Ameerika Ühendriikides ja Euroopas on levimas kummaline psühholoogiline anomaalia. Nimelt täheldasid psühhoterapeudid 2016. aastal esmakordselt selliste patsientide hulga hüppelist tõusu, kes väitsid ärevushäirete tekkimist seoses USA presidendivalimiste ja Donald Trumpi valimisvõiduga.
„Trumpiga seonduvat ärevust” on põhjustanud mitmed tegurid. Eeskätt on elanikkonna psüühika sassi kerimisele andnud peamise panuse peavoolu meediakanalid, kes on kujutanud Trumpi oma propagandalugudes “järgmise Hitlerina” ja rassistliku naistevihkajana, kelle eesmärgiks oli „hävitada demokraatia”.
„Trumpiga seonduvat ärevust” on põhjustanud mitmed tegurid. Eeskätt on elanikkonna psüühika sassi kerimisele andnud peamise panuse peavoolu meediakanalid, kes on kujutanud Trumpi oma propagandalugudes “järgmise Hitlerina” ja rassistliku naistevihkajana, kelle eesmärgiks oli „hävitada demokraatia”.
Teiseks rühmaks, kes toitis rahvuslikku (ja ka piirideülest) hüsteeriat Donald Trumpi presidendiks saamise väljavaadete pärast, olid psühhoterapeudid ise. Näiteks hoiatas uudistekeskkond Politico, et Trumpi „toores” käitumine võib anda „uut kütust süüdistusele, nagu normaliseeriks tema kandidatuur potentsiaalselt agressiivse, halvustava kõne ja käitumise”. Sealjuures tsiteeris Politico 3000 terapeudi ühismanifesti, milles kuulutati, et „Trumpi kalduvus süüdistada teisi, sallimatus ja jultunud seksism kujutab endast ohtu meie hoolealuste heaolule…”.
Manifesti allkirjastanud terapeudid kutsusid teisigi oma eriala esindajaid üles Trumpi vastu sõna võtma, loetledes mitmesuguseid mõjusid, mida nad olid oma patsientide juures täheldanud: „Trumpi konfrontatiivne ja kaootiline kampaania on tekitanud ärevust, hirmu, häbi ja abitustunnet, eriti naiste, geide, vähemuste ja mittevalge nahavärviga sisserändajate seas, kes tunnevad end mitte üksnes võõrandununa, vaid ka Trumpi poolt isiklikult rünnatuna…” väitsid Trumpi-vastase manifesti psühhoterapeutidest autorid.
„Trumpi konfrontatiivne ja kaootiline kampaania on tekitanud ärevust, hirmu, häbi ja abitustunnet, eriti naiste, geide, vähemuste ja mittevalge nahavärviga sisserändajate seas, kes tunnevad end mitte üksnes võõrandununa, vaid ka Trumpi poolt isiklikult rünnatuna…” väitsid Trumpi-vastase manifesti psühhoterapeutidest autorid.
Lisaks tõsteti manifestis esile, et Trumpile suunatud tähelepanu raskendab terapeutide tööd. Iroonilisel kombel väitsid terapeudid, et Trumpi kampaania „legitimeeris inimeste kalduvuse süüdistada teisi oma hirmude ja murede põhjustamises, selle asemel, et võtta ise vastutus…”. Ehk teisisõnu – te lugesite õigesti, terapeudid süüdistasid Trumpi selles, et too propageerib oma probleemide teistele projitseerimist ja teiste inimeste süüdistamist oma probleemides, – projitseerides samal ajal ise süüd oma patsientide vaimse tervise häirete eest Trumpile.
Tänaseks on mõistusevaba ja obsessiivne raev Trumpi, Ameeria Taas Suureks Tegemise (MAGA) liikumise ning konservatiivse kultuuri suhtes niivõrd silmatorkavaks ja äratuntavaks muutunud, et sellele viidatakse juba spetsiifilise terminiga “Trumpi meeltesegaduse sündroom” (Trump Derangement Syndrome, TDS).
Tänaseks on mõistusevaba ja obsessiivne raev Trumpi, Ameeria Taas Suureks Tegemise (MAGA) liikumise ning konservatiivse kultuuri suhtes niivõrd silmatorkavaks ja äratuntavaks muutunud, et sellele viidatakse juba spetsiifilise terminiga “Trumpi meeltesegaduse sündroom” (Trump Derangement Syndrome, TDS).
Pärast Trumpi võimulenaasmist 2025. aasta alguses teatasid terapeudid taas Trumpi-ärevuse süvenemisest ning märkisid, et Donald Trumpiga seotud hirmude levik on paljude terapeutide jaoks kaasa toonud ülekoormuse, põhjustades „läbipõlemist“. Üks terapeut kirjutas 2025. aasta aprillis väljaandele US News järgnevalt:
„Viimase paari kuu jooksul oleme vahetanud COVID-19 testid poliitiliste veendumuste lakmustestide vastu. Inimesed puhastavad turvatunde loomiseks kätepesu asemel oma sotsiaalmeedia vooge. Mõistan oma patsiente, kes soovivad kaosest eemalduda. Depressiooni ja ärevuse kombinatsioon on tuntav, kuna inimesed üritavad edasi liikuda, kuid neil puudub maakaart. Ja kui advokaadibürood ning ülikoolid kapituleeruvad valitsuse nõudmistele, tunnevad inimesed end üha võimetumate ja abitumatena. Aga me peame sellele vaatamata leidma viise, kuidas meeleheitega võidelda, et meid ei tabaks halvatus…”
Võiks eeldada, et terapeudid kalduksid pigem omaenda hüsteeriat kahtluse alla seadma ja leidma tasakaalustatumaid vaatepunkte, kuid ilmselgelt on asjalood teisiti. Möödunud kevadel tunnistas konservatiivse kõrghariduse eest seisev mittetulundusühing National Association of Scholars, et Trumpi valimisvõit põhjustas terapeutide seas „kriisi“ ja nad kaotasid oma objektiivsuse:
„…Meie valdkonda on haaranud kollektiivne kompleks, mille vallandas Trumpi valimisvõit – tegemist on sedavõrd kõikehõlmava kinnisideega, et see ähvardab varjutada meie klientide elus eksisteerivad reaalsed mured. … (Trumpi presidendiks) valimisele järgnenud reaktsioon paljastab, et psühhiaatrite, terapeutide, nõustajate ja sotsiaaltöötajate poliitiline eelarvamuslikkus on jõudmas kriitilise punktini. Suur osa üldsusest ei ole neist pingetest teadlik, kuid need võivad avaldada terapeutilisele protsessile sügavat mõju, suunates tähelepanu klientide individuaalsetelt vajadustelt hoopiski poliitiliselt laetud narratiivile.”
Siiski tunnistab vähemalt üks psühhoterapeut, et Trumpi meeltesegaduse sündroom eksisteerib ning et nimetatud nähtuse põhjused peituvad patsientides, mitte Trumpis. Manhattani lähistel asuva praksisega Jonathan Alperti sõnul on vähemalt 75% tema patsientidest Trumpi suhtes obsessiivsed ja projitseerivad oma eluprobleemid presidendile. Ühtlasi väidab Alpert, et psühhoterapeudid ise soodustavad ja süvendavad Trumpi-ärevust, politiseerides oma seansse, ning märgib sealjuures, et „Tegemist on sügava patoloogiaga, mida ma nimetaksin isegi meie aja määravaks patoloogiaks.”
Oluline on mõista, et 2016. aasta oli tõenäoliselt liberaalse riigikorra tipphetk. Pärast Barack Obama kaheksa aastat kestnud ametiaega ja kolmanda laine feminismi kiiret levikut pidasid “virgunud” (woke) vasakpoolsed end võitmatuks. Nagu hellitatud lapsed, kes viskavad end põrandale, sest teavad, et vanemad annavad järele ja täidavad kõik nende kapriisid, kasvasid feministidest ja progressivistidest zenniaalid (Y- ja Z-põlvkondade vahele jäänud ehk ligikaudu vahemikus 1993-1999 sündinud) üles Ameerikas, kus nende ideoloogiat harva kahtluse alla seati. Nende illusioonid viisid kujutelmani, justkui moodustaksid nad elanikkonnas selge enamuse ning nende liikumine oleks absoluutne, mistõttu kuuluks poliitiline võim ilma märkimisväärse vastuseisuta neile.
Oluline on mõista, et 2016. aasta oli tõenäoliselt liberaalse riigikorra tipphetk. Pärast Barack Obama kaheksa aastat kestnud ametiaega ja kolmanda laine feminismi kiiret levikut pidasid “virgunud” (woke) vasakpoolsed end võitmatuks. Nagu hellitatud lapsed, kes viskavad end põrandale, sest teavad, et vanemad annavad järele ja täidavad kõik nende kapriisid, kasvasid feministidest ja progressivistidest zenniaalid (Y- ja Z-põlvkondade vahele jäänud ehk ligikaudu vahemikus 1993-1999 sündinud) üles Ameerikas, kus nende ideoloogiat harva kahtluse alla seati.
Trumpil ei ole inimeste üle mingit erilist tumedat või kurja mõju – juba selline ideegi on absurdne. Küll aga on Trump osutunud vasakpoolsetele ebamugavaks äratuskellaks, mis teatab, et nad ei moodusta ühiskonnas enamust. Maailm ei kuulu neile, nende võim ei ole kindlalt tagatud, nad ei saa teha, mida ja millal aga heaks arvavad, ning tegelikult peavad nad järgima teatud ajaloolisi (konservatiivseid) piire, kui soovivad ühiskonnas toimida. See teadmine on viinud nad hüsteeriasse, mis väljendub igikestvas jonnihoos ning vaimse tervise kokkuvarisemises, mis suunab iga nende tunnet ja tegu.
Trump, meeldigu ta teile või mitte, personifitseerib sotsiaalset ja poliitilist arveteklaarimist, mis oli absoluutselt vajalik. Täpselt nagu lapsed, kes peavad ärkama oma fantaasiatest ja illusioonidest ning saama kord täiskasvanuteks. Trumpi meeltesegaduse sündroom tähistab aga ei enamat kui poliitilise vasakpoolsuse vastu punnimist täiskasvanuks saamisele ja otsa vaatamisele reaalsusele, et nemad ei valitse maailma.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Ilmselt on keeruline leida märki, mis annab kõnekamalt tunnistust massimeedia psühholoogiliste operatsioonide laastavast mõjust masside psüühikale, kui asjaolu, et vaimse tervise eest hoolt kandma pidavad psühhoterapeudid on saanud ise mitte pelgalt massihüsteeria ohvriteks, vaid selle õhutajateks.
Ilmselt on keeruline leida märki, mis annab kõnekamalt tunnistust massimeedia psühholoogiliste operatsioonide laastavast mõjust masside psüühikale, kui asjaolu, et vaimse tervise eest hoolt kandma pidavad psühhoterapeudid on saanud ise mitte pelgalt massihüsteeria ohvriteks, vaid selle õhutajateks.
Adrian Bachmann
Kui küsida keskmiselt ameeriklaselt küsimus, kas ja kui, siis millisel määral on Trumpi valimine presidendiks mõjutanud teie isiklikku elu selle tavapärastes rutiinides, oleks vastajatel – sõltumata sellest, kas tegemist on “Trumpi meeltesegaduse sündroomi” all kannatava inimesega või mitte – ilmselt keeruline tuua esile ainumatki objektiivset asjaolu, mis annaks kainemõistuslikule inimesele küllaldast alust kinnitada Trumpi suunas esitatud hüsteerilise iseloomuga süüdistuste paikapidavust.
Ent Läänemaailm tervikuna on tänaseks haaratud psühholoogilisse miljöösse, milles enamus populatsioonist veedab põhiosa oma ärkvel veedetud somaatilisest seisundist meedia ja sotsiaalmeedia simulaakrumis. Selle tulemusena viibib enamus nn “vaba maailma” elanikkonnast tänaseks permanentses hirmu ning ärevuse seisundis. See on taotluslikult destabiliseeritud vaimne konditsioon, mille lakkamatu, metoodiline ning eesmärgistatud ärritamine röövib masside moraali ning mõtlemisvõime, allutades selle primitiivsetele impulssidele, mis on tugevamad kui enamiku inimeste ratsionaalne mõtlemine ja moraalne selgroog.
Läänemaailm tervikuna on tänaseks haaratud psühholoogilisse miljöösse, milles enamus populatsioonist veedab põhiosa oma ärkvel veedetud somaatilisest seisundist meedia ja sotsiaalmeedia simulaakrumis. Selle tulemusena viibib enamus nn “vaba maailma” elanikkonnast tänaseks permanentses hirmu ning ärevuse seisundis. See on taotluslikult destabiliseeritud vaimne konditsioon, mille lakkamatu, metoodiline ning eesmärgistatud ärritamine röövib masside moraali ning mõtlemisvõime, allutades selle primitiivsetele impulssidele, mis on tugevamad kui enamiku inimeste ratsionaalne mõtlemine ja moraalne selgroog.
Adrian Bachmann
Selle aluspõhjus peitub omakorda asjaolus, et enamike naiste ning ebamaskuliinsete meeste (kes moodustavad kombinatsioonis tänaseks julgelt 80-90% Lääne heaoluühiskondade rahvastikust) evolutsiooniliseks ellujäämisstrateegiaks on grupikuuluvuse signaliseerimine, mida sooritatakse sõltumata turvalisust pakkuva grupi moraalsest kvaliteedist. Vajaduse korral liitutakse gruppi kuulumise nimel grupi osaks olemise eeltingimuseks seatud kohustusliku vihkamise ja vaenamisega. Seda ka juhul, kui vihkamiseks ja vaenamiseks puudub igasugune objektiivne alus.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: