ARHIIVIST: Mille me oleme kaotanud… milleta me oleme kadunud

Tões elamine ja tõest loobumine on elu kõige kesksem valik, mis määrab ära nii üksikisiku, rahva kui inimkonna väärtuse… ja saatuse.

Loo AUDIOVERSIOON on kuulatav lehekülje lõpus

Tõest…

Tõde on. Tõde on esimene. Tõde on viimane. Tõde ei hävine. Tõde ei saa olevaks inimesest. Inimene saab olevaks Tõest – olematuks Tõest irdudes. Tõde on see, mis inimest vabana olemises hoiab. Vale on see, mis orjastab ja hävitab…

Ent miks kardame Tõde? Miks köidame oma vabaduse väega endi orjuse köidikuid? Miks pelgame iseendi olemise keset, et valida osadus kõige häbitumas hävingus? Hävingus, mis lättub üksnes meie endi südame argusest. Hävingus, mille õõv ei peitu hävinemises eneses, vaid hävineva varjatuimas teadmises, et autu ja häbituna on ta oma hävingut väärt.

Armastus ilma Tõeta on ebatõene armastus.

Kas lõikasin liiga sügavalt? Kas haavasin teie tundeid? Ma ei hooli teie tunnetest. Kuid hoolin teist. Hoolin, ega soovi anda tunnistust kellegi langemisest hävingusse. Sestap jätkan alustatut sellest, mis on meie kaotatud headuse kõige sügavamaks ning sügavuses varjatuimaks põhjuseks. Sellest, mille oleme kaotanud – sellest, milleta oleme kadunud…

Hävitavast valikust…

Me hoidume Tõest ja valime hävingu, sest Tõde ei ole kerge kanda. Tõde kohustab. Kohustab, kuid ei orjasta, sest üksnes Tões on vabaduse varjupaik ja priiuse läte. Inimese, rahva ja tsivilisatsiooni suurus on mõõdetud Tões, mida see endas kannab. Pagemine Tõe eest on orjuse kese ja viletsuse vundament, sest orja ei hoia orjuses ahelad, vaid arg süda. Truuduses Tõele, mis võrsub vaprast südamest, peitub ainus tõeline vabadus – selline, mida ahelad köidikuis ei hoia. Platonil on tõepoolest õigus, kui ta nimetab õilsaks neid, kelle loomuses on “karta orjust rohkem kui surma” ning koonduslaager, mis on täidetud vapraist südameist, kätkeb terastraadi taga külluslikumalt tõelist vabadust kui piiritu priius, mis on lunastatud Tõe hülgamise hinnaga.

Kuid kas Tõde on ainus, mis on? Kas armastus pole mitte see, milles Tõde leiab oma väärilise võrdse? See on tõesti nii. Kuid väljaspool Tõde ei ole headust ega armastust, sest üksnes truuduses Tõele peitub ainus tõene ja tõelise armastuse läte. Armastus ilma Tõeta on ebatõene armastus ning vaim, milles ei ole Tõde, ei armasta, vaid üksnes tundleb ebamäärases härduses, mille illusiooni tal kunagi ennast päriselt eksitada ei õnnestu. Sedasi on Tõe hülgamine ainus tõeliselt hukatuslik valik. Tõe hüljanud vaim murdub, moondub ja rüvetub… Sügaval sisemuses Tõe hüljanu teab, et tema fundamentaalseim valik on nakatanud kõik tema headuse ja armastuse lätted ka argiseimate valikute asisuses ning asjatult otsib ta pindmises päästet.

Sisimas teame ju kõik väga hästi, et ainus põhjus, miks me tegelikult Tõe eest pageme, on see, et kardame, mida see Tõde kõneleb meist endist.

Kas Tõe hüljanud hing on pöördumatult kadunud? Ei. Miski ei lohuta langenut enam kui teadmine, et ta ei ole Jumal. Temas ei peitu tema olemise läte ega lõpp. Ta on endiselt teel ja teelolija jaoks ei ole ükski teekond lõplik enne, kui tema teekonna siht ennast lõpuna täide viib. Sellepärast on isegi Tõe hülgamine valik, millest pöördumine on võimalik kõigile neile, kelles on säilinud viimaseid riismeid siirusest tunnistada selle – elu ainsa olulise – valiku ekslikkust. Seegi on Tõde, Tõde, mida nimetatakse lootuseks. Sest Tõde ei ole kunagi julm – kellelegi ei anta teda rohkem kui koormatu kannatab kanda.

Õilsa inimese, tugeva rahvuse ning üleva tsivilisatsiooni olemus on Tões kannatada, Tõde mitte kunagi ohverdada – Tõe eest ise ohverduda. Kes Tõe eest ohverdub, on surmast üle. Tõe üle ei ole surmal võimu ega valitsust, sest surm, häving ja kannatus ei ole Tõe, vaid üksnes valede domeen. Kuid mis on vale ja kuidas hoiduda sattumast selle usurpaatori valituse alla?

Valest…

Vale ei ole olev ega olematu. Vale ei ole esimene ega viimane. Vale on parasiit. Vale hävineb ja hävitab. Vale võib igaveseks hävitada inimese… Kõige ohtlikumad valed ei tarvitse olla kõige ilmsemad. Vale ei kohusta millekski ning valet võib ühtigi kergemaks valetada – sedasi suudab valet kanda nõrgimgi vaim. Ükski vale ei ole süütu. Kõik autu on valedest läbi imbunud. Autu inimese, jõuetu rahva ning lagunenud tsivilisatsiooni olemus on loobumine Tõest. Loobumine… surma, kannatuste, vaesuse ja lõppeks pelga tülikuse ähvardusel. Inimesed, rahvad ja tsivilisatsioonid, mis on keeldunud Tões kannatamast, ei hoia end valedes alal, vaid on määratud häbitule hävingule. Sedasi sammub vale kõikide hävingute eel…

Koonduslaager, mis on täidetud vapraist südameist, kätkeb terastraadi taga külluslikumalt tõelist vabadust kui piiritu priius, mis on lunastatud Tõe hülgamise hinnaga.

Tõde toob esile oleva, tõrjudes olematu olematusse. Vale varjutab olevat, üritades olematut olevaks luua. Vale ei suuda eales olematut olevaks luua. Võim olematut olevaks luua kuulub vaid ühele. Sellepärast peidab iga vale endas võimutahet – tahet haarata võimu järele, mis kuulub üksnes sellele, kelle võimuses on olematu olevaks luua. Häbitu, kes esimesena nõudles võimu olematut olevaks luua, langeb igavesti olevast olematusse. Ta on vale isa ja Tõe vaenlane. Ent Tõe ees on valelik vaenlane võimetu – talle on määratud üksnes olematusse langeda. Kas oleme Tões või järgneme talle?

Küsimus Tõest on elu keskne küsimus – inimeseks olemine ei olegi enamat kui vahelolu Tõe ja ebatõe vahel. Ent surelikule ei ole vahelolu püsivana antud, sest küsimus nõuab meilt vastust. Süütuse oleme kaotanud – küsimust teadmatusse teeselda ei õnnestu. Jumalikkus on saavutamata – küsimust ületada me ei suuda. Leiutada Tõde ei ole meie võimuses. Põgeneda Tõe eest samuti mitte. Vastuses kesksele küsimusele – küsimusele Tõest – sisaldub Tõde meist – inimesena, rahvusena, tsivilisatsioonina. Kes me oleme? Kas me oleme?

Meie olukorrast…

Need tõed Tõest on vajalikud neile, kelle jaoks järgnev peaks tulema üllatusena – me elame keset Tõest tühjunud tsivilisatsiooni riismeid. Tühjunud, mitte tühjenevas, kuna riismed on ainumaks, mis jäävad elutut elavaks teinu lahkudes – riismed inimesest, riismed rahvusest, riismed kultuurkonnast. Vaimust hüljatud keha ei ole enamat kui meenutus inimesest. Nähtav, aga mõistetamatu. Vaim on nähtamatu, aga mõistetav. Tõe hüljanud ühiskond on kui surnu elavate keskel. Ent surnukeha ei ole enam terviklik inimene, vaid vähemväärtuslik külg tervikust, mille keskne osa on kaotatud ning mis on hüljatuna sunnitud peatselt kaduma.

Õilsa inimese, tugeva rahvuse ning üleva tsivilisatsiooni olemus on Tões kannatada, Tõde mitte kunagi ohverdada – Tõe eest ise ohverduda.

Oleme eestlastena osaks rahvusest ning eurooplastena rakkudeks tsivilisatsioonist, mis on Tõest irdumises jõudnud punkti, kus meie olemise kultuuriline, poliitiline ning majanduslik kese on üha põhjavamal tasemel rajatud valedele. Valedele, mille algupära ei pruugi peituda meis eneses, ent mille võimutsemine meie üle on üksnes meie endi arguse, armetuse ja armutuse välja teenitud viljaks. Sedasi täituvad meie südamed hirmuga, mis ei söanda vaadata oma rüvetunud palet, ja julmusega, mis ei suuda andestada neid loendamatuid pisteid, millega oleme üksteist haavanud.

Ebatõed, millele oleme rahvuse ja tsivilisatsioonina rajanud oma olemise vundamendi, on meile nüüdseks saanud talumatult ilmseks. Sellepärast sooritame päevast-päeva Tõe eest pagedes loendamatuid valedele kapituleerumise akte, mille autus sunnib meid üha enam loobuma igasugusest avatusest ning sulguma aina ahtamasse isiklikku sfääri, kus leiduvad meie viimsed siiruse ja südamlikkuse säilmed.

Autu inimese, jõuetu rahva ning lagunenud tsivilisatsiooni olemus on loobumine Tõest.

Ja niiviisi hoiame isegi nüüd – rahvusliku ja tsivilisatsioonilise lakkamise eelpostil – endiselt kramplikus hirmus kinni kõigist neist hukutavatest illusioonidest, mis ei ole veel saatuseks saanud, ent mille täideviimine on juba käega katsutavas kauguses. See on saatus, millest saame hoiduda üksnes juhul, kui kogume kokku oma viimased süütuse ja vooruslikkuse riismed, et õppida julgust ja halastust. Julgust, et tunnistada endale täit Tõde teekonnast, millel oleme sammunud ning halastust, et andestada üksteisele teod ja tegemata jätmised, mille süülisuse läbi oleme oma rahva ja tsivilisatsiooni hukatuse äärele tõuganud.

Oluline on mõista, et valesti elatud elu ei ole kunagi pelgalt intellektuaalne probleem. Ükski inimene, rahvus ega tsivilisatsioon ei ole veel hävinenud eksliku, ent ausas eksimuses sooritatud abstraktse kalkulatsiooni tulemusena. Kõige ohtlikumad vead – sellised, mis on ainsana võimelised hukutama inimese, rahvuse ja tsivilisatsiooni – ei võrsu kunagi tuhmist intellektist, vaid rikutud südamest. See on haigus, mis võib kaasa tuua täieliku sõgeduse, millesse nakatunu ei suuda oma sõgedusest loobuda ka siis, kui selle kulminatsioonis ei ole enam kahtlust. Ühtlasi on see haiguseks, mis on kasvava jõulisusega hukutamas eesti rahvust ja Euroopa tsivilisatsiooni.

Me elame keset Tõest tühjunud tsivilisatsiooni riismeid.

Tabavalt on selle sõgeduse etioloogiat kirjeldanud autor, keda siinkirjutaja arvab Euroopa tsivilisatsiooni loojanguvalguse kauneimaks kiireks. Sestap võtan nüüd vabaduse tsiteerida tema mõttearendust, mis tungib valusalt muuhulgas ka eesti rahvuse hingeolu sügavamasse koesse, pakkudes küllap paljudele rõõmutut äratundmist…

“Mõistuse vead ja eksitused kaovad kiiremini ja jäljetumalt kui südame vead; neid ei parandata aga mitte niivõrd loogiliste vaidluste ja seletuste teel kuivõrd tegeliku, elava elu sündmuste ümberlükkamatu loogikaga, sest elus endas peitub juba tihtipeale vajalik ja õige järeldus ning otsese tee juhis, kui ka mitte kohe, sündmuste toimumise momendil, siis igal juhul küllalt lühikese aja jooksul, mõnikord isegi järgmisi põlvkondi ära ootamata. Teisiti on lood südame vigadega. Südame vead on tohutult tähtis asi: see on mõnikord kogu rahvuse nakatanud vaim, mis toob endaga tihti kaasa niisuguse sõgeduse astme, et see ei lase üldse fakte näha, näidaku nad kui otsest teed tahes; vastupidi, sõgedus moonutab omal moel neid fakte, assimileerib neid oma nakatunud hingega, kusjuures juhtub isegi nii, et ennemini sureb kogu rahvus teadlikult, s.t isegi oma sõgedust mõistes, kuid mitte tahtes saada nägijaks.” [1]

– Fjodor Dostojevski, 1877

Oleme eestlastena osaks rahvusest ning eurooplastena rakkudeks tsivilisatsioonist, mis on Tõest irdumises jõudnud punkti, kus meie olemise kultuuriline, poliitiline ning majanduslik kese on üha põhjavamal tasemel rajatud valedele.

Motiividest…

Ent küllap soovib kannatlik lugeja nüüd ka vastust küsimusele teie ees seisva teksti tähendusest ja taotlustest. Käesolev ei olegi enamat kui isiklik ülestunnistus. Ülestunnisus, mis on mõeldud sissejuhatusena tulevastele mõtisklustele, milles soovin tabada mõningaid inimeseks, rahvuseks ja kultuurkonnaks olemise tuumsemaid tahke. Täpsemalt selliseid, mis võimaldaksid lugejal mõista meie varemalt voorustepõhise tsivilisatsiooni lagundajaks oleva dekadentsi sügavamat juurdumist teatud ajatutes valedes. Valedes, mis küll iseloomustavad meie aega ja ruumi, kuid ei ole üksnes sellesse sulgunud, olles toiminud paljudel ajastutel ühtviisi rahvuste ja tsivilisatsioonide hukutajatena.

Mõistagi on nende valede olemust võimalik paljastada üksnes läbi tõdede, millele kõik vooruslikuks elatud elud ning õilsaks ja õiglaseks arenenud tsivilisatsioonid on rajatud. See on printsiibiks, millest lähtudes soovingi teiega jagada mõtteid meie ajastu olemusest, käsitledes üpriski erisuguseid valdkondi läbi tõdede, mis mõtestasid varemalt elu kristlik-aristokraatlikus Euroopas – tõdede, millest taganemine peidab endas oma eksistentsiaalse tuuma kaotanud kultuuri langemise sügavaimat põhjust.

Kõige ohtlikumad vead – sellised, mis on ainsana võimelised hukutama inimese, rahvuse ja tsivilisatsiooni – ei võrsu kunagi tuhmist intellektist, vaid rikutud südamest.

Lootusest…

Ent kust leida lootust ajastul, mis on tarvitanud kõige lootusrikkamaid sõnu armutult pettuste tarbeks? Kas pole me nüüdseks kõik üleva endile ebatõeseks lausunud? Kas suudab keegi sedasi uskuda hea sõna ja teo siirusesse? Sisimas teame ju kõik, et me pole enam tsivilisatsioon, vaid üksnes riismed millestki, mille tähenduski on meile mõistatuseks jäänud. Lagunenud tsivilisatsiooni meenutavad tühjad katedraalid, kolletavad partituurid, unustatud ja raamatutesse kapseldunud tarkused ning õiglastes (kunagi olid ka selliseid) sõdades vapralt langenud meeste auks püstitatud, ent ajahamba poolt vaikselt liivaks tahutav marmor. Ajaloofilosoof teab, et iga tsivilisatsiooni murdumise märgiks on selle pärijate võimetus luua iseenda kultuuri ajaloolisele algupärale truud tõlgendust olevast. Tõlgendust, mille väärtus on mõõdetud läbi selle, kas selles sisaldub iga õilsa ning õilsusesse pürgiva kultuuri sisu, mis on alati seisnenud taotluses ilmutada kõikides oma väljenduslaadides (religioonis ja teaduses, arhitektuuris ja muusikas, poeesias ja kirjanduses…) Tõde.

Olles jõudnud õilsa ning õilistava kultuuri olemuseni, esitagem viimaks täiesti aus küsimus meie enda tsivilisatsiooni väärtuse kohta. Pean silmas ikka sedasama tsivilisatsiooni, mida mingisugused halvasti tuntud, ent hästi tuntavad jõud on kristlik-aristokraatlikku Euroopat lagundades viimaste sajandite jooksul ehitanud. Täpselt sedasama tsivilisatsiooni, mis on rahanduse asendanud liigkasuvõtmisega, majanduse „rahategemisega”, poliitika konspiratsiooniga, tõe konsensusega, kunsti pornograafiaga, teaduse reduktsionismiga, muusika müraga, filosoofia nihilismiga ja inimestevahelise armastuse vastastikkuse ärakasutamisega.

Südame vead on tohutult tähtis asi: see on mõnikord kogu rahvuse nakatanud vaim, mis toob endaga tihti kaasa niisuguse sõgeduse astme, et see ei lase üldse fakte näha, näidaku nad kui otsest teed tahes.

Sedasama tsivilisatsiooni, mille poolt tekitatud kannatuste kibedus on võrreldav üksnes tema poolt pakutavate naudingute tühisusega. Sedasama, mis on rohkem kui ükski teine surmanud süütust ja siirust, rõõmu ja ehedust ning moonutanud inimeseks olemise tähendust. Küsigem siis, kas on miskit, mis suudaks paremini paljastada meie tsivilisatsiooni riknenud südame, kui asjaolu, et Tõde, mis oli varemalt meie kultuurkonna kõikide eetiliste, esteetiliste ja intellektuaalsete püüdlustele kandjaks, on selles tsivilisatsioonis muudetud sõnaks, mis põhjustab meis instinktiivselt hirmu?

Kas pole me sedasi muutunud kogu oma olemises ebatõesteks? Ja kui nii, siis kuidas võiks tõe eest pageja leida lootuses lohutust, kui lootuski on üks tõe vormidest, mis kingib ennast üksnes neile, kes Tõde otsivad? Kas pole selle antitsivilisatsiooni võidukäik sulgenud sedasi igaveseks meie lootuse lunastusele?

Ei. Ometi pole see nii. See pole veel nii, kuna just siin – ebatõesusesse hävinenud tsivilisatsiooni hirmus Tõe ees – peitub mitte üksnes selle languse, vaid ka taassünni võimalikkuse saladus. Milles siis peitub meie lootuse läte? See seisneb lihtsas tähelepanekus, et kõik need valed, millest see antitsivilisatsioon koosneb, ei ole vaatamata oma suurele hävitustööle suutnud tegelikult mitte kedagi meist ära petta.

Kas on miskit, mis suudaks paremini paljastada meie tsivilisatsiooni riknenud südame kui asjaolu, et Tõde, mis oli varemalt meie kultuurkonna kõikide eetiliste, esteetiliste ja intellektuaalsete püüdlustele kandjaks, on selles tsivilisatsioonis muudetud sõnaks, mis põhjustab meis instinktiivselt hirmu?

Sisimas teame ju kõik väga hästi, et ainus põhjus, miks me tegelikult Tõe eest pageme, on see, et kardame, mida see Tõde kõneleb meist endist. Ent hirmunu peaks mõistma, et Tões ei peitu ühegi eksinu hukatus, vaid ainuvõimalik pääste, ning ka seda, et kes iganes hoidub elamast Tõe vasallina, on määratud elama vale orjana.

Siit ka põhjus, miks meie riigi, rahva ja tsivilisatsiooni ainsaks lootuseks on naasmine kõigi nende hüljatud tõdede juurde, millest taganemises sai meie dekadents alguse. Et see naasmine võiks olla tõeline ning meie paranemise püüd võiks kanda vilja, peame tegelikult tegema vaid üht – heitma endalt viimaks kõik need kammitsad, mis hoiavad meid oma vaimse, kultuurilise, majandusliku ning poliitilise realiteedi tõetruust kirjeldamisest.

Pean silmas neidsamu kammitsaid, mis arvukate intellektuaalideks ja „arvamusliidriteks” tituleeritud konformistide kummaliselt veretutest kirjutistest esile kumavad. Mõtlen siinkohal kõiki neid kirjutisi, mis üksnes matkivad otsekohest arutelu ühiskonnas võimust võtnud valede ning kurjuse üle, tehes seda viisil, kus hirmuäratavad tõed meie olukorrast on ohututesse eufemismidesse pakendatud või suurest narratiivist hoopiski välja jäetud. Sedasi annavad need tunnistust argusest ja imitatsioonvooruslikkusest, mis on ühtlasi ebameeldivam ja ohtlikum kui ehtne kuritegelikkus. Sellepärast peab igaüks, kes soovib mõista ja teistele mõistetavaks teha Tõde iseendast ja ühiskonnast, esmalt kasvama julguses, et ta võiks seda teha viisil, mis on eelistatum väärikamatel aegadel argade ainsaks prerogatiiviks olevale vaikimisele…

Meie riigi, rahva ja tsivilisatsiooni ainsaks lootuseks on naasmine kõigi nende hüljatud tõdede juurde, millest taganemises sai meie dekadents alguse. Peame tegelikult tegema vaid üht – heitma endalt viimaks kõik need kammitsad, mis hoiavad meid oma vaimse, kultuurilise, majandusliku ning poliitilise realiteedi tõetruust kirjeldamisest.

Oleme viimaks tagasi oma teekonna alguses. Oleme seal tagasi, sest Tõde on. Tõde on esimene ja Tõde on viimane. Tõde on see, mille oleme kaotanud. Tõde on see, milleta oleme kadunud. Ometi ei ole Tõde ise hävinud ega hävinev. Tõde võib taastuda ka meis ning teha uueks kõik selle, mis hetkel paistab meile jäädavalt kadunud olevat. Ent Tõde on meis üksnes siis, kui valime olemise Tões. Valigem siis õigesti…

[1] Fjodor Dostojevski, “Inimene on saladus” (kirjastus Perioodika, “Loomingu” raamatukogu, Tallinn, 1981).

Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!