Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ühendriikide president Donald Trump lükkas tagasi Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt välja pakutud võimaluse pikendada äsja kehtivuse kaotanud strateegilise tuumarelvastuse piiramise lepet (START), mis on reguleerinud aastakümneid maailma kahe suurima tuumariigi strateegiliste tuumaarsenalide suurust, avades sedasi ukse külma sõja lõppedes peatunud tuumavõidujooksu taaskäivitumisele.
Trumpi keeldumine START leppe pikendamisest loob esmakordselt pärast külma sõja lõppu olukorra, kus maailma kahe suurima tuumaarsenali suurust ei piira enam mingisugused piirangud ega vastastikku rakendatud kontrolli- ja monitoorimise režiimid.
Trumpi keeldumine START leppe pikendamisest loob esmakordselt pärast külma sõja lõppu olukorra, kus maailma kahe suurima tuumaarsenali suurust ei piira enam mingisugused piirangud ega vastastikku rakendatud kontrolli- ja monitoorimise režiimid.
Trump väitis, et äsja kehtivuse kaotanud START lepe oli “halvasti välja töötatud” ning et Ühendriikide huvides on vana tuumarelvastuse piiramise leppe pikendamise asemel täiesti uue leppe välja töötamine.
Uudistekanal Axios raporteerib, et vaatamata START lepingu lõppemisele 5. veebruaril on USA ja Venemaa tuumajõud vastastikuste kontaktide käigus jõudnud informaalsele kokkuleppele, et pooled austavad jätkuvalt START leppest tulenevaid kohustusi 6 kuu jooksul pärast selle lõppemist.
USA ja Venemaa vahelise strateegilise tuumarelvastuse piiramise leppe viimane pikendamine leidis aset 2021. aasta jaanuaris, president Joe Bideni esimese ametisoleku nädala ajal ning seda arvati toona oluliseks militaardiplomaatiliseks läbimurdeks.
Ukraina sõda välistas aga järgnevatel aastatel võimaluse, et teised Ameerika Ühendriikide poolt üles öeldud tuumarelvastuse piiramise lepped (ABM ja INF lepped) võiksid taas käivituda ning Vene Föderatsioon teatas 2022. aastal, et “peatab” oma osaluse ka START leppes, samas leppest formaalselt taganemata.
President Trump deklareeris sotsiaalmeediaplatvormil Truth Social tehtud avalduses, et Ameerika Ühendriigid on maailma võimsaim riik, mis on saanud veel oluliselt võimsamaks tänu tema suurepärasele juhtimisele. Trumpi väitel on ta kõigest aastaga täielikult ümber formeerinud USA relvajõud, ehitades “palju uusi ja moodsamaid tuumarelvi” ning “luues kosmosejõud ning viies Ameerika Ühendriikide sõjalise võimsuse tasemele, mida ei ole kunagi varem riigi ajaloos kogetud”.
Trumpi väitel on ta kõigest aastaga täielikult ümber formeerinud USA relvajõud, ehitades “palju uusi ja moodsamaid tuumarelvi” ning “luues kosmosejõud ning viies Ameerika Ühendriikide sõjalise võimsuse tasemele, mida ei ole kunagi varem riigi ajaloos kogetud”.
Olemata enesekiitusega kitsi, väitis Trump, et tema tegevus – nimelt sekkumine India ja Pakistani, Iraani ja Iisraeli ning Venemaa ja Ukraina vaheliste pingete eskaleerumisse – on jõudnud maailma juba kolmel korral päästa tuumasõja valla pääsemisest.
Muuhulgas andis Trump Pentagonile käsu jätkata tuumakatsetusi “esimesel võimalusel”, ignoreerides sedasi 1996. aastal vastu võetud täielikku tuumakatsetuste keelustamise lepet, mille osapooleks Ühendriigid jätkuvalt formaalselt on.
USA ja Venemaa vaheline strateegiliste tuumarelvade piiramise lepe allkirjastati esmakordselt 1991. aastal ning seda pikendati 2010. aastal leppega, mis kohustas USA-d ning Venemaad hoidma oma laskevalmis strateegilisi arsenale 1550 lõhkepea piires, mis tohtisid olla paigutatud maksimaalselt 700-le kontinentidevahelise lahingraadiusega ballistilisele raketile ning tuumapommitajale.
Trumpi administratsiooni üheks peamiseks vastuargumendiks strateegilise tuumarelvastuse piiramise leppe pikendamisele on asjaolu, et leppe osapoolte hulka ei kuulu Hiina, mille (umbes 600 tuumalõhkepeast koosnev) arsenal on ligi 10 korda väiksem kui Venemaal või USA-l, mille arsenalid ületavad 5000 lõhkepead, ent mis on viimastel aastatel asunud moderniseerima oma strateegilist tuumaheidutuse võimet.
Trumpi administratsiooni üheks peamiseks vastuargumendiks strateegilise tuumarelvastuse piiramise leppe pikendamisele on asjaolu, et leppe osapoolte hulka ei kuulu Hiina, mille (umbes 600 tuumalõhkepeast koosnev) arsenal on ligi 10 korda väiksem kui Venemaal või USA-l, mille arsenalid ületavad 5000 lõhkepead, ent mis on viimastel aastatel asunud moderniseerima oma strateegilist tuumaheidutuse võimet.
Vaatamata Trumpi administratsiooni survele on Hiina tänini resoluutselt keeldunud liitumast tuumarelvastuse piiramise lepetega, viidates justnimelt asjaolule, et Pekingi tuumavõimekus moodustab tänini vaid kümnendiku USA ning Venemaa kasutuses olevast tuumapotentsiaalist.
Adrian Bachmanni kommentaar:
USA tuumateadlaste hinnangul oli 2025. aasta lõpus maailma tuumariikide käsutuses kokku 12 231 lahingvalmiduses ning operatiivsesse reservi arvatud strateegilist ja taktikalist tuumarelva, millest 5456 kuulus Vene Föderatsiooni ning 5177 USA arsenalidesse, mis kahepeale kokku moodustavad jätkuvalt 86% globaalsest tuumaarsenali tervikust.
Ent võttes arvesse mitte üksnes maailma 9 tuumariigi käsutuses olevat lõhkepeade arvu, vaid tuumasõjapidamise kõiki võimekusparameetreid (lõhkepeade koguvõimsus, kandesüsteemide kumulatiivne orbitaalne kandevõime, lahingraadius ja lahinguvalmidus, eelhoiatussüsteemide tase, tuumatriaadi ellujäämise robustsus tuumasõja kontekstis, tuumarelvastuse tootmise võime jms) võib resümeerida, et 95-97% planeedi tuumasõjapidamise kogukapatsiteedist on ka pärast külma sõja lõppu orienteeruvalt Washingtoni ning Moskva kontrolli all.
95-97% planeedi tuumasõjapidamise kogukapatsiteedist on ka pärast külma sõja lõppu orienteeruvalt Washingtoni ning Moskva kontrolli all.
Adrian Bachmann
Asjaolu, et tsiviliseeritud inimkonna eksistentsi lõpetamise võimekus kuulub reaalsuses vaid kahe riigi meelevalda, on aluspõhjuseks, miks USA ja Venemaa tuumatasakaalu reguleeriva alusleppe lõppemine kujutab endast planeedi julgeoleku seisukohalt arengut, millel on potentsiaalselt kaugeleulatuvad tagajärjed kogu globaalsele militaartasakaalule.
Võimetus mõista, millisel määral USA ning Venemaa vaheline tuumatasakaal vormib jätkuvalt kõikide maailmas aset leidvate relvakonfliktide mõeldava ja mõeldamatu, võimatu ja võimaliku piire, annab Ukrainas aset leidva sõja kontekstis tunnistust, millisel määral rahvusvaheline välis- ja julgeolekupoliitika on vormitud üha enam isikute poolt, kellel puuduvad elementaarsed eeldused võtmaks vastu otsuseid, mis võivad saada fataalseks kõikidele Euroopa rahvastele. Siinkohal tasub meeles pidada, et tuumalöökide vahetamine Euroopa sõjateatris tähendaks kontinendi riikide eksistentsi lõppu ka olukorras, kus USA ning Vene arsenalid lastaks käiku vaid 5% ulatuses.
Võimetus mõista, millisel määral USA ning Venemaa vaheline tuumatasakaal vormib jätkuvalt kõikide maailmas aset leidvate relvakonfliktide mõeldava ja mõeldamatu, võimatu ja võimaliku piire, annab Ukrainas aset leidva sõja kontekstis tunnistust, millisel määral rahvusvaheline välis- ja julgeolekupoliitika on vormitud üha enam isikute poolt, kellel puuduvad elementaarsed eeldused võtmaks vastu otsuseid, mis võivad saada fataalseks kõikidele Euroopa rahvastele. Siinkohal tasub meeles pidada, et tuumalöökide vahetamine Euroopa sõjateatris tähendaks kontinendi riikide eksistentsi lõppu ka olukorras, kus USA ning Vene arsenalid lastaks käiku vaid 5% ulatuses.
Adrian Bachmann
Mis puudutab konkreetselt START leppe kui viimase USA ja Venemaa vahelist tuumatasakaalu reguleeriva instrumendi lõppu, siis on oluline mõista, et mõlemal osapoolel on olemas nii lõhkepeade reservid kui tuumarelvakõlbuliku materjali varud, aga ka ballistiliste rakettide tootmiskapatsiteet, et mitmekordistada vajadusel kõrges lahingvalmiduses lõhkepeade arv võrdlemisi lühikese aja jooksul. Ent antud kurss ei ole kummagi osapoole huvides, mistõttu on pigem tõenäoline, et vähemasti lähitulevikus säilitatakse lahingvalmis lõhkepeade arv enam-vähem samal tasemel.
Ülal: Mobiilselt laskeplatvormilt kantava kontinentidevahelise tuumaraketi katsetus.
Küll aga on tõenäoline, et Washingtoni-poolne surve uue strateegilise tuumarelvastuse piiramise leppe välja töötamiseks üksnes kasvab ning seda peamiselt kahel põhjusel.
Esimeseks põhjuseks on Pentagoni soov piirata hetkel veel oluliselt väiksema tuumaarsenaliga Hiina strateegilise relvastuse arengut tasemele, mis nõuaks aastakümneid eksisteerinud – peamiselt NSV Liidu / Venemaa-keskse – tuumaplaneerimise ümber kujundamist kahe võrdväärse vastase heidutamiseks.
Teiseks ajendiks on aga Vene Föderatsiooni poolt viimastel kümnenditel välja töötatud kontseptuaalselt uut tüüpi strateegiliste kandurite (tuumakütusel liikuvad piiramatu lahingraadiusega tiibraketid, nn “viimsepäeva” tuumatorpeedod, taktikalise tuumalöögiga ekvivalentset sõjalist efekti omavad hüperhelikiirusel liikuvad raketid) poolt tekitatud võimekused, mis muudavad strateegilist tuumatasakaalu viisil, mis muudab seni START leppe poolt jõustatud kontrolliraamistiku aegunuks.
Olenemata sellest, milliseks kujuneb tulevikus strateegilise tuumarelvastuse piiramise raamistik või kas vastav rahvusvaheliste lepete süsteem ka edaspidi eksisteerib, saab globaalne militaarbalanss – eeskätt aga Ühendriikide võime kehtestada oma sõjalist tahet – olema defineeritud reaalset heidutusvõimet pakkuvate tuumaarsenalide olemasolu või puudumise poolt. Sestap on loogiline oodata järgnevatel dekaadidel tuumariikide arvukuse kasvu, mis saaks hõlmama riike (potentsiaalselt Iraan, Türgi, Saudi Araabia, Jaapan, Brasiilia jmt), millel on soov omada rahvusvahelisel areenil autonoomset kaitsevõimet Washingtoni ülemvõimu ning (tõsi, suuresti fiktiivse) rahvusvahelise õiguse järgsel epohhil.
Loogiline on oodata järgnevatel dekaadidel tuumariikide arvukuse kasvu, mis saaks hõlmama riike (potentsiaalselt Iraan, Türgi, Saudi Araabia, Jaapan, Brasiilia jmt), millel on soov omada rahvusvahelisel areenil autonoomset kaitsevõimet Washingtoni ülemvõimu ning (tõsi, suuresti fiktiivse) rahvusvahelise õiguse järgsel epohhil.
Adrian Bachmann
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: