Poliitkorrektne sõnade väänamine muudab mõistuspärase arutelu võimatuks

Neil Oliver

AUDIOVERSIOON kuulatav lehekülje lõpus

Neil Oliver on šoti ajaloolane, ühiskonnakriitik ning Ühendkuningriigi mitmete hinnatuimate telesaadete autor ja saatejuht. Olles palju aastaid Briti peavoolumeedias tuntust kogunud, on Oliver viimastel aastatel omandanud kompromissitult julge ja võimukriitilise maailmavaate ning pühendanud oma loomingulise tegevuse suuresti ühiskonna topeltstandardite ja “kohustuslike valede” paljastamisele.

Järgnevas arutelus võtab Oliver vaatluse alla sõnad, mille algupäraste tähenduste säilitamiseks on vaja üha enam pista rinda poliitkorrektsete ebardsõnade ning totalitaarse tsensuuriga. Oliver mõtiskleb, et asendades sõnad poliitiliselt korrektsete šabloonidega, kaotame me inimestena lõppastmes nii mõtlemis- kui suhtlemise võime.

Mõtisklesin hiljuti sõnadest. Täpsemalt sellest, kuidas nende tähendusi pidevalt moonutatakse. Sõnad ei haihtu, ent neile antakse üha uusi tähendusi. Neid kasutatakse liiga kergekäeliselt ja valesti. Võtame näiteks asesõnad. Me teame väga hästi, mida tähendavad naissoost „tema“ (she), meessoost „tema“ (he) ning mitmuse vorm „nemad“ (they). Need tähendused on olnud kasutusel aastasadu, kuid oleme tänaseks jõudnud punkti, kus üha enam kogeme seda, kuidas keegi teine otsustab meie eest, kas ja kuidas me võime teatud sõnu kasutada. Justkui inimesed võiksid meelevaldselt otsustada, et mees võib olla naine ja vastupidi. See kõik tekitab segadust ning paneb esitama küsimusi. Samas ei julgeta tihtipeale avalikult sõna võtta,  kartes langeda sõimu ja kriitika ohvriks. Elame ajal, kus arutledes teemal sooline identiteet võib ka kõige süütum lause inimese „transfoobiks“ liigitada – mis tähendab inimest, kes vihkab või kardab transsoolisi inimesi – samas just selline tagajärg tundub olevat soositud.  

Oleme tänaseks jõudnud punkti, kus üha enam kogeme seda, kuidas keegi teine otsustab meie eest, kas ja kuidas me võime teatud sõnu kasutada.

Samamoodi kuritarvitatakse soolise identiteedi kontekstis sageli ka sõna “misogüünia“. “Parempoolsus” on veel üks nendest sõnadest, mis on nüüdseks igasugust tähendust kaotamas. Tänapäeval peetakse pea kõike “parempoolseks” ja “rassistlikuks”, näiteks väidetakse viimasel ajal, et Inglise maapiirkonnad olevat rassistlikud. Sellise lähenemisega tembeldatakse varsti ka matemaatika oskamine rassistlikuks. Kui see kõik tundub sullegi arusaamatu ja sa tunned end selle kõige keskel hulluks minemas, siis äkki just see ongi olukord, mida sedasi soovitakse saavutada. Eesmärgiks ei ole vähemuste elu kergemaks teha, vaid luua olukord, kus tavalistel inimestel on muudetud võimatuks teatud teemadel mõistuspäraselt arutleda. Poliitiliselt ultrakorrektses maailmas on lihtsam vaikida, kui riskida verbaalse veaga, mis võib su karjäärile lõpu teha. 

Poliitiliselt ultrakorrektses maailmas on lihtsam vaikida, kui riskida verbaalse veaga, mis võib su karjäärile lõpu teha.

Võime kõneleda on inimesele ainulaadne. Oxfordi inglise keele sõnaraamat sisaldab endas umbes 500 000 sõna, mis on kui kivid meie suhtlemisvõime vundamendis. Vastastikune mõistmine on vestluste, suhete, ühiskondade ja tsivilisatsiooni alus ning inimesed, kes mõistavad sõnu ühtmoodi, jagavad sama reaalsust. Ajal, mil ma üles kasvasin, eksisteeris ainult üks reaalsus, mis tähendas, et olenemata sellest, et inimeste teadmised võisid olla erinevad, elati ometi samas maailmas, samas vaimses ruumis.

Tänapäeval paistab eksisteerivat aga mitu erinevat paralleelreaalsust, mis omavahel põrkuvad. Sestap ei või iial olla kindel, et inimene, kellega kohtud, elab samas reaalsuses nagu sina. See aga loob olukorra, kus inimestel on üha vähem soovi laskuda sisulistesse vestlustesse, kuna kommunikatsioonilõhed tähendavad, et suur osa meie poolt kommunikeeritavast läheb lihtsalt eetris kaduma.

Inimestel on üha vähem soovi laskuda sisulistesse vestlustesse, kuna kommunikatsioonilõhed tähendavad, et suur osa meie poolt kommunikeeritavast läheb lihtsalt eetris kaduma.

Sõnade tähenduse muutmine ei ole triviaalne probleem. Seega olen hakanud isegi fantaseerima sel teemal. Oxfami raamatupoed on tõeline „kullaauk“, kuna sealt saab soetada igasuguseid vanu raamatuid. Neid võib leida ka veebist, kuid kasutatud raamatupoodidel on oma eriline võlu. Näiteks  seisab minu ees üks raamat aastast 1979 ning mul on tunne, et ma võin selle teose sisu usaldada, sest see oli veel ajajärk enne kogu seda tänast hullust.

Kui saaksin oma unistused reaalsuseks muuta, siis oleks mul angaaritäis vanu raamatuid, vanu filme, kanistrite viisi filmilinti, vanu VHS-kassette ja isegi DVD-plaate. Ma varuks neid tohutul hulgal, sest kui sul on füüsiline raamat, vinüülplaat, kassett või CD, siis nende sisu ei ole võimalik ilma sinu teadmata muuta. Võimaluse korral täidaksin kõik riiulid vanade esemetega, et neid muutuste eest kaitsta. Kui kuulata muusikat või vaadata filme, ka vanu filme, veebist, siis ei saa tänapäeval olla enam kindel, et näed või kuuled teose algset versiooni. See võib kõlada vandenõuteooriana, aga mind piinab mõte, et kui näiteks osta saja aasta pärast raamat „Tappa laulurästast“ või lugeda seda veebist, või kuulata audioraamatuna, siis võib juhtuda, et ei osata isegi kahtluse alla seada, kas tegu on selle sama looga, mida Harper Lee jutustas. Kuna raamat keskendub rassile, siis võib seda teoreetiliselt, mis iganes ideoloogia huvides ümber kirjutada ning kui Harper Lee lugu ei peeta enam “moraalselt kohaseks”, siis võidakse see kohandada lugeja teadmata käibiva poliitilise ideoloogiaga kooskõlaliseks.  

Mul on plaan koguda nii palju vanu raamatuid kui võimalik, sest tahan teada, et need on turvalises kohas ja sõnad nendes raamatutes on täpselt selles järjekorras, nagu autor need kirja pani. Kui ostan vana filmi, tahan olla kindel, et see John Houstoni film on täpselt selline, nagu John Houston tahtis. Ma ei soovi redigeeritud ega puhastatud versiooni.

See kõik meenutab mulle romaani „451 Farenheiti“, mille nimi tuleneb raamatu põlemistemperatuurist ja mis räägib ühiskonnast, kus põletatakse raamatuid. Filmid, raamatud ja muusika on meie tsivilisatsiooni oluliseks aluspõhjaks ning sõnad on need, millest need on tehtud. Kui me lubame endilt röövida sõnade algupärase tähenduse, kaotame me hoobilt võime üksteisega tähendusrikkalt ja tõetruult suhelda. Ning see on tulevik, millest ma ei soovi osa saada.

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:

Neil Oliver tabab oma kommentaaris midagi fundamentaalset inimeseks olemise kollektiivse ja personaalse aspekti põimumiskohas. Totalitaarsete ühiskondade tunnuseks on alati olnud nii olemasolevate sõnade ümberkujundamine kui ka välja surumine agressiivset poliitilist agendat legitimeerivate ja propageerivate tehissõnadega. Seega on ühiskonnad, milles sõnade kallal kasutatakse ideoloogilist vägivalda totalitaarsed kas kultuuriliselt või institutsionaalselt. Kõige tõenäolisemalt aga mõlemat, kuna kultuurilised dispositsioonid loovad aluspinnase institutsionaliseeritud totalitarismiks, milles populatsioon toimib mõtlemisvõime minetanud ebainimestena, sooritades ligimese vastu iseenese naha säilitamise nimel loendamatuid suuremaid ja väiksemaid õeluse ja kurjuse tegusid.

Totalitaarsete ühiskondade tunnuseks on alati olnud nii olemasolevate sõnade ümberkujundamine kui ka välja surumine agressiivset poliitilist agendat legitimeerivate ja propageerivate tehissõnadega.

adrian bachmann

Milliseid tegusid? Näiteks koputades naabri peale lootuses, et küüditaja võtab ühes tema, mitte koputaja, kaevates koroonahüsteeria käigus “maskikohustust” eiranud kaaskodaniku peale, raporteerides ideoloogilistele komissaridele ideoloogiliselt ebasobivat “väärinfot” lausunud inimese jms viisid, millega tapetakse ligimest ning hävitatakse enda hing ning moraalne paleus. Kõikide ebardlike tegude ees sammuvad aga ebardsõnad – “klassivaenlane” anti üle proletariaadi diktatuuri ideed edendavale Nõukogude võimule. “Teaduse eitaja” neutraliseeriti ohuallikana. Kollektiivsete kohustuslike valede vastu töötav “mõjuagent” sunniti vaikima. Näiteid on sama palju nagu väärikuse minetanud inimloomuse pahelisuse permutatsioone.

Kaotades ära tõelised sõnad, on võimalik kaotada ära tõelised tähendused.

adrian bachmann

Kaotades ära tõelised sõnad, on võimalik kaotada ära tõelised tähendused. Saksa filosoofi Heiddeggeri kohaselt loob väärsuhe sõnadesse inimeses väärsuhte asjade, oleva, objektiivse reaalsuse kui sellisega. Orwelli ikoonilise, totalitaarsuse teoreetilisi piire visandava düstoopilise romaani “1984” keskmes oli demooniliselt võimuihara kurjusesüsteemi peamiseks relvaks mitte kõikehõlmav salapolitsei ning koputamiste ja poliitvanglate süsteem, vaid “uuskõne”. Semantiline ebardkeel mille kasutamine röövis inimestelt mitte üksnes julguse, vaid isegi teoreetilise võime mõelda kriitiliselt ning väljendada tõdemusi, mis oleksid võimule ohtlikud.

See kõik juhatab meid küsimuseni… mida saab üksikisik võimude poolt ideoloogiliselt laetud ebardsõnade pealetungi vastu teha? Kõige olulisem on säilitada side tõeliste sõnade ja tõeliste tähendustega. Kõige keskmes olgu ikka ja alati, sõltumata, millest või kellega räägitakse, küsimine selle kohta, kas lausutu on tõene või vale ning kas on olulisi tõeseid lausumisi, mis on “narratiividest” taotluslikult välja jäetud või keelatuks tunnistatud. Kui nii, siis on need tarvis valguse kätte tirida, samas ebasõnu ja loosungeid loogilise rangusega dekonstrueerides. Sedasi ning üksnes sedasi on meil võimalik säilitada nii vabadus kui kaine mõistus.  

Kõige keskmes olgu ikka ja alati, sõltumata, millest või kellega räägitakse, küsimine selle kohta, kas lausutu on tõene või vale ning kas on olulisi tõeseid lausumisi, mis on “narratiividest” taotluslikult välja jäetud või keelatuks tunnistatud.

adrian bachmann