Gail Tverberg lahkab planeedi majanduslikult ekspluateeritavate ressursside ammendumise mõju majandusele ja ühiskonnakorralduslikele alustele. Tegemist on teise osaga pikemast arutelust.
Inimkonna kahanevate ressursside probleemi võti peitub järgnevas: me võime küll üha kasvava keerukuse hinnaga mõneks ajaks nominaalse majanduskasvuga jätkata, kuid majanduskasvu piirkasulikkus kahaneb ehk iga kasvuühiku juurdetekitamise hind tõuseb. See aga muudab meie olukorra jätkusuutmatuks.
Inimkonna kahanevate ressursside probleemi võti peitub järgnevas: me võime küll üha kasvava keerukuse hinnaga mõneks ajaks nominaalse majanduskasvuga jätkata, kuid majanduskasvu piirkasulikkus kahaneb ehk iga kasvuühiku juurdetekitamise hind tõuseb. See aga muudab meie olukorra jätkusuutmatuks.
Keerukus võib väljenduda erineval moel: hierarhilisemad organisatsioonid, suurem spetsialiseerumine, pikemad tarneahelad, uute tehnoloogiate arendamine. Keerukus ning selle suurenemine võib nominaalselt säilitada majanduskasvu. Keerukus kipub aga alati jõudma kahaneva piirkasulikkuseni nagu täheldas ka näiteks Joseph Tainter oma artiklis “Keerukate ühiskondade kokkuvarisemine” (The Collapse of Complex Societies). Mõned näited:
Haridus
Inimeste lugema ja kirjutama õpetamisel on ilmselge kasu. See aitab inimeste intellekti ja oskused viia tasemeni, mis võimaldab hankida uut infot, mille alusel võtta vastu parema kvaliteediga otsuseid. See loob omakorda eelduse iseseisvaks hakkamasaamiseks. Teatud inimeste puhul on väga tasuv ka keeruliste ainete õpetamine. Teatud punktist alates kaob aga objektiivne vajadus õpetada suurtele inimrühmadele keerulisi spetsiifilisi oskusi ja teadmisi.
Peab küll tagama teatud arvu inimesi, kes suudaks oskusteavet edasi kanda ja õpetada, kuid mingist punktist alates ei anna lisapingutused nende teadmiste edastamisel enam piisavalt kasu, et tehtavad pingutused end ära tasuks.
Vaadates näiteks 1970-ndate aastate statistikat, näeme, et tollal teenisid kõrgharidusega inimesed märgatavalt suuremat palka kui ilma kõrghariduseta inimesed. Lisades maailma majandusse aina suuremal hulgal kõrgharitud inimesi, ületab nende arv peagi töökohtade arvu, kus kõrgharidust on reaalselt vaja. Seetõttu jõuab tänasel päeval üsna suur hulk kõrgharitud inimesi madalapalgalistele töökohtadele. Kahaneva piirkasulikkuse seadus väljendub tänapäeval selles, et ka kõrghariduse „tootlus“ on märgatavalt kukkunud. Selle ilmekaks näiteks on tõsiasi, et üha kasvav hulk kõrgharitud töölisi ei ole võimelised enam teenima palka, millega maksta tagasi kõrghariduse omandamiseks võetud laenud.
Kahaneva piirkasulikkuse seadus väljendub tänapäeval selles, et ka kõrghariduse „tootlus“ on märgatavalt kukkunud. Selle ilmekaks näiteks on tõsiasi, et üha kasvav hulk kõrgharitud töölisi ei ole võimelised enam teenima palka, millega maksta tagasi kõrghariduse omandamiseks võetud laenud.
Ravimid ja vaktsiinid
Enamike levinud haiguste raviks on aastaid arendatud ravimeid ja vaktsiine. Arendatud on ravimeid nii haruldaste kui ka väga keeruliste haiguste vastu. Haruldaste ja keeruliste haiguste ravimeid ja vaktsiine on aga arendatud kordades vähem, kuna ühelt poolt nõuab see suuremaid investeeringuid ning teiselt poolt ei ole investeeringute tasuvuseks eksootilistele ravimitele piisavat turgu.
Farmakoloogia üheks peamiseks majanduslik-moraalseks dilemmaks on küsimus haigustest, mis on levinud vaestes riikides, ent on rikastes riikides haruldaseks jäänud.
Farmakoloogia üheks peamiseks majanduslik-moraalseks dilemmaks on küsimus haigustest, mis on levinud vaestes riikides, ent on rikastes riikides haruldaseks jäänud. Selliste haiguste ravimiseks mõeldud ravimid ja vaktsiinid ei ole nende arendamisse paigutatud investeeringute seisukohalt kuigi atraktiivsed, sest sõltumata turu olemasolust ei ole sellisel turul piisavalt raha.
Seega puutume ka ravimite valdkonnas taas kokku piirkasulikkuse ja kasvava keerukusega, kus investeeringute vektor on selgelt suunatud valdkondadesse, kus turg võimaldab investeeringute tagasiteenimist nii oma mahu kui ka jõukuse poolest. Lisaks võib ravimisektori eripäraks märkida asjaolu, et lihtsat probleemi võidakse lahendada väga keeruliste vahenditega. Paljudel juhtudel võib teatud tervisehäirete väga efektiivseks ravimeetodiks osutuda näiteks looduslike vahendite kasutamine, kuid kindlasti ei ole see ravimitööstuse huvides, et patsiendile soovitatakse kummelitõmmist – ravimitööstuse huvi on see, et patsiendile soovitataks uut ja efektiivset ravimit, mis on oma uudsuse ja efektiivsuse tõttu mõistagi väga kallis. Selliste uudsete ja efektiivsete ravimite väljatöötamine kaasab ühelt poolt väga palju investeeringuid ning teisalt toob juurde ka tarbimist.
Autode efektiivsus
Piirkasulikkuse ja kasvava keerukuse printsiibi toimimist võime jälgida ka kütuse kasutamise efektiivsuse näitel. Ameerika Ühendriikides leidis aset suur hüpe autokütuse kasutamise efektiivsuses perioodil 1975-1983. Need olid aastad, mil USAs liiguti massiliselt väiksemate ja kergemate sõidukite kasutamise suunas, mille sarnased olid juba mõnda aega kasutusel Jaapanis ja Euroopas.
Kütusesäästlikkuse kasv ajavahemikus 2008-2019 on olnud suhteliselt tagasihoidlikud 22%. Kui võrdleme seda 8 aastat lühemal perioodil (1975-1983) saavutatud 60% kasvuga, siis näeme, et kahaneva piirkasulikkuse printsiibist ei pääse ka autotööstus.
Tänapäeva kodanikud ei ole piisavalt teadlikud, et paljud teenused, mida peame meie tsivilisatsiooni käigushoidmiseks iseenesestmõistetavaks (näiteks metsatulekahjude kustutamine), toimivad üksnes fossiilkütuste najal.
Tänapäeva kodanikud ei ole piisavalt teadlikud, et paljud teenused, mida peame meie tsivilisatsiooni käigushoidmiseks iseenesestmõistetavaks (näiteks metsatulekahjude kustutamine), toimivad üksnes fossiilkütuste najal.
Erinevatele baasteenustele kulutatav energia hulk kasvab iga aastaga. Me eeldame, et selliste teenuste pakkumine jätkub piiramatu ajahorisondiga, kuid peaksime endale aru andma, et juhul kui majandusele kättesaadav energiahulk tervikuna ei tõuse, ei ole sellel eeldusel alust.
Metsatulekahjude kustutamine
Metsatulekahjud on osa loodusest ning toimuvad tihti inimestest sõltumatutel põhjustel. Inimestele aga metsatulekahjud ei meeldi. Meile tundub enesestmõistetav, et iga metsatulekahjuga võideldakse ning see ka kustutatakse.
Loomulikesse protsessidesse sekkumine võimaldab lõpptulemusena üha suuremal hulgal kuival võsastikul kasvada. Seeläbi on iga järgmine tulekahju laiaulatuslikum ja levib kiiremini. Samal ajal ehitame aina rohkem kodusid just metsa või selle lähedusse, sest seal on mõnusam elada. Rahvastiku kasvades ja tulekahjude üha kiirema ja laialdasema leviku juures kulutab metsatulekahjude kustutamine aga üha rohkem energiat, sh fossiilkütuseid. Kui fossiilkütuste kasutamine aga järsku lõpetada, ei oleks see teenus samas ulatuses enam kättesaadav. Teenuse samadel tingimustel säilitamiseks peaksime selle toimimiseks kulutama järjest rohkem energiat.
Haigustega võitlemine
Haigused on osa loomulikust looduslikust tsüklist. Haigused eemaldavad suurema osa vanu ja nõrku isendeid populatsioonist. Loomulikult ei meeldi see meile – need vanad ja nõrgad on meie sõbrad ja sugulased. Ka mõni meist endist võib olla vana ja nõrk. Viimase saja aasta jooksul on uurijad arendanud välja lugematu hulga antibiootikume, ravimeid ja vaktsiine, mis võimaldavad meil haigustest hoiduda ja neid ravida.
Kogu meditsiinivaldkonna areng on mõistagi olnud väga energiaressursimahukas. Tihti on erinevate ravimite ja vaktsiinide kasutamise tulemuseks aga haiguste muteerumine. Oleme seeläbi tekitanud hulganisti uusi ja palju resistentsemaid haigusi. Kaasaegne meditsiinikompleks on kujunenud nõiaringiks, kus iga järgmine vaktsiin või arendus võib tulevikus tekitada uue probleemi, mille lahendamine nõuab veelgi rohkem energiat kui eelmine.
Umbrohu ja soovimatute putukate tõrje
Keemiatööstus töötab välja aina uusi keemilisi töötlusvahendeid, et aidata põllumajandussektoril tõrjuda umbrohtu ja tüütuid putukaid. Paraku muteeruvad ja kohanduvad ka umbrohud ja putukad. Olemasolevad kemikaalid muutuvad järjest vähemefektiivseks. Uute lahenduste otsimiseks kulutatakse aga aina rohkem energiat. Probleemi lahendused liiguvad taaskord suhtelise lihtsuse ja odavuse juurest keeruliste ja kallite variantide poole. Seega liigitub ka antud probleem kahaneva piirkasulikkuse rubriiki.
Taaskasutus
Kõrge naftahinna korral on esemete ümbertöötlemine ja taaskasutus majanduslikult mõistlik. Kui nafta hind on madal, nõuab taaskasutus sageli subsideerimist. Subsiidiumid kuluvad kaudselt ka fossiilkütuste eest maksmiseks, et võimaldada ümbertöötlemist. Sageli kuluvad subsiidiumid ka transpordi katteks, millega ümbertöödeldavad tooted transporditakse sihtriiki.
Kui nafta hind oli kõrge (enne 2014), sai osa ümbertöötluse käibest suunata segajäätmete transpordiks Hiinasse ja Indiasse, kus neid ümber töödeldi. Madala naftahinna tingimustes on Hiina ja India lõpetanud suurema osa taaskasutatava materjali vastuvõtmise. Selle asemel on tarvis leida „päris kaupa“, mida sinna tagasi saata, või siis maksta tühjade konteinerite tagasiveo eest. Euroopal on hetkel keeruline leida kaupu, millega täita Aasiasse tagasisõitvaid konteinereid. Seetõttu paistab Euroopasse saadetavate konteinerite hind kasvavat. Uus kõrgem hind käitub justkui kahanev piirkasulikkus Euroopast Aasiasse liikuva kauba transpordi suhtes. Seegi tundub nagu allaliikuv eskalaator maailma majanduses.
Saaste piiramise kulud kasvavad lakkamatult
Põletades üha rohkem fossiilkütuseid, tekitame õhku ka järjest rohkem saastavaid osakesi, mille õhust eemaldamiseks peame kulutama omakorda energiat. Osakeste õhust kättesaamine on vaid üks osa probleemist. Teiseks osaks on saadud osakeste utiliseerimine või hoiustamine viisil, mil osakesed ei kujutaks endast ohtu ka tulevikus. Mida rohkem fossiilkütust põletame, seda suurem on probleem saastest vabanemisega ning seda enam peame kulutama ka sellele energiat. Rohkema fossiilkütuse põletamine tähendab ka suuremat CO2 emissiooni. Kahjuks ei ole meil fossiilkütustele täna ka täielikku alternatiivi. Tuumaenergia kasutamisega kaasnevad ohutusküsimused ning tuule- ja päikeseenergia, kui täielik aseaine fossiilkütustele, on oma ebastabiilsuse tõttu pigem soovmõtlemine. Oma ebaühtluse tõttu on alternatiivsed energiaallikad vaid osaliseks asenduseks kivisöele ja vedelgaasile. Tuulele ja päikesele ei saa loota 24/7/365. Lisaks tuleks subsideerimata tuule- ja päikeseenergia tootmise hinda võrrelda kivisöe ja vedelgaasi hinnaga, mitte elektrienergia jaehinnaga lõpptarbijale. Selles valdkonnas võrreldakse võrreldamatut.
Kahjuks ei ole meil fossiilkütustele täna ka täielikku alternatiivi. Tuumaenergia kasutamisega kaasnevad ohutusküsimused ning tuule- ja päikeseenergia, kui täielik aseaine fossiilkütustele, on oma ebastabiilsuse tõttu pigem soovmõtlemine.
Muuhulgas sõltub majanduskasv ka mastaabisäästust, kuivõrd majanduses osalejate hulk kasvab. Reaktsioon COVID-19-le on mõjunud mastaabisäästule hävitavalt.
Esimese COVID-19 laine tulemusel muutus drastiliselt paljude riikide majandus. Paraku ei saa me loota nende muutuste peatsele ümberpöördumisele. Põhjusteks võib nimetada nii uusi tekkivaid viirusetüvesid kui ka ajalist määramatust. Kuni viiruse täieliku kadumiseni jäävad suure tõenäosusega paika ka kõik era- ja avalikus sektoris tehtud kärped. Suureks probleemiks on ka turismi ja rahvusvahelise transpordi tõkestamine ning sellele seatud piirangud. See on vähemal või suuremal määral mõjutanud kõiki majandusharusid. Kõige valusama löögi on saanud turism, toitlustus, hotellindus ja teatud määral ka meelelahutussektor.
Veel üks suur probleem on sotsiaalse distantseerumise nõue, mis tähendab, et kontoreid ja restorane kasutatakse vähem. Ettevõtted märkavad, et neil on kliente pigem vähem kui rohkem. Seotud ärid, näiteks taksofirmad ja keemilise puhastuse ettevõtted, märkavad samuti, et neil on vähem kliente. Hooldekodud ja teised sarnased asutused täheldavad samuti klientuuri vähenemist, sest keegi ei soovi olla kuid luku taga, ilma võimaluseta näha pereliikmeid.
Kõike eelnevates punktides väljatoodut arvesse võttes tuleb tõdeda, et võlal baseeruva majandussüsteemi finantseerimine töötab üha kehvemini. Suured võlgade „korstnasse kirjutamised“ hakkavad ebasoodsalt mõjutama nii panku, kindlustusfirmasid, kui ka pensionifonde.
Võlal baseeruva majandussüsteemi finantseerimine töötab üha kehvemini.
Paljud ettevõtted on juba pankroti äärel. Vähenenud klientide tingimustes ei suuda need ärid piisavalt kasumit teenida. Kui muutust ei tule, peab see pankrottide ja võlgade tasumata jätmise laine süsteemist läbi jooksma. Suuremahuline võlgade maksmata jätmine võib viia ka pankade ja pensionifondide kokkuvarisemiseni. Õigupoolest võivad ka maksudest täielikult sõltuvad valitsused kokku kukkuda.
Majanduste lukkukeeramine 2020. aasta kevadel oli väga kahjulik nii ettevõtetele kui ka töötajatele. Seniseks peamiseks lahenduseks on olnud üha suurenevad riigivõlad, et nende abil aidata kodanikke ja ettevõtteid. See lisavõlg teeb aga veelgi raskemaks juba kuhjunud laenude teenindamise. See on järjekordne takistus, mis teeb eskalaatoril ülesliikumise majandustele keerulisemaks.
Pimedus tunneli lõpus
Olukord, mille poole suundume, paistab sarnanevat varajaste tsivilisatsioonide kokkuvarisemisega.
Olukord, mille poole suundume, paistab sarnanevat varajaste tsivilisatsioonide kokkuvarisemisega.
Igal pool esineva kahaneva piirkasulikkuse ja odavate energiaallikate puudumise olukorras liiguvad paljud maailmamajanduse osad kollapsi suunas. Ei paista leiduvat viisi, kuidas hoida maailma majandust piisavas tõusus, et tasalülitada allaliikuva eskalaatori efekti.
Inimkond näib elavat õndsas teadmatuses kuristikust, mille serval me seisame. Madalad energiahinnad on olnud petlikud ja olukorra olemust arvesse võttes ebaloogilised, kuid tegelikkuses kujutavad need endast kollapsieelse süsteemi ootuspärast eelviimast peatükki. Paraku ei aita ka kogu Maailma Majandusfoorumi ja teiste “uue rohelise kursi” propageerijate soovmõtlemine reaalset olukorda muuta.