Charles Hugh Smith
Niipea kui ma väidan, et rikkad ei ole nagu sina ja mina, eeldab enamik inimesi automaatselt, et räägin ülikõrge netoväärtusega ultrarikastest, kelle varad on väärt vähemasti 30 miljonit dollarit või rohkem, või siis hüperrikastest, kelle varade väärtus ulatub sadadesse miljonitesse dollaritesse, või sootuks miljardäridest.
Ent ma ei räägi järgnevas nendest pisikestest gruppidest, räägin 8 miljonist leibkonnast Ameerika Ühendriikide populatsiooni ülemise 5% seas ja 13 miljonist leibkonnast ülemise 10% seas. Ehk teisisõnu räägin sotsiaalsest segmendist, kellele kuulub 70% kõigist Ühendriikide varadest ning ligi 90% tulutoovatest instrumentidest nagu aktsiad, võlakirjad, üürikinnisvara jms. Need ei ole ülirikkad ega hüperrikkad, vaid lihtsalt rikkad, kellele kuulub miljoni või paari väärtuses vara, arvestamata nende peamist elukohta.
Hiljutise uuringu andmetel on USA-s 13,6 miljonit leibkonda netoväärtusega 1 miljon dollarit või rohkem (s.o umbes 10% USA 132 miljonist leibkonnast) ning umbes 8 miljoni USA leibkonna netoväärtus on 2 miljonit dollarit või rohkem (ligikaudu 6% leibkondadest), arvestamata nende peamise elukoha väärtust.
Hiljutise uuringu andmetel on USA-s 13,6 miljonit leibkonda netoväärtusega 1 miljon dollarit või rohkem (s.o umbes 10% USA 132 miljonist leibkonnast) ning umbes 8 miljoni USA leibkonna netoväärtus on 2 miljonit dollarit või rohkem (ligikaudu 6% leibkondadest), arvestamata nende peamise elukoha väärtust.
Charles Hugh Smith
Selle ülemise 10% kätte koondub ligikaudu 50% kõigist sissetulekutest ja nad moodustavad umbes 40% kogu tarbimisest.
Täna räägin üha läbitungimatumast barjäärist ülemise 5% ja alumise 95% vahel, mis ei väljenda üksnes rahalist ebavõrdsust, vaid ka sotsioloogilist eraldatust, mida käsitles Christopher Lasch oma 1996. aastal ilmunud raamatus “Eliidi mäss ja demokraatia reetmine” (ing The Revolt of the Elites and the Betrayal of Democracy).
Soovin koheselt täpsustada, et ma ei halvusta sellesse sotsiaalmajanduslikku kategooriasse kuuluvaid inimesi. Pigem jälgin neid sedasi, nagu antropoloog vaatleb hõime, klasse ja kultuure.
Kohtusin hiljuti mõne vana sõbraga meie ülikoolipäevilt. Tol ajal olid nad üliõpilased, kes elasid tüüpplaneeringuga paneelmaja korteris, mis oli sisustatud tavalise kasutatud mööbli ning odavate raamaturiiulitega.
Ülemise 5% kõige rikkama elaniku hulka kuuluvad isikud ei tunne peaaegu ühtegi “normaalset” inimest sõbra ega isegi kolleegina; kuna pea kõik nende sõbrad on rikkad inimesed nagu nad isegi.
Charles Hugh Smith
Tänaseks elavad nad eksklusiivses naabruses asuvas mitu miljonit dollarit väärt majas, mida ümbritsevad teised hiljuti pärast algsete kodude lammutamist väikestele kruntidele ehitatud 5-miljoni-dollarilised häärberid. Ka mu sõbrad lammutasid vanematelt päritud maja, et ehitada endale uus luksuskodu.
Ajakirjaniku ja analüütikuna rabas mind see, kui rikkad nad on ja kui rikkad kõik nende sõbrad on. Nad ei suhtle alumise 95% -ga “normaalsetest” inimestest, välja arvatud oma koduabiliste, remondimeeste või kullerite jms ehk kui kergesti väljavahetatavate ja üksteisest eristamatute töölistega, kes on meie väga kihistunud neofeodaalses majanduses talupoja või sulase rollis. Ülemise 5% kõige rikkama elaniku hulka kuuluvad isikud ei tunne peaaegu ühtegi “normaalset” inimest sõbra ega isegi kolleegina; kuna pea kõik nende sõbrad on rikkad inimesed nagu nad isegi.
Võime ju väita, et selline läbitungimatu klassivahe on loomulik, kuid see jätab tähelepanuta kolm olulist võtmetegurit.
Üks on asjaolu, et barjäär rikaste ja mitterikaste vahel oli alles hiljuti poorsemate müüridega. Nagu Lasch märkis, on Ameerika eliit ülejäänud ühiskonnast eksklusiivsete enklaavide ja konkreetsest paigast lahutatud liikuva elustiili abil eraldunud.
Barjäär rikaste ja mitterikaste vahel oli alles hiljuti poorsemate müüridega. Nagu Lasch märkis, on Ameerika eliit ülejäänud ühiskonnast eksklusiivsete enklaavide ja konkreetsest paigast lahutatud liikuva elustiili abil eraldunud.
Charles Hugh Smith
Teisedki kommentaatorid on kirjutanud samast sotsioloogilisest suundumusest, milles eliit elab teiste eliidi liikmetega asustatud mullides: eliitülikoolides, eksklusiivsetes sotsiaalsetes gruppides, eksklusiivsetes linnaosades, mida ükski normaalne leibkond endale lubada ei saa jne.
Laschi mõte oli, et majanduslik ning elustiilikihistumine mõjub demokraatiale mürgitavalt – reaalsus, mis ilmneb meie ümber kõikvõimalikel viisidel.
Teine tegur on see, et kõik rikkad inimesed, keda ma tean, said rikkaks vähemalt otseselt tänu oma vanemate rahalisele toele. Iga jõukas inimene, keda ma tean (markantsete, aga väga väheste eranditega) – ja siinkohal pean ma silmas inimesi, kes elavad kodudes, mille väärtus on 750 000 dollarit või rohkem, ja kellele kuulub muid olulisi finantsvarasid, mis toodavad kapitalikasumit ja sissetulekut, – käis ülikoolis oma vanemate raha eest, ja tema esimene oma kodu ost sai võimalikuks samuti vanemate või ämma-äia abiga.
Olen täheldanud, et see privilegeeritud inimeste klass uhkustab sageli algusest peale omal jõul toime tulemisega, jättes samal ajal loetlemata kogu rahalise toetuse, mis nad oma perelt saanud on. Kõik nad tahavad uskuda, et “ma tegin seda kõike ise”, kuid faktide ilmnedes kõlab see väide paraku õõnsalt.
Kõik rikkad inimesed, keda ma tean, ostsid või omandasid varasid juba ammu, hindadega, mis olid tol ajal taskukohased normaalse keskklassi sissetulekuga leibkondadele.
Charles Hugh Smith
Samuti pärisid sellesse klassi kuulujad märkimisväärse varanduse, kui nende vanemad surid, või said selle usaldusfondidest, mille nende vanemad asutasid oma rikkuse ülekandmiseks enne oma surma.
Ning kolmandaks, kõik rikkad inimesed, keda ma tean, ostsid või omandasid varasid juba ammu, hindadega, mis olid tol ajal taskukohased normaalse keskklassi sissetulekuga leibkondadele. Tänaste hinnangute kohaselt ei ole aastakümneid tagasi ostetud kodud ja varad enam taskukohased ühelegi leibkonnale, mis jääb allapoole ülemist 10%.
Veel üks ühine omadus rikastel, kes pärisid oma rikkuse ja said tohutult kasu viimase 30 aasta varade inflatsioonist, on see, et nad omistavad oma rikkuse põhjuse oma raskele tööle. Jah, nad tegid kõvasti tööd, kuid täpselt sama tegi ka enamik alumisest 95% -st, kes pole rikkad.
Otsustavaks teguriks ei olnud rikkus, mille nad lõid ise ettevõtjate või töötajatena, vaid vara, mida nad said juba ammu soetada oma vanemate rahalise abi otsese tulemusena – või teisiti öeldes, rikkus, mille tekitas nende vanemate aastakümneid tagasi soetatud varade monumentaalne inflatsioon.
Jah, on rikkaid ettevõtjaid, kes teenisid oma rikkuse ettevõttes väärtust luues, kuid eemaldage taaskord sellised ettevõtted, mis on mullist sõltuvad kinnisvara- ja aktsiaturupõhised ettevõtmised ning vaadake, kui paljud ettevõtjad tegelikult väärtuse loomise kaudu rikkust lõid? Võtke ära 30 aastat varade inflatsiooni ja vastus on: väga vähesed.
Charles Hugh Smith
Eemaldage 1) vanemate kulul ülikool; 2) vanemate abi oma esimese kinnisvara ostmisel; 3) nende inimeste võimalus säästa raha nii riiklikes kui ettevõtete pensionifondides ja -plaanides, kuna neil on odavad hüpoteegid (või puudub hüpoteek täiesti) ja investeerida need säästud madalate hindadega muudesse varadesse; ning 4) viimase 30 aasta ohjeldamatu varade inflatsioon. Kui palju rikkust nad sellisel juhul veel omaksid, mis oleks ainult nende sissetuleku ja kokkuhoidlikkuse tulemus?
Jah, on rikkaid ettevõtjaid, kes teenisid oma rikkuse ettevõttes väärtust luues, kuid eemaldage taaskord sellised ettevõtted, mis on mullist sõltuvad kinnisvara- ja aktsiaturupõhised ettevõtmised ning vaadake, kui paljud ettevõtjad tegelikult väärtuse loomise kaudu rikkust lõid? Võtke ära 30 aastat varade inflatsiooni ja vastus on: väga vähesed.
Suur osa sellest, mida rikkad oma briljantsuseks nimetavad, pole midagi muud kui õnn elada mitme aastakümne pikkusel ajastul, mil varade hinnad pidevalt tõusevad.
Mõned mu sõbrad pärisid dividende maksvate aktsiate portfellid, mis olid püsinud dividendide automaatsel reinvesteerimisel 50 või 60 aastat. Toona investeeritud väikesed panused on nüüd väärt 1 miljon dollarit või rohkem. Teised pärisid aastakümneid tagasi madalate hindadega ostetud kulda. Need on vaid kaks näidet paljudest rikkuse ülekannetest, mida harva mainitakse.
Üldreeglina ei avalda rikkad kogu saadud abi ega omista oma rikkust varade inflatsioonile.
Charles Hugh Smith
Üldreeglina ei avalda rikkad kogu saadud abi ega omista oma rikkust varade inflatsioonile. Nad toovad esile oma pikka teenistust akadeemilistes ringkondades või korporatiivmaailmas, oma tarka investeerimist, rasket tööd jne.
Ma tean seda, sest olen ise saanud kasu samast varade inflatsioonist, kuigi ma ei saanud pärandit ega vanematelt palju abi (sain vana roostes Volkswageni, mis vajas mootori ümberehitamist – tõeline pluss sel ajal, kuna vajasin tööle jõudmiseks autot). Kuid isegi saavutused, mida saan enda arvele kanda – ülikooli kõrvalt 24–32 tundi nädalas töötades täielikult isemajandamine ja 27-aastaselt oma maja ehitamine, – on praegu enamikule “normaalsetele inimestele” kättesaamatud.
Ülikooli õppemaks ja muud hariduskulud on hüppeliselt tõusnud, nagu ka üürihinnad. Noorel inimesel on peaaegu võimatu teenida 30 tunni tööga nädalas piisavalt sissetulekut, et katta kõik ülikoolikulud, pisikese stuudiokorteri üür (1975. aastal 135 dollarit kuus) ja hooldada vana autot ning lisaks osta toidukaupu, õlut jne.
Ülikooli õppemaks ja muud hariduskulud on hüppeliselt tõusnud, nagu ka üürihinnad. Noorel inimesel on peaaegu võimatu teenida 30 tunni tööga nädalas piisavalt sissetulekut, et katta kõik ülikoolikulud, pisikese stuudiokorteri üür (1975. aastal 135 dollarit kuus) ja hooldada vana autot ning lisaks osta toidukaupu, õlut jne.
Charles Hugh Smith
On veel üks tegur, millel tuleb rikkuse kihistumise käsitlemisel peatuda: kokkuhoidlikkuse roll. Elasime abikaasaga aastaid linna kõige odavamas ja armetumas stuudios, töötasime laupäeviti lisatööna ehitusel, teostasime ise oma autohooldust jne, et säästa raha oma maja ehitamiseks maa ja ehitusmaterjalide ostuks. Tean veel paljusid teisi inimesi, enamasti sisserändajaid, kuid ka mõningaid põliselanikest ameeriklasi, kes järgisid sama äärmiselt distsiplineeritud kokkuhoidlikkuse teed maja ostmiseks vajaliku sissemakse säästmiseks.
Kuid isegi kokkuhoidlikkuse tee on nüüd järsem. Isegi kõige armetuma stuudiokorteri üür on taevasse tõusnud, kasutatud autod maksavad väikese varanduse ja palgad on 45 aastat stagneerunud. Isegi ehitusvaldkonna palgad on stagneerunud.
Inflatsiooni ja ostujõuga kohandatuna teenisin 1976. aastal 23-aastase puusepa/oskustöölisena rohkem raha kui kunagi hiljem teeninud olen. Teisisõnu kulus 1976. aastal põhipeavarju, toidu, kommunaalteenuste ja transpordi eest tasumiseks vähem töötunde kui praegu.
Kuid isegi kokkuhoidlikkuse tee on nüüd järsem. Isegi kõige armetuma stuudiokorteri üür on taevasse tõusnud, kasutatud autod maksavad väikese varanduse ja palgad on 45 aastat stagneerunud. Isegi ehitusvaldkonna palgad on stagneerunud.
Charles Hugh Smith
Kui majanduslik kihistumine oli vähem väljendunud ja vähem juurdunud, võis teil olla lai spekter naabreid. Nüüd tunnevad rikkad ainult teisi rikkaid inimesi, sest keegi, kes pole jõukas, ei saa osta kodu nende eksklusiivsetes enklaavides ega siseneda sotsiaalsetesse ringkondadesse, kus leidub piisavalt rikkaid inimesi, kes annetaks raha kunstnikele või poliitikutele.
Rikaste mullis kuuleb, kui raske on leida kedagi basseinipumpa parandama, jõukatest tuttavatest, kes leidsid rannaäärse üürimaja vaid 7000 dollari eest kuus, ning lõpututest ringi lendamistest. Samuti kuuleb pingutatud püüdlusi näidata, kui kokkuhoidlikud nad on, justkui oleks soodushinnaga lennud selline kokkuhoid, mis lõpuks nende enklaavis meeletult ülehinnatud maja sissemakse katab.
Äärmuslik varanduslik ja sotsiaalne kihistumine on tänaseks kujunenud normiks kogu maailmas. Barjäär nende vahel, kes pärisid rikkuse või kellel oli aastakümneid tagasi piisavalt abi varade ostmiseks, ja nende vahel, kellel polnud vanemate rikkust, millele toetuda, on läbitungimatu. Isegi kui nooremad põlvkonnad teevad lobitööd, et ehitataks rohkem eluasemeid, ei ole need jätkuvalt taskukohased, kui neid tugevalt ei subsideerita.
Teisisõnu kulus 1976. aastal põhipeavarju, toidu, kommunaalteenuste ja transpordi eest tasumiseks vähem töötunde kui praegu.
Charles Hugh Smith
Natuke realismi ja alandlikkust ei tuleks Ameerika rikkamatele ühiskonnakihtidele üldsegi kahjuks. Jah, me tegime kõvasti tööd, kuid me pole rikkad sellepärast, et oleme nii geniaalsed või isegi sellepärast, et oleme nii kokkuhoidlikud. Oleme rikkad, sest maailmamajandus on üles ehitatud sedasi, et see paisutab varamulle. Kasu on saanud sellest protsessist aga need, kes ostsid varasid või kellele anti varad aastakümneid tagasi; need, kes praegu ülikooli ja tööturule sisenevad, ei saa ilma oma peredelt rikkust pärimata lubada endale samu asju, mida meie ostsime keskmise sissetulekuga.
Rikkuse mulli sees elavad inimesed, kes suhtlevad ainult teiste jõukate inimestega, ei paista märkavat sotsiaalset ja rahalist kihistumist ega selle sügavalt negatiivseid tagajärgi. Võib-olla arvavad nad, et kõik elavad nii, muretsedes odavate tööliste ja odavate lendude leidmise pärast või pisendades oma rikkust üksnes “mugavaks” tasemeks. Võib-olla arvavad nad, et “kuna mul läheb suurepäraselt, siis saavad kõik suurepäraselt hakkama”.
Äärmuslik varanduslik ja sotsiaalne kihistumine on tänaseks kujunenud normiks kogu maailmas.
Charles Hugh Smith
Nad on kaotanud kontakti nendega, kes ei saanud varasid odavalt osta, kelle ülikoolihariduse eest ei tasunud nende pered ja kellel pole Ema ja Isa Panga pakutavat pärandit ega sissemakset.
Ajalugu näitab, et selline kihistunud ühiskond ei suuda demokraatiana vastu pidada.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Lugejatele ja kuulajatele, kes soovivad lähemat sisevaadet rikkuse loomise ning omandamise vahelistest erisustest, soovitan lugeda esseed “Majandusest ja krematistikast“.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: