Hiljuti Euroopa Kliima ja Energeetika instituudi poolt korraldatud kliima ja energiatootmise teemalisel konverentsil etteaste teinud Saksa mainekas füüsik, Saarimaa rakenduskõrgkooli emeriitprofessor Horst-Joachim Lüdecke sõnas oma ettekandes, et tuulegeneraatorite põhine elektritootmine on kõige ebaefektiivsem viis elektrienergiat toota, mille viljelemine viib inimühiskonna tagasi keskaega.
Lüdecke peamiseks teesiks on seisukoht, et inimkonna tehnoloogilise ning majandusliku arengu võtmeküsimus on alati peitunud tarbitava energia ning energiatiheduse taseme tõstmises. Lüdecke selgitab kuidas inimkonna võidukäik leidis aset esmalt kodustatud loomade jõu rakendamises, millele järgnes keskaegne tuulikute ja vesiveskite revolutsioon, millele omakorda järgnes aurumasinate ning sisepõlemismootorite kasutuselevõtt. Tänapäevase elustandardi eeltingimuseks on Lüdecke sõnul üksnes kivisöe, nafta ning tuumaenergeetika kasutuselevõtt ilma milleta laguneb tänapäevane elatustase ning tehnoloogiline progress paratamatult koost.
Oma ettekandes märkis staažikas füüsikust emeriitprofessor, et inimkonna ajaloos ei ole mitte kunagi terve tsivilisatsioon teinud teadlikku valikut, milles kõrgema efektiivsuse tasemega energiatootmise tehnoloogia asendatakse teadlikult oluliselt madalama energiatihedusega tehnoloogia vastu. Lüdecke märkis, et kui kivisöe elektrijaamade energiatootmine ulatub aastas kuni 7000 vatini ruutmeetrist, siis tuulegeneraatorid ei suuda toota üle 3,6 vati ruutmeetri kohta, mis tõttu on tuulegeneraatorite kasutuselevõtt näide seninägematust tehnoloogilisest regressist.
Oma ettekandes märkis staažikas füüsikust emeriitprofessor, et inimkonna ajaloos ei ole mitte kunagi terve tsivilisatsioon teinud teadlikku valikut, milles kõrgema efektiivsuse tasemega energiatootmise tehnoloogia asendatakse teadlikult oluliselt madalama energiatihedusega tehnoloogia vastu
Professor Lüdecke sõnul ei ole tuulegeneraatorite abil majanduse sujuv käigus hoidmine võimalik ilma fundamentaalseid füüsikaseadusi muutmata, kuna tuulegeneraatori elektri tootmise võime on võrdne tuule kiirusega kuubis. Sellest tulenevalt on tuulegeneraatorite energiatootmine paratamatult ekstreemselt volatiilne, kuna tuulekiiruse langemine poole võrra langetab tuulegeneraatori jõudluse mitte 50%ni, vaid kõigest 12,5%ni.
Lüdecke hinnangul tugineb Saksamaa ümber-elektrifitseerimise programm tuule ja päikeseenergiale mitte reaalteaduslikule loogikale, vaid poliitilisele ideoloogiale, mille resultaadiks saab olla paratamatult majanduslik kokkuvarisemine.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Rohepöörde materiaalse hüveolu langetamise koguefekti tajuvad kõik inimesed juba täna oma tarbimise harjumuste üha kesisemaks muutudes. Kolme apelsini asemel saab nüüd kaks, jõuluvaheajal peab esmakordselt valima, kas sõita külla vanavanematele Valgas või Saaremaal, jne.
Iseküsimus on, millisel määral Euroopa kodanikud mõistavad oma vaesumise aluspõhjusena valelikult keskkonnasõbralikena välja käidud, ent täiesti reaalselt inimvaenulikke “rohepoliitikaid”.
Üks täpsustus on siinkohal vajalik, et mõista, kuidas poliitökonoomiliselt ühemõtteliselt mõistusevastane rohehullus on võimalikuks saanud.
Rangelt võttes ei tunne siiski päris kõik inimesed “rohepöörde” projekti poolt esile kutsutud materiaalse elukvaliteedi langust. See on trend, millest jääb puutumata murdosa ühest protsendist kõige jõukamast elanikkonnast, kes moodustavad samaväärselt olematu osa valijaskonnast, ent kellele kuulub peaaegu kõikides riikides tegelik poliitiline võim.
Rangelt võttes ei tunne siiski päris kõik inimesed “rohepöörde” projekti poolt esile kutsutud materiaalse elukvaliteedi langust. See on trend, millest jääb puutumata murdosa ühest protsendist kõige jõukamast elanikkonnast, kes moodustavad samaväärselt olematu osa valijaskonnast, ent kellele kuulub peaaegu kõikides riikides tegelik poliitiline võim.
See on muuhulgas põhjuseks, miks maksutulud kogutakse praktiliselt kõikides riikides ülekaalukalt keskklassi ning “vaeste rikaste” (kelle netoväärtus ulatub mõne miljonini) arvelt, jättes senti-miljonärid ja miljardärid eriliste maksuskeemide armust panustama riigikassase täpselt nii palju, kui neil selleks parasjagu soovi on. Enamasti neil seda ei ole, kuna plutokraadid kandivad parema meelega oma miljardid maksuparadiiside kaudu välja ning finantseerivad Maailma Majandusfoorumi tüüpi eraprojekte, kus avaliku võimu esindajad käivad oligarhide klassi ees “vaibal”, täites äraspidisel kombel mitte käsuandjate, vaid käsutäitjate rolli.
See on ka põhjuseks, miks elame maailmas, kus lihttöölise, väikeettevõtja või kolme last kasvatava üksikema maksukoormus on praktiliselt kõikides “liberaalse turumajandusega riikides” umbes 5-10 korda suurem kui miljardäril, kes peab igast 100 eurost maksudena lõpuks välja maksma mitte umbes 70, vaid pigem 7 eurot. Ent tagasi rohepöörde juurde…
Tõsi on see, et ka 0,1% kõige rikkamate isikute raha ostujõud langeb, kuna miljardäri euro, dollar või naelsterling kaotab väärtust kartulikilo või bensiiniliitri suhtes sama palju kui kupüür vaese mehe taskus.
Ent “kvantiteedil on oma kvaliteet” ka materiaalse stratifikatsiooni mõttes. Seetõttu on inimesed, kellel on kümneid või sadu kordi rohkem vara, kui ka kõige sübariitlikuma eluviisi puhul oleks võimalik elu jooksul ära tarbida, rohepöörde vaesustavate mõjude eest turvatud.
Isegi Klaus Schwab ei saa paratamatult lennata kahes eralennukis korraga, Bill Gates’i seedetrakt suudab hakkama saada piiratud koguses hirvefileega ning Ted Turneri maks ei tuleks toime rohkem kui paari pudeli Chateau Le Pin’iga ühe õhtu jooksul.
Rohepööret dikteerivad inimesed, kes moodustavad nanoskoopilise osa valijaskonnast, ent kes on oligarhilises süsteemis monopoliseerinud poliitilise võimu, mille olemus seisneb erahuvide presenteerimises avaliku huvina. Eliidile meelepäraseid programme viiakse praktilisel tasandil aga ellu viisil, mis pole massimeedia abil mõistmatuses hoitavatele massidele mõistetav.
Rohepööret dikteerivad inimesed, kes moodustavad nanoskoopilise osa valijaskonnast, ent kes on oligarhilises süsteemis monopoliseerinud poliitilise võimu, mille olemus seisneb erahuvide presenteerimises avaliku huvina. Eliidile meelepäraseid programme viiakse praktilisel tasandil aga ellu viisil, mis pole massimeedia abil mõistmatuses hoitavatele massidele mõistetav.
Nagu kommunistlikud kollektiviseerimise programmid paiskasid 20. sajandil terved rahvad Kambodžast Kuubani vaesusesse masside enda heakskiidul, on võimalik, et ka “euroopalikust heaolust” saab 21. sajandil mälestus, kui eurooplased kapituleeruvad käputäie misantroopidest miljardäride “rohepöörde” programmi ees.
Kas “rohepöörde” mõistusevastane agenda õnnestubki läbi suruda ja millise fanaatilisusega suudetakse programmi praktikas ellu viia, ei ole hetkel veel selge. Ühest küljest näikse suur osa jõukate riikide elanikest tänaseks tõsimeeli uskuvat “rohepöörde” ideoloogilist dogmaatikat. Samas tuleb arvesse võtta, et enamus inimesi on olemuselt arad ning valmis meelsasti võimu ees silmakirjatsema, kui meelsuskontrolliks arvatud küsitlused “õigete” või “valede” seisukohtade levikut üritavad seirata.
Seega on rohepöörde reaalse toetuse tuvastamiseks läbi viidud küsitlused tänaseks Läänes sama ebausaldusväärsed nagu mistahes küsimuses, kus ametliku narratiiviga nõustumise ja mittenõustumise tagajärjed kärisevad ühiskonna üha totalitaarsemaks muutudes aina suuremaks.
Võimalik, et Euroopa rahvad ajavad lõpuks selja sirgu ning astuvad vastu ökoloogiliseks altruismiks rüütatud misantroopsele programmile, mille lõpptulem on röövida nendelt majandusliku kindlustatuse likvideerimise kaudu igasugune ühiskondlik-poliitiline subjektsus. Viimati nimetatu on protsess, mis on uudne üksnes tehniliselt, mitte olemuslikult, olles ajalooliselt tuntud kui orjandusliku korra kehtestamine.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse alloleva pangalingiga.