Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Prantsuse presidentide erinõunik, maailma mõjukaimate ühiskonnateoreetikute hulka kuuluv Jacques Attali väidab, et esmakordselt 2020. aastal eriolukordade käigus kehtestatud ühiskonna kontrollmeetmed on tulnud selleks, et jääda alatiseks ning kujundada ümber kogu senituntud elukorraldus. Makroskoop avaldas Attali mõtiskelu esmalt 2021. aasta mais, ent loos väljendatud prognoosid väärivad taas meelde tuletamist, et vaadata, kas ja millisel määral on Attali poolt esitatud visioon täide läinud või täide minemas.
Lähitulevikus jõuab kätte päev, mil vaktsiinide tulv ujutab üle maailma ning restoranid, hotellid, kinod ja teatrid avatakse kõikjal. Ka sügis tõotab tulla rõõmuküllane ning ei ole välistatud, et järgmise talve alguseks arvavad enamus inimestest, et pandeemiast on tasapisi saamas vaid ebameeldiv mäletsetus. Kuid see pole nii …
Inimkond alles hakkab maksma ligi kahe aastase perioodi vältel kuhjunud töökaotuste, pankrottide, eraeluliste tragöödiate, ruineeritud karjääride ja kokku varisenud projektide pikaajalist koguhinda.
Peame juba nüüd valmistuma tulevikus tõenäoliselt praeguste vaktsiinide suhtes resistentsete viirusetüvede saabumiseks, olles valmis tõrjuma masendust, mis saabub koos ühiskondade uute sulgemistega, oodates samas miljardite kiirkorras toodetud vaktsiinide saabumist ning korraldades üha uusi ja uusi inimkonna massvaktsineerimise kampaaniaid. Me peame leppima sellega, et ühiskondade regulaarsed sulgemised ning massvaktsineerimised saavad toimuma igal aastal, jäädes kestma kümneteks aastateks – seda nii COVIDi kui teiste haiguste tõttu.
Seejärel oleme sunnitud tegema kõik need valikud, mis oleks pidanud tehtama aasta eest ja organiseerima ümber kogu ühiskonna, et olla valmis elama maailmas, milles pandeemialained saavad olema tavanähtuseks. Peame kujundama ümber töötamise ja õppimise senituntud viisid, et kohanduda ühiskonna lukkupanemise perioodidega, millest saab ilmselt regulaarne osa meie eludest.
Me peame leppima sellega, et ühiskondade regulaarsed sulgemised ning massvaktsineerimised saavad toimuma igal aastal, jäädes kestma kümneteks aastateks – seda nii COVIDi kui teiste haiguste tõttu.
Peame valmistuma ka teiste ohtude vastu, mida tänapäeval kas ei teadvustata või teadvustatakse ebapiisavalt. Eeskätt globaalne soojenemine, veepuudus, põuad, liikide väljasuremine, kahjurite invasioonid ning poliitilised rahutused, mis tavaliselt kaasnevad. Need on ohud, mille iseloom erineb kogetud pandeemiast, ent mille negatiivsed tagajärjed saavad olema veelgi pöördumatud.
Juhul kui me ei valmistu ette tuleviku kriisideks täna, oleme sunnitud taas läbi mängima samasuguse katse ja eksituse meetodite kaskaadi, defitsiidid, eksimused ja improviseerimised, mis on iseloomustanud käesolevat pandeemiat. Kuid seda kõike palju suuremas mõõtkavas ning ilma toimiva lahenduseta, kuna meil ei saa olema võimalust jahutada maha ülekuumenenud planeeti, taaselustada väljasurnud liike ega ka lootust vaktsiinile, mis kaitseks meid veepuuduste või saastatud õhu eest.
Peame kujundama ümber töötamise ja õppimise senituntud viisid, et kohanduda ühiskonna lukkupanemise perioodidega, millest saab ilmselt regulaarne osa meie eludest.
Juhul kui me ei valmistu homseteks kriisideks ette juba täna, oleme sunnitud seisma silmitsi sõdadega rahvaste ja ühiskonnagruppide vahel elamiskõlbmatuks muutunud maailmas.
Tulevikuks ettevalmistumine nõuab pandeemiast õppust võtmist ja julgust korraldada ümber kogu majandussüsteem „sõjamajanduse“ mudeli abil, vähendades massiivselt kõiki majandustegevusi, mis suurendavad katastroofide tekkevõimalust ja fossiilkütuste ning neid kasutavate transpordisüsteemide, plastikute, kemikaalide ja tekstiilide kasutamist.
Programm nõuab absoluutse prioriteedi andmist sektoritele, mille töö on suunatud nende [s.t eeldatavasti seni toiminud majanduse ja elukorralduse poolt esile kutsutud – tõlkija märkus] kahjude korvamisele – eeskätt meditsiinile, haiglatele, arstide väljaõppele, haridusele ja uurimustööle, hügieenile, toidule, jätkusuutlikule põllumajandusele ja majutusele, puhtale veele ja energiale, nutistule, turvasüsteemidele, kultuurile ja demokraatia arengule, spekulatsioonivabadele finants- ja kindlustusteenustele. Kõik need sektorid kokku moodustavad midagi, mida ma nimetaksin „elu ökonoomiaks“. Hetkel annavad mainitud sektorid maailma riikide kogutoodangust vähem kui poole, ent 20 aasta pärast peaks see näitaja tõusma kahe kolmandikuni.
Tulevikuks ettevalmistumine nõuab pandeemiast õppust võtmist ja julgust korraldada ümber kogu majandussüsteem „sõjamajanduse“ mudeli abil, vähendades massiivselt kõiki majandustegevusi, mis suurendavad katastroofide tekkevõimalust ja fossiilkütuste ning neid kasutavate transpordisüsteemide, plastikute, kemikaalide ja tekstiilide kasutamist.
Elu ümberkorraldamise projekt nõuab hiiglaslikku ümberlähtestamist – uut visiooni maailmast, mis on suunatud tulevastele põlvedele. Visiooni, milles on uued väärtused ja prioriteedid, rohkem altruismi ja vähem tarbetust. Ning uut viisi, kuidas teha poliitikat.
See on meie viimane võimalus. Juhul kui me asja tõsiselt kätte ei võta, saab pandeemiast inimkonna õnne viimane episood. Kas meis on küllaldaselt julgust, et seda kõike endale teadvustada? Kas poliitikud, intellektuaalid, ettevõtjad ja ametiühingute juhid on piisavalt südikad, et lausuda ebamugavaid tõdesid ning asuda ühiskonna muutmise tõsise ettevõtmise kallale? Ma ei tea.
Ainus mida tean on see, et juhul kui ühiskonna liidrid ühiskonna muutmise programmi tõsiselt ette ei võta, ei ole sajandi või vähema aja möödudes enam tulevasi põlvkondi, kes tänaste põlvkondade tegevusetust isegi hukka võiks mõista.
See on meie viimane võimalus. Juhul kui me asja tõsiselt kätte ei võta, saab pandeemiast inimkonna õnne viimane episood.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Jacques Attali näol on tegemist autoriga, kelle väljalausumisi maailma poliitilise süsteemi ja ühiskondliku elu tulevikutrendidest tasub kuulata tulenevalt asjaolust, et mees kuulub maailma mõjuvõimsaimate isikute n-ö „siseringi“ või on vähemasti lähedal selle epitsentrile. Attali on mitmete Prantsusmaa valitsuste ja presidentide (sh Emmanuel Macroni) erinõunik, Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupanga esimene president, globaalse ulatusega finantskonsultatsiooni ettevõtte asutaja, korduvalt maailma mõjuvõimsaimate mõtlejate hulka valitud futuroloog, kes on kirjutanud mitmeid üllitisi, milles esitatud visioonid on tõestanud ennast kas täide läinuna või täide minevana.
Sedasi on Attali vähemalt sama mõjukas kui Maailma Majandusfoorumi esimees Klaus Schwab, kelle pantomiimse pahalase stiilis esitatud visioonid „koroona järgsest maailmast“ on saanud viimasel aastal (kuri)kuulsaks.
Attali koroonakriisi järgse „uue normaalsuse“ visandamises domineerib täielikult imperatiivne vorm. On keegi „meie“, kes otsustab, kuidas inimesed oma elusid tulevikus tohivad elada, kelle hulka kogu inimkond justkui arvatakse, ent kes sinna nii autori kui lugejate teadvuses tegelikult ei kuulu. Tegelikult kumab kogu Attali kirjutisest läbi vankumatu arusaam, et „meie“ eluteede võimalikkuse ja võimatuse piirid panevad paika hoopis „nemad“.
Attali, Schwabi, Bill Gatesi ja teiste isehakanud “ühiskonnainseneride” (ingl k nn social engineering) näol on tegemist konkreetsete näidetega väga spetsiifilisest, väikesearvulisest ja üha mõjuvõimsamast klassist, keda kirjeldab oma kirjutises “Suur lähtestamine kui vabaduse lõppmäng” ühiskonna- ja kultuurikriitik Tessa Lena.
Attali koroonakriisi järgse „uue normaalsuse“ visandamises domineerib täielikult imperatiivne vorm. On keegi „meie“, kes otsustab, kuidas inimesed oma elusid tulevikus tohivad elada, kelle hulka kogu inimkond justkui arvatakse, ent kes sinna nii autori kui lugejate teadvuses tegelikult ei kuulu.
Vastates küsimusele, kes on need „nemad“, kes on otsustanud ümber korraldada planeedi 8 miljardi inimese elud vastavalt oma parimale arusaamale sellest, kui palju inimeseks olemise vabadusest suvatsetakse massidele alles jätta, defineeritakse see grupp järgnevalt …
Kes on need „nemad“, kes „suurt lähtestamist“ edendavad? Peale vaadates paistab, et tegemist on tavapäraste kahtlusalustega: maailma tippkapitalistid, ajalooliselt jõukad dünastiad maailma eri piirkondadest, ilmalike ja vaimulike õukondade liikmed, miljardärid ja muu seesugune rahvas. Ehk teisisõnu, inimesed, kellel on piisavalt raha, et arvata, et maailm kuulub neile. 0,0001% inimkonnast ja võib olla ka mõni komakoht nende ees – seltskond, kes noolib võimalust tõusta päris tippu. Nende seas on nii tuttavaid nägusid kui ka neid, kellest me pole kunagi midagi kuulnud.
See on seltskond, kelle ridadesse kuulub kahtlemata ka Attali, kelle tekstis annavad läbivalt tooni märksõnad „meie“ ning „peame“, jättes samas vastuseta küsimus, kes ikkagi on „meie“ ja mida tähendab „peame“? Kes käsib ja kes karistab?
Nagu teadlane, kes modelleerib ideaalset sipelgakolooniat, mille koostisosadeks ei ole persoonid, vaid töö ja tarbimise ühikuteks nivelleeritud allorganismid, visandab Attali süsteemi, kus miljardite inimeseks olemise kogemus on surutud maksimaalse ihulise turvalisuse ja minimaalse ökoloogilise jalajälje jätmise fanaatilisse programmi. Altruistliku projektina välja käidu suudab väga kehvasti varjata oma inimvaenulikku alget.
Attali laadsete „ühiskonnainseneride“ üleolek ja arrogants on terve(ma) psüühikaga inimese jaoks raskesti mõistetav, olles sümptomaatiline inimesele, kelle elu on pühendatud võimupositsioonilt võimupositsioonide laiendamise eesmärgile, kus dissidendid heidetakse üle parda ning nõustujaid ülendatakse kuulekuse alusel üha täiuslikumaks kajakambriks vormuvasse kollektiivi. Sedasi kaob jumalakompleksi all kannatajal samm-sammult kontakt reaalsusega, mille mitmekülgsuse türannid ning nende kinnisideelised düstoopiad paratamatult tasalülitavad.
Nagu teadlane, kes modelleerib ideaalset sipelgakolooniat, mille koostisosadeks ei ole persoonid, vaid töö ja tarbimise ühikuteks nivelleeritud allorganismid, visandab Attali süsteemi, kus miljardite inimeseks olemise kogemus on surutud maksimaalse ihulise turvalisuse ja minimaalse ökoloogilise jalajälje jätmise fanaatilisse programmi.
Vägisi tekib tunne, et eesmärk mitte pelgalt ei pühitse abinõu, vaid toimunud on rollivahetus ning abinõuna välja käidu, alles eile ekstreemsete ja mõeldamatutena paistnud inimest ja inimkonda vabadusest võõrutavad meetmed on saanud tänapäeval mitte üksnes enesestmõistetavaks, vaid eesmärgiks iseeneses. Seda nii selle maailma vähestele käskijatele, kui märksa arvukamatele meeldida ja kuuletuda soovijatele, kelle jaoks ülevalt tulnud käsu edasi delegeerimine peab looma illusiooni ise käskijaks olemisest.
Masside psüühikat ja maailmapilti forsseeritult ümberhäälestav meelsusmanipulatsioon on tüdimuseni läbi proovitud, ent osutunud monotoonsuse kiuste – või pigem selle tõttu? – psühholoogiliselt ülimalt efektiivseks.
Sarnaselt Orwelli 1984. a ikoonilisele, düstoopiat visioneerivale romaanile, toimub massiteabevahendite kaudu elanikkonna lakkamatu informeerimine „ohtudest“, mis on ühteaegu kohutavad, ent samas ka viirastuslikud – viirused, terrorioht, küberrünnakud, ekstremism ja muu selline. Vormitu õud, mis on justkui kõikjal ja mitte kusagil ning mille olemasolu tuvastamiseks ei ole oma silm enam kuningas, vaid usaldama peab „eksperte“ – või vähemasti neid, keda seesugustena välja käiakse.
Vägisi tekib tunne, et eesmärk mitte pelgalt ei pühitse abinõu, vaid toimunud on rollivahetus ning abinõuna välja käidu, alles eile ekstreemsete ja mõeldamatutena paistnud inimest ja inimkonda vabadusest võõrutavad meetmed on saanud tänapäeval mitte üksnes enesestmõistetavaks, vaid eesmärgiks iseeneses.
Massiivse paanikafooni loomine ebamääraste, halvasti määratletud või määratlemata, ent kohutavalt pelutavate ning lõputult täiendatavate „ohtude“ kataloogidega on meetod, millega töödeldakse massiks alandatud inimkond mitte pelgalt vastuvõtlikuks mõttele loobuda oma eksistentsile väärtust andvast vabadusest, vaid pannakse seda soovima.
Selle kõige taustal ei tule üllatusena ka Attali täiesti äraspidine käsitlus julgusest, mis leiab tekstis üleskutsena mitmekordset mainimist. Sõnade tähenduses on toime pandud täielik inversioon. Isiklik vabadus ja vastutus on asendatud paratamatusena välja käidud kollektiivse türanniaga. Ekstreemse grupikuulekusega, kus ennast „meiedeks“ etendanud „nemad“ toodavad üha rumalamaks muutuvale inimkonnale „narratiivi“, mis on konstrueeritud reaalsusest valikuliselt nopitud fragmentidest, mille ülevõimendamine koosmõjus oluliste konteksti ja proportsiooni loovate faktide mahasalgamisega võimaldab vormida masside teadvuses täpselt sellise arusaama(tuse), nagu parajasti vaja on.
Massiivse paanikafooni loomine ebamääraste, halvasti määratletud või määratlemata, ent kohutavalt pelutavate ning lõputult täiendatavate „ohtude“ kataloogidega on meetod, millega töödeldakse massiks alandatud inimkond mitte pelgalt vastuvõtlikuks mõttele loobuda oma eksistentsile väärtust andvast vabadusest, vaid pannakse seda soovima.
See kõik toimub üha tugevama psühholoogilise afekti ja nõrgema ratsionaalse refleksiooni tingimustes, et pakkuda välja „ainuvõimalikud“ lahendused, kuidas varemalt vabad inimesed homme tohivad ja ülehomme peavad elama.
Kusjuures võib olla kindel, et ülevalt alla surutud altruism saab olema selline, nagu see on inimkonna ajaloos alati olnud, esitades vägagi erinevad kohused võrdsetele ja võrdsematele.
Teadupärast on südametunnistusest võrsunud altruistlike tegusid võimalik sooritada vaid vabaduse, sealhulgas südametunnistuse vabaduse tingimustes. Vabaduse, millele iseennast ametisse määranud Attali laadsete „ühiskonnainseneride“ poolt valmistatud ühiskonnas kohta enam ei leidu.
Foto: TEDxIssyLesMoulineaux (CC BY-NC-SA 2.0)
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
Kuula artiklit:
Kuula Adrian Bachmanni kommentaari:
