Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Hiina massiivne toorainete varumine on pannud analüütikud küsima, kas Peking on valmistumas majanduslikuks “tuumavalikuks”.
“Hiina on valmistumas millekski suureks… See näib üha ilmsem, kui jälgida palavikulist tempot, millega Aasia ülivõim on kogumas kõikvõimalikke strateegilisi ressursse. Kas on tõepoolest võimalik, et hiinlased on valmistumas oma valuuta ulatuslikuks devalveerimiseks?” Sedasi kirjutas majandusanalüütika ettevõtte Steno Research tegevjuht Andreas Steno Larsen aprilli lõpus.
Majandusteadlased nimetavad (majandusliku suurvõimu) valuuta devalveerimist “tuumavalikuks”, kuna selle sammuga võivad kaasneda väga ulatuslikud globaalsed tagajärjed.
Hiina saaks jüaani tahtliku devalveerimisega suurendada järsult oma eksporti, kuna Hiina kaubad muutuks seeläbi maailmaturgudel märgatavalt odavamaks ja konkurentsivõimelisemaks, kuid eesmärki ei oleks võimalik saavutada ilma tõsiste tagasilöökideta, sh kaubanduspartnerite ärritamise ja riigi kaubandussõja süvenemiseta – eeskätt Ameerika Ühendriikidega. Selliste ressursside nagu kuld ja nafta kogumine võiks seevastu anda oma valuutat devalveerivale riigile teatava finantskindluse ja läbirääkimispositsiooni, mis aitaks stabiliseerida majandust devalveerimise võimalike negatiivsete mõjude, näiteks impordikulude ja inflatsiooni suurenemise suhtes.
Hiina saaks jüaani tahtliku devalveerimisega suurendada järsult oma eksporti, kuna Hiina kaubad muutuks seeläbi maailmaturgudel märgatavalt odavamaks ja konkurentsivõimelisemaks, kuid eesmärki ei oleks võimalik saavutada ilma tõsiste tagasilöökideta, sh kaubanduspartnerite ärritamise ja riigi kaubandussõja süvenemiseta – eeskätt Ameerika Ühendriikidega.
Hiina keskpank jätkas käesoleva aasta märtsis kullaostu, suurendades 17. kuud järjest oma väärismetallivarusid, ning seda hoolimata kulla rekordkõrgest hinnast ja jüaani nõrgast seisust. Majandusanalüütikud on tõlgendanud arenguid sedasi, et Hiina püüab USA-ga kestnud geopoliitiliste pingete kontekstis mitmekesistada oma varasid, sest Peking nägi Venemaale 2022. aastal Ukrainasse tungimise järel osaks saanud majandussanktsioone ja võttis nendest õppust: “Kullaostud peegeldavad soovi mitmekesistada väliskaubanduse reserve dollari ja muude Lääne valuutade mõju vähendamiseks,” ütles Cornelli Ülikooli professor ja endine Rahvusvahelise Valuutafondi Hiina-küsimuste juht Eswar Prasad väljaandele Newsweek.
Mis puutub erasektori kasvavatesse füüsilise kulla ja kalliskivide varudesse, siis need “on tõenäoliselt ajendatud siseriiklikest poliitilistest riskidest ja kujutavad endast ühte võimalust kapitali Hiina finantssüsteemist välja viia,” lisas Prasad.
Lisaks füüsilisele kullale on Hiina varunud ka massiliselt toornaftat. Kuigi Hiina oli varemgi maailma suurim toornafta importija, suurendas maailma suurim tööstusriik eelmisel aastal tolliameti andmetel oma importi võrreldes 2022. aastaga veel 10% võrra, ostes rekordilised 11,3 miljonit barrelit toornaftat päevas. Siiski tuleb arvestada, et impordi suurenemine leidis aset koos kütusenõudluse järsu kasvuga Hiina rangete pandeemiaaegsete piirangute lõpu järel.
Hiina on kasutanud edukalt ära oma “piirideta” partnerlust Venemaaga, kes hõivas eelmisel aastal varem Saudi Araabiale kuulunud koha Hiina suurima naftaeksportijana, tagades Hiinale usaldusväärse ja odavate hindadega energiavoo.
Hiina on kasutanud edukalt ära oma “piirideta” partnerlust Venemaaga, kes hõivas eelmisel aastal varem Saudi Araabiale kuulunud koha Hiina suurima naftaeksportijana, tagades Hiinale usaldusväärse ja odavate hindadega energiavoo.
Valuuta devalveerimine võib paista Hiinale kui maailma suurimale eksportijale, mis võitleb koduse deflatsiooni ja ebapiisava nõudlusega, atraktiivse valikuna, et suurendada sedasi oma jalajälge rahvusvahelistel turgudel.
Ometi pingestaks antud samm kindlasti veelgi Hiina suhteid Washingtoni ja teiste suurte kaubanduspartneritega. Hiina tööstust on süüdistatud juba pikemat aega turgude üleujutamises odava ekspordi, muuhulgas näiteks terase ja kemikaalidega, ning USA ja Euroopa Liit on kaalumas Hiina elektrisõidukitele eritariifide määramist.
“Ma ei usu, et Hiina valmistub oma valuutat dollari suhtes devalveerima,” ütles börsianalüütikaettevõtte LaDucTrading makroteemade konsultant Craig Shapiro väljaandele Newsweek. “Seevastu usun ma, et Hiina jätkab nende tooraineressursside ostmist, mida ta saab soetada renminbi/jüaani eest sanktsioneeritud tootjatelt nagu Venemaa ja Iraan.”
Shapiro sõnul on Hiina ressursside varumise hoog seotud eelkõige asjaoluga, et “Hiina suutlikkus soetada Venemaa või OPEC-i riikidega kaubeldes varusid renminbi/jüaani eest ja katta ekspordi ja impordi vahe kullaga näitab, et kullal on Hiinas suurem ostujõud kui Läänes.”
Kuid Hiina püüdlustel oma varusid kasvatada võib olla ka kurjakuulutavam selgitus. Peking võib valmistuda rahvusvaheliseks isolatsiooniks, mis järgneks Hiina vägede Taiwanisse tungimisele. “Paistab, et Xi on hoolega jälginud Lääne poolt Venemaale määratud sanktsioone ja asunud ennast analoogse stsenaariumi vastu ette turvama, et tugevdada Hiina valmisolekut sarnase survega toime tulla,” kirjutas mereluureameti endine direktor Michael Studeman julgeolekuanalüüside veebikeskkonnas War on the Rocks.
Paistab, et Xi on hoolega jälginud Lääne poolt Venemaale määratud sanktsioone ja asunud ennast analoogse stsenaariumi vastu ette turvama, et tugevdada Hiina valmisolekut sarnase survega toime tulla.
Michael Studeman, USA mereluureameti endine direktor
Hiina püüab ette leevendada talle osaks saada võivaid toiduainete ja energiaembargosid, ehitades üles oma naftareserve ja “kivisöe najal töötavaid tuumajaamu uuenenud innuga,” selgitas Studeman ning lisas: “Xi teab nähtavasti, et Taiwani Hiinaga ühendamine tooks kaasa palju aktiivsema globaalse vastuseisu ja karmimad ning aastaid kestvad kogu ühiskonda puudutavad tagasilöögid. Seda adudes on ta otsustanud Hiina vastavaks stsenaariumiks ette valmistada.”
Hiina peab demokraatlikku Taiwani oma territooriumiks, kuigi Pekingis valitsev Hiina Kommunistlik Partei ei ole seal kunagi võimul olnud. USA-s usutakse, et Xi on käskinud Hiina sõjaväel olla aastaks 2027 valmis saart vallutama, kuigi Washingtoni seisukohad selle ohu tõsiduse osas varieeruvad.
Adrian Bachmanni kommetaar:
Antud artiklis esitatud mõtted, teesid ja hüpoteesid on segu ümberlükkamatutest tõsiasjadest, ent kohati ka nihestunud reaalsustajust, mis on omane Lääne ning eeskätt USA väljaannetele, mis vaatlevad maailma positsioonilt, kus Lääne majandusvõim on ülimuslik ning mille kohaselt maailma riigid peavad seadma oma monetaar- ja majanduspoliitikat vastavalt Lääne võimukeskustest, sisuliselt aga USA-st pärinevatele juhistele. See on olnud sedasi enamike riikide puhul valdava osa 20. sajandist ja ka 21. sajandi algusest, ent ultimatiivselt ei ole küsimus sellest, kuidas Hiina vormib oma rahanduspoliitikat vis-à-vis ülejäänud maailma riigid (sh kas Hiina otsustab oma valuutat devalveerida või mitte) kontrollitav ega tegelikkuses enam ka oluliselt mõjutatav Lääne finantskeskustest.
Tõsiasi on see, et Hiina on tõusnud maailma konkurentsitult suurimaks tööstusvõimuks, mille industriaalne kapatsiteet ületab tänaseks kõikide Lääneriikide kumulatiivse tootmisvõimsuse ning jätkab sellel kursil Läänest ette rebimist iga aastaga.
Adrian Bachmann
Tõsiasi on see, et Hiina on tõusnud maailma konkurentsitult suurimaks tööstusvõimuks, mille industriaalne kapatsiteet ületab tänaseks kõikide Lääneriikide kumulatiivse tootmisvõimsuse ning jätkab sellel kursil Läänest ette rebimist iga aastaga. Aasta-aastalt üha vähemal määral Lääne monopoolsetest tehnoloogiatest sõltuv Hiina vajab aasta-aastalt Läänt aina vähem nii ekspordi kui impordipartnerina, olles viimases üha enam huvitatud bilateraalsetest suhetest toorainerikaste arengumaadega, kellega sisse seatud kaubandustegevus viiakse üha enam üle väljaspool Lääne poolt kontrollitud valuutasid ja finantsinfrastruktuuri.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: