Üks kindlamaid mooduseid oma elu hävitamiseks on olla lähedastes suhetes nartsissistiga. Vahet ei ole, kas nartsissist on meie vanem, abikaasa, kolleeg või sõber – kui me oleme sunnitud sellise isikuga igapäevaselt kokku puutuma, siis me kannatame paratamatult.
Kuid veelgi hullem asjaolust, et meie lähedases suhtlusringkonnas leidub mõni nartsissist, on ise nartsissist olla. Käesolevas loos vaatame lähemalt, milles nartsissism seisneb, mis seda põhjustab ja miks see isiksusehäire üha rohkemaid inimesi tabab.
Nartsissismile on iseloomulik kahe isiksusejoone patoloogilisel tasemel kooseksisteerimine. Esiteks on nartsissisti enesehinnang ülemäära paisutatud ja tema eneseimetlus grandioossetes mõõtmetes. Teisisõnu, nartsissistid usuvad, et nad on enamiku teiste inimeste suhtes ülimuslikud. Neile tundub, et nad on ilusamad, intelligentsemad, sotsiaalselt kõrgemal positsioonil, võimsamad või loomingulisemad, kui nad tegelikult on. Või nagu psühhiaater Donald Nathanson lühidalt kokku võttis:
„Kui me ütleme, et keegi on nartsissistlik, siis viitame sellega, et tal on enesekohased uskumused, mis ei toetu reaalsusele.“
Donald Nathanson “Häbi ja uhkus: affekt, seks ja mina sündimine” (ing Shame and Pride: Affect, Sex, and the Birth of the Self)
Nartsissistid usuvad, et nad on enamiku teiste inimeste suhtes ülimuslikud. Oma tegevuskäike planeerides arvestavad nartsissistid väga harva teiste inimestega – teised inimesed on nende jaoks üksnes tööriistad, mida saab kasutada oma soovide täitmiseks ja vajaduste rahuldamiseks.
Nartsissismi teine peamine tunnus on empaatia puudumine. See tähendab, et oma tegevuskäike planeerides arvestavad nartsissistid väga harva teiste inimestega – teised inimesed on nende jaoks üksnes tööriistad, mida saab kasutada oma soovide täitmiseks ja vajaduste rahuldamiseks. Sealjuures on üks nende peamisi vajadusi toituda teiste pakutavast tähelepanust, imetlusest ja valideerimisest, mis aitab nartsissistil säilitada oma paisutatud minapilti.
Samamoodi nagu enamiku teistegi isiksusehäirete puhul, paigutuvad ka nartsissistid spektrile. Spektri äärmuslikus otsas on pahatahtlikud nartsissistid, keda võib pidada lausa kurjuse kehastuseks. Ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta kasutavad nad inimesi ära, manipuleerivad, panevad teisi kahtlema nende endi mõistuses ja adekvaatsuses ning valetavad, et saavutada midagi, mida nad oma grandioosse enesekuvandi järgi väärivad. Pahatahtlik nartsissist on niivõrd veendunud oma ülimuslikkuses, vajab nii palju teiste imetlust, valideerimist ja tähelepanu ning omab nii vähe empaatiavõimet, et ta ei allu mitte millelegi peale oma tahte. Täpsemalt kirjutas psühhiaater M. Scott Peck raamatus “Vales elavad inimesed: lootus tervendada inimlik kurjus” (ing People of the Lie: The Hope for Healing Human Evil):
“Pahatahtlikku nartsissismi iseloomustab allumatu tahe. Kõik vaimselt terved täiskasvanud allutavad end ühel või teisel viisil millelegi endast kõrgemale, olgu selleks siis Jumal, tõde, armastus või mõni muu ideaal. Nad teevad pigem seda, mida Jumal tahab, kui seda, mida nad ise sooviksid. Nad usuvad pigem sellesse, mis on tõene, kui sellesse, mida nad tahaksid tõeks pidada. … armastatu vajadused muutuvad neile tähtsamaks kui nende endi rahuldamine. Kokkuvõttes alluvad kõik vaimselt terved inimesed suuremal või vähemal määral oma südametunnistuse nõudmistele. Kuid [pahatahtlike nartsisside puhul] see ei ole nõnda. Nende süütunde ja tahte vahelises konfliktis peab süütunne kaduma ja tahe võitma.”
M. Scott Peck “Vales elavad inimesed: lootus tervendada inimlik kurjus”
Hinnanguliselt on ainult mõni protsent elanikkonnast pahatahtlikud nartsissistid, kuid selliseid inimesi, keda võib iseloomustada kerge või mõõduka nartsissistina, leidub tunduvalt rohkem.
Hinnanguliselt on ainult mõni protsent elanikkonnast pahatahtlikud nartsissistid, kuid selliseid inimesi, keda võib iseloomustada kerge või mõõduka nartsissistina, leidub tunduvalt rohkem. Kergete ja mõõdukate nartsissistide minapilt on samuti paisutatud, nende empaatiavõime on vähenenud, nad nõuavad teistelt imetlust ning nad valetavad ja manipuleerivad selle imetluse kätte saamiseks, kuid seda vähemal määral kui pahatahtlikud nartsissistid.
Millised tegurid põhjustavad nartsissismi? Paljude psühholoogide väitel peitub nartsissismi keskmes psühholoogiline valu, või nagu kirjutas kliiniline psühholoog Joseph Burgo:
„Sõltumata sellest, kas nad seda välja näitavad või isegi ise mõistavad, põgenevad [nartsissistid] alati valu eest.“
Joseph Burgo, „Nartsissist teie tutvuskonnas ja kuidas end tema eest kaitsta“ (ing The Narcissist You Know: Defending Yourself Against Extreme Narcissists in an All-About-Me Age)
Donald Nathansoni sõnul on nartsissism “süsteem, mille kaudu liialdatakse isiklikke omadusi häbi vältimise nimel“.
Peamine valu tüüp, mille eest nartsissist põgeneb, on häbi. Psühhiaater Andrew Morrison nimetas häbi lausa „nartsissismi aluspinnaks” ning tema ametikaaslase Donald Nathansoni sõnul on nartsissism “süsteem, mille kaudu liialdatakse isiklikke omadusi häbi vältimise nimel“ (Donald Nathanson “Häbi ja uhkus: affekt, seks ja mina sündimine”).
Krooniline või tugev häbi mõjub kurnavalt ja peegeldab negatiivset hinnangut iseendale. Sageli on see negatiivne hinnang tingitud sellest, et me ei vasta oma pere, kaaslaste või ühiskonna ootustele. Erinevalt süütundest, mis tekib siis, kui me usume, et oleme käitunud ebasobivalt, tekib häbi siis, kui me tunneme, et kogu meie olemus on ebapiisav, või nagu Nathanson seda väljendas: „häbi näib alati kaasnevat enesehinnangu enam-vähem ootamatu vähenemisega, hetkega, mil me paljastume mõnevõrra vähemana, kui me tahaksime endast uskuda“ (Donald Nathanson “Häbi ja uhkus: affekt, seks ja mina sündimine”).
Mõned inimesed kasutavad häbi enda parandamise motivaatorina, teised tõmbuvad maailmast tagasi ja vajuvad depressiooni kuristikku. Mõned tuimestavad end sõltuvuste abil, teised aga väldivad häbi nartsissistlikul moel, luues endale suurejoonelise minapildi ja pettekujutluse, et just selline kujutlus ja mitte häbi tekitaja esindabki nende reaalsust.
Häbil võib olla oma kasulik roll sotsiaalsete normide jõustamisel ja grupi ühtekuuluvuse säilitamisel. Kuid liigagi sageli kannatavad inimesed häbi all mitte seetõttu, et nende endiga oleks midagi valesti, vaid seepärast, et nad suhtlevad julmade inimestega, kes neid naeruvääristavad või tõrjuvad. Näiteks põhjustavad lastes häbi sageli vanemad, kes neid väärkohtlevad ja hooletusse jätavad. Inimesed võivad kogeda häbi ka sellepärast, et nad elavad haiges ühiskonnas ja keelduvad selle väärtussüsteemi järgimisest või ei suuda täita selle ebamõistlikke nõudmisi. Kuid olenemata häbi tekke põhjusest kujuneb püsiva või tugeva häbitunde korral välja kaitsereaktsioon. Mõned inimesed kasutavad häbi enda parandamise motivaatorina, teised tõmbuvad maailmast tagasi ja vajuvad depressiooni kuristikku. Mõned tuimestavad end sõltuvuste abil, teised aga väldivad häbi nartsissistlikul moel, luues endale suurejoonelise minapildi ja pettekujutluse, et just selline kujutlus ja mitte häbi tekitaja esindabki nende reaalsust. Seesugune ülepaisutatud minapilt toimib omamoodi psühholoogilise soomusrüüna, mis kaitseb neid nende valu eest. Nagu Nathanson selgitab:
“Nartsissism on termin, mis tuleb reserveerida selle osa jaoks meie enesehinnangust, millest me loobuksime, kui me aktsepteeriksime oma häbi. See on halvasti istuv mask, kehv parukas või korsett, uhkeldav kõnnak häbiküüru varjamiseks, võltsitud kunstiteoste ja ehetega täidetud maja, võlts aktsent, kõik, mida me teeme selleks, et juhtida tähelepanu isikule, kellena soovime näida, mitte sellele, kes me tegelikult oleme.”
Donald Nathanson “Häbi ja uhkus: affekt, seks ja mina sündimine”
Nartsissisti jälgides võib olla raske uskuda, et ta kogeb häbi. Nad mõjuvad enesekindlate ja kõrge enesehinnanguga inimestena ning paistavad päriselt uskuvat, et on teistest mitme pea jagu üle.
Või nagu kirjutas Joseph Burgo:
“. . peaaegu kõik, mida [nartsissistid] ütlevad ja teevad, on mõeldud selleks, et vältida häbi kogemist. Nartsissistlikud kaitsemeetmed, mida nad häbi vastu rakendavad, on niivõrd äärmuslikud ja kõikehõlmavad, et need annavad värvingu kõigele selle inimese isiksuse, suhete ja käitumise juures, luues omamoodi kesta või soomusrüü kaitseks häbi vastu.”
Joseph Burgo „Nartsissist teie tutvuskonnas ja kuidas end tema eest kaitsta“
Nartsissisti jälgides võib olla raske uskuda, et ta kogeb häbi. Nad mõjuvad enesekindlate ja kõrge enesehinnanguga inimestena ning paistavad päriselt uskuvat, et on teistest mitme pea jagu üle. Neid ei paista vaevavat enesehaletsus, enda vastu suunatud viha ega ebakindlus ning nad liiguvad sotsiaalmaailmas sageli enesekindlalt ja uhkelt. Kuid tõeliselt enesekindel mees või naine ei vaja pidevalt teiste tähelepanu, imetluse ja valideerimise annuseid. Psühholoogiliselt terved kõrge enesehinnanguga inimesed on kriitika suhtes vastupidavad ja ei keskendu lakkamatult reaktsioonidele, mida nende kuvand teistes esile kutsub. Seega ei saa nartsissistide kohta väita, nagu oleks neil tervislikult kõrge enesehinnang, pigem on neil psühholoogide Brad Bushmani ja Roy Baumeisteri pakutud terminit kasutades ebastabiilne enesehinnang. Nartsissistide ebastabiilne enesehinnang toetub nende paisutatud minapildi ebakindlale alusele ja vajab alalhoidmiseks pidevat imetlust, tähelepanu ja valideerimist. Kui nad sellist “toitu” ei saa, või mis veelgi hullem, kui nartsissisti minapilti ähvardab kriitika, paljastab nende ebastabiilne enesehinnang nende tõelise mina ebakindluse, või nagu kirjutas Nathanson:
“…aeg-ajalt jätab mõni elus ette tulev õnnetus nartsissisti ilma nartsissistlikust vältimise privileegist või eemaldab halastamatu vaenlane tema lohutust pakkuvad kaitsekihid. Siis jääb ta alasti ja armastuseta ning on äkitselt ohus…”
Donald Nathanson “Häbi ja uhkus: Affekt, seks ja mina sünd”
Nartsissistid muretsevad rohkem selle pärast, kuidas nad teistele paistavad, kui selle pärast, mida nad tunnevad. Nad eitavad tundeid, mis on vastuolus nende taotletava kuvandiga.
Alexander Lowen, psühholoog ja arst
Arvestades, et on võimatu elada kogu elu nartsissistliku grandioosse maskiga ilma aeg-ajalt vastu reaalsuse kõva müüri põrkamata, kasutavad nartsissistid häbitunde eest põgenemiseks veel üht kaitsemeetodit. Nad õpivad alla suruma kõiki negatiivseid tundeid, mis on vastuolus nende üleolekule viitava maskiga, ja keskenduvad oma kehast lähtuvate tunnete asemel rohkem kuvandile, mida nad maailmale projitseerivad. Või nagu selgitas psühholoog ja arst Alexander Lowen: “Nartsissistid muretsevad rohkem selle pärast, kuidas nad teistele paistavad, kui selle pärast, mida nad tunnevad. Nad eitavad tundeid, mis on vastuolus nende taotletava kuvandiga” (Alexander Lowen “Nartsissism kui oma tõelise mina eitus”, ing Narcissism: Denial of the True Self). Loweni sõnul on nii, et „mida nartsissistlikum inimene on, seda vähem samastub ta oma tunnetega.“ Mida kauem nartsissist samastub vale kuvandiga, seda paremini suudab ta negatiivseid tundeid alla suruda. Kuid sellisel lahendusel on oma hind, sest tunnete edukaks allasurumiseks peab nartsissist lahutama end oma kehast, kus tunded ja emotsioonid tekivad. Aja jooksul hävitab selline kehast eraldumine ja tõeliste emotsioonide tundmise võime nüristumine nartsissisti empaatiavõime, või nagu Lowen selgitas:
“Kõigile nartsissistidele iseloomulik tunnete eitamine avaldub eelkõige nende käitumises teistega. Nad võivad olla teise inimese suhtes halastamatud, ekspluateerivad, sadistlikud või destruktiivsed, sest nad ei taju teiste kannatusi või tundeid. Selline tundetus teiste suhtes lähtub tundetusest nende endi suhtes. Empaatia ehk suutlikkus tajuda teiste inimeste meeleolu või tundeid on resonantsi funktsioon. Me võime tunda teise inimese kurbust, sest see teeb meid kurvaks; me võime jagada teise inimese rõõmu, sest see tekitab meis häid tundeid. Aga kui me ei suuda tunda kurbust või rõõmu, siis ei saa me reageerida nendele tunnetele ka teises inimeses ja me võime isegi kahelda, et tal sellised tunded üldse on.”
Alexander Lowen “Nartsissism kui tõelise mina eitus”
Empaatiavõime puudumine koos pideva kiitmise ja ülistamise vajadusega tähendab, et nartsissist mõjub sotsiaalsele maailmale samamoodi nagu katk. Kõik, kes nartsissistiga suhtlevad, peavad toetama tema üleoleku fantaasiat. Igaüks, kes ei suuda nartsissisti enesehinnangut upitada või kes halvemal juhul paneb nartsissisti tema üleolekus kahtlema, peab seisma silmitsi nartsissisti tumedama poole ehk viha ja raevuga.
Empaatiavõime puudumine koos pideva kiitmise ja ülistamise vajadusega tähendab, et nartsissist mõjub sotsiaalsele maailmale samamoodi nagu katk. Kõik, kes nartsissistiga suhtlevad, peavad toetama tema üleoleku fantaasiat. Igaüks, kes ei suuda nartsissisti enesehinnangut upitada või kes halvemal juhul paneb nartsissisti tema üleolekus kahtlema, peab seisma silmitsi nartsissisti tumedama poole ehk viha ja raevuga. Kuna nartsissist näeb ennast enamikust teistest inimestest paremana, siis peab ta sageli loomulikuks, et tema teostab kontrolli ja võimu oma suhtlusringkonnas olevate inimeste üle.
Parim viis nartsissistiga toime tulla on seega lihtsalt teda vältida. Kui keegi meie lähedastest on mitte eriti leebel määral nartsissistlik, tuleks kaaluda temaga sidemete katkestamist, sest nartsissiste on teatavasti raske muuta. Empaatiavõime puudumine tähendab, et nad on võimelised hävitama elusid, mõtlemata sellele, milliseid kannatusi nad põhjustavad. Nende häire võib küll olla tingitud valust, kuid sellest ei järeldu, et me peame lubama neil ka meie ellu valu külvata, sest nagu psühholoogid Jean Twenge ja Keith Campbell välja tõid:
„Ühes psühhiaatrilises uuringus leiti, et kõige ulatuslikumad nartsissismi tagajärjed – eriti kui muud psühhiaatrilised sümptomid jäid muutumatuks – olid lähedaste inimeste kannatused.“
Jean Twenge ja Keith Campbell “Nartsissismi epideemia: elu väärimise ajastul” (ing The Narcissism Epidemic: Living in the Age of Entitlement)
37 000 üliõpilaselt kogutud andmete põhjal sagenes nartsissistlike isiksuseomaduste esinemine 1980. aastatest kuni praeguseni sama kiiresti kui ülekaalulisus, kusjuures muutus oli eriti märgatav naiste puhul.
Jean Twenge ja Keith Campbell “Nartsissismi epideemia: elu väärimise ajastul”
Kuigi meil puuduvad uuringud, mis näitaksid, kas pahatahtlikku nartsissismi esineb tänapäeval varasemast sagedamini, näib siiski, et nende inimeste hulk, kes liiguvad nartsissismispektri vales suunas ja kellel kujuneb kerge või mõõdukas nartsissism, on tõusuteel. Nagu kirjutasid Twenge ja Campbell oma 2009. aastal ilmunud raamatus:
„37 000 üliõpilaselt kogutud andmete põhjal sagenes nartsissistlike isiksuseomaduste esinemine 1980. aastatest kuni praeguseni sama kiiresti kui ülekaalulisus, kusjuures muutus oli eriti märgatav naiste puhul.“
Jean Twenge ja Keith Campbell “Nartsissismi epideemia: elu väärimise ajastul”
Millega võib selgitada nartsissismi levikut? Üks selgitus on see, et meie kaasaegne väärtussüsteem soodustab ebamõistlikke edumõõdikuid, mis jätavad paljud inimesed häbisse, samal ajal kui tehnoloogilised ja majanduslikud tegurid on muutnud häbi eest põgenemise nimel paisutatud ehk nartsissistliku minapildiga samastumise lihtsamaks kui kunagi varem.
Millega võib selgitada nartsissismi levikut? Üks selgitus on see, et meie kaasaegne väärtussüsteem soodustab ebamõistlikke edumõõdikuid, mis jätavad paljud inimesed häbisse.
Enamikus tänapäeva ühiskondades kuuluvad esmatähtsate väärtuste hulka rikkus, ilu, sotsiaalne staatus ja kuulsus. Eeskujud, keda meid julgustatakse järgima, on ilusad kuulsused või ülirikkad ettevõtjad. Ja kui me ei suuda neid ideaale samaväärselt saavutada, siis peaksime vähemalt olema atraktiivsed inimesed, elama suurtes eramajades, sõitma uhkete autodega, tegema kõrge staatusega tööd ja suhtlema teiste “tipptasemel inimestega”. Kuid need on ebamõistlikud standardid.
Suure rikkuse kogumine sõltub sama palju kontaktidest ja juhusest kui raskest tööst; ilu sõltub enamasti geneetilisest loteriist ja vanusest; sotsiaalne staatus on suhteline mõiste, mis jätab enamiku inimesi automaatselt kõrgematelt astmetelt välja; ja kuulsus – või kurikuulsus – saab tavaliselt osaks neile, kes tõmbavad endale iga hinna eest tähelepanu, mitte ei väljenda oma tõelist suurust. Maailmas, kus meid pannakse uskuma, et me peame saavutama selliseid asju, enne kui meid saab pidada edukaks, on paljud meist ette määratud kogema häbi.
Eeskujud, keda meid julgustatakse järgima, on ilusad kuulsused või ülirikkad ettevõtjad. Ja kui me ei suuda neid ideaale samaväärselt saavutada, siis peaksime vähemalt olema atraktiivsed inimesed, elama suurtes eramajades, sõitma uhkete autodega, tegema kõrge staatusega tööd ja suhtlema teiste “tipptasemel inimestega”. Kuid need on ebamõistlikud standardid.
Sotsiaalmeedia koos võlapõhise majandusega on muutnud häbi nartsissistlikul moel vältimise ebapiisavuse tunde eest põgenemise nimel lihtsamaks kui iial varem. Need, kes tunnevad häbi, pöörduvad abi saamiseks sotsiaalmeedia poole samamoodi, nagu koiliblikas lendab leegi poole, sest virtuaalsete profiilide kureerimise kaudu on meil hõlpsasti võimalik luua uus minapilt inetuse ja läbikukkumiste asemele, mida sisimas kogeme. Jagades ainult kõige meelitavamaid aspekte elust ning postitades kõige vaimukamaid mõtteid ja õnnestunumaid pilte, kipub profiili loomine olema näpuharjutus nartsissistlikus eneseupituses ning postitusega kaasnevate meeldimiste ja kommentaaride sära nautimine rahuldab nartsissistlikku vajadust teiste ülistuse järele.
Sotsiaalmeediast veelgi tugevamalt toetab meie minapildi paisutamise lihtsust aga meie võlapõhine majandus. Madalad intressimäärad ja lihtne ligipääs krediidile võimaldavad meil teeselda, et oleme rikkamad ja edukamad, kui me tegelikult oleme – me võime kasutada mugavalt krediiti luksusauto ostmiseks, kalliks puhkuseks, unistuste kodu hüpoteegiks või isegi plastilise kirurgia rahastamiseks. Seejärel saame sotsiaalmeedias maailmale näidata, mida krediit on võimaldanud meil osta, ja seeläbi oma enesehinnangut veelgi paisutada. Või nagu Twenge ja Campbell kirjutasid:
“Krediidi inflatsiooniga kaasneb enesehinnangu inflatsioon, mis toob omakorda kaasa kõikjale leviva nartsissismiepideemia. Võtame kultuuri, mis propageerib eneseimetlust ja materiaalseid hüvesid, lisame võimaluse realiseerida seda eneseimetlust, ostes asju, mida te tegelikult ei saa endale lubada, ja paljud inimesed elavadki nartsissistlikus illusioonis, et nad on rikkad, edukad ja erilised.”
Jean Twenge ja Keith Campbell “Nartsissismi epideemia: elu väärimise ajastul”
Need, kes tunnevad häbi, pöörduvad abi saamiseks sotsiaalmeedia poole samamoodi, nagu koiliblikas lendab leegi poole. Postitusega kaasnevate meeldimiste ja kommentaaride sära nautimine rahuldab nartsissistlikku vajadust teiste ülistuse järele.
Mida rohkem me oma minapilti sotsiaalmeedia ja krediidi kasutamise abil üles paisutame, seda rohkem nakatavad meie isiksust ka teised nartsissismi sümptomid. Oma tõelise mina asemel kuvandiga samastudes lõikame läbi ühenduse oma kehaga, surudes alla kõik tunded, mis laseksid meil teadvustada valet, mida me enda kohta maailmale projitseerime. Tunnete allasurumisega väheneb meie suutlikkus märgata teiste emotsionaalseid resonantse ja koos sellega ka meie empaatiavõime. Nartsissistlik häbi vältimine kujutab seega endast lepingut kuradiga. See võib vähemalt ajutiselt tuimestada meie valu, kuid seda kõrge hinna eest, sest me kaotame võime jagada armastavatele suhetele iseloomulikke sooje tundeid ning ei suuda enam kujundada tervet minapilti, mis juurduks reaalsuse kindlas pinnases. Nagu kirjutas Nathanson:
“Kas nartsissism tähendab häbi puudumist? Muidugi mitte. Alandus peitub alati vahetult pettuse pealispinna all. Samamoodi nagu vestern-filmide jaoks ehitatud linnades, on ka siin vaid lapikud dekoratsioonid ilma mingi sügavuseta – näilisus, mis on konstrueeritud selleks, et jätta mulje normaalsusest, kuid mille tagant leiab vähe või üldse mitte midagi.”
Donald Nathanson “Häbi ja uhkus: affekt, seks ja mina sünd”
Krediidi inflatsiooniga kaasneb enesehinnangu inflatsioon, mis toob omakorda kaasa kõikjale leviva nartsissismiepideemia. Võtame kultuuri, mis propageerib eneseimetlust ja materiaalseid hüvesid, lisame võimaluse realiseerida seda eneseimetlust, ostes asju, mida te tegelikult ei saa endale lubada, ja paljud inimesed elavadki nartsissistlikus illusioonis, et nad on rikkad, edukad ja erilised.
Jean Twenge ja Keith Campbell “Nartsissismi epideemia: elu väärimise ajastul”
Nartsissismi äärmuslikumaid vorme võib vaadelda hullumeelsuse liigina. See kujutab endast isiksuse lõhenemist grandioosse võltsmina ja selle reaalsuse vahel, kes inimene tegelikult on koos oma vigade, häbi ja kõige muuga. Nartsissisti elu eesmärk on elada vale reaalsuseks, mis eeldab enda lahutamist tegelikkusest ja kannatamist potentsiaalselt äärmuslike pettekujutelmade all, mis moonutavad seda, kuidas ta tajub teisi ja ümbritsevat maailma, või nagu Lowen kirjutas:
“Kuivõrd inimese identiteet põhineb kujutluspildil, ei ole ta kontaktis oma tegelikkusega. Muus osas võib indiviid näida olevat tegelikkusele orienteeritud ja sellega täielikus kontaktis, kuid tema isiksuses on lõhe – võib-olla ainult juuksekarva laiune –, mis kujutab endast kalduvust hullumeelsusele. Mida suurem on nartsissismi tase, seda sügavamaks muutub see lõhe…”
Alexander Lowen “Nartsissism kui tõelise mina eitus”
Nartsissisti elu eesmärk on elada vale reaalsuseks.
Kui me tunnistame paisutatud minapildiga kaasnevaid ohte, võime otsustada järgida väärtusi, mis on kergemini saavutatavad, kaitsevad tõenäolisemalt psühholoogilist tervist ja ei nakata meid nii tõenäoliselt häbiga. Samuti võime otsustada hoiduda oma elu jagamisest sotsiaalmeedias, sest saame aru, et sotsiaalmeedias on väga raske aktiivne olla ilma vähemalt pisut nartsissistlikuks muutumata. Kuid seni, kuni enamik inimesi meie ühiskonnas peab rikkust, ilu, staatust ja kuulsust esmatähtsateks väärtusteks ning sotsiaalmeedia ja võlgadele tuginev majandus pakuvad lihtsaid vahendeid minapildi paisutamiseks, muutub tänapäeva ühiskond üksnes nartsissistlikumaks. Või nagu Lowen kirjutas:
„Kui rikkus on paigutatud kõrgemale positsioonile kui tarkus, kui kurikuulsust imetletakse rohkem kui väärikust, kui edu on tähtsam kui eneseaustus, siis ülehindab kultuur ise ‚kuvandit‘ ja seda kultuuri tuleb pidada nartsissistlikuks.“
Alexander Lowen “Nartsissism kui tõelise mina eitus”
Seni, kuni enamik inimesi meie ühiskonnas peab rikkust, ilu, staatust ja kuulsust esmatähtsateks väärtusteks ning sotsiaalmeedia ja võlgadele tuginev majandus pakuvad lihtsaid vahendeid minapildi paisutamiseks, muutub tänapäeva ühiskond üksnes nartsissistlikumaks.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!