fbpx
AudioSuur luguÜhiskond & Kultuur

Mis juhtub inimesega, kes “tühistatakse”? Minu kogemus 1. OSA

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Ameerika blogija Sarah Westall annab järgnevas loos oma ülestähenduse sellest, mida tähendab olla ühiskonna poolt “tühistatud” oma poliitiliselt ebakorrektsete vaadete avaldamise pärast. Tema lugu on õpetlik ja hariv, näidates ühe staažika autori kogemuste pinnalt, millisel määral internetiplatvormid on allutatud tormilise kiirusega kõigest poole kümnendi vältel üha rõhuvamale tsensuurile ning hirmuõhkonnale ning kuivõrd alatute varjatud meetoditega internetihiiud digitaalset meediavälja teatud maailmavaatega inimeste vastu kallutavad.

Sarah Westall

Merriam Websteri sõnaraamatust: mitteisik (unperson) nimisõna: isik, kes enamasti kas poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel eemaldatakse täielikult ühiskondliku tunnustuse väärilisusest.

Näide: George Orwelli romaanis “1984” on “mitteisik” keegi, kelle olemasolu on riigi poolt tühistatud ning kellest iga jälg on kustutatud.

Teadmine, et on olemas terve armee teisi “tühistatud” saatusekaaslasi, pakub mõningast lohutust, kuid see ei võta ära teravat valu teadmisest, mida minu kogemus ühiskonnale laiemalt tähendab.

Sarah Westall

Järgnevalt kirjapandu võtab kokku selle, mida ma olen pidanud kogema viimased 10 aastat. See ülestähendus ei ole mõeldud haletsuse esile kutsumiseks, kuna see raiskaks nii minu kui teie aega. Järgnev kirjeldus on mõeldud üksnes selleks, et lugejad võiksid paremini mõista reaalsust, millega me tänasel päeval silmitsi seisame. Mida rohkem on neid, kes on sellest teadlikud, seda paremad on meie võimalused talumatut olukorda muuta. Ning võite olla kindlad, et ma ei ole oma võitlust veel lõpetanud.

Pärast kõike, mida olen viimase viie aasta jooksul läbi elanud, on võimatu mitte näha riigi ja tehnoloogiahiidude koordineeritud sihipärast rünnakut minu isiku vastu. Ma ei ole üksi, neid inimesi on palju, kes on aastate jooksul pidanud taluma samasuguseid rünnakuid. Kui ma oleksin üksi, siis võib-olla tunduks see reaalsus veel palju hullem. Teadmine, et on olemas terve armee teisi “tühistatud” saatusekaaslasi, pakub mõningast lohutust, kuid see ei võta ära teravat valu teadmisest, mida minu kogemus ühiskonnale laiemalt tähendab.

Google domineerib otsingumootori valdkonnas ja kontrollib praegu 92% otsingumootorite turust. Kui Google ei taha, et teid nähakse, siis teid lihtsalt ei nähta.

Sarah Westall

Oma seiklusi taskuhäälingusaadete ja raadioga alustades olin naiivne. Arvasin, et kui teen head tööd ja esitan inimestele head sisu, premeeritakse mind mu pingutuste eest vääriliselt. Paljuski on seda ka tehtud. Need, keda ma austan, austavad ka mind selle eest, mida ma teen ja teinud olen. Inimesed on aastate jooksul minu tööd jälginud ja paljud on aasta-aastalt väljendanud tänu minu kire eest tuua kvaliteetset teavet oma kuulajate ja lugejateni.

Nad on aidanud mul üle saada jõhkratest rünnakutest, mida olen aastate jooksul pidanud taluma. Võib öelda, et ma ei ole enam naiivne meie reaalsuse ja selle suhtes, millega me riigi ja maailmana silmitsi seisame.

Algus

Minu esimene taskuhäälingusaade oli eetris 10 aastat tagasi väikesel taskuhäälingute internetikanalil, kui taskuhääling kui selline oli veel päris uus nähtus. Saade oli väikese, kuid kasvava kuulajaskonnaga. See oli eetris kohe pärast Newt Gingrichi saadet samal kanalil, kuigi me olime oma lähenemisviiside ja vaadete poolest selgelt erinevad. Seda ei peetud toona probleemiks ja seda ei mainitud kunagi. Arvasin, et see on uus põnev väljakutse ja olin põnevil tulevikus ees seisvate võimaluste pärast.

Riigiametnike ringkondades on eriliselt oluline distantseeruda võimalikult kaugele nendest inimestest, kes julgevad võimule tõtt rääkida.

Sarah Westall

Peagi laienes mu saade New Yorgi raadiosse ja paljudesse sõltumatutesse taskuhäälingukanalitesse. Intervjueerisin äri-, poliitika- ja ühiskonnajuhte. Inimesed ei kartnud toona minu saates esineda. Enese tsenseerimine väikese hulga “aktsepteeritud” saadete hulka  ei olnud siis veel tavapärane. Olime vabad ja inimesed said veel õitsvas avatud internetis õppida piiranguteta uusi põnevaid asju.

Laienesin peagi uuesti ja hakkasin oma raadiot/taskuhäälingut ka video kujul esitama. Seejärel hakkasin oma sisu ka YouTube’i üles laadima. Naeratan nüüd meenutades, kuidas mul oli alustades kõigest kaks jälgijat, mu abikaasa ja isa. See oli põnev aeg, mil mulle tutvustati nii palju uusi ideid ja teemasid, mida ma polnud isegi veel avastanud. Minu jaoks oli see tohutu kasvu aeg, mille kogemise võimaluse eest olen igavesti tänulik.

Minu saade kasvas kiiresti, kogusin üle 100 000 jälgija ja audio-taskuhäälingus veel palju rohkem. Minu videoid vaadati regulaarselt sadu tuhandeid kordi ja inimesed leidsid minu töö hõlpsasti üles. Arendasin ka oma veebisaiti ja kogusin Patreonis kena jälgijaskonna üle 1700 tellijaga. YouTube maksis mulle videote eetrisse laskmise eest korraliku summa ja ma ei olnud sunnitud oma sisu ainult videoreklaamidega rahastama.

Siis hakkasid asjad aga muutuma…

Millalgi 2018. aastal hakkasin YouTube’is märkama kummalisi asju. Uute tellimuste lisandumine peatus järsult ja inimesed hakkasid kurtma, et nad ei saa minu uute saadete kohta teateid.

Sarah Westall

Tsensuuri algus

YouTube

Millalgi 2018. aastal hakkasin YouTube’is märkama kummalisi asju. Uute tellimuste lisandumine peatus järsult ja inimesed hakkasid kurtma, et nad ei saa minu uute saadete kohta teateid. Minu videote vaadatavus langes järsult ja ka YouTube’i reklaamitulud langesid järsult. Sain teistelt populaarsetelt kanalitelt teada, kuidas YouTube’i süsteemi reklaamipinna ostmisega “üle kavaldada”. Nad leidsid, et isegi väikese koguse reklaamipinna ostmine andis neile privilegeeritud staatuse. Nüüd, mil nad olid ka kliendid, näidati nende videoid rohkem ja tulemuseks oli kümme korda suurem sissetulek YouTube’i reklaamitulust (st 3000 kuni 30 000 kuus). Muidugi oli see lühiajaline, kuni YouTube selle rahalünga täitis, kuid see andis aimu, kuidas YouTube`i monopol (neile kuulus sel ajal tublisti üle 90% kogu interneti videoturust) oli hakanud käituma. Probleem ei olnud selles, et nad hakkasid oma kliente soosima, vaid selles, et nad valetasid selle kohta (või eksitasid avalikkust tõsiselt).

Teine häiriv areng, mida hakkasin tähele panema, oli trolliarmeede äkiline ilmumine. Oli selge, et need inimesed ei järginud minu tööd; nad esinesid ainult teatud saadete juures, kus nad tahtsid avalikku arvamust kõigutada.

Sarah Westall

Teine häiriv areng, mida hakkasin tähele panema, oli trolliarmeede äkiline ilmumine. Oli selge, et need inimesed ei järginud minu tööd; nad esinesid ainult teatud saadete juures, kus nad tahtsid avalikku arvamust kõigutada. Trolliarmee oli ebaviisakas, halastamatu ja neil oli range päevakord. Nad kritiseerisid halastamatult mu külalisi ja kirjutasid laimujutte, mis oleks vastuvõetamatud igas mõistlikus avalikus keskkonnas. Need trollid võisid YouTube’i poolest vabalt ringi hulkuda ja minu ülesanne oli nende postitusi kustutada ning oma kanalit jälgida.

Kuna YouTube’i keskkond muutus sedavõrd mürgiseks, otsustasin, et on oluline oma sisu postitamiseks ka teisi platvorme leida. Laienesin, postitades oma saate BitChute’i, kus saade hakkas levima. Varsti hakkasin tähele panema, et mu 8000 tellijat Bitchute’is toodavad sama palju vaatamisi kui mu 125 000 tellijat YouTube’is. See oli veel üks märk sellest, et midagi oli korrast ära.

Varsti hakkasin tähele panema, et mu 8000 tellijat Bitchute’is toodavad sama palju vaatamisi kui mu 125 000 tellijat YouTube’is. See oli veel üks märk sellest, et midagi oli korrast ära.

Sarah Westall

Seejärel hakkasin YouTube’is märkama veelgi rohkem avalikku tsensuuri. Lisaks sellele, et tellijate arv oli nüüd pidama jäänud ja kuulajate numbrid muudkui vähenesid, märkasin negatiivset minut-minutilist statistikat.

Negatiivsed numbrid ei tundunud mulle lihtsalt võimalikud. Ma kahtlustan, et YouTube’i programmid kasutasid vaatajanumbrite näitamiseks negatiivseid võrrandeid, jättes seeläbi mulje, et minu saated ei olnud huvitavad ja saates auditooriumile sõnumi, et “siin polegi midagi vaadata”.

Võrdluseks näitas YouTube oma videotes ajakohaseid vaatajaskonna kogusummasid. Ainus viis, kuidas garanteerida, et numbrid kunstlikult all püsiks, oli manipuleerida vaatamisnumbritega minuti kaupa. Kuid ma kahtlustan, et nad läksid oma algoritmi vähendamisega lihtsalt liiale ja see tõi graafikutele negatiivsed numbrid. Kui suudaksime kohtus asja uurida, võiksime minu väiteid tõestada.

2020. aastal said meedia jagamise platvormid sisuliselt kanalite sisu toimetajaks, mitte ainult kirjastajaks. Minu puhul kustutasid nad 10 videot, mis mul olid tehtud arstidega, kes seadsid kahtluse alla COVID-i ametliku narratiivi.

Sarah Westall

Kas selline käitumine (st vaatajaskonna kohta valetamine) läheb pettusena arvesse? Kas see mõjutaks taskuhäälingu tegija tulusid? Kas nad võiksid teeselda, et kellelgi on vähem vaatamisi, et nad saaksid neile vähem maksta? Kõigile neile küsimustele saaks vastuse, kui oleks võimalik saavutada õiglane kohtumõistmine ausas kohtus, mis võimaldaks tõelist uurimist internetihiidude meediaplatvormide toimimise osas.

Teine avalikum tsensuur hakkas toimuma 2020. aastal, kui nad eemaldasid juba füüsiliselt tseremoonitsemata sisu, mida nad heaks ei kiitnud. Teisisõnu, 2020. aastal said meedia jagamise platvormid sisuliselt kanalite sisu toimetajaks, mitte ainult kirjastajaks. Minu puhul kustutasid nad 10 videot, mis mul olid tehtud arstidega, kes seadsid kahtluse alla COVID-i ametliku narratiivi. Kõik nad olid oma valdkonnas kõrgelt austatud ja üks asi, mis neil kõigil ühine oli, on see, et nad seadsid kahtluse alla valitsuse narratiivi COVID-i kohta.

Nii et kas Google/YouTube võttis endale ise, ilma mingit mõistlikku kvalifikatsiooni omamata, omaalgatuslikult ülesandeks kustutada videod arstidest, kes ei nõustunud Ameerika Ühendriikide valitsusega, või siis oli Google’i ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahel ebaseaduslik partnerlus poliitiliselt ebamugavate häälte tsenseerimiseks? Jällegi teaksime sellele vastust, kui oleks võimalik saavutada õiglane kohtumõistmine ausas kohtus, mis võimaldaks tõelist uurimist.

Seejärel lõpetas YouTube hillitsetud lähenemise ja lihtsalt kustutas mu kanali vahetult enne 2020. aasta valimisi. Selle kohta saab paljugi öelda ja see kõik on hästi dokumenteeritud ka Google’i kohtuasjas, mida saate lugeda. Kuid see käik oli teatud mõttes minu sel platvormil kogetud kuritarvitamise lõpetuseks. Kõigil praktilistel eesmärkidel otsustasid nad mu piinad lõpetada.

Kuid tsensuur ja manipuleerimine ei lõppenud YouTube’iga. Toimus palju muudki…

Google’i otsing

Google domineerib otsingumootori valdkonnas ja kontrollib praegu 92% otsingumootorite turust. Kui Google ei taha, et teid nähakse, siis teid lihtsalt ei nähta. Vabas ühiskonnas on ilmne probleem, kui üks ettevõte kontrollib tsentraalselt viisi, kuidas me üksteist leiame, ja seega ka kaubanduse olulisi elemente.

Kuid ise-enda puhul hakkasin peagi märkama, et mind Google’i kaudu üles leidvate inimeste hulk aina väheneb. Iga Google’i algoritmi muudatusega leidis minu veebisaidi üha vähem inimesi, kuni see arv jõudis 2020. aastal alla 100 inimeseni kuus. See oli 95% vähem kui 2019. aasta tipptase. Nüüd saan otsingumootorilt DuckDuckGo 10 korda rohkem viiteid kui Google’ilt. Antud anomaalia perspektiivi seadmiseks tasub meeles pidada, et DuckDuckGo-l on vähem kui 1% ülemaailmsest turust ja Google’il on umbes 85%. Kui lisate YouTube’i otsingumootorite turu, on Google’il (selle emaettevõttel) ligi 92% turust.

Sellel puuduks ilmselgelt mõte, kui Google minust sihilikult mitteisikut ei püüaks luua.

Iga Google’i algoritmi muudatusega leidis minu veebisaidi üha vähem inimesi, kuni see arv jõudis 2020. aastal alla 100 inimeseni kuus. See oli 95% vähem kui 2019. aasta tipptase. Nüüd saan otsingumootorilt DuckDuckGo 10 korda rohkem viiteid kui Google’ilt. Antud anomaalia perspektiivi seadmiseks tasub meeles pidada, et DuckDuckGo-l on vähem kui 1% ülemaailmsest turust ja Google’il on umbes 85%.

Sarah Westall

Asja teeb hullemaks asjaolu, et Google reklaamib aktiivselt neid, keda nad peavad “autoriteetseteks häälteks” (väites ülbelt, et nad on tõe ja teabe hingekohtunikud). Nad on reklaaminud neid, kes levitasid valesid COVID-i, valimiste ja paljude teiste valdkondade kohta, varjates samal ajal peaaegu täielikult vastandlikke hääli, kes andsid inimestele teavet, mida nad vajasid oma elu kohta paremate otsuste tegemiseks. Google kasutab seda tööviisi tänaseni.

Tasub küsida, kas Google manipuleerib teabega iseseisvalt ja on ainus osapool, kes vastutab internetis kriitilise teabe peitmise eest, mis oleks ära hoidnud üle 1 miljoni (ja kasvava hulga) inimese surma COVID-i süsti tõttu, nagu Google ise meie kohtuasjas väitis? Kui see on sedasi, siis kui palju verd on Google’i kätel ja kas meie jaoks on ikka ühiskonnana vastuvõetav, kui ühel ettevõttel on nii palju võimu? Või siis oli Google pelgalt valitsuse tööriistaks ning tegi seda kõike valitsusega koostöös? Need küsimused vajavad vastust, kui tahame võimalust elada tsiviliseeritud vabas ühiskonnas.

Töövõimaluste kaotamine

Enne seda, kui mind internetis mitteisikuks tunnistati, olin töötanud Minnesota Carlsoni ülikooli ärikoolis abiprofessorina. See oli midagi, mida ma tegin viis aastat. Mulle väga meeldis õpetada noori, kes varsti tööle suunduvad. Abipositsioonidel on suhteliselt madalad palgad. Seepärast olin sunnitud siiski piirama, kui palju ma õpetamisele oma aega pühendasin. Kui aus olla, siis ülikoolis õpetamine oli minu jaoks rahaliselt puhas kaotus. Sissetulek, mida ma sealt teenisin, oli palju väiksem kui sissetulek, mille kaotasin raha teenimisest aja maha võtmisega. Aga ma tegin seda, sest nautisin protsessi ennast ja see pakkus mulle rohkem rahuldust muul viisil.

Perioodil 2016-2018 hakkasid ülikoolid Ameerikas täielikult poliitkorrektselt  “virguma”.

Sarah Westall

Kuid perioodil 2016-2018 hakkasid ülikoolid Ameerikas täielikult poliitkorrektselt  “virguma”. Pärast 15 aastat kogemust noorte spordi juhendajana muutusin ma ühtäkki oma pedagoogiliste võtetega vastuvõetamatult rangeks. Üliõpilased hakkasid ootama teatud käehoidmist, millega ma polnud harjunud. Mul oli seda raske taluda.  

Kõrvalmärkusena olgu veel öeldud, et suurem probleem ei olnud mitte hellitatud nunnutamine, vaid üliõpilaste täielik võimetus keskenduda ning nende selgesti märgatav ärevus ja depressioon, mis kogu selles keskkonnas vohas. Need (mitte virgunud ideoloogia pseudoprobleemid) on hoopiski tõelised küsimused, millega ühiskond peab tegelema.

Kuid minu töövõimalused lõppesid ammendavalt siis, kui kajastasin oma saates teemasid, mis ei olnud peavoolule “vastuvõetavad”. Mida iganes te tegite – te ei võinud mingil juhul Donald Trumpile toetust avaldada. Samuti oli rangelt keelatud seada kahtluse alla vaktsiinide efektiivsus või turvalisus. Ükskõik kui autoriteetne ja faktipõhine teie positsioon ka ei olnud – need seisukohad olid keelatud. Teine teema, mis on Ameerikas täiesti keelatud, on inimkaubandus, eriti lastega. Kui sooritate mõnel neist keelatud teemadest peatudes kardinaalse ideoloogilise patu, ei saa te USA ülikoolis enam õpetada. On ka teisi mõtteroimi, peate lihtsalt küsima inimeste massilt, kellel ei ole lubatud õpetada, kuid sellised olid minu kuriteod.

Kui sooritate mõnel neist keelatud teemadest peatudes kardinaalse ideoloogilise patu, ei saa te USA ülikoolis enam õpetada.

Sarah Westall

Samuti ei saanud ma enam võimalust võtta konverentsidel sõna ja intervjueerida riigiaparaati kuulujaid. Riigiametnike ringkondades on eriliselt oluline distantseeruda võimalikult kaugele nendest inimestest, kes julgevad võimule tõtt rääkida. See on ka põhjus, miks me oleme tänaseks sellises täielikus kaoses.

Tõe lausumist võimule enam ei julgustata, ei austata ega väärtustata. Harvadel juhtudel, kus kedagi austatakse võimudele tõe rääkimise eest, juhtub see üksnes siis, kui see on ohutu.

Me mõistame seda tõsiasja, et inimesed räägivad tõtt üksnes siis, kui see on ohutu, eriti hästi nüüd, kus koroonahüsteeria on taandunud. Vaadates kõiki neid, kelle häälepaelad on avanenud, tasub nendelt küsida: kus te olite siis, kui sellest kasu oleks olnud? Siis kui teie hääli vaja oli?

Me mõistame seda tõsiasja, et inimesed räägivad tõtt üksnes siis, kui see on ohutu, eriti hästi nüüd, kus koroonahüsteeria on taandunud. Vaadates kõiki neid, kelle häälepaelad on avanenud, tasub nendelt küsida: kus te olite siis, kui sellest kasu oleks olnud? Siis kui teie hääli vaja oli?

Sarah Westall

Ärge saage minust valesti aru, ma olen tänulik, et inimesed ärkavad viimaks ka koroona teemal… me vajame seda hädasti. Kuid COVID on kõigest üks valdkond, mis vajab populatsiooni ärkamist; see pole kaugeltki ainus. Oluline on küsida, kas need, kelle häälepaelad on nüüd valla, on valmis rääkima võimudele ebameeldivat tõtt ka teistes küsimustes, kus tõde karjub väljalausumist?

Kuid minu vintsutused tsensuuri ja tagakiusamisega ei lõppenud kaugeltki siin… 

LUGU JÄTKUB….

Aita Makroskoobil edasi ilmuda

Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.   

Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:

ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop

KONTO NUMBER: EE687700771007683571

SELGITUS: Makroskoobi annetus

Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.

Aitäh!

Jaga sõpradega:
Tasuta uudiskiri
Hoia end Makroskoobis!

Saadame korra nädalas sinu e-postkasti kokkuvõtte nädala jooksul ilmunud olulisematest lugudest ja uudistest.