Otsekohesuse ja poliitilise ebakorrektsuse poolest legendaarne Briti uuriv ajakirjanik Peter Hitchens annab oma ülevaate Ukrainas toimuva kohta, mis jookseb vastuoksa Ühendkuningriigi ametliku poliitikaga, olles samas kooskõlaline oluliste ajalooliste ja strateegiliste tõsiasjadega, mida Suurbritannias (ja Läänes laiemat) Ukraina konflikti käsitlustest süstemaatiliselt välja jäetakse.
Väidetava Lääne juhtimistavadega arvestades ei tasuks eeldada, et hetkel aset leidev peamiselt Ukrainaga seotud on. Ukrainast on saanud riik, mida kasutatakse taraanina Venemaa vastu inimeste poolt, kelle eesmärgiks tundub olevat uute probleemide tekitamine Euroopas. See ei ole mitte kuidagi seotud Ukraina rahva, majanduse või juhtimisega.
Ukraina võiks olla üks jõukamaid ja õnnelikemaid riike Euroopas, kui tal vaid lastaks oma majandus üles ehitada, vabaneda seal lokkavast korruptsioonist ning juurutada korralikult organiseeritud vaba ja demokraatlik poliitiline süsteem.
Nii kaua, kuni külma sõja fanaatikud kasutavad seda riiki, nagu ma ütlesin, taraanina Venemaa vastu, ei saa see toimuda. Päris kindlasti ei saa see juhtuda, kui suur osa territooriumist on riigist sisuliselt lahku löödud. Ei tasu aga eeldada, et retoorika on sama mis poliitika. Tegelikult on selle eeldamine üks ebamõistlikumaid asju, mida üldse teha saab.
Alates 1945. aastast on agressioonisõda rahvusvahelise õiguse järgi keelatud. Sa ei või lihtsalt naaberriikidesse sisse tungida, sest sinuga juhtub siis kõiksugu kohutavaid asju, mis on igati õigustatud. See reegel ei kehti aga Ameerika Ühendriikidele, kellel paistab olevat privileeg teisi riike rünnata millal aga tuju tuleb. Küll aga peab see reegel kehtima kõige teiste puhul ja eriti Venemaa jaoks.
Ukrainast on saanud riik, mida kasutatakse taraanina Venemaa vastu inimeste poolt, kelle eesmärgiks tundub olevat uute probleemide tekitamine Euroopas.
Mis mõte oleks siis Putinil Ukrainasse tungida? Ma ei kahtle just kuigivõrd Venemaa sõjalises võimekuses vallutada suur osa sellest riigist, kuid seejärel peaks ta suutma seda positsiooni ka säilitada. Tema vastas oleks aga märkimisväärne opositsioon, keda, üpris õigustatult, välisriigid relvadega varustaksid. See tähendaks aastatepikkust partisanisõda ja linnalahinguid. Mille nimel seda vaja on?
Mary Dejevsky, minu sõber ja samuti endine Moskva korrespondent (palju parem kui mina olin 90ndatel), on ühes väga huvitavas artiklis väljaandele “Spiked” märkinud, et kõige vähem on Venemaale vaja veel territooriumi, tal on seda juba küllalt. [Territooriumi puudumine] ei ole probleem, probleem on olemasoleva territooriumi kaitsmine kõikvõimalike ohtude vastu, mis seda ähvardavad.
See on äärmiselt keeruline diplomaatia, kuid Zbigniew Brzezinski on seda väga lihtsalt selgitanud oma [1997. aasta] raamatus „Suur malelaud: Ameerika ülivõim ja geostrateegilised kohustused”: kes tahes tänapäeva maailmas diplomaatiliselt Ukraina üle valitseb, see valitseb ühtlasi tervet seda osa maailmast.
Enne 2014. aastat, mil Ukraina valitsus kukutati ja välja vahetati, oli tegemist neutraalse riigiga. Ta ei valinud pooli küsimuses, keda selles regioonis toetada. Pärast 2014. aastat on Ukraina aga üha enam hakanud samm-sammu haaval NATO bloki poole hoidma. Selle toetusavalduse formaliseerumine tähendaks Venemaa jaoks aga suurt kaotust.
Alates 1945. aastast on agressioonisõda rahvusvahelise õiguse järgi keelatud. Sa ei või lihtsalt naaberriikidesse sisse tungida, sest sinuga juhtub siis kõiksugu kohutavaid asju, mis on igati õigustatud. See reegel ei kehti aga Ameerika Ühendriikidele, kellel paistab olevat privileeg teisi riike rünnata millal aga tuju tuleb. Küll aga peab see reegel kehtima kõige teiste puhul ja eriti Venemaa jaoks.
See tohutu diplomaatilis-poliitiline mäng, mida praegu mängitakse, käib äärmiselt suurtele panustele. Tekib küsimus, miks on keegi nõus seda üldse mängima? Kõik, kellel on vähegi mõistust, teavad, et Venemaa eksisteerib. Venemaa on riik, millel on majandus, sõjaline jõud, huvid. Miks inimesed järjepidevalt neid huve eiravad nagu Venemaa ei kuuluks kaasaegsete riikide hulka vaid oleks paariariik?
See viib lõpuks välja sõjani. Kui aga Putin Ukrainale sõja kuulutaks ja riiki sisse tungiks, tõestaks ta lõplikult, et on mõistuse kaotanud. See oleks täiesti hullumeelne tegu, mis ei teeks Venemaale midagi muud kui kahju ning tooks kaasa tema enda kukutamise.
Ühendriikide kinnisidee teiste riikide piiridega ning samas enda piiride mittekaitsmine toob esile ebakõla. Siiski ei ole see päris nii dissonantne, sest Washington ei hooli tegelikult Ukraina piiridest. Nende motiivid peituvad mujal.
Mis on Lääne poliitika eesmärk?
Lääs on äärmiselt hästi relvastatud, sest sinna kuuluvate riikide seas on ka USA, maailma juhtiv sõjaline jõud. Ka Prantsusmaa on sõjaliselt pädev. Me tegeleme Ühendkuningriigis aga sedavõrd aktiivselt oma relvajõudude lammutamisega, et ma ei ole päris kindel, miks me sõjaliste perspektiivide suhtes nii entusiastlikult meelestatud oleme. On siiski üpris kindel, et sõjas Venemaa ja USA vahel jääks Venemaa kaotajaks. Ei ole tõesti kuigi palju põhjuseid selles kahelda.
Küsimus, mille inimesed aga küsimata jätavad, on: miks seda konflikti üldse õhutatakse? Mis selle mõte on? Miks seda vaja on?
1991. aastal kaotas Venemaa suure osa oma territooriumist Euroopas ja Aasias. Vastutasuks soovis ta üksnes lubadust, et NATO ei laiene ida suunas. [See] oli hind, millega Lääne poliitikud toona nõus olid. George Washingtoni ülikooli arhiivis on hulgaliselt materjale, mis tõestavad, et see tõepoolest nii oligi. Siis aga Lääs murdis oma lubadust ning jättis Venemaale mulje, et on loonud uue põhimõtteliselt Venemaa-vastase allianssi ja et Venemaa jäetakse kõrvale kõigist Euroopat valitsevatest organisatsioonidest, olgu selleks siis Euroopa Liit või NATO.
Mis selle eesmärk oli?
Äärmiselt targad riigimehed nii Venemaal kui USAs hoiatasid selle eest. George Kennan, USA külma sõja aegse poliitika arhitekt, tuli pensionilt tagasi, et öelda, et tegemist on rumala veaga.
Venemaa üks prominentseim liberaal-demokraat Jegor Gaidar läks isegi oma sõbra, Kanada suursaadiku juurde Moskvas, et paluda tal oma mõjuvõimu kasutada selleks, et NATO laienemist ära hoida. Ta pidas seda ohtlikuks, sest see oleks tugevdanud Gaidari vastasleeri kuuluvaid Venemaa sõjakaid natsionaliste.
1991. aastal kaotas Venemaa suure osa oma territooriumist Euroopas ja Aasias. Vastutasuks soovis ta üksnes lubadust, et NATO ei laiene ida suunas. [See] oli hind, millega Lääne poliitikud toona nõus olid. George Washingtoni ülikooli arhiivis on hulgaliselt materjale, mis tõestavad, et see tõepoolest nii oligi. Siis aga Lääs murdis oma lubadust ning jättis Venemaale mulje, et on loonud uue põhimõtteliselt Venemaa-vastase allianssi.
Miks me ignoreerisime neid põhimõtetelt liberaalseid tarku ja kogenud mehi? Miks me otsustasime sellise poliitika kasuks ja surusime end kaugemale itta, tekitades Venemaaga täiesti ebavajaliku konflikti? See on olnud erakordne protsess, mida ma olen jälginud nii hämmelduse kui nördimusega. Miks me sellise kaose lõime?
Ma olin tohutult rõõmus päeval, mil Nõukogude Liit koost lagunes. Ma olin sel päeval Moskvas ja sõitsin mööda linna ringi ning laulsin oma autos hümne. See oli hetk, mil midagi äärmiselt kohutavat leidis oma lõpu. Meie käes oli üks inimkonna ajaloo suurimaid võimalusi ja me oleme viimased 30 aastat veetnud seda lammutades, samal ajal pugedes Hiinale, kes pigem korraldaks Tiananmeni väljakul julmad tapatalgud oma inimeste vastu (mida muide ka Nõukogude Liit oleks võinud 1989.-1991. aastal teha) kui loobuks osast oma riigi territooriumist ja laseks vabadusel õitseda. Hiinat me premeerime, Venemaad karistame.
See on minu jaoks hämmastav. Ma tõesti ei tea, mis sunnib inimesi seda absurdset poliitikat ellu viima.