Rootsi valitsuse tellitud uuringu läbiviija on teinud ettepaneku anda riigi omavalitsustele õigus nõuda, et kinnisvaraomanikud panustaksid rahaliselt kohalike “kliimameetmete” elluviimisesse.
Kliimaga kohanemise võimaluste uurija Johan Hjalmarsson soovitas kliima- ja keskkonnaminister Romina Pourmokhtarile, et Rootsi omavalitsused võiksid kaitseotstarbelist infrastruktuuri, sh näiteks meremüüre või tamme, ehitades nõuda rajatiste ehitamise eest tasu kinnisvaraomanikelt, kes kaitsest otseselt kasu saavad.
Nimetatud meetmete rakendamine oleks lubatud „märkimisväärse ohu“ korral, et loodusõnnetus võib tekitada varalist kahju, ja kui omavalitsuse sekkumine vähendab seda riski “olulisel määral”.
Rootsi päevaleht Aftonbladet toob välja, et kohalikel omavalitsustel oleks nende plaanide järgi lubatud nõuda kinnisvaraomanikelt tagasi kuni pool projekti kogukuludest. Kokku oleks Rootsi koduomanikud sunnitud maksma omavalitsusele “kaitseotstarbeliste kliimameetmete” rakendamise eest kuni 10 protsenti neile kuuluva kinnisvara turuväärtusest.
Kokku oleks Rootsi koduomanikud sunnitud maksma omavalitsusele “kaitseotstarbeliste kliimameetmete” rakendamise eest kuni 10 protsenti neile kuuluva kinnisvara turuväärtusest.
Mõne koduomaniku jaoks võib see tähendada märkimisväärseid kulusid. Arvika väikelinna näitel, kus omavalitsus ehitas üleujutuste tõkkeks kolm tammi 140 miljoni Rootsi krooni ehk 12,8 miljoni euro eest, võiks Hjalmarssoni soovitatud mudeli kohaselt nõuda kohalikelt kinnisvaraomanikelt kulude katteks kokku 70 miljonit krooni. Osade koduomanike jaoks tähendaks kliimameetmete eest tasumise plaani elluviimine seega kuni 73 400 euro suurust makset omavalitsusele.
„Me räägime siin summadest, mida paljudel majapidamistel ei ole võimalik välja käia,“ kirjutas Hjalmarsson ning lisas, et tema ettepaneku rakendamine eeldab, et omavalitsused aktsepteerivad osamakseid ning et pangad on valmis pakkuma laene, kasutades tagatisena tänu uutele kaitserajatistele “vähem ohustatud” vara.
Lisaks kutsub Hjalmarsson Rootsi riiki üles kehtestama uut rannikukaitseseadust. Välja pakutud seaduse kohaselt saaks Rootsi valitsus määrata konkreetsed rannikualad riikliku tähtsusega piirkondadeks ning võtta omale vastutuse nende kaitsmise eest üleujutuste vastu, mis hõlmaks suuremahuliste füüsiliste tõkete ehitamist riigi, mitte üksikute omavalitsuste kulul.
Osade koduomanike jaoks tähendaks kliimameetmete eest tasumise plaani elluviimine seega kuni 73 400 euro suurust makset omavalitsusele.
Lisaks rannikualadega seotud ohtudele keskendus aruanne sisetemperatuuridele seoses Hjalmarssoni sõnul üha sagedamini esinevate kuumalainetega. Nimelt soovitab kliimauurija kehtestada seadusega piirmäärad eakate hooldekodudes ning puuete või krooniliste haigustega inimestele mõeldud eluruumides lubatud sisetemperatuuridele.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Rootsi riigi poolt kaalutavad “kliimakaitse” meetmed kujutavad endast järjekordset näidet eraomandi rekvireerimisest riigi poolt, et kanaliseerida karistuse ähvardusel inimeste tööga välja teenitud ning niigi obstsöönse tasemeni maksustatud vara võimudele lähedal seisvate isikute taskusse, rajamaks täiesti tarbetut infrastruktuuri. See on taristu, mille butafoorsus ilmneb kõige ehedamalt faktis, et juhul kui inimesed tunneksid oma elu ja vara mis tahes keskkonnamõjudest ohustatud olevat, siis investeeriksid nad selle kaitsesse vabatahtlikult, ilma riigi sunniaparaadi ähvarduseta – ent seda mõistagi üksnes juhul kui väidetav oht on reaalne, mitte väljamõeldud.
Rootsi riigi poolt kaalutavad “kliimakaitse” meetmed kujutavad endast järjekordset näidet eraomandi rekvireerimisest riigi poolt, et kanaliseerida karistuse ähvardusel inimeste tööga välja teenitud ning niigi obstsöönse tasemeni maksustatud vara võimudele lähedal seisvate isikute taskusse, rajamaks täiesti tarbetut infrastruktuuri.
Adrian Bachmann
Kliimahüsteeria kesksed teesid on muutnud aastakümnete jooksul värve nagu kameeleon. Teadupärast kuulutati 1970ndatel ja 80ndatel kliimaapokalüpsise jutlustajate poolt inimkonna peamiseks ohuks temperatuuride katastroofiline jahenemine, seejärel soojenemine ning tänapäeval on valitud ähvarduse tuumaks maksimaalselt ambivalentne “kliimamuutuste” loosung, mille abil on võimalik igasugust faktoloogiat ignoreerides kuulutada välja eriolukordi vastavalt vajadusele.
Kummalisel kombel on kliimafanaatikute vasturääkivate väidete sisust hoolimata planeedi päästmise ainsaks meetodiks kõikjal ning alati inimeste vara massiline rekvireerimine ning isikuvabaduste piiramine. Ehk teisiti väljendatuna – kui kliimakatastroofi olemuse kohta väidetu võib olla pidevas muutumises, siis inimeste vara ja vabaduse likvideerimine on alati olnud kliimakriisi jutlustajate poolt välja pakutavate programmide ainsaks lahenduseks, sõltumata sellest, millisele probleemile seda lahendusena välja pakutakse.
Kui kliimakatastroofi olemuse kohta väidetu võib olla pidevas muutumises, siis inimeste vara ja vabaduse likvideerimine on alati olnud kliimakriisi jutlustajate poolt välja pakutavate programmide ainsaks lahenduseks, sõltumata sellest, millisele probleemile seda lahendusena välja pakutakse.
Adrian Bachmann
Mis puudutab inimtekkelise kliimasoojenemise teooria absurdset vasturääkivust faktidega, mis on samavõrra ümberlükkamatud kui need on maha vaikitud, siis need on kõige kainemõistuslikumalt presenteeritud suurepärases (ning tänuväärsel viisil eestikeelsete subtiitritega varustatud) dokumentaalfilmis “Climate – the Movie”, mida on võimalik vaadata alljärgneval lingil:
Inimtekkeliste kliimamuutuste vastase võitluse ettekäändel inimeste vabaduste ning vara riisumise programmi puutuvalt käibib aga jätkuvalt universaalne printsiip, millele on Makroskoobi veergudel korduvalt tähelepanu juhitud. Nimelt on mis tahes teemasse puutuvate vastandlike seisukohtade juures tõe eest seisjate ning valetajate isikud võimalik kõikjal ning alati tuvastada, vaadates lihtsalt, kumb osapooltest on valmis avatud diskussiooniks ning kumb osapooltest soovib vastaspoole poolt väidetut ähvarduste abil keelustada. Antud printsiip on kohaldatav nii rohepöörde, sõdade, koroonasulgude, jälgimisühiskonna kui ka teiste ühiskonda polariseerivate teemade puhul, eristamaks, kummal poole tõe ja vale, headuse ja kurjuse rindejoont erinevad positsioonid asuvad.
Nimelt on mis tahes teemasse puutuvate vastandlike seisukohtade juures tõe eest seisjate ning valetajate isikud võimalik kõikjal ning alati tuvastada, vaadates lihtsalt, kumb osapooltest on valmis avatud diskussiooniks ning kumb osapooltest soovib vastaspoole poolt väidetut ähvarduste abil keelustada.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Esifoto: Liv Oeian/Shutterstock.com