Orion Taraban
Mis on keskeakriis? Kõige sagedamini esineb seda hilistes 30-tes või 40-tes eluaastates ja üldise ettekujutuse järgi on keskeakriisi klassikaliseks näiteks mees, kes ootamatult lahutab end oma naisest, jätab pere maha, ostab sportauto, hakkab kohtamas käima endast oluliselt nooremate naistega ning jätab oma senised kohustused hedonistlikke naudinguid otsides igal muul võimalikul moel hooletusse.
Minu hinnangul esineb keskeakriisi tegelikult ka naistel, ent neil näeb see lihtsalt teistmoodi välja. Siiski kogevad naised keskeakriisi meestest harvemini, sest seda vallandavad tegurid on meeste seas levinumad.
Ilmselgelt ei koge mitte kõik mehed keskeakriisi. Mis seda siis põhjustab? Toon järgnevalt välja kaks peamist meeste keskeakriisi põhjust.
Esiteks tabab keskeakriis eelkõige mehi, kes on siiani olnud teadlikud oma sotsiaalsetest kohustustest ning kes on suurema osa täiskasvanuelust – kui mitte kogu elu – käitunud vastutustundlikult. Juba teismeeast saadik keskendusid need mehed oma vanemate ja õpetajate rõõmustamisele ning heakskiidu pälvimisele, tööl olid nad töökad ja kannatlikud alluvad ning isikliku pere loomise järel oma naise ja laste sageli tänuta jäänud teenrid. Nii kaua, kui nad mäletavad, on nad alati võrrelnud ennast kellegi teise seatud standarditega ja käitunud vastavalt nõudmistele, kuigi seda tihti kõrge isikliku hinnaga. Jah, nende eneseohverdusi küll tasustati sotsiaalselt, kuid nende võidud kahvatusid võrreldes sellega, millest nad olid sunnitud loobuma.
Esiteks tabab keskeakriis eelkõige mehi, kes on siiani olnud teadlikud oma sotsiaalsetest kohustustest ning kes on suurema osa täiskasvanuelust – kui mitte kogu elu – käitunud vastutustundlikult.
Orion Taraban
Tänapäeva maailmas toimub umbes 40-aastaselt inimese elus oluline teadvuse nihe – me saame teadlikuks oma surelikkusest. Muidugi me kõik teame, et ükskord peame me surema, kuid enamasti on see teadmine pigem abstraktne ja ei puutu otseselt meisse. Kuid umbes selles vanuses kasvab tõenäosus kaotada oma vanemad või seista omaenda elus esimest korda silmitsi mõne tõsisema terviserikkega.
Inimene võib hakata tajuma, et tema ja surma vahel ei kõrgugi enam kaitsvat müüri. Varem tundus surm millegi väga kaugena, sest inimese ja surma vahel seisid veel vanavanemad ja vanemad. Kuid keskikka jõudnud inimesele võib järsku hakata esimest korda koitma, et tema ise võib olla järgmine surijate nimekirjas ning surm muutub abstraktsest ideest konkreetseks reaalsuseks. Paljud inimesed hakkavad mõistma, et neile ei ole jäänud mitte üksnes loetud aastad, vaid ka veel loetumad head aastad.
Ning see on hetk, mil keskealine mees võib endalt ühel päeval küsida: “Ma olen kogu oma teadliku elu teinud seda, mida teised tahavad, – tõtt öelda oli see küll mu enda süü – ja kui ma midagi ette ei võta, siis jätkub kogu mu elu samamoodi, aga kuidas jääb minuga ja minu eluga? Ma tahan kogeda teatud asju, tahan elada nii, nagu mina tahan, ma soovin kogeda midagi enne siit maailmast lahkumist…”
See on hetk, mil keskealine mees võib endalt ühel päeval küsida: “Ma olen kogu oma teadliku elu teinud seda, mida teised tahavad, – tõtt öelda oli see küll mu enda süü – ja kui ma midagi ette ei võta, siis jätkub kogu mu elu samamoodi, aga kuidas jääb minuga ja minu eluga?
Orion Taraban
Kogu enesekesksus, mis on niivõrd kaua olnud alla surutud, vabaneb järsku plahvatusega. See ei ole tingimata negatiivne sündmus. Iga inimese privileeg ja vastutus on elada tema enda elu. Kui me soovime elada koos teiste inimestega, kellest igaüks elab samuti omaenda elu, siis läheb meil vaja teatud sorti loomingulist isekust. Pean silmas sellist isekust, mida on võimalik loominguliselt kohandada teiste inimestega koos eksisteerimise huvides. Ilma sellise isekuseta ei ela mitte inimene oma elu, vaid elu elab inimest.
Seetõttu ongi meil tegelikult vaja, et inimesed esitaks endale küsimuse: “Aga kuidas minuga jääb?” See on olemuslikult tervemõistuslik ja ratsionaalne küsimus, kuid selle juures on siiski üks probleem. Nimelt, kui mees on jõudnud 45-aastaseks saada ilma, et ta oleks kunagi olnud akuutselt teadlik vajadusest oma elu oma tingimustel elada, siis on tema isekus kogenematu ja ta lihtsalt ei oska mõistlikul viisil isekas olla.
Minu hinnangul esinebki meestel keskeakriisi sagedamini kui naistel just seetõttu, et naised ei ole oma isekust unarusse jätnud. Naised küsivad kogu aeg “Aga kuidas minuga jääb?”, samas kui mõned mehed lubasid omale isekat käitumist viimati 15-aastaselt. Ja seepärast käitubki 45-aastane mees, kes ei ole 30 aastat oma soovidele tähelepanu pööranud, nagu 15-aastane enesekeskne poiss. See võibki olla kõrgeim tase, kuhu nad jõudsid, enne kui neid sunniti vastutustundlikeks hakkama. Need mehed matsid maha oma teismeea fantaasiad kiiretest autodest ja kuumadest naistest ega ole sealt peale isekuse alal edasi arenenud, mistõttu nad laskuvadki samale isekuse tasemele, kus nad viimati olid.
Minu hinnangul esinebki meestel keskeakriisi sagedamini kui naistel just seetõttu, et naised ei ole oma isekust unarusse jätnud. Naised küsivad kogu aeg “Aga kuidas minuga jääb?”, samas kui mõned mehed lubasid omale isekat käitumist viimati 15-aastaselt. Ja seepärast käitubki 45-aastane mees, kes ei ole 30 aastat oma soovidele tähelepanu pööranud, nagu 15-aastane enesekeskne poiss.
Orion Taraban
Võib-olla küsite nüüd endamisi, et aga kas enesekesksus pole siis paha asi. Ei ole. Lõppastmes on enesekesksus seotud inimese ellujäämise ja elus hästi hakkama saamisega ning selle inimesest välja juurimine võib tuua kaasa rohkem probleeme kui kasu. Kas isekusega saab minna liiga kaugele? Loomulikult saab. Kuid enda ümber ringi vaadates tundub mulle, et inimkonna mure ei ole mitte liiga palju, vaid liiga vähe isekust. Inimesed ei käitu nii, nagu nende endi õnn ja heaolu neile oluline oleks, nad ei õitse elus ja nad ei nõua ka iseendilt parimat, mida nad suudavad.
Ma ei usu, et isekust oleks tegelikult üldse võimalik täielikult ära kaotada. Kui seda on 30 aastat alla surutud, siis on ootuspärane, et see purskab vulkaanina ebasobivates kontekstides. Veidi isekust siin ja seal toimib kaitseventiilina, mis ennetab jätkusuutmatute koguste kuhjumist, ning 45-aastane mees, kes on oma enesekesksuse eest hoolitsenud, ei hakka tõenäoliselt ootamatult teismeea fantaasiaid ellu viima.
Teine keskeakriisi põhjus peitub soovitu edasilükkamises. Mehed, keda on tabanud keskeakriis, on sageli olnud väga head soovitu edasi lükkajad. Enamik neist on kulutanud viimased paarkümmend aastat oma elust karjääriredelil ronimisele ning oluline osa nende edust tugines nende püüdlikkusele, distsipliinile ning suutlikkusele loobuda hetkenaudingutest tulevaste tasude nimel.
Soovitu edasi lükkamine on üldjuhul väga kasulik oskus. Mehed, kes ei suuda hetkesoovidest tuleviku nimel loobuda, ei jõua üldiselt elus eriti kaugele. Kui te tahate luua midagi, mis ka väärtust omab, siis peate suutma oma praegused vajadused tulevaste eesmärkide teenistuses kõrvale jätta. Kuid koos oma surelikkuse tunnetusega tabab mehi arusaamine, et elust lahkudes ei saa nad oma loodut kaasa võtta. Kõik see varandus, mille nad on kogunud, kõik, mille nimel nad on nii kaua töötanud – see kõik on olnud kellelegi teisele nautimiseks, mitte neile. Ja nad mõtlevad jällegi “Ma olen oma soove pea lõputult edasi lükanud, kuid enam mitte. Kes teab, kui palju aega mul veel jäänud on? Ma tahan iseenda poolt välja teenitust lõpuks ka ise osa saada.”
Koos oma surelikkuse tunnetusega tabab mehi arusaamine, et elust lahkudes ei saa nad oma loodut kaasa võtta. Kõik see varandus, mille nad on kogunud, kõik, mille nimel nad on nii kaua töötanud – see kõik on olnud kellelegi teisele nautimiseks, mitte neile. Ja nad mõtlevad jällegi “Ma olen oma soove pea lõputult edasi lükanud, kuid enam mitte. Kes teab, kui palju aega mul veel jäänud on? Ma tahan iseenda poolt välja teenitust lõpuks ka ise osa saada.”
Orion Taraban
On tõsi, et mitte keegi ei saa ette teada, kui palju elupäevi tal veel alles jäänud on. Kuid mees, kes ei ole väga kaua oma vajadustega arvestamist harjutanud, käitub keskeas alustades samamoodi nagu nälginud inimene, kelle ette pannakse piiritu valik toitu. Nälginud inimene ei oska Rootsi lauas piiri pidada ega ennast kontrollida, ta sööb end haigeks, sest ta ei ole söömisega harjunud. Inimesel, kes on kogu elu normaalselt süüa saanud, on normaalne isu ja ta tajub, millal ta kõht täis saab. Normaalne isu eeldab vähemalt osaliselt, et inimene ei muretse selle pärast, millal või kas üldse tal jälle söömise võimalus avaneb.
Samamoodi nagu on vaja harjutada isekust, on vaja harjutada ka oma soovide rahuldamist. Vastasel juhul loobuvad inimesed oma soovidest täielikult – ja mis mõtet sellel oleks? – või tõstavad dramaatiliselt oma tõenäosust ühel päeval õgardliku orgiani jõuda. Selline orgia võib osutuda õppetunniks, mis omandatakse ja mille järel liigub mees oma soovide vastutustundlikult rahuldamise faasi, mille enamik inimesi elus läbima peavad.
Kuid samas võib keskeakriisiga kaasnevast isekuse ootamatust plahvatusest taastumine väga vaevaline olla. Paljud naised ei ole valmis meest selles toetama, eriti kui nemad olid eelnevalt peamised mehe teenistuse ja soovide edasi lükkamise viljade nautijad.
Meestel on vaja õppida kogu oma elu jooksul endas loomingulist isekust arendama. Kui nad küsivad “Aga kuidas minuga jääb?” nooremas eas, siis seovad nad oluliselt väiksema tõenäosusega end sellise elustiiliga, mis nende jaoks tegelikult ei toimi.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!