“Autoritaarsus religioonis ja teaduses, rääkimata poliitikast, on muutumas üha aktsepteeritavamaks, mitte eriti seetõttu, et paljud inimesed sellesse selgesõnaliselt usuksid, vaid seetõttu, et nad tunnevad end individuaalselt jõuetuna ja ära hirmutatuna. Mis meil siis muud ikka üle jääb peale poliitiliste liidrite, kommete, avaliku arvamuse ja ühiskondlike ootuste järgimise?”
Rollo May, Inimese eneseotsingud (Man`s Search for Himself)
“Me läheneme kiiresti lõpliku ümberpööratuse etapile: etapile, kus valitsusel on vabadus teha kõike, mis talle meeldib, samas kui kodanikud võivad tegutseda ainult loa alusel; mis on inimajaloo kõige süngemate perioodide etapp, toore jõuga valitsemise etapp.”
Ameerika psühholoog Rollo May kirjutas need prohvetlikud sõnad 1953. aastal ja sellele järgnenud aastakümnetel hakkas õhtumaa sammhaaval türanniasse kalduma. Loodi massijälgimisriik, sõnavabadus andis teed tsensuuri suurenemisele, statistlik bürokraatia ja lämmatavad regulatsioonid tungisid üha rohkematesse eluvaldkondadesse ning maksumäärad kerkisid tasemele, mis minevikus oleks põhjustanud revolutsiooni.
Viimastel aastatel on see võidujooks türannia suunas muutunud sprindiks, kuna mõned Lääneriigid flirdivad tänaseks täielikult totalitaarseks muutuva ühiskondliku režiimiga. Kuid võimunäljas ja psühholoogiliselt häiritud poliitikute olemasolu, kes soovivad täielikku kontrolli, ei ole aluspõhjuseks, mis muudab meie tänase olukorra eriti ebakindlaks – sellised isikud on eksisteerinud igal ajastul. Pigem seisneb meie mure selles, et väga vähestel inimestel on olemas ainus voorus, mis võib pöörata totalitaarse tõusulaine tagasi vabaduse suunas. Selleks vooruseks on vaprus. Nagu Aleksandr Solženitsõn 1978. aastal hoiatas:
“Julguse vähenemine võib olla kõige silmatorkavam omadus, mida välisvaatleja meie päevil Läänes märkab … Kas peaks siinkohal eraldi märkima, et iidsetest aegadest alates on justnimelt julguse vähenemist peetud lõpu alguseks.”
Aleksandr Solženitsõn, Lõhenenud maailm (A World Split Apart)
Ei ole nii, et konformist kuuletub, lubades samal ajal teistele vabadust.
Selles loos uurime, kuidas hüperkonformsus ja pime kuulekus on nakatanud Läänt ja selle käigus tõrjunud välja julguse kasvatamise. Arutame, kuidas laialt levinud argus võimaldab autoritaarsuse tõusu ja kuidas julguse taassünd on ainus vastumürk meie ebakindlale poliitilisele kitsikusele.
Patoloogiline konformsus, mis on Läänt nakatanud, on põlvkondade kaupa tegurite kokkulangemise tulemus. Seda juhib väärtussüsteem, milles esmasele kohale on asetatud sotsiaalne valideerimine. See on protsess, mida omakorda süvendab sotsiaalmeedia kasutamine ja asjaolu, et edu nendel platvormidel saavutatakse tänu “vooruse signaalide” saatmisele ja hetkel kõige trendikamatele moraalsetele maitsetele vastamisele. See on ka sellise haridussüsteemi tulemus, mis jumaldab demokraatlikku ideaali ja edendab enamuse õigusi üksikisiku õiguste üle. Antud tegurid on loonud hüperkonformistide ühiskonna ja nagu psühholoog Rollo May selgitab:
“Julguse vastand… meie konkreetsel ajastul on automaatne konformsus.”
Rollo May, Inimese eneseotsingud (Man`s Search for Himself)
Kui valitsus kasutab nõuetele mittevastava vähemuse karistamiseks sundi ja jõudu, ratsionaliseerib enamus oma toetust sellistele autoritaarsetele meetmetele, demoniseerides mittejärgijaid veelgi, viies seega üha karmimate valitsuse meetmeteni.
Üks viis, kuidas Lääne konformsus avaldub, on pime kuulekus ja patoloogiline vajadus järgida reegleid. Enamik inimesi usub, et olla hea inimene tähendab olla nõuetele vastav inimene ja teha seda, mida räägivad poliitilise võimu positsioonidel olevad isikud ning nende lakeid meedias ja kuulsuste kultuuri(tuse)s. Pimeda kuulekusega tegutsedes ei suuda konformist eristada moraali ja seaduslikkust ning jääb seega tahtlikult teadmatusse asjaolust, et valitsuse eeskirjad võivad olla ebamoraalsed, ajendatud korruptsioonist ning et mõnikord sillutavad need teed individuaalsele ja sotsiaalsele hävingule. Või nagu Rollo May selgitab:
“… meie eriline probleem tänapäeval… on valdav kalduvus konformsusele… . Sellistel aegadel kiputakse eetikat üha enam samastama kuulekusega. Inimene on “hea” niivõrd, kuivõrd ta allub ühiskonna diktaadile… . Tundub, et mida rohkem vaieldamatut kuulekust, seda parem… . Aga mis on pelgas kuulekuses tegelikult eetilist? Kui eesmärk oleks lihtne kuulekus, võiks koera koolitada väga hästi nõudeid täitma.”
Rollo May, Inimese eneseotsingud (Man`s Search for Himself)
Näha teisi inimesi iseseisvalt otsustamas, vastutamas ja enesega toimetulekus häirib konformisti usku kuulekuse väärtusesse ja ohustab seega tema enesetunnetust. Seega ei ole nii, et konformist kuuletub, lubades samal ajal teistele vabadust ise valida, pigem, nagu Stanley Feldman selgitab artiklis pealkirjaga “Konformsuse jõustamine”:
“… inimesed, kes hindavad sotsiaalset konformsust … toetavad valitsust, kui see soovib suurendada oma kontrolli sotsiaalse käitumise üle ja karistada mittevastavust … sotsiaalse konformsuse väärtustamine suurendab motivatsiooni seada käitumispiiranguid… . Soov sotsiaalse vabaduse järele allub nüüd sotsiaalsete normide ja reeglite jõustamisele. Seega on rühmad repressioonide sihtmärgiks niivõrd, kuivõrd nad vaidlustavad sotsiaalse konformsuse… .”
Stanley Feldman, Sotsiaalse konformsuse jõustamine: autoritaarsuse teooria (Enforcing Social Conformity: A Theory of Authoritarianism)
Patoloogiline konformsus, mis on Läänt nakatanud, on põlvkondade kaupa tegurite kokkulangemise tulemus. Seda juhib väärtussüsteem, milles esmasele kohale on asetatud sotsiaalne valideerimine.
Kui enamus pooldab konformsuse jõustamist valitsuse poolt, asetab ühiskond end teele, mida psühholoog Ervin Staub nimetas hävitamise kontiinumiks. Kui valitsus kasutab nõuetele mittevastava vähemuse karistamiseks sundi ja jõudu, ratsionaliseerib enamus oma toetust sellistele autoritaarsetele meetmetele, demoniseerides mittejärgijaid veelgi, viies seega üha karmimate valitsuse meetmeteni.
“Kahju tekitamise üks psühholoogiline tagajärg on ohvrite edasine devalveerimine … inimesed kipuvad eeldama, et ohvrid on oma kannatused oma tegude või iseloomuga ära teeninud.”
Ervin Staub, Hea ja kurja psühholoogia (The Psychology of Good and Evil)
Mitmes 20. sajandi riigis, näiteks Nõukogude Liidus, Türgis, Saksamaal, Kambodžas ja Hiinas, toimisid valitsuse meetmed, sh teatud vähemusrühmade keelamine restoranidesse, pubidesse, kohvikutesse ja muudesse avalikesse kohtadesse, liikumiskeeldude kehtestamine, nende töölt kõrvaldamine, trahve maksma sundimine ning liikumis- ja kogunemisvabaduse piiramine, esimeste sammudena hävitamise jätkumisel, mis lõppes massilise patuoinaks tegemise, massilise vangistuse ja massimõrvadega. Ervin Staub selgitab oma raamatus “Hea ja kurja psühholoogia” psühholoogilist mehhanismi, mis hõlbustab hävitamise järjepidevust.
“Kuidas muutub kahjulik käitumine normiks?… Heale inimesele kahju tegemine või selle passiivne tunnistamine ei ole kooskõlas vastutustundega teiste heaolu eest ja usuga õiglasesse maailma. Ebajärjekindlus häirib meid. Me minimeerime seda, vähendades meie muret nende heaolu pärast, keda me kahjustame või lubame kannatada. Me devalveerime neid, õigustame nende kannatusi nende kurja olemusega või kõrgemate ideaalide abil. Tulemuseks on muutunud vaade ohvritele, muutunud suhtumine sellesse kannatusse ja muutunud enesekontseptsioon.”
Ervin Staub, Hea ja kurja psühholoogia (The Psychology of Good and Evil)
Üks viis, kuidas Lääne konformsus avaldub, on pime kuulekus ja patoloogiline vajadus järgida reegleid. Enamik inimesi usub, et olla hea inimene tähendab olla nõuetele vastav inimene ja teha seda, mida räägivad poliitilise võimu positsioonidel olevad isikud ning nende lakeid meedias ja kuulsuste kultuuri(tuse)s.
Et seista vastu hävingu järjepidevusele, mis on liiga suure konformsuse ja valitsuse liigse jõukasutuse tulemus, peab rohkem inimesi tegutsema moraalse julgusega. Moraalne julgus tähendab valmisolekut seista silmitsi riskidega, et trotsida ebamoraalseid korraldusi, lükata tagasi autoritaarne valitsuse kontroll ning seista tõe, vabaduse ja õigluse kaduvate väärtuste eest. Ja nagu Rushworth Kidder selgitab oma raamatus “Moraalne julgus”:
“Kus pole ohtu, pole julgust… . Igaüks võib “taluda” turvalisust ja heaolu. Tõelised väljakutsed… tekivad ohu ees… . Nii on see moraalse julgusega, kus ohtu talutakse üldise südametunnistusele, põhimõtetele või põhiväärtustele pühendumise nimel.
Rushworth Kidder, Moraalne julgus (Moral Courage)
Mõne moraalse julguse teoga kaasnevad kerged riskid, näiteks naeruvääristamine, solvamine või põlu alla panemine. Kui me võtame sõna status quo vastu keset rühma enesega rahulolevaid konformistide või kui me keeldume kinni pidamast sotsiaalsetest tavadest või mandaatidest, mis on ebamoraalsed või idiootsed, võime kaotada sõpru või kuulda kuulekatelt valitud sõnu. Kuid see on väike hind, mida maksta vastutasuks selle tegemise eest, mida me usume õige olevat, sest nagu Rollo May selgitab:
“Julguse tunnuseks meie konformsuse ajastul on võime seista oma veendumuste eest… .”
Rollo May, Inimese eneseotsingud (Man`s Search for Himself)
Kuid mõnikord kaasnevad moraalse julguse tegudega tõsisemad riskid, sealhulgas, kuid mitte ainult, töökoha kaotus, füüsilised või rahalised karistused, vangistus või mõnel juhul isegi surm.
“Kõigist inimkonna ees seisvatest piinavatest eetilistest dilemmadest on vähesed raskemad kui valik selle vahel, mis on maailma jaoks õige ja mis on õige [teile ja] teie perele.”
Rushworth Kidder, Moraalne julgus (Moral Courage)
Moraalne julgus tähendab valmisolekut seista silmitsi riskidega, et trotsida ebamoraalseid korraldusi, lükata tagasi autoritaarne valitsuse kontroll ning seista tõe, vabaduse ja õigluse kaduvate väärtuste eest.
Carl Jung nimetas mehi ja naisi, kes olid valmis türanniat trotsides suurtele ohtudele vastu astuma, “inimkonna tõelisteks juhtideks”. Ja ühe sellise juhi mõtteviisi tundmaõppimiseks tasub kuulata Viktor Pestovi lugu.
1967. aastal oli Pestov 20-aastane ja elas Nõukogude Liidus. Tema perekond oli Nõukogude standardite järgi heal järjel ja tema ema oli KGB kõrge liige. Ometi ei suutnud Pestov oma silmi ühiskonda purustava türannia saapast eemale hoida ja nii tundis ta suurt huvi poliitiliste küsimuste vastu. Kui Nõukogude tankid sõitsid Tšehhoslovakkiasse ja surusid vägivaldselt maha Praha kevadena tuntud inimõiguste protesti, ütles Pestov oma sõbrale:
“Me peame selle suhtes midagi ette võtma.”
Viktor Pestov, tsiteeritud “Moraalses julguses” Rushworth Kidderi poolt
Väga vähestel inimestel on olemas ainus voorus, mis võib pöörata totalitaarse tõusulaine tagasi vabaduse suunas. Selleks vooruseks on vaprus.
Pestov ja tema vend asutasid salajase rühmituse nimega “Vaba Venemaa” ja ta hoiatas liitunuid, et tõenäoliselt arreteeritakse nad aasta jooksul. Ometi olid kõik ühel meelel, et vabadusvõitlus õigustab ohtu, ja nii hakkasid nad avaldama brošüüre, mis paljastasid Nõukogude režiimi valesid, ja hiilisid nende jagamiseks ööpimeduses välja. KGB tuvastas rühmituse kiiresti ohuna ja 1970. aastal Pestov arreteeriti, tema ema vallandati KGB-st ja tal ei lubatud enam kunagi Venemaal töötada ning Pestov mõisteti viieks aastaks Nõukogude vangilaagrisse.
Pestov otsustas seista vastu Nõukogude režiimile ja asetada end ja tahtmatult oma ema suurde ohtu, sest ta ei saanud puhta südametunnistusega käed rüpes istuda, kui tuhandete korrumpeerunud režiim hävitas miljonite elu. Ta mõistis, et kui ta ei seisa teiste vabaduse eest, ei saa ta oodata, et teised tema eest seisavad, ja et kui keegi midagi ei tee, on kõik hukule määratud. Ja nii otsustas ta seista silmitsi ohuga, võidelda vabaduse eest ning võtta osa ühiskonna saatusest oma turjale kanda. Ta nägi ennast võitlemas pahatahtliku idee vastu, et: “keegi mõtleb teie eest, keegi otsustab teie eest”, ja nagu ta selgitas:
“Inimene peaks olema oma saatuse peremees.”
Viktor Pestov, tsiteeritud “Moraalses julguses” Rushworth Kidderi poolt
Carl Jung nimetas mehi ja naisi, kes olid valmis türanniat trotsides suurtele ohtudele vastu astuma, “inimkonna tõelisteks juhtideks”.
Vestluses Rushworth Kidderiga mõtiskles Pestov tõsiste ohtude üle, millega ta vabatahtlikult silmitsi seisis, ja viiest aastast, mille ta vanglas veetis:
“Ma usun, et tegin õigesti, ma ei vaikinud. Ma ütlesin ja tegin seda, mida ma pidin tegema. Minu panus sellesse, et kommunistid lükati võimult ära, oli väga väike.”
Viktor Pestov, tsiteeritud “Moraalses julguses” Rushworth Kidderi poolt
Kui rohkem inimesi ei suuda koguda moraalset julgust loobuda konformsusest vabaduse ja selle eest, mis on õige, ning anda sedasi vähemalt väike panus türannia vastu võitlemisse, jätkavad Lääne ühiskonnad liikumist selle poole, mida Ayn Rand nimetas lõpliku ümberpööratuse etapiks. Või nagu ta hoiatab:
“Me läheneme kiiresti lõpliku ümberpööratuse etapile: etapile, kus valitsusel on vabadus teha kõike, mis talle meeldib, samas kui kodanikud võivad tegutseda ainult loa alusel; mis on inimajaloo kõige süngemate perioodide etapp, toore jõuga valitsemise etapp.”
Ayn Rand, Kapitalism: tundmatu ideaal (Capitalism: The Unknown Ideal)
Allikas: Miks on enamik inimesi argpüksid? | Kuulekus ja autoritaarsuse tõus (academyofideas.com)