Caitlin Flanagan
Küünikud on märkinud, et iga uue tehnoloogia tõelise edu määrab ära selle suutlikkus reprodutseerida pornograafiat. Kaua aega tagasi oli pornograafia miski, mis püsis kindlalt erakollektsioonide piires. Algelise pornograafia loomiseks kasutati tahumatuid figuure ja joonistusi, millel oli võimalik oma mõju levitada üksnes nii kaugele, kui kaugele taieseid sai füüsiliselt transportida. Kuid inimene ei suutnud sellises algelises maailmas igavesti elada ning sedasi sündisidki puidutrükk, graveerimine, tinaladu, dagerrotüüpia, pooltoon trükikunst, fotograafia, liikuvad pildid… Mõistagi vajas inimkond neid uuendusi selleks, et levitada suuri tõdesid Jumala, looduse, kuninga ja riigi kohta. Kuid alati astus mõni mees peagi tolle hetke moodsaima leiutaja töökotta, heitis pilgu tema leiutisele ja mõtles: „Teate, milleks seda veel kasutada saaks?“
Läbi aegade ühendas kõiki massiliselt toodetud pornograafia vorme arusaam, et ükskõik kui põnevad need ka ei oleks, olid nad alati üksnes reaalsuse kahvatuks imitatsiooniks. Iga rändkaupmees, kes peatus motellis Playboy eksemplariga, oleks eelistanud ajakirja asemel reaalset naist oma käevangus.
Läbi aegade ühendas kõiki massiliselt toodetud pornograafia vorme arusaam, et ükskõik kui põnevad need ka ei oleks, olid nad alati üksnes reaalsuse kahvatuks imitatsiooniks.
Caitlin Flanagan
Kuid siis… siis saabus internet.
Asjaolu, et inimene pärast veebiporno levikut üldse veel millelegi muule aega on pühendanud, on imetabane. Loomulikult tarbivad ja loovad pornot ning lõikavad sellest kasu ka paljud naised, sest pornograafia käib kokku igasuguse seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga. Kuid peamine jõud, mis innovatsiooni ja raha liikumist suunab, on endiselt heteroseksuaalsete meeste iha naiste järele. Tänapäevane veebiporno on sedavõrd elutruu, mitmekesine ja koheselt kättesaadav, et see on kujundanud nüüdseks terve meeste põlvkonna, kes ei käsitle pornot mitte enam seksi vähemväärtusliku aseainena, vaid eelistatuma variandina reaalsele seksile.
Tänapäevane veebiporno on sedavõrd elutruu, mitmekesine ja koheselt kättesaadav, et see on kujundanud nüüdseks terve meeste põlvkonna, kes ei käsitle pornot mitte enam seksi vähemväärtusliku aseainena, vaid eelistatuma variandina reaalsele seksile.
Caitlin Flanagan
Kuhu inimkond sellise asjade käiguga välja jõuab? Nüüdseks teame me vastust sellele küsimusele: heteroseksuaalne mees võib omada paljude meelest rikkalikku seksuaalelu, ilma et tal tarvitseks enam kunagi päris naiste tülikust taluda.
Tänaseks leidub mehi, kes on armunud seksinukkudesse, samamoodi nagu väikesed lapsed kiinduvad oma kaisukarudesse, kuigi lapse jaoks on mänguasi vanemale mõeldud kiindumuse ülekandeobjekt. Märtsis teatas Elon Musk Joe Roganile antud intervjuus, et tehisintellekti abil töötavad seksirobotid jõuavad peagi USA turule: „tõenäoliselt vähem kui viie aasta pärast“. Robotid suudavad pakkuda kõike peale inimliku kontakti, ja võib ju mõelda, et mida see kontakt üldse väärt on? Inimsuhted – ning eriti sugupooltevahelised – on tihedalt pikitud põrkuvate huvide ja vajadustega, ja kui aus olla, siis kas pole naised mitte tüütud? Kuidas jääb nende pideva jutuvada ja võõrustamise ning külas käimise soovi ja pirtsutamisega riiete pärast, mida keegi ei suuda õigesti pesta? Seksirobot juba sellist peavalu ei põhjusta. Ta teeb vaid seda, mida sina tahad.
Märtsis teatas Elon Musk Joe Roganile antud intervjuus, et tehisintellekti abil töötavad seksirobotid jõuavad peagi USA turule: „tõenäoliselt vähem kui viie aasta pärast“.
Seks loob või tugevdab inimestevahelist sidet ja ükskõik kui palju ettevaatusabinõusid sa selle kohutava tagajärje vastu ka ei rakendaks, võid sa ikkagi leida, et oled end emotsionaalselt sidunud inimesega, kellega sul seksuaalsuhe on. Enne veebipornot oli meestel ilmselge stiimul tutvumisstressi väljakannatamiseks ja nad töötasid selliste sotsiaalsete oskuste kallal, mis olid vajalikud naisega tehingu sõlmimiseks: piisav vastupidavus naise kohtama kutsumiseks, tagasilükkamisest üle saamiseks ja seejärel järgmise naise palumiseks; puhta särgi otsimine; oskus pidada naisega väljas süües vestlust… . Kohtamine võis olla piinlik, see võis olla lausa õudusunenägu. Kuid olenemata sellest, kas järgnev kiindumus kestis pool sajandit või ühe nädala, oli üks asi kindel: niikaua kui suhe kestis, ei olnud need kaks numbrid üksilduse epideemia statistikas. Nad olid inimesed maailmas, mis oli loodud inimeste jaoks.
Aga milleks on nüüd veel vaja endaga vaeva näha? Porno ei lükka sind kunagi tagasi ega vaata sind haletseva pilguga. See on alati olemas, see ei valmista kunagi pettumust ja sa ei pea kunagi mustapesukorvi kaevuma, et leida mõni talutavalt lõhnav riideese. Nagu ütleb Michael filmis „The Boys in the Band“, on masturbeerimise üks positiivne külg see, et sa ei pea hea välja nägema.
Enne veebipornot oli meestel ilmselge stiimul tutvumisstressi väljakannatamiseks ja nad töötasid selliste sotsiaalsete oskuste kallal, mis olid vajalikud naisega tehingu sõlmimiseks.
Caitlin Flanagan
Tänapäevaks on enamiku noorukite esimeseks seksuaalkogemuseks kujunenud internetiporno vaatamine. Keskmine 14-aastane poiss on tänapäeval näinud rohkem hardcore pornot kui kõik Teises maailmasõjas võidelnud Ameerika sõdurid kokku. (Tõenäoliselt on see hea, sest meil oli tõesti vaja see sõda võita.) Kuna internet alandab inimeste tundlikkusläve ja kurnab nende loomulikku reaktsiooni šokeerivatele nähtustele ning kuna interneti algoritmid toimivad nii, nagu nad toimivad, siis jätkavad noored kiiresti üha ekstreemsemate videote vaatamisega. Ja samamoodi nagu see alati on olnud, jätavad need esimesed seksuaalkogemused nüüdki sügavale inimese hinge kujutluse sellest, mida seks peaks tähendama.
Sul ei ole võimalik sirvida 15 minutit mõnda pornosaiti, ilma et satuksid video peale, kus naine näib mitte etendavat hirmu või valu, vaid reaalselt neid kogevat. Kui sa oled üks neist inimestest, kes naudib sunnitud seksi vaatamist, siis ei hakka sul seal hetkekski igav. Mis puutub porno vaatamise moraalsesse aspekti, siis küsi endalt järgmist: kas sind erutab naiste ilmselge kuritarvitamine või oled õppinud seda kuritarvitamist aktsepteerima oma naudingu saavutamiseks vajaliku hinnana? Ja kumb neist on hullem?
Tänapäevaks on enamiku noorukite esimeseks seksuaalkogemuseks kujunenud internetiporno vaatamine. Keskmine 14-aastane poiss on tänapäeval näinud rohkem hardcore pornot kui kõik Teises maailmasõjas võidelnud Ameerika sõdurid kokku.
Caitlin Flanagan
Me räägime privaatsest, individuaalsest kogemusest. Kas selline kogemus võib mõjutada ühiskonda? Kindlasti võib. Kui heteromehel ei ole enam seksimiseks naist vaja, tekib peagi küsimus: milleks tal naisi üldse vaja on? Kui laste saamiseks, siis peavad need mehed minema laia maailma ja kohtuma mõne naisega, isegi kui nad arvavad, et see tähendab teisejärgulise seksiga leppimist. Keegi, kes on kulutanud oma nooruspõlve telefoni ja sülearvuti abil seksimiseks, ei ole tõenäoliselt kuigi osav päris naistega vestlemises, mis on probleem, kui ta otsustab siiski mõnega kontakti luua.
Pornot eelistav mees kipub kuuluma Andrew Tate’i jüngrite hulka. Tate on endine kikkpoksija, Sahkerdajate Ülikooli kantsler, telesarja Big Brother ühest varajasest episoodist vägistamissüüdistuse tõttu välja visatud (tema sõnul oli videost, kus ta naist rihmaga piitsutab, hetke huumor ja lõbu välja toimetatud), suunamudija ja He-Man Naistevihkajate Klubi president. Viimased kaks aastat veetis Tate Rumeenias pärast seda, kui teda süüdistati vägistamises ja inimkaubanduses; veebruari lõpus lubati tal reisida Ameerika Ühendriikides loodetud vabadusse, kuid Floridas ootas teda taas kriminaaluurimine. Tate ise eitab temale esitatud süüdistusi.
Kui heteromehel ei ole enam seksimiseks naist vaja, tekib peagi küsimus: milleks tal naisi üldse vaja on?
Caitlin Flanagan
Tate on karismaatiline ja mõjub hüpnotiseerivalt, olles täiuslik kaaslane üksildase masturbeerija jaoks, kes kuulab Tate`i sõnumit: Sa ei ole luuser; sa oled kuningas! Suunamudija on tootnud tundide kaupa veebisisu, milles hoiatab mehi, et naised üritavad neid emaskuleerida. Tema teooriad tuginevad vanale ideele, milles on ilmselt rohkem tõtt kui valet: nimelt, et meeste ja naiste paaritumine on ühiskonna huvides, sest naised tsiviliseerivad mehi. Naised ei aktsepteeri seda väidet, nemad ei leia, et nende ülesanne oleks mehi tsiviliseerida. Ning ka mehed tunnevad end selle vihje ees ebamugavalt, sest milline mees tahaks, et teine inimene, eriti naine, teda „tsiviliseeriks“?
Kuid mehed, kellele on õpetatud, et naised on „vaevu mõistuslikud olendid“, kes eksisteerivad vaid selleks, et mehed saaks neid kasutada, veedavad tõenäoliselt oma elu üksi.
Interneti suurim kõrvalsaadus on üksildus; porno ei ole selles osas kuidagi eriline. Ei sina ega mina ole loodud selleks, et nii elada; sellistes tingimustes oleme me vaevu elus. Paljud omadused, mis teevad meid inimesteks – meie kaastunne, suutlikkus pühenduda püsivalt mõne probleemi lahendamisele, meie võime armuda ja ohverdada oma lähedaste nimel – on meie üle valitsevate algoritmide jaoks mõttetud. Algoritmid on meid deformeerinud. Iga kord, kui ma kuulen, kuidas keskklassi kuuluv noor naine põhjendab utilitaarselt, miks ta teeb seksivideoid OnlyFans keskkonna jaoks – sest seal on tal võimalik teenida kahe tunniga sama palju kui 40 tunniga ettekandjana –, mõtlen, et kapitalismi lõppstaadium ongi kätte jõudnud. Etapp, kus mitte millelgi ei ole muud väärtust ega tähendust peale selle müügihinna.
Internet ei saabunud nagu laine, mis oleks võimaldanud meil enne varvaste vette kastmist võtta aega oma inimlikkusele mõtlemiseks; see saabus nagu üleujutus ja me oleme selles uppumas juba rohkem kui veerand sajandit. See röövib pidevalt meie hinge; iga aastaga oleme üha vähem need, kes me kunagi olime. Varsti ei ole meist enam suurt midagi alles. Ainus asi, mis meid veel päästa võib, on suur lahtiühendamine. Aga seda sammu ei astu me kunagi. Selleks armastame me seda mülgast liiga palju.
Internet ei saabunud nagu laine, mis oleks võimaldanud meil enne varvaste vette kastmist võtta aega oma inimlikkusele mõtlemiseks; see saabus nagu üleujutus ja me oleme selles uppumas juba rohkem kui veerand sajandit. See röövib pidevalt meie hinge; iga aastaga oleme üha vähem need, kes me kunagi olime.
Caitlin Flanagan
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole.
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!