Ära kunagi kuluta raha, mida sul pole.
Thomas Jefferson
2021. a esimeses kvartalis langes maailma koguvõlgnevuse määr esmakordselt kahe ja poole aasta jooksul. Suures pildis jätkab maailma võlakoorem aga pidurdamatut kasvu tulenevalt võlapõhise rahasüsteemi olemusest, olles jõudnud seninägematu 360%-ni planeedi kogutoodangust.
Võla kogumahu väikesele ja ajutisele langusele viitavad andmed pärinevad Rahvusvaheliselt Rahanduse Instituudilt (ingl k Institute of International Finance – IIF), mille info kohaselt langes maailma koguvõlgnevus 2021 esimeses kvartalis 1,7 triljoni dollari võrra 289 triljoni USA dollarini. Langus leidis aset peamiselt finantsinstitutsioonide netovõlgnevuse languse arvelt, samas kui avaliku sektori võlad jätkasid üle maailma kasvamist.
Ülemaailmselt tõusis planeedi võla ja kogutoodangu suhe 2021. a esimeses kvartalis ühe protsendi võrra 360%-ni, samas kui 2020. aastal tegi maailma koguvõlgnevuse määr osana planeedi kogutoodangust läbi rekordilise 36% kasvu.
Arengumaade võlgnevus jätkas kontrastina jõukatele riikidele ka 2021. a esimeses kvartalis kasvamist (olgugi, et senisest madalamas tempos), tõustes 600 miljardi USA dollari võrra 86 triljoni dollarini.
Vaatamata planeedi võlakoorma väikesele langusele 2021 esimeses kvartalis, jätkas koguvõlgnevuse suhe planeedi kogutoodangusse endiselt kasvamist, kuna maailma kogutoodang langes kiiremini kui võlatase.
Ülemaailmselt tõusis planeedi võla ja kogutoodangu suhe 2021. a esimeses kvartalis ühe protsendi võrra 360%-ni (s.t maailmas eksisteerivate võlgade tase on suurem kui planeedi kolme ja poole aasta kogutoodang), samas kui 2020. aastal tegi maailma koguvõlgnevuse määr osana planeedi kogutoodangust läbi rekordilise 36% kasvu.
Kommenteerib Adrian Bachmann
Maailma finantsettevõtteid koondav Rahvusvaheline Rahanduse Instituut andis juba enne ülemaailmset koroonakriisi 2020. a alguses avaldatud raportis teada, et planeedi võlakoorem on jõudnud ajaloo kõrgeimale tasemele. Toonaste andmete kohaselt oli maailma koguvõlgnevus 252 triljonit dollarit, moodustades umbes 322% ülemaailmsest kogutoodangust. Nagu näha, on planeedi võla ja võla/kogutoodangu suhe koroonapandeemia käigus kasvanud vastavalt 27 triljonit dollarit ja 38%.
Rahvusvaheline Rahanduse Instituut (IIF) rajati 1983. aastal suurpankade algatusel sisuliselt lobigrupina, mille eesmärgiks on tagada selline rahvusvaheline finantsregulatsioon ja finantspoliitilised otsused, mis vastaks maksimaalselt suurte rahvusvaheliste pankade huvidele.
Kuna institutsioon koondab endas maailma suurimaid finantskorporatsioone, siis valdab see täielikku ülevaadet globaalsetest finantsvoogudest, mis on suuresti selle liikmeskonna poolt kontrollitud. IIFi ligi 450 liikme hulka kuuluvad enamik maailma suurimatest pankadest.
Olles eeskätt huvitatud finantssektori maksimaalse kasumi tagamisest (2010. aastal globaalse finantskriisi ajal tuli IIF välja raportiga, mis manitses riikide valitsusi hoiduma kriisi põhjustanud pankade rangemast reguleerimisest), on IIF ühtlasi huvitatud sellest, et globaalne finantssektor ei kuumeneks üle viisil, kus süsteemne kriis võiks ületada suurpankade tohutud poliitilised ressursid (pangandussektori mõjuvõim finantspoliitilise agenda üle on Läänes ja enamikes maailma riikides sisuliselt täielik) selle kriisi kontrollimiseks. Viimati leidis seesugune kriis aset 2008. aastal ning enne seda 1980ndatel, millele reaktsioonina IIF sisuliselt loodi.
IIFi liikmeks olevad pangad kontrollivad maailma rahandust ning on piisavalt mõjuvõimsad, et sundida peaaegu kõiki maailma riike võtma vastu finantspoliitilisi otsuseid, mis garanteeriks kreeditoridele võlgade tagasimaksed ka siis, kui nende sotsiaalmajanduslik koguefekt on riigile ränk. Kõige tuntum näide lähiajaloost on Kreeka võlakriis, mil IIF esindas läbirääkimistel Kreeka kreeditoridest suurpankade huve.
Ent süsteemne, globaalne võlakriis, mille järelmiks oleks maailma reservvaluutade hüperinflatsioon ning võlasuhete ja nende poolt toestatud rahvusvahelise lisaväärtuse ringluse kokkuvarisemine, ei ole ka IIFi liikmeks olevate suurpankade huvides, ega ka nende võimuses kontrollida. Mõjukad finantseliidid, kes mõistavad hästi mitte üksnes globaalse rahanduse, vaid ka geopoliitika toimemehhanisme, võiksid eksisteeriva süsteemi kokku varisedes minetada nii vara kui ka võimu.
Sellest tulenevalt koostab IIF regulaarseid raporteid, milles hinnatakse globaalse võlgnevuse kogutaset, selle muutusi, muutuste tempot ning leibkondade, ettevõtete ja riikide jätkusuutlikkust suurpankade ees eksisteerivat võlakoormat kanda.
IIFi raportites mainitud summad on tasemel, millega tavainimestel – palgatöölisest miljardärini – kokkupuudet sisuliselt ei ole. Seetõttu võetakse maailma koguvõlgnevuse taseme hindamiseks appi maailma aastane kogutoodang.
Globaalne võlakoormus, mis moodustab 360% planeedi kogutoodangust, on võrreldav 20 000 eurot aastas teeniva eraisikuga, kellel on võlgu kokku 72 000 euro eest. Ent peamiseks erinevuseks on see, et erinevalt võlgu olevast eraisikust, saavad keskpangad raha juurde trükkida ning katta vanu võlgu uue rahaga – see ongi võlapõhise rahasüsteemi keskne toimemehhanism.
Inimlikult tajutavasse mõõtkavasse viiduna võib maailma koguvõlgnevust ja kogutoodangut võrrelda üksikisiku kõikide finantskohustuste (laenud, liisingud) ning aastase sissetuleku (palgad, üürid jne) suhtena.
Globaalne võlakoormus, mis moodustab 360% planeedi kogutoodangust, on võrreldav 20 000 eurot aastas teeniva eraisikuga, kellel on võlgu kokku 72 000 euro eest. Ent peamiseks erinevuseks on see, et erinevalt võlgu olevast eraisikust, saavad keskpangad raha juurde trükkida ning katta vanu võlgu uue rahaga – see ongi võlapõhise rahasüsteemi keskne toimemehhanism.
Võlapõhisel rahasüsteemil on kolm tagajärge: esiteks, võlamassi vältimatu kasv; teiseks, paratamatu inflatsioon ning kolmandaks, olukord, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel kasvab üha suuremas tempos. Näiteks USAs on jõutud olukorrani, kus riigi kolmel rikkaimal mehel on rohkem vara kui poolel Ameerika elanikest.
Võlapõhisel rahasüsteemil on kolm tagajärge: esiteks, võlamassi vältimatu kasv; teiseks, paratamatu inflatsioon ning kolmandaks, olukord, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel kasvab üha suuremas tempos. Näiteks USAs on jõutud olukorrani, kus riigi kolmel rikkaimal mehel on rohkem vara kui poolel Ameerika elanikest.
Oluline on meeles pidada ka seda, et inflatsiooni tempot pidurdab oluliselt asjaolu, et elanike põhiosa ei kuulu kreeditoride klassi, kelle tarbimismustri muutused väljenduksid ka tarbijahinna indeksi kasvus, juhul kui inflatsiooninäitajaid koostataks teistel alustel.
Rikkad saavad tõepoolest üha rikkamaks, ent kuna nad moodustavad elanikkonnast väikese ning ülirikkad vaid mikroskoopilise protsendi, siis nende sissetulekute kasv ei väljendu mitte tarbijahinnaindeksi, vaid varade (aktsiate, kinnisvara, väärisesemete, kunsti) hindade suures kasvus.
Täpselt selline protsess on pärast viimast finantskriisi keskpankade poolt rahaturgudele lükatud rahamassi kaudu ka toimunud, peegeldudes nii väärtpaberite, maailmalinnade kinnisvara kui ka kunsti hindade kasvus kaugelt üle vastava perioodi inflatsiooninäitajate. Eralennukite ja jahtide, aga ka finantsvarade hinnad ei kuulu paraku nagu bensiiniliitri ja piimapaki hind tarbijahinnaindeksi “korvi”, mille alusel inflatsiooni mõõdetakse. Samuti mitte kinnisvara hinnad.
Rikkad saavad tõepoolest üha rikkamaks, ent kuna nad moodustavad elanikkonnast väikese ning ülirikkad vaid mikroskoopilise protsendi, siis nende sissetulekute kasv ei väljendu mitte tarbijahinnaindeksi, vaid varade (aktsiate, kinnisvara, väärisesemete, kunsti) hindade suures kasvus.
Protsessid, mis ei saa jätkuda, lõppevad. Jätkuda ei saa ka võlapõhine rahasüsteem, mis on krediidiraha maagia abil loonud hoomamatu müriaadi finantsvarasid, mille bilansiline väärtus ületab tänaseks kogu planeedi kinnisvara (280 triljonit dollarit) ja vallasvara (võimatu hinnata muul viisil kui väikese protsendina kinnisvara väärtusest) väärtuse.
Tootlikkusest pidevalt kiiremini kasvav võlakoorem jõuab vääramatult punkti, kus süsteem peab murduma ning paljude kümnendite jooksul välja kujunenud omandisuhted ja varalised hierarhiad varisevad osaliselt või täielikult kokku. Märgiks sellest on ka asjaolu, et kasvav osa maailma rikastest liigutavad üha rohkem varandusest finantsvaradest reaalvaradesse (kuld, kunstiesemed, turvatud kinnistud jne). Tegemist on sammuga, mille eesmärgiks on selgesti garanteerida materiaalne hüveolu ka olukorras, kus finantsvarade väärtus ongi kas täielikult või suures osas hävinenud.
Kuigi tulevase võlakriisi aeg, iseloom ja ulatus on prognoosimatu, on selle asetleidmine võlapõhise rahasüsteemi süsteemisisese loogika tõttu paratamatu. Kas kriis võiks kaasa tuua rahasüsteemi reformi või kullastandardi mingisugusel kujul taaskehtestamise, sõltub selle intensiivsusest ning sellest, mis positsiooni erinevad huvigrupid finantspoliitilises võitluses endale kätte suudavad võidelda.
Milline saab olema “kõrs”, mis murrab globaalset võlakoormat kandva rahaturu selgroo, on võimatu prognoosida. Paljude analüütikute hinnangul oleks 2008. aasta võlakriisile järgnenud ajalooliselt pretsedenditu rahatrükk pidanud kaasa tooma nii dollari kui ka euro väärtuse tugeva kokkuvarisemise. Ent tänu asjaolule, et uus raha jäi nn “pangadussüsteemi sisse”, piirdus sündmustik finantsapokalüpsise asemel globaalse majanduskriisiga ning suurimate pankade finantspoliitilise võimu võimendumisega. Järgmine kord ei pruugi nii “hästi” minna – eriti seetõttu, et hiilgav võimalus rahasüsteemi reformiks jäi 2008-2010 kasutamata. Investeerimis- ja kommertspangandust ei lahutatud, pankade reservimäärasid ei tõstetud ning
Maailmapanga juhi “skandaalset” ettepanekut stabiliseerida rahasüsteem kullastandardi läbi ei võetud ammugi tõsiselt.
Tootlikkusest pidevalt kiiremini kasvav võlakoorem jõuab vääramatult punkti, kus süsteem peab murduma ning paljude kümnendite jooksul välja kujunenud omandisuhted ja varalised hierarhiad varisevad osaliselt või täielikult kokku. Kasvav osa maailma rikastest liigutavad üha rohkem varandusest finantsvaradest reaalvaradesse (kuld, kunstiesemed, turvatud kinnistud jne).
Kuigi tulevase võlakriisi aeg, iseloom ja ulatus on prognoosimatu, on selle asetleidmine võlapõhise rahasüsteemi süsteemisisese loogika tõttu paratamatu. Kas kriis võiks kaasa tuua rahasüsteemi reformi või kullastandardi mingisugusel kujul taaskehtestamise, sõltub selle intensiivsusest ning sellest, mis positsiooni erinevad huvigrupid finantspoliitilises võitluses endale kätte suudavad võidelda.
Suured kriisid (ka võlakriisid) nihutavad võimalikkuse piire. Ootuspärane on see, et kõike ja kõiki hõlmava finantskriisi puhul on kõige kindlamas positsioonis riigid, mis on energeetiliselt ja põllumajanduslikult maksimaalselt autonoomsed ja/või mille kullareservid on piisavalt suured, et katta kriitilisi tarneid välisriikidest. Sama printsiip kehtib rahasüsteemi kokku varisedes miniatuurse mudelina ka eraisikute tasemel, kus kuldmündid seifis või marjapõõsa all on ainus osa varaportfellist, mis jääb alles, kui investeerimiskonto väärtpaberid rahaturgude pöörlemise lõppedes oma väärtuse minetavad.
Kõike ja kõiki hõlmava finantskriisi puhul on kõige kindlamas positsioonis riigid, mis on energeetiliselt ja põllumajanduslikult maksimaalselt autonoomsed ja/või mille kullareservid on piisavalt suured, et katta kriitilisi tarneid välisriikidest.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: