Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus
Ameerika blogija Sarah Westall annab järgnevas loos oma ülestähenduse sellest, mida tähendab olla ühiskonna poolt “tühistatud” oma poliitiliselt ebakorrektsete vaadete avaldamise pärast. Tema lugu on õpetlik ja hariv, näidates ühe staažika autori kogemuste pinnalt, millisel määral on internetiplatvormid tormilise kiirusega kõigest poole kümnendi vältel üha rõhuvamale tsensuurile ning hirmuõhkonnale allutatud ning kui alatute varjatud meetoditega internetihiiud digitaalset meediavälja teatud maailmavaatega inimeste vastu kallutavad.
I osa saab lugeda siin.
Veebisaidi eemaldamine
Olles rakendanud minu suhtes pikemat aega üha intensiivsemat varjatud tsensuuri, otsustati viimaks astuda lõplik samm minu “ebaisikuks” muutmisel. 2020. aasta veebruaris otsustati minu veebisait täielikult kustutada.
See juhtus sedasi, et minu lehe veebimajutusettevõte GoDaddy informeeris mind, et USA föderaalvalitsus olevat andnud käsu minu lehekülg kustutada. Teisisõnu, mingi minule tundmatu valitsuse üksus otsustas meelevaldselt, et minu sait teeb ebamääraselt “ebaseaduslikke ja ohtlikke tegevusi” ning see tuleb viivitamatult võrguühendusest eemaldada. Kui minu lehekülg kustutati, ei antud mulle kellegi poolt mingisugust selgitust selle kohta, mis seaduslikel alustel seda tehti või kes selle eest vastutas.
Kui minu lehekülg kustutati, ei antud mulle kellegi poolt mingisugust selgitust selle kohta, mis seaduslikel alustel seda tehti või kes selle eest vastutas.
Sarah Westall
Oma veebimajutuse teenusepakkuja töötajate kiituseks tuleb tunnistada, et nad tegid minuga koostööd mu domeeninime tagasi saamiseks, et saaksin oma saidi teise veebimajutusettevõtte juures üles seadistada. Nende töötajatega oli väga hea koos töötada, ent ka neil polnud vastust, milliseid seadusi ma olin üleüldse rikkunud. Kuulsin nendelt ainult seda, et nende ettevõtte poliitika oli poliitikast eemale jääda ja nad ei teinud ise kunagi saitide maha võtmise otsuseid.
Tänaseni ei ole keegi mulle kuskilt selgitust andnud, miks mu veebisait maha võeti.
Patreoni mahavõtmine
2020. aasta veebruaris eemaldas sisuloome autoritele annetuste kogumise teenust pakkuv Patreon minu kanali oma platvormilt. Toona oli mu kanalil Patreonis peaaegu 1800 annetajat. Olime perega sellest sissetulekust sõltuvad, et maksta oma arveid ja õppemaksu ning panna leiba lauale. Küsisin Patreonilt, miks minu kanal nende platvormilt eemaldati. Nad ütlesid mulle, et see oli sellepärast, et neile anti käsk kogu “Qanon” liikumisega seotud sisu oma platvormilt maha võtta. Kelle poolt käsk tuli, seda ma ei tea tänini.
Võtsin Patreoni esindajatega uuesti ühendust ja selgitasin neile, et ma ei ole Qanoni järgija ja ma ei esinda mingilgi viisil Qanonit. Kui täiesti aus olla, siis ma pole siiani üldse mingisuguseid Qanoni postitusi lugenud. Minu uurimistöö pärineb otsestest allikatest ja muudest allikatest, mida ma usaldan. Ma ei usaldanud anonüümset allikat nagu Qanon, kuna see pole lihtsalt minu tööstiil.
Hoolimata mu vastulausetest öeldi mulle, et minu sisu olevat kuidagi Qanoniga “seotud” ja seetõttu tuli minu kanal levist eemaldada. Kui küsisin selgitust, kuidas minu kanal Quanoni liikumisega siis ikkagi seotud on, sain vastuseks täieliku eetrivaikuse.
Muster kordus ja ma ei tea tänini, mis põhjusel mu kanal Patreonist ikkagi maha võeti. Arvestades, et Patreoni platvormil on leitud korduvalt tegutsemas grupeeringuid, kelle eesmärk oli jagada lapspornot, ja kel oli üle 150 000 jälgija kuus, paneb mõtlema, millised on Patreoni prioriteedid.
Kuid püüdlused mind mitteisikustada ei olnud sellega veel lõppenud…
Oluline on olla enda vastu aus ning endale teadvustada, et “mitteisikustatud” olemise tagajärjed sinu elule saavad olema tohutud.
Sarah Westall
Eemaldamine Twitterist…
2020. aasta veebruaris, täpselt samal päeval, mil president Trumpi konto Twitterist maha võeti, peatati ka minu konto määramata ajaks. Erinevalt president Trumpist ja paljudest teistest kõrge positsiooniga inimestest ei ole minu kontot tänini taastatud. Samuti ei ole mulle tänini antud selgitust, miks mu konto peatati. Olen mitu korda palunud, et mulle antaks mingit tagasisidet, mis aitaks mul mõista, mida ma tegelikult tegin, et anda põhjust mu konto likvideerimiseks. Taas kord oli vastuseks haudvaikus…
Arvestades, et ma tean paljusid isikuid, keda Twitterisse endiselt ei lubata, paneb see mind küsima, kas Twitter on ikka tegelikkuses vaba sõna kants või taastasid nad üksnes laia kõlapinnaga isikute kontod osana mainekujunduskampaaniast. Twitter võib küll soovida, et te usuksite, et nad on nüüdsest sõnavabaduse-sõbralik platvorm, kuid kahjuks pole ei mina ega ka paljud teised seda veel omal nahal kogenud.
Kuigi Twitter ei olnud mu peamine lugejate ja kuulajate allikas (ma ei hakanud Twitterit ulatuslikult kasutama enne 2019. aastat), pakkusid nad ometi täiendavat ja kasvavat jälgijate baasi. Lõpuks kaotasin ma Twitteri konto likvideerimise tõttu veidi vähem kui 25 000 jälgijat, kellega ma ei saa enam kuidagi ühendust taastada.
Arvestades, et ma tean paljusid isikuid, keda Twitterisse endiselt ei lubata, paneb see mind küsima, kas Twitter on ikka tegelikkuses vaba sõna kants või taastasid nad üksnes laia kõlapinnaga isikute kontod osana mainekujunduskampaaniast.
Sarah Westall
Facebook pole kunagi olnud minu väljaande peamiseks koduks. Sellegipoolest olin mõnikord jaganud ka näguderaamatus oma artikleid umbes 8000 jälgijale. 2022. aasta keskel hakkasin oma videoid sinna laialdasemalt üles laadima. Minu esimene video sai koheselt üle 20 000 vaatamise osaliseks ja tundus, et inimesed tahtsid minu jagatavat sisu lugeda. Kuid see kestis väga lühikest aega. Umbes 2 kuu pärast langesid mu vaatamised dramaatiliselt alla 100 vaatamise video kohta ja on sellest ajast peale sellel anormaalselt madalal tasemel ka püsinud.
Facebook mitte üksnes ei keeldu minu sisu avalikkusega jagamast, vaid ei jaga seda ka nendega, kes on registreerunud saama teavitusi minu postitustest. Seega on ka Facebook mind juba “mitteisikustanud”.
Meedia ründelood ja valitsuse laimutaktika
Justkui kõigist ülaltoodust ei piisaks, on meedia esindajad kirjutanud minu kohta ilmsete liialduste ja valedega küllastunud laimu. Kuna ma ilmselgelt ei taha seda õõvastavat tegevust toetada, ei hakka ma siinkohal nimetama neid väljaandeid, kes on sedasi käitunud, kuid sellegipoolest vajab see ära märkimist kui järjekordne meetod, mida on kasutatud minu hävitamiseks.
Laimulugude peamine sisu varieerus minu nimetamisest äärmuslikuks Qanoni liikumise järgijaks, kuni minu võrdlemiseni (USA kuulsaima “vandenõuteoreetiku”) Alex Jonesiga. Rünnaku objektiks võetud inimese maine hävitamine läbi meelevaldsete seoste loomise isikutega, kellega rünnataval pole mingisugust kokkupuudet, on laimutaktika üks levinumaid vorme.
Mind süüdistati ka inimeste hirmutamises COVID-i pandeemia alguses, kui hakkasin kajastama ehmatavat surmajuhtumite kuhjumist Hiinas (vähemalt nii nagu seda oli kajastatud Hiina meedias). Tol ajal olin iroonilisel kombel mina selleks, kes teisi hirmutas, kuid kui peavoolumeedia hakkas iga päev surmajuhtumite graafikuid kuvama, et näidata nüüd juba valedel põhinevat COVID-surmade hulga kasvu, vabastati peavoolu kanalid täielikult paanika külvamise süüdistusest.
Rünnaku objektiks võetud inimese maine hävitamine läbi meelevaldsete seoste loomise isikutega, kellega rünnataval pole mingisugust kokkupuudet, on laimutaktika üks levinumaid vorme.
Sarah Westall
E-posti manipuleerimine
E-postiga manipuleerimine on miskit, mida on märksa raskem tuvastada, kuid see siiski toimub. Kirjade tagasi saatmisi ja puuduvaid e-kirju (e-kiri ei jõua kunagi sihtkohta) tuleb sageli ette. Seda tuleb tavaliselt ette lainetena, vastavalt sellele, kuidas tehnoloogiaettevõtted leiavad probleeme ja neid lahendavad. Kuid olen tähele pannud, et Gmaili kasutajad on need, kellel esineb minu e-postiga kõige sagedamini tagasi saatmisi ja probleeme.
Uudiskirjadest kustutamine
Viimasel ajal olen saanud palju teateid ka selle kohta, et inimesed kustutatakse minu uudiskirjast ilma, et nad seda ise oleks soovinud. Enamasti kaob minu uudiskiri lihtsalt nende postkastidest ja nad unustavad selle olemasolu, kuni nad näevad mu tööd juhtumisi kuskil mujal. See meetod on “mitteisikustamise” rünnakus väga tõhus. Raske on öelda, kui laialdaselt seda võtet kasutatakse, kuid näiteks viimase 6 kuu jooksul kogesin järsku langust korraga umbes 3000 tellija võrra. Olgu öeldud, et see ei olnud süsteemist eemaldamine kirjade mitteavamise või muude ametlike tellijate eemaldamise vahendite tõttu – tegemist oli täiesti seletamatu tellimusest loobumisega uudiskirja nimekirjas olevate inimeste poolt, kes ei olnud uudiskirja tellimist omaalgatuslikult katkestanud.
Enesetsensuur ja ümbersuunamine
Elame tänaseks maailmas, kus kõik inimesed teavad, et enesetsensuur on võtnud võimust kõikjal. Türannial on paratamatult tagajärjed ning hämmastav on mõelda, et alles 15 aastat tagasi õitsenud mõtte- ja sõnavabadus on asendunud tänaseks hirmu ja enesetsensuuriga. Inimesed jagavad küll endiselt ideid, kuid nad on ettevaatlikud nii selles osas, kellega mis mõtteid jagada, kui ka selles, kui sügavale oma arusaamadesse teisi pühendada.
Fookus on nihkunud uute ideede avastamiselt ja jagamiselt pelgale ellujäämisele ja türanniaga tegelemisele. Me kogeme tavatut sõda mõttevabaduse vastu, mida inimkond pole kunagi varem kogenud.
Elame tänaseks maailmas, kus kõik inimesed teavad, et enesetsensuur on võtnud võimust kõikjal. Türannial on paratamatult tagajärjed ning hämmastav on mõelda, et alles 15 aastat tagasi õitsenud mõtte- ja sõnavabadus on asendunud tänaseks hirmu ja enesetsensuuriga. Inimesed jagavad küll endiselt ideid, kuid nad on ettevaatlikud nii selles osas, kellega mis mõtteid jagada, kui ka selles, kui sügavale oma arusaamadesse teisi pühendada.
Sarah Westall
Muud taktikad…
On ka teisi vähem käegakatsutavaid taktikaid, mida on korduvalt kasutatud. Näiteks mitu raadiosaade võeti eetrist maha samal hetkel, kui mind intervjueeriti. Seda on raske analüüsida, sest see võte ei ole standardne ja seda esines vaid paar korda.
Üritan tasapisi aru saada ka veebisaitide järjestamise algoritmidest. Minu veebisait on olnud minu elutööks ja ma tunnen rõõmu, et suutsin selle luua. See on järjestatud (2023. aasta jaanuari seisuga) Ameerika Ühendriikide 10 000 parima saidi hulka, mis on minu arvates hea saavutus, arvestades kogu seda tsensuuri, mille vastu olen pidanud võitlema.
Kuid 2023. aasta veebruarist alates kuvatakse inimestele, kes soovivad teada populaarsemate internetilehekülgede edetabelit, vastavaid andmeid vaid absoluutselt kõige suuremate (massimeedia) veebisaitide kohta. See tähendab, et peaaegu kõik sõltumatud saidid on internetilehekülgede järjestusalgoritmidest välja pühitud.
Miks üldse jätkata?
Tõtt öelda oleks väga ahvatlev oma tegevus lihtsalt lõpetada. Oluline on olla enda vastu aus ning endale teadvustada, et “mitteisikustatud” olemise tagajärjed sinu elule saavad olema tohutud. Kuid ma tean ka seda, et ma pole ainus tagakiusatu ning mul on palju saatusekaaslasi. On palju teisi, kes on kannatanud täpselt samasuguste rünnakute tõttu. Paljude inimeste pangakontod on meelevaldselt suletud ning PayPal ja muud veebipõhised maksesüsteemid on dokumenteeritult takistanud ajakirjanikel, vilepuhujatel, aktivistidel ja teistel raha vastu võtmast. Kõik tõe rääkijad kannatavad täna sissetulekute kaotamise, sotsiaalse isolatsiooni (kuigi inimesed on tänu tõerääkijate ohverdustele tänaseks õnneks massiliselt ärkamas), avaliku naeruvääristamise ja palju muu tõttu.
Enamik inimesi otsustavad ühiskonnas levivate valede ja kurjusega silmitsi seistes hoida keelt hammaste taga ning pugeda oma turvalisse urgu, tulles päevavalgele siis, kui olukord on (tänu vaprate inimeste ohvritele) taas normaalsemaks muutunud. “Peaasi oleks tagada, et enda sissetulek säiliks ning keskenduda omadele” on selliste inimeste motoks. Kuid see on valik, mida ma ei ole kunagi suutnud valikuna tunnistada. On öeldud “kurjus võidutseb alati, kui head inimesed ei tee sellele vastu hakkamiseks midagi”… ja ma ei soovi olla üks nendest, kes sedasi kurjuse levikule kaasa aitab.
Enamik inimesi otsustavad ühiskonnas levivate valede ja kurjusega silmitsi seistes hoida keelt hammaste taga ning pugeda oma turvalisse urgu, tulles päevavalgele siis, kui olukord on (tänu vaprate inimeste ohvritele) taas normaalsemaks muutunud. “Peaasi oleks tagada, et enda sissetulek säiliks ning keskenduda omadele” on selliste inimeste motoks. Kuid see on valik, mida ma ei ole kunagi suutnud valikuna tunnistada. On öeldud “kurjus võidutseb alati, kui head inimesed ei tee sellele vastu hakkamiseks midagi”… ja ma ei soovi olla üks nendest, kes sedasi kurjuse levikule kaasa aitab.
Sarah Westall
Kuidas edasi?
Me lihtsalt ei saa niimoodi edasi elada… Inimeste tagakiusajad on vaja tuvastada ning kohtu ette tuua. Ka parlament peab tegutsema. Korrumpeerunud kohtud tuleb puhastada. Tööd on tõepoolest väga palju. Seda probleemi ei ole lihtne lahendada, kuid juhul kui viimased vaba sõna eest seisjad kord vaikivad, on kogu ühiskond oma vabadused jäädavalt kaotanud.
Võim ei peatu kunagi seni, kuni seda pole sunnitud peatuma. Võim, mis käputäie inimeste kätte on läbi tohutute infojagamise platvormide kontrolli koondunud, ei oma ajaloos pretsedenti. Kurb tõsiasi on, et see tehnoloogia võib olla ka headuse teenistuses, kuid sotsiopaatilised isikud on otsustanud seda kuritarvitada, et juhatada sisse äärmuslik türannia, millist pole kunagi varem inimkonna ajaloos nähtud.
Nendele inimestele kuulub tänapäeval meelevald hävitada igaüks, kes on piisavalt vapper, et rääkida nende palge ees ebameeldivat tõtt. Mis meisse puutub, siis meil on aga täna vaja vaadata sügavale endisse ning vastata kahele küsimusele… Kas meis on veel alles julgust neid peatada? Ning mis veel olulisem… kas meil on üldse muud valikut?
Juhul kui viimased vaba sõna eest seisjad kord vaikivad, on kogu ühiskond oma vabadused jäädavalt kaotanud.
Sarah Westall
Adrian Bachmanni kommentaar:
Sarah Westalli ülestähendus metoodikast, millega vabaks inimeseks olemise eeltingimuseks olevat sõnavabadust tänapäeval metoodiliselt hävitatakse, on õõvastav ning tõetruu sõnavabaduse hävitajate suhtes, kellel endil pole tõe ees mingisugust truudust.
Kui Makroskoobi lugeja soovib, et ka see väike väljaanne saaks jätkata tõe otsimist üha enam võimust võtvate valede, pooltõdede ja silmakirjalikkuse kiuste, on seda võimalik teha, tehes püsiannetuse portaali jätkuva ilmumise toetuseks, ilma milleta see pole paraku võimalik.
Kui Makroskoobi lugeja soovib, et ka see väike väljaanne saaks jätkata tõe otsimist üha enam võimust võtvate valede, pooltõdede ja silmakirjalikkuse kiuste, on seda võimalik teha, tehes püsiannetuse portaali jätkuva ilmumise toetuseks, ilma milleta see pole paraku võimalik.
adrian bachmann
Sarah Westall on sõltumatu ajakirjanik, ettevõtja, insener ja kõrgete reitingutega rahvusvahelise saate Business Game Changers saatejuht. Pärast 25 aastat eduka ettevõtja ja ärijuhina kulub tema aeg nüüd oma saate arendamisele, kus esinevad äri-, valitsus-, ühiskonna- ja teadusjuhid. Ta asutas organisatsiooni United For Free Speech, mis on keskendunud teadlikkuse tõstmisele tööstushiidude ja tsensuuri ohtudest.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: