Geopoliitika vaatlejad Alex Christoforou ja Alexander Mercouris kommenteerivad USA välisministri kõnet Müncheni julgeolekukonverentsil, nentides, et USA ja Euroopa valitseva eliidi hõõrumised on suuresti kosmeetilised, kätkedes endas pelgalt alasti ning silmakirjaliku retoorika sisse mähkunud globaalse hegemoonia taotlust.
Alex Christoforou: Järgnevalt räägime pisut äsja lõppenud Müncheni Julgeolekukonverentsist ning eeskätt USA välisministri Marco Rubio kõnest, mis pälvis kuulajaskonna tormilise aplausi vaatamata asjaolule, et Ühendriikide riigisekretär süüdistas oma sõnavõtus eurooplasi varjamatult Lääne globaalse impeeriumi küündimatus haldamises. Millised on Sinu mõtted selle kõne osas?
Alexander Mercouris: Tormilise aplausi pälvis Rubio kõne tõenäoliselt üksnes seetõttu, et ta ei väljendanud end päris sama solvavalt kui USA asepresident J. D. Vance ning mõned teised Donald Trumpi administratsiooni liikmed möödunud aastal aset leidnud konverentsil. Küllap olid kuulajad tänulikud selle vähesegi moe pärast välja lausutud tunnustuse eest, mis Rubio neile poetas.
Samas ma pole päris kindel, kas saali kogunenud üldse Rubio kõne mõttest sisuliselt aru said. USA riigisekretäri sõnavõtt kujutas endast kõige avameelsemalt imperialistlikku kõnet, mida ükski Ameerika Ühendriikide välisminister pärast 1780. aastat on pidanud. Ainsa erandina võib siinkohal ehk mainida Theodore Roosevelti väljalausumisi Esimese maailmasõja eel.
USA riigisekretäri sõnavõtt kujutas endast kõige avameelsemalt imperialistlikku kõnet, mida ükski Ameerika Ühendriikide välisminister pärast 1780. aastat on pidanud.
Alexander Mercouris
Rubio esitas konverentsile kogunenutele kõige puhtamat imperialistlikku narratiivi sellest, et Lääs on alla käinud ning ainus võimalus Lääne dominantsi taas kehtestamiseks on kõikide riikide koondumine Ühendriikide taktikepi alla. Ehk teisisõnu, USA on valinud nüüdsest oma välispoliitikas varjamatult agressiivse lähenemise ning kõikvõimaliku liberalismi, globalismi jms leksika võib nüüdsest ära unustada.
USA välisminister tegi Münchenisse kogunenud Lääne eliidile avatud tekstiga selgeks, et Ühendriikide eesmärgiks on vundamenteerida oma globaalset ülemvõimu, kasutades selleks kõiki vahendeid, olgu selleks majanduslik surve või sõjalised rünnakud ning et nüüdsest ei kavatse Ühendriigid enam raisata aega näitemängule, mis looritab selle eesmärke altruistlike motiividega.
Vähemalt sellisel viisil sain mina Rubio kõnest aru. Loomulikult ei väljendanud ta end sama brutaalsete sõnadega, ent kõne põhiteesid olid sellised sellest hoolimata.
USA välisminister tegi Münchenisse kogunenud Lääne eliidile avatud tekstiga selgeks, et Ühendriikide eesmärgiks on vundamenteerida oma globaalset ülemvõimu, kasutades selleks kõiki vahendeid, olgu selleks majanduslik surve või sõjalised rünnakud ning et nüüdsest ei kavatse Ühendriigid enam raisata aega näitemängule, mis looritab selle eesmärke altruistlike motiividega.
Alexander Mercouris
Ühes oma kõne märkimisväärses lõigus võrdles Rubio tänapäevase Lääne olukorda Teise maailmasõja eelse epohhiga. See oli aeg, mil Euroopa jätkuvalt lähtus suurejoonelistest imperialistlikest ambitsioonidest ning Euroopa riikide kolooniaid leidus kõikjal üle maailma. Rubio kõnest võis aru saada, et tema hinnangul oli toonaste impeeriumite lammutamine vale samm, mis tähistas Euroopa ning seeläbi kogu Lääne langust, ehk teisisõnu midagi taunimisväärset. Sealjuures jättis USA välisminister väga kõnekalt kahe silma vahele asjaolu, et Ameerika Ühendriigid mängisid ise toona II maailmasõja järgselt keskset rolli Euroopa impeeriumite lammutamisel.
Lisaks kõne varjamatult imperialistlikule sisule pööras Rubio oma sõnavõtus otseselt selja ka Trumpi “Ameerika taas suureks tegemise” (MAGA) liikumise mitteinterventsionistlikele aluspõhimõtetele, mille najal Donald Trump 2024. aastal Ühendriikide presidendivalimised võitis.
Lisaks kõne varjamatult imperialistlikule sisule pööras Rubio oma sõnavõtus otseselt selja ka Trumpi “Ameerika taas suureks tegemise” (MAGA) liikumise mitteinterventsionistlikele aluspõhimõtetele, mille najal Donald Trump 2024. aastal Ühendriikide presidendivalimised võitis.
Alexander Mercouris
Tänaseks ei peaks selline asjade käik meile küll enam üllatusena tulema, kuid märgin siinkohal siiski, et minu jaoks kõlas USA välisministri kõne uskumatult utopistlikuna, ületades reaalsusest irdumises isegi kõike seda, mida oleme siiani kuulnud klassikaliste neokonservatiivide suust.
Võimalik, et oma võimu tipul, 1940-tel aastatel, oleks Ameerika Ühendriigid saanud Rubio kõnes välja käidud piiritult ambitsioonikaid imperialistlikke ambitsioone hellitada, kuid tänases olukorras, kus deindustrialiseerunud Ameerika on võlgadesse uppumas ning juba oma tööstusliku dominantsi minetanud… tänase seisuga kuuluvad vastavad ambitsioonid fantastika rubriiki.
Alexander Christoforou: Lühidalt kokku võetuna võime sedastada, et Marco Rubio pidas Münchenis sisuliselt ilustamata kõne, milles avas oma varjamatult neokonservatiivse agenda, keskendudes eeskätt unipolaarse maailma ja impeeriumi ehitamise kesksetele eesmärkidele, toonitades sealjuures, kuidas eurooplased ei ole tulnud toime Lääne globaalse hegemoonia säilitamisega.
Eurooplasi vihastas Rubio kõne puhul kõige enam mitte tõsiasi, et selle sisu oli imperialistlik, vaid asjaolu, et USA imperialistlik agenda oli selles oma tuumani lahti rüütatud, ilma demokraatia ja inimõiguste viigileheta.
Tasub meeles pidada, et eurooplased on kõik neoliberaalid, kes järgivad piltlikult väljendudes endise USA presidendi Barack Obama liini, samas kui Marco Rubio kuulub endise asepresidendi Dick Cheney nn “robustse” imperialismi koolkonda.
Lõppkokkuvõttes püüdlevad nii neoliberaalid kui neokonservatiivid täpselt samade eesmärkide poole – mõlemad soovivad Lääne globaalset hegemooniat ja impeeriumi ning ihalevad haarata oma valdusesse kõik maailma ressursid. Nii neoliberaalid kui neokonservatiivid soovivad jätkuvalt viia läbi režiimivahetusi ning rakendada kontrolli kõigi riikide üle. Erinevus seisneb vaid nende eesmärkide saavutamise nimel rakendatavas lähenemises.
Minu hinnangul vihastasid eurooplased Rubio peale just seetõttu, et too rääkis sedavõrd varjamatult oma imperialistlikest sihtidest, mis on sihid, mida eurooplased on harjunud jätkuvalt maskeerima moraalsuse sirmiga. Eurooplaste narratiivi kohaselt on Lääs globaalse lõuna suhtes mitte üksnes jõu poolest, vaid ka moraalselt ülimuslikul positsioonil ning see annab Läänele moraalse legitiimsuse maailmas rahvaste üle valitseda.
Meedias jagati fotosid Rubio kõnet kuulavast Kaja Kallasest, kelle äärmiselt pahur nägu andis aimu euroopa valitseva eliidi suhtumisest Rubio sõnumi otsekohesusse. Ühendriikide uus poliitika, mis lähtub printsiibist “kellel jõud, sellel ka õigus” ning mis deklareerib oma vahendite mittevalimist avalikult, on mõeldud saavutama täpselt sama eesmärki, mille nimel ka Euroopa neoliberaalid tegutsevad… ent nüüdsest on viimastel oluliselt keerulisem moraalse ülimuslikkuse näitemängu veenvalt etendada.
Adrian Bachmanni kommentaar:
Alasti domineerimise soovi väljendamine, ilma igasuguste pretensioonideta moraalsele legitiimsusele, on üldiselt omane impeeriumitele, mille tegevuse amoraalsus on oma subjektide suhtes saavutanud taseme, kus apelleerimine aadetele oma tegevuse õigustamiseks on muutunud sedavõrd naeruväärseks, et selle jätkuv viljelemine on ebasoovitav suveräänile endale. Parem olla lihtsalt kardetud kui kardetud ja naeruvääristatud. Sellest tulenevalt tähistab Rubio poolt teostatud moraalne striptiis Ühendriikide globaalse ülemvõimu viimase faasi algust.
Alasti domineerimise soovi väljendamine, ilma igasuguste pretensioonideta moraalsele legitiimsusele, on üldiselt omane impeeriumitele, mille tegevuse amoraalsus on oma subjektide suhtes saavutanud taseme, kus apelleerimine aadetele oma tegevuse õigustamiseks on muutunud sedavõrd naeruväärseks, et selle jätkuv viljelemine on ebasoovitav suveräänile endale.
Ent kuna ajalugu ei paku kuigi palju näiteid kahaneva jõuga hegemoonist, mis on valmis leppima oma mõjuvõimu kokku tõmbumisega, on lähitulevikus oodata regionaalse ning globaalse ulatuse – varieeruva intensiivsusega – sõdade, revolutsioonide, mässude ning kodusõdade jätkuvat ning kiirenevat levikut.
Kõige tõenäolisemalt saavad Ühendriikide hegemooniliste ambitsioonide väljapursked saatuslikuks rahvastele, mis on Ühendriikide globaalse ülemvõimu äärealadel, ehk mis piirnevad Washingtoni mõjuvõimu alt välja jäävate suurriikidega – s.o Venemaa, Hiina ning Iraaniga. Need on riigid, mille geostrateegiline funktsioon peitub Washingtoni jaoks üksnes nende valmisolekus tuua kogu oma eksistents ohvriks Ühendriikide mõjuvõimu trotsivate riikide vastaste relvadena ning mille eksistents ammendub selle funktsiooni täitmisega.
Kõige tõenäolisemalt saavad Ühendriikide hegemooniliste ambitsioonide väljapursked saatuslikuks rahvastele, mis on Ühendriikide globaalse ülemvõimu äärealadel, ehk mis piirnevad Washingtoni mõjuvõimu alt välja jäävate suurriikidega – s.o Venemaa, Hiina ning Iraaniga.
Adrian Bachmann
Ameerika globaalse hegemoonia alustaladest ning perspektiividest on võimalik pikemaid käsitlusi leida käesoleva loo lõpus toodud linkidel.
Makroskoop saab ilmuda üksnes oma lugejate ja kuulajate toel. Juhul kui ka Sina oled huvitatud Makroskoobi edasisest ilmumisest, saad teha selleks omale jõukohase annetuse käesoleva loo lõpus toodud rekvisiitidel. Tänan tähelepanu ja abi eest!
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga:
SEOTUD LOOD: