Mattias Desmet
Kirjutasin olümpiamängude avatseremoonial toimunust ning sellest, mida see ütleb meie ühiskonna kohta, pikemalt siin. Täna peatun veel põgusalt meedia ja avalikkuse reaktsioonil Leonardo DaVinci maali “Viimne õhtusöömaaeg” parodiseerimisele. Paljude inimeste jaoks oli see paroodia Jumalat teotav ja perversne ning tähistas globalistlike institutsioonide dekadentsi avalikku ilmingut. Kuid eriti huvitav ja tüüpiline on minu hinnangul peavoolu reaktsioon.
Nimelt uskus peavoolumeedia, et võib rahva pahameele väidetava jumalateotuse pärast kõrvale heita ja seega lihtsalt tähelepanuta jätta. Ajakirjanikud võtsid kiire kõne avatseremoonia kunstilisele juhile, kes avaldas kohe Tõe: olümpiamängude avatseremoonial etendatud teatril ei olnud midagi pistmist „Viimse õhtusöömaajaga“ – sellega kujutati hoopis paganlike jumalate pidustusi. Nõnda oli kord majja seatud ning sotsiaalmeediaplatvormidel levitatavad vandenõuteooriad ja valeuudised taas ümber lükatud.
Mida enam on keegi totalitaarsest mõtlemisest haaratud, seda enam süüdistab ta teisiti mõtlejaid hullumeelsuses.
Mattias Desmet
Faktikontrollijate, digitaalsete kiirreageerijate ja teiste globalistliku ideoloogia innukate toetajate armee asus tegutsema. Nad postitasid viite kunstilise juhi sõnadele kõikjale, kus väideti midagi seose kohta „Viimse õhtusöömaajaga”, ning lisasid siia-sinna isegi Giovanni Bellini maali „Jumalate pidustused” (ing: The Feast of The Gods, it: Il Festino degli dei) kuvasid. Nii võis igaüks oma silmaga näha, millisest maalist juttu oli. Ainus pisut kummaline detail kogu selle innukuse juures – mida kindlasti märkasid ka globalismi Suure Tõe saadikud ise – oli asjaolu, et Bellini maal ei sarnane tegelikult Pariisis lavastatud groteskse etendusega. Aga keda see huvitab, kunstiline juht kui tõe oraakel on rääkinud, enam pole põhjust milleski kahelda: kogu rahva pahameel põhines eksitusel ja illusioonil.
Kuid esiteks ei olnud maal, millele viidati, Bellini „Jumalate pidustused“, vaid Jan van Bijlerti „Olümpose jumalate pidustused“ (ing: The Feast of The Gods, pr: Le Festin des Dieux). Selle maali kompositsioon vastab Pariisi tseremoonia lavastusele. Võiks ju öelda: milleks kogu see jama, on see üldse oluline, milline maal etenduse aluseks oli? Tegemist ei olnud „Viimse õhtusöömaajaga“, seega teater ei mõnitanud kristlust.
Muidugi on see oluline. See on tähtis seetõttu, et Jan van Bijlert maalis oma „Olümpose jumalate pidustused“ umbes 1635. aastal, ligikaudu sada viiskümmend aastat pärast seda, kui Da Vinci oma „Viimse õhtusöömaaja“ maalis. Ja van Bijlerti maal on selgelt Da Vinci maali paganlik versioon. Teisisõnu: pole vahet, kas olümpiamängude avatseremoonial mõnitati otseselt Da Vinci „Viimset õhtusöömaaega” või tehti seda Van Bijlerti maali imitatsiooni kaudu, sest lõppkokkuvõttes oli avatseremoonial toimunu tõepoolest Viimse õhtusöömaaja ja seega kõigi eetiliste ja usuliste põhimõtete ning eelkõige kristluse mõnitamine.
Pole vahet, kas olümpiamängude avatseremoonial mõnitati otseselt Da Vinci „Viimset õhtusöömaaega” või tehti seda Van Bijlerti maali imitatsiooni kaudu, sest lõppkokkuvõttes oli avatseremoonial toimunu tõepoolest Viimse õhtusöömaaja ja seega kõigi eetiliste ja usuliste põhimõtete ning eelkõige kristluse mõnitamine.
Mattias Desmet
Kõige tähelepanuväärsem on aga asjaolu, et faktikontrollijad ja “virgunud” tõepoolest ei saanud aru, et tegemist oli Viimse õhtusöömaajaga. Nad pilkasid neid, kes seda nägid, väites, et haavunud siplevad “Viimse õhtusöömaja” maaliga seoseid leides illusioonides ja pettekujutelmades. Mida enam on keegi totalitaarsest mõtlemisest haaratud, seda enam süüdistab ta teisiti mõtlejaid hullumeelsuses. Iseenesest on siin tegemist massiformatsiooni ühe kõige tähelepanuväärsema mõjuga: perspektiivi tohutu ahenemine, millega kaasneb radikaalne pimedus ja agressiivne rünnak kõige suhtes, mis ei ühti inimese oma fanaatiliste tõekspidamistega.
Ma ei taha väita, nagu oleks domineeriva narratiivi esindajad ainsad, kes selle efekti ohvriks langevad. Fanaatilise vandenõumõtlemisega kaasneb sisuliselt sarnane probleem. Need, kes vabanevad domineeriva narratiivi haardest, rändavad mingis mõttes kaitseta reaalsuse maailmas ja otsivad sageli varjupaika mõnes teises illusioonis või vähemalt teises narratiivis, mis taandab reaalsuse vastutustundetult lihtsustatud looks.
Korraldajad kinnitasid ametlikus avalduses otseses vastuolus kunstilise juhi väidetega, et etenduse konkreetne kõnealune osa tseremooniast tõepoolest parodeeris „Viimset õhtusöömaaega“.
Mattias Desmet
Ja ma kordan: küsimus ei ole selles, et ühiskonnas ei tohiks olla seksuaalvabadust või kas peaks olema keelatud mõnitada religioosseid tõekspidamisi, uskumusi või vaateid. Igal inimesel on õigus ruumile, kus ta saab oma seksuaalsuse eripärasid omaenda autoriteedil ja vastutusel läbi töötada, kui ta seda soovib. Ja kuigi ma isiklikult pean millegi sellise mõnitamist, mis teise inimese jaoks püha on, maitsetuks, ei arva ma, et see peaks olema keelatud.
Küsimus on hoopis selles, et globalistlikud institutsioonid kasutavad olümpiamängude avatseremoonial ja Eurovisiooni lauluvõistlusel nähtud sümboolikat oma olemuse pilkamise ja perverssuste kaudu avaldamiseks. Sest just selles seisnebki ühiskondliku suursündmuse tseremoonia funktsioon: see esindab ühiskonna olemust ja põhimõtteid, mis hoiavad ülal sotsiaalset süsteemi. Mis omakorda on kindlasti hea põhjus protesteerida ja keelduda globalistlikus ideoloogias osalemast. Veelgi enam: need, kes ei protesteeri, jätavad täitmata oma isikliku eetilise kohustuse.
Globalistlikud institutsioonid kasutavad olümpiamängude avatseremoonial ja Eurovisiooni lauluvõistlusel nähtud sümboolikat oma olemuse pilkamise ja perverssuste kaudu avaldamiseks. Sest just selles seisnebki ühiskondliku suursündmuse tseremoonia funktsioon: see esindab ühiskonna olemust ja põhimõtteid, mis hoiavad ülal sotsiaalset süsteemi.
Mattias Desmet
Kuid suundume tagasi peavoolu reaktsiooni ja globalistlike sõdurite leegioni juurde. Nad sihtisid täiesti mööda. Võime seda järeldada ülaltoodud faktidest ning lisada veel avatseremoonia korraldajate endi vastuse. Korraldajad kinnitasid ametlikus avalduses otseses vastuolus kunstilise juhi väidetega, et etenduse konkreetne kõnealune osa tseremooniast tõepoolest parodeeris „Viimset õhtusöömaaega“. Seega võime selle küsimuse lahendatuks lugeda. Kui miski näeb välja nagu part, ujub nagu part ja prääksub nagu part, siis on see tõenäoliselt part.
Nüüd peavoolumeedia vaikib. Nende võimetus vigu tunnistada on tähelepanuväärne, mis on iseenesest inimlik omadus, kuid domineeriva narratiivi esindajate seas üsna tugevalt väljendunud, viidates totalitaarsetele süsteemidele omasele suutmatusele. Koroonakriis paistis selle poolest eriti teravalt silma. Kõik valitseva narratiivi olulised aspektid on nüüdseks valeks osutunud: viiruse päritolu, viirusesse suremus, meetmete tõhusus, vaktsiinide tõhusus, vaktsiinide (väidetavalt olematu) kõrvaltoime ja nii edasi – mida iganes te nimetate, valitsev narratiiv on selles radikaalselt eksinud.
Keegi ei saa enam toimunus kahelda. Aga kui paljusid faktikontrollijaid ja peavoolu ajakirjanikke olete te kuulnud tunnistamas, et nad on Tõe nimel radikaalselt tõde maha surunud? Kui paljusid olete te kuulnud vabandamas, et nad on alandanud inimesi madalama järgu kodanikeks pseudoteaduse ja valeuudiste põhjal? Me võime järeldada vaid üht: need, kes kroonivad end Tõe suursaadikuteks ja profileerivad end valeuudiste ja desinformatsiooni vastu võitlejatena, suruvad tõde alla just valeuudiste ja desinformatsiooni voo abil.
Kui paljusid faktikontrollijaid ja peavoolu ajakirjanikke olete te kuulnud tunnistamas, et nad on Tõe nimel radikaalselt tõde maha surunud? Kui paljusid olete te kuulnud vabandamas, et nad on alandanud inimesi madalama järgu kodanikeks pseudoteaduse ja valeuudiste põhjal? Me võime järeldada vaid üht: need, kes kroonivad end Tõe suursaadikuteks ja profileerivad end valeuudiste ja desinformatsiooni vastu võitlejatena, suruvad tõde alla just valeuudiste ja desinformatsiooni voo abil.
Mattias Desmet
Totalitaarsete süsteemide huvi puudumine faktide vastu on psühholoogilisest vaatenurgast erakordselt põnev. Saksamaal paljastas Kochi instituudi informaator valitsuse ja ekspertide pettuse ulatuse. Paljastused ei jätnud eriti ruumi kujutlusvõimele: kogu Saksamaa koroonapoliitika põhines küünilisel faktide ja teaduse eiramisel ning kujutas endast sisuliselt riigipööret, et anda ühiskonnale tehnokraatlik suund. Vaevalt on põhjust arvata, et teiste riikide poliitika Saksamaa omast põhimõtteliselt erines.
Saksamaal jõudis paljastus peavoolumeedias lühikest aega uudistesse. See on iseenesest hea. Kuid väljaspool Saksamaad ei kajastatud toimunut peaaegu üldse. Narratiiv tänapäeva kõige olulisema ühiskondliku kriisi taga osutub lekkivaks nagu vana roostes ämber, ja see äratab vaevu mingit huvi meedias, mis ise ühiskonna selle lekkiva looga majanduslikult, psühholoogiliselt, füüsiliselt ja eetiliselt hävingusse saatis. Võib tõepoolest nõustuda, et „Mitte armastus, mitte vihkamine, vaid kirg teadmatuse vastu on inimese suurim kirg“.
Narratiiv tänapäeva kõige olulisema ühiskondliku kriisi taga osutub lekkivaks nagu vana roostes ämber, ja see äratab vaevu mingit huvi meedias, mis ise ühiskonna selle lekkiva looga majanduslikult, psühholoogiliselt, füüsiliselt ja eetiliselt hävingusse saatis.
Mattias Desmet
Ma kuulen, kuidas inimesed siin ja seal nördimusega hüüavad, et proovigu keegi olümpiamängudel sellist paroodiat prohvet Muhamedi kohta lavastada. Miks peavad just kristlased alati mõnitamist taluma? See on iseenesest tõsi: vaprad “virgunud”, masside kangelased, mõtlevad mitu korda järele, enne kui suunavad oma erakordse kangelaslikkuse islami vastu. Kuid pean siiski ütlema: ärgu saagu sellest järjekordset võimalust külvata lõhet religioonide ja maailmavaadete vahel, juutide, kristlaste, moslemite, humanistide ja agnostikute või ka ateistide vahel, kes püüavad hoida sidet inimkonna toimimise üldiste põhimõtetega.
Tegelikult on olukord selline, et on olemas ideoloogia, mis pilkab eetilist teadlikkust ja profileerib end eetikavastase jõu esindajana. See seisab kõige vastu, mille kaitseks meil on kohustus välja astuda. Mille tahes muu valimine tähendab ise aeglaselt selleks koletiseks muutumist, kelle vastu võideldakse.
Tegelikult on olukord selline, et on olemas ideoloogia, mis pilkab eetilist teadlikkust ja profileerib end eetikavastase jõu esindajana. See seisab kõige vastu, mille kaitseks meil on kohustus välja astuda. Mille tahes muu valimine tähendab ise aeglaselt selleks koletiseks muutumist, kelle vastu võideldakse.
Mattias Desmet
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Aita Makroskoobil edasi ilmuda
Hea külastaja… Tänan Sind, et oled meie lugejaks! Kuna Makroskoobi tegevuse jätkamine nõuab palju tööd ning väljaminekuid, sõltub portaali edasi püsimine oma lugejate toetusest, ilma milleta pole paraku ka Makroskoopi.
Kui soovid, et Makroskoop avaldaks ka edaspidi kaalukaid uudiseid, läbinägelikke analüüse ja mõtlemapanevaid arutelusid, siis saad sellele kaasa aidata, tehes pangas püsikande (või erakorralise suurema toetuse) portaali kontole:
ANNETUSE SAAJA: OÜ Nanoskoop
KONTO NUMBER: EE687700771007683571
SELGITUS: Makroskoobi annetus
Kuigi Makroskoobi lugejate majanduslikud võimalused on erinevad, on iga annetus portaali edasikestmise jaoks erakordselt oluline ning suure tänuga vastu võetud.
Aitäh!
Esipilt: Leonardo Da Vinci “Viimne õhtusöömaaeg”, Wikimedia Commons