Norra teadlased: inimkonna intelligentsustase on kiiresti langemas

Audioversioon ja kommentaar loo lõpus

Põhjapanev suund inimeste arukuse testimises, mis näitas IQ-testide tulemuste järjepidevat kasvu 20. sajandi vältel, on uue uuringu kohaselt järsu lõpu saanud.

Flynni efekt (saanud oma nime uusmeremaalasest intelligentsiuurija James Flynni järgi) täheldas eelmisel sajandil intelligentsuskvoodi kiiret kasvu tempoga ligi 3 IQ-punkti iga kümne aasta kohta. Uus teadustöö vihjab aga sellele, et n.ö buumiaastad on ammu lõppenud.

Oslo ülikooli Ragnar Frischi nimelise majandusuuringute keskuse värske analüüs ligi 730 000 IQ-testi põhjal näitab, et Flynni efekt jõudis tippu põlvkonnaga, mis sündis 1970. aastate keskpaigas ja et hiljem on selle mõju märgatavalt taandunud.

„See on seni kõige veenvam tõestus, et Flynni efekt on pöördunud,” ütles The Times’ile Edinburgh’ ülikooli psühholoog Stuart Ritchie, kes polnud ise uuringuga seotud. „Kui eeldada, et nende mudel on õige, on need tulemused märkimisväärsed ja küllaltki murettekitavad.”

Uuringu korraldajad hankisid oma andmed 18- ja 19-aastastelt Norra ajateenijatelt, kes sooritasid testid oma kohustusliku kaitseväeteenistuse raames. Vahemikus 1970–2009 sooritas kolme aastakümne jagu mehi (sündinud vahemikus 1962–1991) üle 730 000 IQ-testi.

Uued tulemused paljastavad, et Flynni efekt on pöördunud 1975. aastast hilisemates aastakäikudes ja seda ligikaudu 7 IQ-punktilise kahanemisega iga uue põlvkonna kohta.

Flynni efekt on pöördunud 1975. aastast hilisemates aastakäikudes ja seda ligikaudu 7 IQ-punktilise kahanemisega iga uue põlvkonna kohta.

See pole esimene kord, kui niisugust kukkumist märgatakse. Flynni enese uurimistöö, mis vaatles Briti teismeliste arukust kümmekond aastat tagasi, tuvastas katsetulemustes sarnase languse. „Näib, et Briti teismelistega toimub midagi üpris veidrat,” ütles Flynn tollal The Telegraph’ile. „Samal ajal, kui oleme rikastanud laste kognitiivset keskkonda nende varajases lapsepõlves, on kognitiivne keskkond pärast teismeea saabumist kängu jäänud.”

Kuigi säärane viide keskkonnale jääb vaid hüpoteesiks, on tegemist võimalusega, mida toetab ka värskeim teadustöö, mille tulemused põhinevad– see väärib rõhutamist! – vaid ühelainsal Norra valimil (olgugi et tegemist on eriliselt hiiglasliku valimiga).

Uus uuring täheldab IQ langust ka perede sees – vendade ja poegade vahel –, mis viitab sellele, et efekti pöördumine pole tingitud muutustest demograafilistes tegurites (nagu on varem välja pakutud), näiteks ebasoodsate geenide düsgeenses kuhjumises ühiskonna eri osades.

Selle asemel oletatakse uuringus, et madalama IQ taga on muutused elustiilis. See võib olla tingitud sellest, kuidas lapsi haritakse ja kasvatatakse ning milliste asjadega tegelemisele nad rohkem või vähem aega kulutavad (mängud, mida nendega mängitakse, kas neile loetakse raamatuid jne).

Keele süstemaatiline hävinemine – see toimub tõeliste sõnade (tõde, vale, headus, kurjus, kooskõla, vastuolu, paratamatus, tõenäosus jms) ära kaotamise ja asendamisega politiseeritud võltssõnadega, mis toimivad hulluks hirmutatud masside teadvuses mitte tähenduslike mõtete, vaid käitumist konditsioneerivate meemidena (vasakpoolne, parempoolne, radikaalne, äärmuslik, marginaalne jms). Ühesõnaga, toimub tagasilangus poolanimaalsesse hirmupõhisesse tribalismi, kus pidevas hirmuafektis elavad inimesed ei vali enam sõnu mitte vastavalt sellele, kas need on tõesed või ebatõesed, vaid saadavad kabuhirmus pidevalt välja signaale – olgu siis sotsiaalmeedias või vahetus kõnes – et nemad kuuluvad alandlike orjade hulka, kes “mõtlevad… või vähemasti ütlevad.. ainult nii, nagu neile on kästud ja lubatud”.

ADRIAN BACHMANN

Teine võimalus on see, et IQ-testid pole kohandunud tänapäeva inimeste arukust täpselt mõõtma, mistõttu hinnatakse kõrgemalt formaalselt omandatud mõtteviise, mida tänapäeva hariduses ja elustiilis ehk vähem rõhutatakse.

„Arukuse uurijad eristavad üldjoontes muutlikku ja kristalliseerunud arukust,” seletas uuringu autor, majandusteadlane Ole Rogeberg The Timesile. „Kristalliseerunud arukus on see teadmine, mida on inimesele õpetatud ja milles teda on treenitud, muutlik arukus on aga tema võime näha uusi mustreid ja kasutada uute ülesannete lahendamiseks loogikat.”

Seega on võimalik, et asi pole meis – asi on IQ-testides. Ent kuni teadlased välja selgitavad, miks see trend pöördunud on, ei saa meie oma väiksemate IQ-dega end sugugi kindlalt tunda.

Uurimistulemused on esitatud väljaandes PNAS.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar…

Kui minu käest küsitaks, mis on hetkel kogu inimkonna saatust kõige enam mõjutavad 3 metatrendi, siis peaksin omajagu mõtlema, mida nende hulka paigutada, kuna neid võimsaid hoovusi on omajagu palju, mis kõik määravad ära kursi, millel hetkel liigume. Mõned neist oleksid aga järgmised…

• Totaalse jälgimisühiskonna sisse seadmine kiirusega, mida ei oleks isegi 5 aasta eest julgenud karta.
• Võlapüramiidi paisumine paratamatu kollapsini  – protsess, mis suure tõenäosusega viib sisse digitaalse keskpanga valuuta kasutuselevõtu ning inimkonna totaalse materiaalse orjastamise. “Sa ei oma midagi, aga oled õnnelik” tüüpi düstoopia algus.
• Kindel kurss III maailmasõja suunas seoses angloameerika eliidi sõgekurja maailmavalitsemise ambitsiooniga ning sellega kaasnevad III maailmasõja potentsiaali kätkevad pingekolded Taiwanil, Ukrainas ja Lähis-Idas.
• Tõe mõiste pagendamine ontoloogilis-epistemoloogilise hierarhia tipust ning selle lõppastmes sootuks likvideerimine. Teiste sõnadega n.n “tõejärgse ühiskonna” loomine, mis on olemuslikult põrgu metafüüsiliseks definitsiooniks ning olukorraks, kus kogu inimkonna viimaste tuhandete aastate jooksul aset leidnud moraalne areng hävitatakse vähem kui poolesaja aastaga.  
• Keele süstemaatiline hävinemine – see toimub tõeliste sõnade (tõde, vale, headus, kurjus, kooskõla, vastuolu, paratamatus, tõenäosus jms) ära kaotamise ja asendamisega politiseeritud võltssõnadega, mis toimivad hulluks hirmutatud masside teadvuses mitte tähenduslike mõtete, vaid käitumist konditsioneerivate meemidena (vasakpoolne, parempoolne, radikaalne, äärmuslik, marginaalne jms). Ühesõnaga, toimub tagasilangus poolanimaalsesse hirmupõhisesse tribalismi, kus pidevas hirmuafektis elavad inimesed ei vali enam sõnu mitte vastavalt sellele. kas need on tõesed või ebatõesed, vaid saadavad kabuhirmus pidevalt välja signaale  – olgu siis sotsiaalmeedias või vahetus kõnes  – et nemad kuuluvad alandlike orjade hulka, kes “mõtlevad… või vähemasti ütlevad.. ainult nii, nagu neile on kästud ja lubatud”.

Niinimetatud “metaprotsesse”, mis hõlmavad endasse kogu inimkonna, on veel omajagu ning nendest igaüks vääriks (väga) põhjalikku käsitlust. Mida nendest aga top 3 hulka arvata, ei ole seetõttu üldsegi lihtne küsimus. Kuid kindlasti kuulub kolme inimkonna saatust kõige enam mõjutava trendi hulka inimkonna kollektiivse arukuse katastroofiline kokkuvarisemine, mille tunnistajaks juba 40 aastat oleme.

Kui IQ tõepoolest langeb tempoga umbes 3 punkti 10 aasta kohta ning protsess on kestnud tänaseks juba 40 aastat, siis on antud trendi koguefekti võimatu üle dramatiseerida. Lühidalt kokku võetuna – artiklist nähtuva statistika põhjal paistab vägisi sedasi, et aastaks 2030. on inimkonna keskmine intelligentsi tase seal, kus 1980. aastal algas 25% kõige rumalama elanikkonna piirjoon. Trendide jätkudes oleks keskmise intelligentsuse tasemega kodanik 2050. aastal umbes sama intelligentne nagu 1970. aastal keskmisest pisut intelligentsem debiilik.   

Trendide jätkudes oleks keskmise intelligentsuse tasemega kodanik 2050. aastal umbes sama intelligentne nagu 1970. aastal keskmisest pisut intelligentsem debiilik.   

Kui me liidame inimkonna idioodistumise protsessile tohutu kiirusega täiustuvad populatsioonikontrolli tehnoloogiad (sotsiaalmeedia, massimeedia, neurolingvistiline programmeerimine, reaalajas jälgimine, mõttepolitsei/faktikontroll jne), siis ongi resultaadiks ligi 80% ulatuses täiesti mõtlemisvõimetu mass, mis on impotentne kriitiliseks mõtlemiseks ning mille kogu maailmapilt on täielikult vormitav selle poolt, mida massimeedia nende teadvusesse programmeerib.

Seega on inimkonna vaimne-moraalne kurss hetkel selgesti “hea uus ilm” tüüpi ühiskonna suunal, mille keskel elab “ärakaotatud inimene”. See on olend, kellel pole enam ei mõistust ega südant, julgust ega siirust.

See on kurss, mille teadvustamisest ning millele vastu hakkamisest sõltub kõige lühemalt kokku võetuna mitte üksnes see, milline tulevik inimkonda ees ootab, vaid see, kas tulevikus on enam inimest kui vaba tahet, oma häält ja mõtet omavat olendit.

See on võitlus, mis väärib võitlemist ning millele kaasa aitamine määrab ära meie endi igavikulise väärtuse inimesena  – punktis, kus ajalik asendub igavikulisega ning vaatame tagasi oma elule, et saada lõpuks vastus küsimusele “kes ma olin”.  Kummatigi olen kindel ka selles, et vaatamata võimatuna näivatele väljavaadetele on see võitlus tegelikkuses võidetav. Kuid see nõuab meilt… meid endid  – tervenisti.