Eric Kaufmann
Ühiskonnas ning eriti noorte seas kulutulena leviv vaimse tervise kriis ei suuda ammendavalt selgitada poliitkorrektse “virgumise” (woke) ideoloogia fenomeni.
Hiljuti avastati Soomes läbi viidud ulatusliku akadeemilise uuringu käigus, et “virgunud” inimesed on teistest sagedamini õnnetud, ärevil ja depressioonis. Ka teised psühholoogid on märganud, et poliitiliselt vasakpoolsed inimesed kannatavad endi hinnangul rohkem vaimse tervise probleemide all kui poliitiliselt parempoolsed. Jonathan Haidt ja Zach Goldberg uurisid nende noorte vaimse tervise kriisi, kelle teismeliseiga langes 2010. aastate järele, ning leidsid oma monograafias, et noored liberaalid tunnistavad endil vaimse tervise probleeme kaks või kolm korda sagedamini kui noored konservatiivid.
Hiljuti avastati Soomes läbi viidud ulatusliku akadeemilise uuringu käigus, et “virgunud” inimesed on teistest sagedamini õnnetud, ärevil ja depressioonis.
See omakorda tõstatab teatud küsimused… Kas progressiivsed ideed teevad inimesed õnnetuks või tõmbab õnnetuid inimesi kultuurilise vasakpoolsuse poole? Ja kas “virgumise” ideoloogia leviku põhjustas vaimse tervise probleemide sagenemine või tõi vaimse tervise probleemide sagenemise kaasa “virgumine”?
Psühholoogilisest vaatenurgast võetakse omaks reeglina viimane seisukoht, väites, et ühiskonna vaimne tervis on halvenenud ning see on omakorda kujundanud kultuuri, mis on rajatud haprusele ja ohvriks olemisele. Emotsioonide sotsioloogias pooldatakse seevastu esimest seisukohta: ideoloogiad on selles käsitluses ajendiks, mis lülitavad emotsioone sisse või välja, et need sobituksid ideoloogiaga. Sotsioloogilises käsitluses tekib esmalt virgumisideoloogia, mis sunnib inimesi nägema ennast ja teisi vaimse tervise probleemidega ohvritena. See omakorda tõstab vaimuhaiguste leviku määra.
Noored liberaalid tunnistavad endil vaimse tervise probleeme kaks või kolm korda sagedamini kui noored konservatiivid.
Kahes hiljuti avaldatud raamatus tuuakse esile psühholoogiline argument, mille kohaselt vaimse tervise probleemid on “virgumise” peamiseks tõukejõuks. Abigail Shrier kirjutab oma raamatus “Halb teraapia” (Bad Therapy), et noorte vaimse tervise kriisi põhjuste keskmes on kõikelubav kasvatus ja “terapeutiseerimine”, ning et vaimse tervise kriis õhutab omakorda poliitilist ekstremismi. Jonathan Haidt toob oma teoses “Ärev põlvkond” (The Anxious Generation) vaimse tervise probleemide epideemia põhjustajatena esile nutitelefonide kasutamise, “hüpervanemluse” ja sotsiaalmeedia. Nagu Haidt ja Greg Lukianoff raamatus “Ameerika mõistuse poputamine” (Coddling of the American Mind) selgitavad, on tulemuseks vabaduste piiramise praktika plahvatuslik kasv ülikoolilinnakutes.
Abigail Shrier kirjutab oma raamatus “Halb teraapia” (Bad Therapy), et noorte vaimse tervise kriisi põhjuste keskmes on kõikelubav kasvatus ja “terapeutiseerimine”, ning et vaimse tervise kriis õhutab omakorda poliitilist ekstremismi. Jonathan Haidt toob oma teoses “Ärev põlvkond” (The Anxious Generation) vaimse tervise probleemide epideemia põhjustajatena esile nutitelefonide kasutamise, “hüpervanemluse” ja sotsiaalmeedia.
Eelnimetatud autorid on avatud nii psühholoogilistele kui ka sotsioloogilistele selgitustele, kuid peamiselt keskenduvad nad esimesele lähenemisviisile. Ometi viitab suur hulk andmeid, et “virgumise” ajendiks on tegelikult ideoloogilised põhjused. Vaadake ülaltoodud graafikut, mis põhineb Isikuvabaduste ja väljenduse sihtasutuse (Foundation for Individual Rights and Expression, FIRE) poolt 2023. aastal 150 USA parimas ülikoolis õppiva 55 000 üliõpilasega läbi viidud uuringul. Ülal kujutatud graafik näitab, kuidas ideoloogia ja ärevus prognoosivad üheskoos, kas üliõpilane pooldab külalisesineja “maha karjumist” (kui see peaks väljendama ebameeldivaid positsioone) või mitte.
FIRE 18-22-aastaste noorte massiivse valimi põhjal näeme noorte vaimse tervise kriisi ulatust. USA ülikoolides läbi viidud suuremahulises uurimuses küsitletud üliõpilastest tunnistasid 68%, et nad on ärevuses ja 42% tõdesid, et nad on vähemalt “pool aega” depressioonis. Tervelt 37% on enda sõnul ärevuses kas “peaaegu iga päev” või siis “alati”.
USA ülikoolides läbi viidud suuremahulises uurimuses küsitletud üliõpilastest tunnistasid 68%, et nad on ärevuses ja 42% tõdesid, et nad on vähemalt “pool aega” depressioonis. Tervelt 37% on enda sõnul ärevuses kas “peaaegu iga päev” või siis “alati”.
Vastanutest 19% on konservatiivsed ja 48% liberaalsed, mis on kooskõlas eelnevate uuringutega. Soo, aasta, sotsiaalmajandusliku klassi, seksuaalse sättumuse, rassi, depressiooni, stressi ja keskmise hinde mõju kontrollimine võimaldab täpselt keskenduda ärevuse tähtsusele. Punane joon ülaltoodud graafikus tähistab ligikaudu kahte kolmandikku üliõpilasi, kes on ärevuses, ja sinine joon kolmandikku, kes ei ole ärevuses. Horisontaalne telg kujutab üliõpilasi seitsmepallisel skaalal alates neist, kes määratlevad end “väga liberaalsena” kuni nendeni, kes on enda sõnul “väga konservatiivsed”.
Nende kahe teguri võrdlemisel selgub, et peaaegu kogu erinevus valmisolekus kõneleja maha karjuda on seletatav ideoloogilise eelistuse ja mitte ärevuse olemasolu või puudumisega. Peaaegu iga teine väga liberaalne üliõpilane toetab tema seisukohtadele vastu rääkiva kõneleja “maha karjumist”, ja isegi iga viies tugevalt konservatiivne toetab seda. Ideoloogia domineerimine vaimse tervise üle kehtib ka siis, kui asendada ärevus depressiooniga või kui kasutatakse erinevaid tühistamiskultuuri mõõdikuid. Psüühiliste probleemidega üliõpilased, olgu nad siis liberaalsed või konservatiivsed, pooldavad mõnevõrra rohkem tsensuuri kui nende hästi kohanenud eakaaslased, kuid see ei muuda siiski tühistamiskultuuri üldist taset oluliselt.
Peaaegu iga teine väga liberaalne üliõpilane toetab tema seisukohtadele vastu rääkiva kõneleja “maha karjumist”.
Masendav järeldus, mis kõigest eelnevast nähtub, on see, et tühistamiskultuur õitseks isegi juhul, kui me leiaksime mingi imeravimi vaimse tervise kriisi lõpetamiseks. Kuni me ei suuda “virgumise” ideoloogia leviku tegelikku põhjust õigesti määratleda, oleme võimetud seda peatama. See on midagi, millega ülikoolid – ja suur osa maailmast laiemalt – peavad nüüd silmitsi seisma.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Praktika on tõe kriteerium… Kuigi sügavamas tähenduses ei ole Marxile omistatud maksiim ammendavaks tõe käsitluseks, näitab teoreetilise maailmakäsitluse praktilise rakendamise tulemus ometi kätte puudujäägid teoorias. Seda mõistagi juhul kui elavas elus, mitte abstraktsioonis ennast ilmutanud vastuolud ennast kainemõistuslikule vaatajale nähtavaks teevad.
Kainemõistusliku ja ideoloogiast hullunud indiviidi vahe väljendub mitte niivõrd selles, kumma maailmapilt harmoneerub paremini reaalse elu tõsiasjadega (vale maailmapilt ei ole automaatselt märk hullumeelsusest, vaid paremal juhul lihtsalt teadmatusest), vaid selles, kas ja millisel määral on kumbki võimeline tegema korrektuure oma maailmavaatelises positsioonis ümberlükkamatute faktide valguses. Sõge inimene ei ole valmis loobuma oma maailmapildist või tegema selles vähemasti korrektuure ka juhul, kui ümberlükkamatud faktid sellele vastu kõnelevad. Ideoloogiliselt hullunu tegevuskava vasturääkivate faktidega kokku puutudes on neid ignoreerida ning ideoloogiliselt ebasobivad tõsiasjad esile toonud inimesed vaikima hirmutada ja lõppastmes füüsiliselt likvideerida. Elame ühiskonnas, mis on hetkel kahe viimati mainitud ideoloogilise terrori faasi vaheetapis.
Sõge inimene ei ole valmis loobuma oma maailmapildist või tegema selles vähemasti korrektuure ka juhul, kui ümberlükkamatud faktid sellele vastu kõnelevad. Ideoloogiliselt hullunu tegevuskava vasturääkivate faktidega kokku puutudes on neid ignoreerida ning ideoloogiliselt ebasobivad tõsiasjad esile toonud inimesed vaikima hirmutada ja lõppastmes füüsiliselt likvideerida. Elame ühiskonnas, mis on hetkel kahe viimati mainitud ideoloogilise terrori faasi vaheetapis.
Adrian Bachmann
Küllap peitub siin ka ideoloogiliselt fanaatiliselt laetud isikute hirmu ja rahutuse aluspõhjus. Südametunnistuse häält ning kognitiivset dissonantsi on võimalik alateadvusesse suruda vaid teatud piirini enne, kui need avalduvad mingisugustes neuroosides.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: