Nutiseadmed kahjustavad lapsi ja röövivad lapsepõlve

„Suur lapsepõlve ümberprogrammeerimine, mille käigus nutitelefonidest sõltuv lapsepõlv vahetas välja mängule toetuva lapsepõlve, on rahvusvahelise noorukite vaimse tervise häirete epideemia peamine põhjus.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat” (ing The Anxious Generation: How the Great Rewiring of Childhood Is Causing an Epidemic of Mental Illness)

Kui iPhone 2007. aastal müügilettidele jõudis, muutis see põhjalikult meie suhtlemise ja maailma kogemise viisi ning tähistas seega uue ajastu algust terve inimkonna ajaloos. Tänapäeval hoiab enamik inimesi oma telefoni pidevalt käeulatuses ja märkimisväärne osa nende ärkvelolekuajast kulub nutiseadmete kasutamisele. Sealjuures on enimkasutatud rakendused seotud sotsiaalmeediaga, sest inimesed veedavad igapäevaselt tundide kaupa aega Instagrami, Facebooki, X-i ja TikToki seltsis. Mõnede inimeste arvates on nutitelefonide ja sotsiaalmeedia vahendusel kujundatud ökosüsteem parandanud meie elukvaliteeti, sest see pakub peaaegu piiramatut meelelahutust, lihtsustab suhtlemist ja teiste inimestega kontakti loomist, loob ärivõimalusi ning hõlbustab teabe, piltide ja videote jagamist ja tarbimist.

Samas on digitaalsel virtuaalsuse ökosüsteemil ka tumedam pool: nimelt tekitab see sõltuvust ning aitab kaasa inimkonna pealiskaudse, vaenuliku ja nartsissistliku külje avaldumisele. Kuid kõige hullem on ehk asjaolu, et virtuaalne digimaailm hävitab noorte vaimset tervist. Käesolevas loos uurime Ameerika sotsiaalpsühholoog Johnathan Haidti 2024. aastal ilmunud raamatule „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat” (ing The Anxious Generation: How the Great Rewiring of Childhood Is Causing an Epidemic of Mental Illness) toetudes, miks põhjustab sotsiaalmeedia lastel ja teismelistel ärevust ja depressiooni ning kuidas nutitelefonide ja tahvelarvutite kasutamine on lapsepõlve olemust radikaalselt halvemuse poole muutnud.

Digitaalsel virtuaalsuse ökosüsteemil on ka tumedam pool: nimelt tekitab see sõltuvust ning aitab kaasa inimkonna pealiskaudse, vaenuliku ja nartsissistliku külje avaldumisele.

„Z-generatsioonist sai esimene põlvkond ajaloos, kes läbis puberteedi, kandes taskus portaali, mis meelitas neid eemalduma lähedastest inimestest ning suunduma alternatiivsesse universumisse, mis oli põnev, sõltuvust tekitav, ebastabiilne ja – nagu peagi näitan – lastele ja noorukitele täiesti sobimatu.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

2010. aasta paiku kasvas Läänemaailmas järsult ja drastiliselt psüühikahäirete esinemissagedus Z-generatsiooni ehk 1990ndate aastate keskpaigast kuni 2010ndate aastate alguseni sündinud noorte seas. Teismeliste depressiooni esines ühtäkki 150% rohkem kui varem. Aastatel 2010-2020 kolmekordistus enesevigastuslik käitumine varases teismeeas lastel ning kahekordistus 15-19-aastaste tüdrukute puhul. Aastal 2020 oli iga neljas Ameerika teismeline tüdruk eelmisel aastal kannatanud raske depressiooniepisoodi all. 2023. aastal seevastu teatas 37% USA üliõpilasi uuringus, et tunneb end „alati“ või „enamasti“ ärevana, samas kui 31% tunnistas, et tunneb end ärevana „umbes pool ajast“. Selline vaimse tervise häirete epideemia on suuresti piirdunud Z-generatsiooniga, sest vanemate põlvkondade vaimne tervis on 2010. aastast edasi suhteliselt muutumatuks jäänud.

Aastatel 2010-2020 kolmekordistus enesevigastuslik käitumine varases teismeeas lastel ning kahekordistus 15-19-aastaste tüdrukute puhul.

„Mis küll juhtus teismelistega 2010. aastate alguses? Midagi massiivset on toimumas, midagi on muutunud noorte elus 2010. aastate alguses, mis põhjustas nende vaimse tervise seisundi järsu halvenemise.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Arvestades, et Z-generatsiooni vaimse tervise seisundi halvenemise ajastus langeb täpselt kokku nutitelefonide ja sotsiaalmeedia ökosüsteemi laialdase levikuga, saame püstitada ilmse hüpoteesi, et nutitelefonid ja sotsiaalmeedia põhjustavad noorte seas vaimse tervise häirete epideemiat. Just selles vanuses noored on kõige suuremad nutitelefonide ja sotsiaalmeedia kasutajad. Ühiskondlikke uuringuid läbi viiv Pew Research Center tõi oma 2015. aasta aruandes välja, et iga neljas teismeline on enda sõnul „peaaegu pidevalt“ internetis, samas kui 2022. aastaks oli selliste teismeliste osakaal tõusnud 46%-ni. 2017. aastal pakkus Jonathan Haidt välja idee, et nutitehnoloogiad tekitavad depressiooni ja ärevust, kuid tol ajal olid kõik olemasolevad tõendid veel vaid korrelatiivsed. Leidus küll esimesi uuringuid, mis seostasid nutitelefonide ja sotsiaalmeedia kasutamist vaimse tervise probleemidega, kuid mõju suund jäi toona veel ebaselgeks: see oli aeg, mil veel ei teatud, kas depressiooni ja ärevust põhjustasid uued tehnoloogiad või veetsid depressioonis ja ärevuses olevad inimesed rohkem aega oma telefonide ja sotsiaalmeediaga. Tänaseks on aga Haidti tsiteerides selge, et „sotsiaalmeedia kasutamine mitte üksnes ei korreleeru vaimuhaigustega, vaid põhjustab neid.“ Nagu Haidt kirjutas:

„Nüüd, 2023. aastal seda raamatut kirjutades … leidub palju rohkem uuringuid… mis näitavad, et sotsiaalmeedia kahjustab noorukeid… noorukite sotsiaalse elu kiire liikumine sotsiaalmeedia platvormidele oli 2010. aastate alguses alanud depressiooni, ärevuse… ja muude vaimse tervise probleemide esinemissageduse tõusu põhjus, mitte üksnes ei korreleerunud sellega.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Ühiskondlikke uuringuid läbi viiv Pew Research Center tõi oma 2015. aasta aruandes välja, et iga neljas teismeline on enda sõnul „peaaegu pidevalt“ internetis, samas kui 2022. aastaks oli selliste teismeliste osakaal tõusnud 46%-ni.

Miks põhjustavad nutitelefonid ja sotsiaalmeedia noorukitel vaimse tervise probleeme? Et sellele küsimusele vastata, peame kõigepealt tuvastama, millest noored inimesed oma kompulsiivse tehnoloogiakasutuse tõttu ilma jäävad – ning vastus on mängule toetuv lapsepõlv.

Läbi kogu inimkonna ajaloo on lapsed kõikjal maailmas ja kõikides kultuurides veetnud suure osa oma vabast ajast koos eakaaslastega mängides. Selline mängupõhine lapsepõlv ei ole omane mitte üksnes inimestele; kõik noored imetajad kalduvad instinktiivselt mängima, sest see on nende arenguks hädavajalik. Või nagu Haidt kirjutas:

„Lapsed vajavad õitsemiseks palju vaba mängu. See kohustuslik lapsepõlve element on ilmne kõigi imetajate liikide juures… Sajad uuringud noorte rottide, ahvide ja inimestega näitavad, et noored imetajad tahavad mängida, vajavad mängu ja saavad sotsiaalselt, kognitiivselt ja emotsionaalselt kahjustatud, kui nad mängust ilma on jäetud.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Tänaseks on Haidti tsiteerides selge, et „sotsiaalmeedia kasutamine mitte üksnes ei korreleeru vaimuhaigustega, vaid põhjustab neid.“

Kõige tervislikum mängutüüp on koos eakaaslastega õues ilma pideva järelevalveta mängimine, mis hõlmab ka kohatist riskivõtmist – Norra professorid Ellen Sandseter ja Leif Kennair määratlevad seda „põneva ja kaasakiskuva mänguvormina, millega kaasneb füüsilise vigastuse oht“. Riskantses mängus osaledes seisavad lapsed silmitsi oma hirmude ja ärevustega ning ületavad need, õpivad taluma väiksemaid vigastusi ja esitavad väljakutse oma tajutud piiridele. Näiteks puu otsa ronimine võib tekitada ärevust, kuid ärevusele vaatamata ikkagi ronides arendavad lapsed füüsilisi oskusi, vastupidavust ja probleemide lahendamise oskust ning kogevad saavutusrõõmu, mis aitab neil tulevastele riskidele ja takistustele suurema enesekindlusega vastu astuda. „Mängu käigus tekkivad väikesed väljakutsed ja tagasilöögid on nagu immuniseerimine, mis valmistab lapsi ette hilisemate palju suuremate väljakutsetega silmitsi seismiseks,“ märgib Haidt. Üks põhjus, miks lapsed kalduvad loomupäraselt riskantsetes mängudes osalema, on selliste mängude „foobiavastane mõju“. Mänguliselt hirmu ja ärevuse stimuleerimine ning selle käigus aeg-ajalt haiget saamine aitab laste ärevusel ja kartlikkusel aja jooksul väheneda.

Lisaks aitab eakaaslastega õues järelevalveta mängimine lastel arendada ka sotsiaalseid oskusi, näiteks kuidas märgata sotsiaalseid vihjeid ja neile reageerida, kuidas tulla toime narrimise, kiusamise ja tõrjumisega ning poiste puhul kuidas suunata oma loomulikke agressiivseid impulsse sotsiaalselt konstruktiivsetele eesmärkidele. Sest nagu kirjutas arengupsühholoog Peter Gray: „Mäng eeldab domineerimissoovi allasurumist ja võimaldab pikaajaliste koostöösidemete tekkimist.“

Lapsed vajavad õitsemiseks palju vaba mängu. See kohustuslik lapsepõlve element on ilmne kõigi imetajate liikide juures… Sajad uuringud noorte rottide, ahvide ja inimestega näitavad, et noored imetajad tahavad mängida, vajavad mängu ja saavad sotsiaalselt, kognitiivselt ja emotsionaalselt kahjustatud, kui nad mängust ilma on jäetud.

Jonathan Haidt

Esimest korda kogu inimkonna ajaloos ei veeda tänapäeva noored enam valdavat osa oma vabast ajast koos eakaaslastega õues mängides. Pigem veedab enamik teismelisi, nagu ka paljud lapsed, oma vaba aega kõvera kaelaga telefoni või tahvelarvuti ekraani vahtides. Ühe 2023. aastal läbi viidud uuringu kohaselt veedab keskmine teismeline 6-8 tundi päevas ekraani ees ning sellest 4,8 tundi kulub sotsiaalmeediale. Ja nagu Haidt kirjutas:

„Siin on tegemist inimese teadvuse ja suhete põhjaliku ümberprogrammeerimisega, mis Ameerika teismeliste puhul leidis aset esmalt aastatel 2010-2015. See on telefonipõhise lapsepõlve sünd, mis tähistab mängupõhise lapsepõlve lõplikku lõppu.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Kõige tervislikum mängutüüp on koos eakaaslastega õues ilma pideva järelevalveta mängimine, mis hõlmab ka kohatist riskivõtmist.

Ning nagu Haidt jätkab:
„Paljud vanemad avastasid kergendustundega, et nutitelefon või tahvelarvuti võib õnneliku ja vaikse lapse tähelepanu mitmeteks tundideks hõivata. Kas see oli turvaline? Keegi ei teadnud, kuid kuna kõik teised tegid seda, siis eeldasid kõik, et see peab olema vastuvõetav valik.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Nutitelefonide ja tahvelarvutite liigne kasutamine ei ole lastele ja teismelistele ohutu. Nende seadmete kasutamisele kuluv aeg röövib noortelt mängulise lapsepõlve ja uputab nad virtuaalsesse maailma, mis Haidti sõnul mõjub laste ja noorukite vaimsele tervisele „mürgina”.

Esimest korda kogu inimkonna ajaloos ei veeda tänapäeva noored enam valdavat osa oma vabast ajast koos eakaaslastega õues mängides. Pigem veedab enamik teismelisi, nagu ka paljud lapsed, oma vaba aega kõvera kaelaga telefoni või tahvelarvuti ekraani vahtides. Ühe 2023. aastal läbi viidud uuringu kohaselt veedab keskmine teismeline 6-8 tundi päevas ekraani ees ning sellest 4,8 tundi kulub sotsiaalmeediale.

Kõige ilmsem põhjus, miks telefonipõhine lapsepõlv kahjustab noorte vaimset tervist, on asjaolu, et paljud rakendused, sh eelkõige sotsiaalmeedia rakendused, on tahtlikult kujundatud sõltuvust tekitama. „Nende rakenduste loojad kasutavad kõiki psühholoogide tööriistakomplekti kuuluvaid trikke, et tõmmata kasutajad sama kindlalt konksu otsa nagu püüavad mänguautomaadid mängureid,“ kommenteerib Haidt. Noored inimesed on sõltuvuste tekkimise suhtes haavatavamad, sest otsmikusagar, mis aitab meil meelitavatele stiimulitele vastu seista ning rahulduse saamist edasi lükata, ei ole enne 20. eluaastat veel täielikult välja arenenud. Sotsiaalmeediaettevõtted on sellest haavatavusest aga teadlikud ja püüavad seda aktiivselt ära kasutada. 2021. aastal avaldas vilepuhuja Frances Haugen Facebooki failid, sh fotod firmasiseste esitluste slaididest, millest ühes väideti, et „teismelised sõltuvad tugevalt temporaalsagarast, kus valitsevad emotsioonid, mälu ja õppimine ning tasustamissüsteem.“ Järgneval slaidil näidati teismelise tüdruku pilti ja nagu Haidt märgib,

„…esitlejad ei püüdnud kujutatud noort naist liigse Facebooki kasutamise ja sõltuvuse eest kaitsta; nende eesmärk oli anda teistele ettevõtte töötajatele nõu, kuidas hoida teda preemiate, uudsuse ja emotsioonide abil kauem „hõivatuna“.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Ja nagu Haidt jätkab:
„Kui me 2010. aastate alguses andsime lastele ja noorukitele nutitelefonid, andsime ettevõtetele võimaluse… [treenida] neid nagu rotte nende aju arenemise kõige tundlikumatel aastatel. Need ettevõtted töötasid välja sõltuvust tekitavad rakendused, mis kujundasid meie laste ajus väga sügavalt sisse tallatud radu… Tulvates laste aju nende silmade ja kõrvade kaudu üle sõltuvust tekitava meediasisuga ning tõrjudes välja füüsilise mängu ja näost näkku suhtlemise, on need ettevõtted lapsepõlve ümber programmeerinud ja muutnud inimese arengut peaaegu kujuteldamatul määral.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Kui me 2010. aastate alguses andsime lastele ja noorukitele nutitelefonid, andsime ettevõtetele võimaluse… [treenida] neid nagu rotte nende aju arenemise kõige tundlikumatel aastatel. Need ettevõtted töötasid välja sõltuvust tekitavad rakendused, mis kujundasid meie laste ajus väga sügavalt sisse tallatud radu…

Jonathan Haidt

Noorelt rakendustest sõltuvusse sattudes jäävad lapsed ja teismelised ilma isiklikust suhtlusest, mis on vajalik sotsiaalsete oskuste arendamiseks. Mõned väidavad, et sotsiaalmeedia parandab meie võimalusi teiste inimestega sidemeid luua; paraku vastab see aga tõele üksnes ühenduste hulga osas. Kvaliteedi poolest on sotsiaalmeediakontaktid parimal juhul pinnapealsed. Tundide kaupa üksi sotsiaalmeediavoo sirvimine, sõpradele meemide ja emotikonide saatmine, võõraste inimestega võrgus arvutimängude mängimine ja teistelt meeldimiste ja reaktsioonide saamise nimel sisu veebi postitamine ei asenda reaalset, silmast-silma suhtlemist. Nendes kehatutes virtuaalsetes suhtlustes puudub võimalus õppida kehakeelt tõlgendama, peeni häälevarjundeid või näoilmeid lugema, silmsidet hoidma, karismaatilisust välja kujundama või teiste kehas väljenduvaid emotsioone tunnetama. Erinevalt reaalmaailmas sotsialiseerumisest ei nõua sotsiaalmeedia kasutamine sotsiaalsete oskuste arendamist ja see pakub vähe või üldse mitte võimalusi luua sügavaid, püsivaid, vastastikku empaatilisi suhteid. Veebipõhiste sotsiaalsete suhtluste kehv kvaliteet aitab selgitada, miks paljud Z-generatsiooni kuuluvad inimesed on üksildasemad ja tugevama sotsiaalse puudega kui ühegi teise põlvkonna esindajad. Nagu ütles Haidt:

„Selles seisnebki sotsiaalmeedia suur iroonia: mida sügavamale sa sellesse sukeldud, seda üksildasemaks ja masendunumaks sa muutud.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Selles seisnebki sotsiaalmeedia suur iroonia: mida sügavamale sa sellesse sukeldud, seda üksildasemaks ja masendunumaks sa muutud.

Jonathan Haidt

Ja nagu Haidt jätkab:
„Me oleme füüsilised, kehalised olendid, kes on oma arenguloos õppinud oma käsi, näoilmeid ja pealiigutusi suhtluskanalitena kasutama ning reaalajas kaaslaste sarnastele liigutustele reageerima. Z-generatsioon õpib selle asemel emojisid valima.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Nutitelefonid ja sotsiaalmeedia mõjutavad negatiivselt ka vaimset tervist, hävitades keskendumisvõime. 20. sajandi psühholoog William James märkis, et kuna noorte kõrgema taseme kognitiivsed võimed ei ole veel täielikult välja arenenud, siis „lapsepõlve ja noorusea tähelepanu iseloomustab tundlikkus koheselt põnevust pakkuvate meeleliste stiimulite suhtes. …tundub, et laps kuulub vähem iseendale kui igale objektile, mis juhtub tema tähelepanu haarama.“ Meelt „põnevate sensoorsete stiimulitega“ pommitades teeb nutitelefoni ja sotsiaalmeedia ökosüsteem tähelepanuvõime tugevdamise noorte jaoks äärmiselt keeruliseks. Selle protsessi aset leidmist aimas õõvastaval moel ette Kurt Vonnegut oma 1961. aastal ilmunud novellis „Harrison Bergeron“.

Z-generatsiooni kuuluvad inimesed saavad päevas keskmiselt 192 teadet ehk ligikaudu ühe iga 5 minuti tagant.

Vonneguti novellis on egalitaarne ideoloogia nakatanud ühiskonda sellisel määral, et võetakse vastu põhiseaduse muudatus, mis keelab kellelgi olla teistest osavam, intelligentsem või võimekam. Sunniviisilise võrdsuse soodustamiseks kinnitab valitsuse „puudekindral“ keskmisest võimekamatele inimestele kõrvaklapi, mis sumiseb iga 20 sekundi tagant, et häirida nende keskendumist. Arvestades, et Z-generatsiooni kuuluvad inimesed saavad päevas keskmiselt 192 teadet – ehk ligikaudu ühe iga 5 minuti tagant – ja et hilisteismelisi tüdrukuid, kes on kõige intensiivsemad nutitelefoni kasutajad, katkestab mõni teade iga minuti järel, sest nad kannavad kaasas seadet, mis takistab nende keskendumisvõimet, „elavadki paljud Z-generatsiooni liikmed tänaseks Kurt Vonneguti düstoopias“ (Jonathan Haidt “Ärev põlvkond”). Tänapäeva teismelised veedavad oma elupäevi William Jamesi sõnadega kirjeldatult „segaduses, oimetuses, hajameelses olekus“, kus ei ole võimalik arendada ühtegi oskust, omandada ühtegi teadmist ega saavutada midagi väärtuslikku. Noorukiea ja täiskasvanuea vahelisel kriitilisel teelahkmel leiavad paljud Z-generatsiooni kuuluvad inimesed, et on stagneerunud, ja seetõttu kannatavad nad depressiooni ja ärevushäirete all. Sest nagu märkis inglise kirjanik Colin Wilson:

„…stagnatsioon on vaimuhaiguse algus, mis levib nagu seisva veega tiigi kinnikasvamine.“
Colin Wilson “Psühholoogia uued rajad” (ing New Pathways in Psychology)

Tänapäeva teismelised veedavad oma elupäevi William Jamesi sõnadega kirjeldatult „segaduses, oimetuses, hajameelses olekus“, kus ei ole võimalik arendada ühtegi oskust, omandada ühtegi teadmist ega saavutada midagi väärtuslikku.

Kuigi nutitelefonide ja sotsiaalmeedia ökosüsteemi sõltuvust tekitav ja tähelepanu hävitav olemus kahjustab nii tüdrukute kui poiste vaimset tervist, mõjutab see ökosüsteem sugusid kohati siiski erinevalt. Näiteks kahjustab sotsiaalmeedia noori tüdrukuid rohkem kui poisse kahel põhjusel: esiteks kasutavad tüdrukud sotsiaalmeediat rohkem kui poisid ja teiseks on tüdrukud sotsiaalse võrdlemise negatiivsete mõjude suhtes haavatavamad. Tüdruku sotsiaalne staatus on tihedalt seotud tema füüsilise välimusega ja seega mõjutab tema enesehinnangut tugevalt see, kuidas ta võrdleb oma välimust teiste tüdrukutega, keda ta näeb. Kuna sotsiaalmeediaplatvormid on üle ujutatud piltide ja videotega naistest, kes on kas erakordselt ilusad või kelle välimust on filtrite või fototöötlusrakenduste abil tugevalt muudetud, siis mida rohkem aega tüdruk sotsiaalmeedias veedab, seda tõenäolisemalt kujuneb tal välja negatiivne enesehinnang, mis omakorda põhjustab vaimse tervise probleeme. Või nagu Haidt kirjutab:

„…sotsiaalmeedia näitab tüdrukutele iga päev sadu või isegi tuhandeid pilte, millest paljudel võib näha tüdrukuid, kes paistavad liiga head, et olla tõelised, kelle keha on täiuslik ja kes elavad täiuslikku elu. Kokkupuude nii paljude piltidega avaldab võrdlejatele kindlasti negatiivset mõju… Mida rohkem aega tüdruk sotsiaalmeedias veedab, seda tõenäolisemalt põeb ta depressiooni.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

…sotsiaalmeedia näitab tüdrukutele iga päev sadu või isegi tuhandeid pilte, millest paljudel võib näha tüdrukuid, kes paistavad liiga head, et olla tõelised, kelle keha on täiuslik ja kes elavad täiuslikku elu. Kokkupuude nii paljude piltidega avaldab võrdlejatele kindlasti negatiivset mõju… Mida rohkem aega tüdruk sotsiaalmeedias veedab, seda tõenäolisemalt põeb ta depressiooni.

Jonathan Haidt

Kuid kuigi tüdrukud kasutavad sotsiaalmeediat rohkem kui poisid, veedavad ka poisid siiski iga päev tundide kaupa aega sotsiaalmeedias – lisaks videomängude mängimisele, veebifoorumite sirvimisele ja pornograafia vaatamisele. Selline virtuaalmaailma sukeldumine aitab kaasa depressiooni ja ärevuse probleemidele ning Jonathan Haidti sõnu kasutades „ebaõnnestunud käivitumisele“ ehk tõrgetele täiskasvanuellu astumisel. Näiteks elavad 20-aastased noored mehed võrreldes samaealiste naistega sagedamini vanematekodus ning Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides on valdav enamus NEET-idest (Not in Education, Employment, or Training) – st „mitte haridussüsteemis, tööhõives või koolitusel viibivatest noortest isikutest” – mehed. Üha enam poisse ja noormehi on niivõrd sügavas depressioonis ja ärevuses, et veedavad suurema osa ajast isoleerituna vanematekodus oma magamistoas. Kui varasemate põlvkondade poiste jaoks oleks tuppa sulgemine tähendanud piinamist, siis tänapäeval kompenseerivad paljud poisid oma ebaõnnestumisi reaalses maailmas sellega, et elavad oma elu peaaegu täielikult internetis. Või nagu Haidt märgib ühe Ameerika poisi kohta, kes tõmbus 12-aastaselt maailmast tagasi ja sulgus oma tuppa:

„Luca aga leidis veebimaailma, mis näis just piisaval määral elav, et tema meeled ei nälgiks. Kümme aastat hiljem mängib ta ikka veel videomänge ja surfab terve öö internetis. Ta magab kogu päeva.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Üha enam poisse ja noormehi on niivõrd sügavas depressioonis ja ärevuses, et veedavad suurema osa ajast isoleerituna vanematekodus oma magamistoas.

Kuid isegi poisid, kes ei lasku sellistesse äärmustesse, kannatavad ikkagi ekraanipõhise lapsepõlve tõttu. Varem viibis haiglaravil rohkem 10-19-aastaseid poisse kui ühegi teise vanusegrupi esindajaid, sest neil oli kalduvus mängida järelevalveta riskantseid mänge. Tänapäeval seevastu ei erine „noorukieas poisid enam palju noorukieas tüdrukutest või 50tes ja 60tes eluaastastes meestest“ vigastuste määra poolest (Jonathan Haidt “Ärev põlvkond”). Kuigi pealtnäha võib see tunduda positiivse trendina, on sellel ka negatiivne varjupool. Kuna poisid ei tegele riskantsete mängudega ning ei puutu igapäevaselt kokku väikeste ärevushetkedega ega suuda neid ületada, siis nende väikesed ärevushetked süvenevad ja arenevad täieulatuslikeks ärevushäireteks. Või nagu Haidt kirjutab:

„Kujutage ette lapsepõlve, kus kõik riskid oleksid kõrvaldatud. Keegi ei tunne kunagi adrenaliinipuhangut puu otsa ronimisest, kui täiskasvanu on öelnud, et puu otsa ei tohi ronida. Keegi ei tunne kunagi liblikaid kõhus, kogudes julgust kellegi välja kutsumiseks. Kujutage ette maailma, kus koos sõpradega õues kogetud hilisõhtused seiklused kuuluvad minevikku. Selles lapsepõlves oleks vähem marrastusi, luumurde ja murtud südameid. See võib kõlada turvalisemana, kuid kas see on see maailm, mida te oma lastele sooviksite?… umbes sarnases maailmas kasvavad üles paljud Z-generatsiooni liikmed … need muutused ei toimunud mitte sellepärast, nagu oleks Z-generatsioon arukam, vaid sellepärast, et nad tõmbuvad füüsilisest maailmast tagasi… nad võtavad vähem riske – nii tervislikke kui ka ebatervislikke – ja seetõttu õpivad vähem reaalses maailmas riske juhtima.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Kuigi ekraanipõhise lapsepõlvega seotud probleemid on kohutavad, leidub neile õnneks lihtne lahendus – vähemalt teoreetiliselt. Teismelistel tuleb teadvustada ohte, mida nutitelefonid, tahvelarvutid ja sotsiaalmeedia endast nende vaimsele tervisele kujutavad. Vanemad peavad lõpetama ekraanide kasutamise oma laste rahustamiseks – sellist käitumist võidakse tulevikus pidada laste väärkohtlemise passiivseks vormiks. Ja ekraanipõhine lapsepõlv, mida Haidt kirjeldas „suurima kontrollimatu eksperimendina, mida inimkond on kunagi oma laste peal läbi viinud“, tuleb visata ajaloo prügikasti, et lapsed saaksid naasta mängupõhise lapsepõlve juurde. Sest nagu kirjutab Haidt:

„Oluliselt rohkem järelevalveta mängu ja lapsepõlve iseseisvust. Nii kujundavad lapsed loomulikult välja sotsiaalseid oskusi, ületavad oma ärevust ja muutuvad iseseisvateks noorteks täiskasvanuteks.“
Jonathan Haidt, „Ärev põlvkond: Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat”

Allikas

Adrian Bachmanni kommentaar:
Inimeste elus on vähe, ja tõenäoliselt polegi midagi väärtuslikumat kui nende lapsed ning lapsepõlvemälestused. Nutiseadmed ning sotsiaalmeedia on tehnoloogiateks, mis röövivad inimkonnalt aga mõlemad…

Muuhulgas on kõnekas, et väidetavasti on paljud nutiseadmete ning sotsiaalmeedia platvormide välja töötajad teadlikud nende poolt loodud tehnoloogia psüühilisest mõjust inimestele üldiselt ning lastele partikulaarselt, mistõttu nutiseadmete kasutamine olevat IT gurude poolt endi järelkasvule rangelt keelatud.

Seega… mida teha? Keelata vanemate poolt lastel nutiseadmete kasutamine, asendades need nn “rumalate” telefonidega on kõige ilmsem lahendus. Antud sammu vastuargumendina tuuakse enamasti välja väide, et nutitelefonita laps saab koheselt eakaaslaste pilkealuseks, mis on emotsionaalselt traumeeriv. Jättes kõrvale asjaolu, et suure tõenäosusega on nutiseadmete poolt põhjustatud vaimsed kahjustused lapse psüühikale laastavama ja kestvama mõjuga kui eakaaslaste kius, on lihtsaks lahenduseks lapsevanemate koordineeritud vastutegevus.

Nutiseadmest ilma jäetud, ent lapsepõlve säilitanud lapsed oskaks eeldatavasti täiskasvanuna oma vanemaid tänada kingi eest, mille väärtus kasvab terve elu, kinkides nende mälestustesse aarded, mis võivad tulevikus rasketel hetkedel pakkuda hingejõudu jääda truuks iseenesele ning säilitada usu headusesse ja süütusesse ka siis, kui seda maailmas väheseks näib jäänud olevat.

Adrian Bachmann

Juhul kui nutiseadmete kaudu laste isiksuse arengut ning kognitiivseid võimeid pärssiva mõju ulatus muutuks täiel määral teadvustatuks piisavalt suure hulga lapsevanemate seas, tekiksid eeldused kriitilise massi tekkeks lapsevanematest, kes kollektiivse aktsioonina samaaegselt ühes koolis, linnas või terves riigis oma lastelt nutiseadmed ära korjaks.

Nutiseadmest ilma jäetud, ent lapsepõlve säilitanud lapsed oskaks eeldatavasti täiskasvanuna oma vanemaid tänada kingi eest, mille väärtus kasvab terve elu, kinkides nende mälestustesse aarded, mis võivad tulevikus rasketel hetkedel pakkuda hingejõudu jääda truuks iseenesele ning säilitada usu headusesse ja süütusesse ka siis, kui seda maailmas väheseks näib jäänud olevat.

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!

Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: