Euroopa poliitiline maastik on viimaste aastakümnete jooksul tundmatuseni muutunud. Olukord, mis veel viisteist aastat tagasi tundus mõeldamatu – kus „uus parempoolne” liikumine tõuseb mitmes riigis rahva seas populaarseimaks poliitiliseks jõuks –, on tänaseks reaalsuseks saanud.
Hiljutiste küsitluste vastused näitavad, et autentselt parempoolsed parteid nagu Hispaania VOX, Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD), Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreichs, FPÖ), Prantsusmaa Rahvuskogu (Rassemblement National, RN) ning Ühendkuningriigi Reformierakond (Reform UK) kuuluvad valijate eelistuste tippu, olles eriliselt populaarsed noorte valijate seas.
Ent mis on sellise suundumuse põhjustanud? Kõige esmasema aluspõhjusena tuleb ilmselt välja tuua kontrollimatu sisseränne arengumaadest, mis on sütitanud Euroopa põlisrahvastes kaua vindunud pahameeletormi. Hirm kultuurilise identiteedi kaotamise ja Euroopa Liidu üha talumatuma sekkumise ees riikide siseasjadesse on ajendanud Euroopa rahvaid nõudma üha enam oma riikide suveräänsuse taaskehtestamist ja piiride sulgemist. Kuritegevuse kasv, turvalisuse vähenemine ja seksuaalse vägivalla juhtumite sagenemine on leidnud tugevat vastukaja valijaskonna seas, kelle muredele nomenklatuursed erakonnad tõhusaid lahendusi ei paku.
Hirm kultuurilise identiteedi kaotamise ja Euroopa Liidu üha talumatuma sekkumise ees riikide siseasjadesse on ajendanud Euroopa rahvaid nõudma üha enam oma riikide suveräänsuse taaskehtestamist ja piiride sulgemist.
Kirjeldatud rahulolematusele lisanduvad veel majanduslikud ja demograafilised tegurid. Alates 2008. aasta finantskriisist on Euroopat vaevanud üha süvenev ebakindlus: inflatsioon, ostujõu langus, eluasemete hindade tõus üle inimeste sissetulekute, töökohtade ebastabiilsus ja muserdavad tulevikuväljavaated, mis raskendavad pere loomist või oma elutee kindlustamist. Üha enam eurooplasi on tänaseks jõudnud äratundmiseni, et nende võime oma tulevikku kujundada on kahanenud üha ahtamaks, samas kui riikide poliitilised eliidid on elanikkonna elumurede suhtes täiesti ükskõiksed.
Tugevate liidrite puudumisel ja vana kaardiväe ammendumisel täidavad parempoolsed liikumised tekkinud tühimiku. Teise maailmasõja järgne Euroopa poliitiline süsteem, milles eksisteerisid selgelt eristatavad blokid mõõdukate konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide jaoks, näib olevat ammendumas, olles võimetu pakkuma lahendusi tänapäeva väljakutsetele. Seda suuresti ka seetõttu, et Euroopa peavooluparteid on tänaseks muutunud teineteisest sisuliselt eristamatuteks.
Üha enam eurooplasi on tänaseks jõudnud äratundmiseni, et nende võime oma tulevikku kujundada on kahanenud üha ahtamaks, samas kui riikide poliitilised eliidid on elanikkonna elumurede suhtes täiesti ükskõiksed.
Sotsiaalmeedia on omalt poolt kiirendanud poliitiliste lõhede kujunemist Euroopa riikides, tõstes varem marginaalseteks jäänud häälte sõnumid miljonite kuulajate ette.
Kuid lähiajalugu on näidanud, et populaarsus rahva seas ei taga Euroopas parteidele ja poliitikutele veel teed võimu juurde – seda juhul kui võimul olev poliitiline eliit ei kavatse seda lubada. Antud tõsiasi on leidnud korduvalt kinnitust Prantsusmaal Marine Le Peni näitel, kelle Rahvuskogu erakonda on süstemaatiliselt blokeeritud võimule pääsemisest vastasparteide koordineeritud tegevuse tõttu…
Euroopa peavooluparteid on tänaseks muutunud teineteisest sisuliselt eristamatuteks.
… Sarnane olukord valitseb ka Saksamaal, kus Alternatiiv Saksamaale on poliitilisest protsessist välja lõigatud tänu võimuparteide ühisele boikotile, mis välistab igasuguse koostöö sakslaste seas suurima toetuse pälvinud erakonnaga. Ühendkuningriigis seevastu on opositsiooniline Reformipartei tõusnud küll reitingutes esikohale, ent saareriigi majoritaarne valimissüsteem muudab selle toetuse konverteerimise poliitiliseks võimuks keeruliseks. Ka Vabaduspartei on Austrias tugeval positsioonil, kuid oleks võimeline valitsema üksnes juhul, kui teised parteid nõustuksid sellega koostööd tegema.
Euroopa riikides üha populaarsemate parempoolsete jõudude valitsustesse jõudmise perspektiivid taanduvad seega kahele stsenaariumile. Nendest esimene oleks sedavõrd ülekaalukas valimisvõit, mis sunniks tsentristlikke parteisid nendega läbirääkimisi pidama. Teine oleks aga olukord, kus uus poliitiline jõud saab nii palju mandaate, et moodustada ainuisikuliselt enamusvalitsus, mis on siiski ebatõenäoline perspektiiv.
Lähiajalugu on näidanud, et populaarsus rahva seas ei taga Euroopas parteidele ja poliitikutele veel teed võimu juurde – seda juhul kui võimul olev poliitiline eliit ei kavatse seda lubada.
Vaatamata valitseva poliitilise režiimi poolt kehtestatud blokaadile on uute opositsiooniliste jõudude mõju Euroopa poliitika kujunemisele märkimisväärne, sundides võimuparteisid viima oma positsioone sisserände, kuritegevuse ning riikliku suveräänsuse taastamise küsimustes lähemale elanikkonna soovidele. Kas vastavasisulised muudatused saavad olema reaalsed või pelgalt kosmeetilis-deklaratiivset laadi, näitab juba lähitulevik.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ennast üha repressiivsema riigiaparaadi ning aina enam meelsuskontrolli instrumendina toimiva massimeedia toel võimu külge betoneerinud poliitiline eliit on enamikus Euroopa riikides elanikkonna silmis tänaseks moraalselt pankrotistunud, mis peegeldub ka enamiku Euroopa valitsuste rekordmadalas toetuses.
Ennast üha repressiivsema riigiaparaadi ning aina enam meelsuskontrolli instrumendina toimiva massimeedia toel võimu külge betoneerinud poliitiline eliit on enamikus Euroopa riikides elanikkonna silmis tänaseks moraalselt pankrotistunud, mis peegeldub ka enamiku Euroopa valitsuste rekordmadalas toetuses.
Adrian Bachmann
Ent antud tsükkel on kordunud tänaseks loendamatu arv kordi… Elanikkonna enamuse jaoks vastumeelset poliitikat ellu viivad persoonid vahetuvad perioodiliselt iga 4-5 aasta tagant valimiste käigus, olles asendatud äravahetamiseni sarnaste karakterite poolt, kes jätkavad mittemidagiütlevate loosungite kostel identset poliitilist programmi, millele igasugused alternatiivid on tänaseks sisuliselt keelatud. Hirmu ja stagnatsiooni vaim on haaranud endasse kogu Euroopa, mis liigub tänaseks kursil, mida iga kainemõistuslik inimene on ära tundnud mitte pelgalt vigase, vaid katastroofilisena.
Uute autentsete opositsiooniparteide populaarsuse rekordkiire tõus üle Euroopa – parteide, mis lubavad radikaalset kursimuutust kõikides küsimustes – kujutab endast seeläbi kiiresti hääbuvate Euroopa rahvaste kollektiivse tahte väljendust. See on tahe, mis kuulutab, et “asjad ei saa enam sedasi jätkuda”, ent mis ei ole ometi leidnud väljendust mitte üheski poliitikas, olgu selleks rohepööre, lakkamatud sõjad, rahatrükk, immigratsioon, lõputult kasvav maksukoormus või kontrolli alt väljunud regulatsioonid.
Hirmu ja stagnatsiooni vaim on haaranud endasse kogu Euroopa, mis liigub tänaseks kursil, mida iga kainemõistuslik inimene on ära tundnud mitte pelgalt vigase, vaid katastroofilisena.
Adrian Bachmann
Euroopa tuleviku määrav võtmeküsimus seisneb tänaseks seega selles, kas näiliselt võimul oleva poliitilise eliidi administreerimisel tegelikku võimu omava seltskonna programmide ellu viimine lõpetatakse enne või pärast seda, kui need programmid on pöördumatult hävitanud kõik Euroopa rahvusriigid nii materiaalselt, moraalselt kui demograafiliselt.
Põhjalikumalt on Euroopa poliitilis-kultuurilisest realiteedist võimalik lugeda/kuulata alljärgnevalt viidatud lugudest.
Euroopa tuleviku määrav võtmeküsimus seisneb tänaseks seega selles, kas näiliselt võimul oleva poliitilise eliidi administreerimisel tegelikku võimu omava seltskonna programmide ellu viimine lõpetatakse enne või pärast seda, kui need programmid on pöördumatult hävitanud kõik Euroopa rahvusriigid nii materiaalselt, moraalselt kui demograafiliselt.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: