu ei oleks saanud, lihtsalt selleks, et hoida vastavat arvu kõrgel.
Ettevõtte omaniku jaoks on see ratsionaalne valik, sest tagajärjed sellise sammu astumata jätmisel võivad olla kohutavad. Texaco, Goldman Sachs, Novartis ja Coca-Cola on vaid mõned näited ettevõtetest, kes on maksnud üheksakohalisi summasid kohtuasjade eest, milles neid süüdistati naiste diskrimineerimises töötajate palkamisel ja edutamisel. Ükski keskastme juht ei taha olla see, kes läheb oma ettevõttele maksma 200 miljonit dollarit soolise diskrimineerimise kohtuasjas.
Diskrimineerimisvastane seadus nõuab, et iga amet oleks feminiseeritud. 1991. aasta märgilises kohtuasjas leiti, et laevatehase seintel olevad pin-up-plakatid tekitasid naistele vaenuliku keskkonna, ja seda põhimõtet on laiendatud paljudele meheliku käitumise vormidele. Kümned Ränioru ettevõtted on sattunud kohtuvaidlustesse, milles neid süüdistatakse „meesüliõpilasseltsi kultuuri” või „toksilise vennaskondliku kultuuri” edendamises, ning üks sellistele kohtuasjadele spetsialiseerunud advokaadibüroo kiitleb, et on saavutanud kokkuleppeid summadele vahemikus 450 000 kuni 8 miljoni dollarini.
Naised võivad kaevata oma ülemusi kohtusse, kui nende töökeskkond meenutab üliõpilaskorporatsiooni, kuid meestel ei ole kellelegi kaevata, kui nende töökeskkond meenutab Montessori lasteaeda.
Naised võivad kaevata oma ülemusi kohtusse, kui nende töökeskkond meenutab üliõpilaskorporatsiooni, kuid meestel ei ole kellelegi kaevata, kui nende töökeskkond meenutab Montessori lasteaeda. Loomulikult kalduvad tööandjad sellistes tingimustes kontorit pigem pehmendama. Kui naised on tänapäeva töökeskkonnas edukamad, kas see tuleb siis tõesti sellest, et nad on meestest paremad? Või sellest, et reegleid on muudetud nende kasuks?
Palju võib järeldada sellest, kuidas feminiseerumine aja jooksul kasvab. Kui institutsioonid jõuavad 50–50 jaotuseni, kipuvad nad soolise pariteedi ületama ja muutuma üha naiselikumaks. Alates 2016. aastast on õigusteaduskondades naiste osakaal igal aastal veidi kasvanud; 2024. aastal oli naiste osakaal 56 protsenti. Psühholoogia, mis oli kunagi valdavalt meeste valdkond, on nüüd ülekaalukalt naiste valdkond – 75 protsenti psühholoogia doktorikraadidest läheb naistele. Praktika näitab, et kõikidel institutsioonidel eksisteerib nn “murdepunkt”, mille ületamise korral feminiseerub kogu organisatsioon väga kiiresti.
Praktika näitab, et kõikidel institutsioonidel eksisteerib nn “murdepunkt”, mille ületamise korral feminiseerub kogu organisatsioon väga kiiresti.
Olukord ei näe välja, nagu ületaksid naised mehi. See näeb välja, nagu kihutaksid naised mehed minema, kehtestades naiselikud normid varem meestele mõeldud institutsioonides. Milline mees tahaks töötada valdkonnas, kus tema omadused ei ole teretulnud? Milline ennast austav meessoost kraadiõppur jätkaks karjääri akadeemilises maailmas, kui tema kaaslased kiusaks teda taga seetõttu, et ta väljendab oma erimeelsusi liiga otsekoheselt või toetab vastuolulist arvamust?
Septembris pidasin ma rahvusliku konservatismi konverentsil siintoodud mõttekäiku järginud kõne ning olin mures avalikul foorumil suure feminiseerumise teesi esitamise pärast. Isegi konservatiivsetes ringkondades tajutakse väidet, et mingis valdkonnas on liiga palju naisi või et suur hulk naisi võib institutsioone tundmatuseni muuta, nii et need ei suuda enam hästi toimida, vastuolulisena. Püüdsin oma argumente võimalikult neutraalselt väljendada, kuid minu üllatuseks tabas kõnet tormiline vastukaja. Paari nädala jooksul vaadati seda YouTube’is üle 100 000 korra ja see osutus üheks vaadatuimaks kõneks Ühendriikide Riikliku konservatismi (National Conservatism) konverentsi ajaloos.
On positiivne, et inimesed on ülaltoodud mõtete suhtes vastuvõtlikud, sest aeg, mil meil on veel võimalik suure feminiseerumise vastu midagi ette võtta, on lõppemas. Feminiseerumisel eksisteerivad varased ja hilised näitajad, ning hetkel oleme me vahepealses etapis, kus õigusteaduskondi täidavad enamuses naised, kuid föderaalkohtu koosseis on jätkuvalt valdavalt meessoost. Paari aastakümne pärast on soolise jaotuvuse muutused jõudnud oma loomuliku lõpuni. Paljud inimesed arvavad, et “virgumisideoloogia” on möödunud, et üldine meeleolumuutus hukkas selle, kuid kui “virgumine” on demograafilise feminiseerumise tulemus, siis ei lõppe see seni, kuni demograafia jääb muutumatuks.
Naisena olen tänulik võimaluste eest, mis mul on olnud kirjutamise ja toimetamise karjääri edendamisel. Õnneks ei leia ma, et feminiseerumise probleemi lahendamine nõuab meilt naiste jaoks uste sulgemist. Me peame lihtsalt taastama õiglased reeglid. Praegu on meil nominaalselt meritokraatlik süsteem, kus naistel on ebaseaduslik kaotada. Muudame töölevõtmise meritokraatlikuks mitte üksnes nime poolest, vaid ka sisuliselt, ja vaatame, kuidas see mõjub. Teeme maskuliinse kontorikultuuri taas seaduspäraseks. Kaotame personalijuhi vetoõiguse. Arvan, et inimesed üllatuvad, avastades, kui suur osa meie praegusest feminiseerumisest on tingitud institutsionaalsetest muutustest, sh personaliosakonna esiletõusust, mis tulenesid seadusemuudatustest ja mida seadusemuudatused võivad omakorda tagasi pöörata.
Sest lõppude lõpuks pole ma ju lihtsalt naine. Olen ka inimene, kel on palju kellegi teise jaoks ebameeldivaid seisukohti ja raske õitseda tingimustes, kus ühiskond muutub üha konflikte vältivamaks ja konsensusele orienteeritumaks. Olen ema ja minu pojad ei saavuta kunagi oma täit potentsiaali, kui nad peavad kasvama feminiseeritud maailmas. Me kõik sõltume Ameerika eluviisi ülal hoidvatest nähtustest nagu õigussüsteem, teadusringkonnad ja demokraatlik poliitika ja me kõik kannatame, kui need institutsioonid lakkavad täitmast ülesandeid, milleks nad loodud on.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!