Infrastruktuuri investeeringutele spetsialiseeruvast Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupangast (EBRD) sai järgmine Lääne finantsasutus, mis andis teada, et lõpetab täielikult toornafta ja gaasi ammutamise rahastamise, et tagada aastaks 2050 süsinikuneutraalne majandusmudel.
Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupanga (ingl k European Bank for Reconstruction and Development – EBRD) tegevjuht Harry Boyd-Carpenter ütles usutluses Reutersi uudisteagentuurile, et pank allutab tuleva aasta lõpust kõik oma finantseerimistegevused eesmärgile saavutada Pariisi kliimaleppes seatud eesmärgid kliimasoojenemise peatamiseks (lepe näeb ette süsinikuneutraalse majanduse saavutamist 21. sajandi teiseks pooleks, vähendades drastiliselt kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist roheliste tehnoloogiate kasutuselevõtu kaudu).
„Me ei paku enam finantseeringut toornafta ja gaasi ammutamise projektidele,“ lausus Boyd-Carpenter Reutersile. Samal päeval andis EBRD nõukogu teada, et on vastu võtnud otsuse kiirendada kõikides riikides, kus pank tegutseb, projekte, mis on suunatud riikide süsiniku jalajälje annulleerimisele. EBRD finantseerib tööstus- ja taristuprojekte terves Ida-Euroopas, Kesk-Aasias ning Lõuna- ja Ida-Vahemere piirkonnas.
Madala süsiniku jalajäljega majandusmudel nõuab, et maailma majandus liiguks 80% suurusest fossiilkütuse sõltuvusest kõigest 30 aastaga punkti, kus riikide süsihappegaasi atmosfääri paiskamine jõuab nulli – tegemist on kogu inimkonna majanduse ajaloos seninägematu väljakutsega, mis pakub samas eri osapooltele ka suuri võimalusi.
EBRD tegevjuhi sõnul jätkab pank tulevikus vaid nende nafta- ja gaasiprojektide rahastamist, mis ei ole seotud uute maardlate kasutuselevõtmise, vaid pigem olemasolevate maardlate toodangu rafineerimisega viisil, mis aitab kaasa Pariisi kliimakokkuleppe eesmärkide täitmisele.
EBRD asepresident Jürgen Rigterink täpsustas, et „madala süsiniku jalajäljega majandusmudel nõuab, et maailma majandus liiguks 80% suurusest fossiilkütuse sõltuvusest kõigest 30 aastaga punkti, kus riikide süsihappegaasi atmosfääri paiskamine jõuab nulli – tegemist on kogu inimkonna majanduse ajaloos seninägematu väljakutsega, mis pakub samas eri osapooltele ka suuri võimalusi“.
Kommenteerib Adrian Bachmann
EBRD otsus on ootuspärane ning sobitub suurde pilti, kus sisuliselt kogu läänemaailma finants- ja poliitiline eliit on otsustanud fossiilkütuste põhise tööstusega (süsteemiga, mille najal Lääs sooritas viimase 200 aasta jooksul tööstusrevolutsiooni ja saavutas liidripositsiooni maailma majanduses) väga kiiresti lõpparve teha.
Kuigi maailmas, sealhulgas lääneriikides, on tänini arvukalt teadlasi, kelle hinnangul inimtekkeliste kasvuhoonegaaside osakaal atmosfääris ei ole piisavalt suur, et olla tegelikult globaalse kliimasoojenemise oluliseks mõjuriks, on nende arvamused marginaliseeritud tasemeni, mis jääb praeguseks juba aktsepteeritava diskursuse piiridest väljapoole.*
Ent sõltumata sellest, milline on selles küsimuses tõde, on lääneriikide finants, tööstus, meedia ja poliitiline eliit kehtestanud praeguseks nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas kohustusliku konsensuse, et ökonoomika ja ökoloogia peamine kokkupuutepunkt ja kõige olulisem eesmärk 21. sajandil on niisuguse süsinikuneutraalse majandusmudeli saavutamine, kus süsinikdioksiidi või selle ekvivalendiks olevate kasvuhoonegaaside eritamine on tasakaalustatud analoogses või suuremas koguses kasvuhoonegaaside vähendamisega.
EBRD otsus sobitub suurde pilti, kus sisuliselt kogu läänemaailma finants- ja poliitiline eliit on otsustanud fossiilkütuste põhise tööstusega väga kiiresti lõpparve teha.
2050. aastaks eesmärgiks seatud süsinikuneutraalne majandus tähendaks ülemaailmset majanduslike sõltuvussidemete ümberkujundamist viisil, kus suurimaks kaotajaks jääksid fossiilkütuste ekspordist sõltuvad riigid ja need arengumaad, millel puuduvad tehnoloogiad ennast roheenergia toel vaesusest välja majandada.
Sedasi ühtib EBRD otsus teiste suurte ja mõjuvõimsate Lääne finantsinstitutsioonide (Goldman & Sachs, J.P Morgan, Deutsche Bank jmt) analoogsete plaanidega nafta ja gaasi ammutamise projektide rahakraanid kinni keerata. Kas ambitsioonikas ettevõtmine õnnestub?
Vastus sellele küsimusele sõltub suuresti Hiinast, millel on olemas nii Läänest sõltumatud rahalised ressursid kui ka tööstuslik võimekus soovi korral tervel planeedil fossiilkütuste ammutamist jätkata terve 21. sajandi vältel ja veel kauemgi.
2050. aastaks eesmärgiks seatud süsinikuneutraalne majandus tähendaks ülemaailmset majanduslike sõltuvussidemete ümberkujundamist viisil, kus suurimaks kaotajaks jääksid fossiilkütuste ekspordist sõltuvad riigid ja need arengumaad, millel puuduvad tehnoloogiad ennast roheenergia toel vaesusest välja majandada.
Kui formaalselt on Hiina üks rohepöörde alusdokumendiks oleva Pariisi kliimaleppe osapooli, näitab riigi reaalne energeetika ja tööstuspoliitika, et maailma suurim tööstusriik ei kavatsegi järgida lääneriikide diktaati, mis puudutab kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist. Samasugust suhtumist võib oodata ka Indialt ja Venemaalt.
Pikemas perspektiivis saab lääneriikide fossiilkütustest distantseerumine ja ökonoomika arvelt ökoloogiale keskendumine tähendada vaid seda, et tuleb otsustada, kas loobuda osalemast iseenese loodud ülemaailmsest kaupade ja kapitali vaba liikumise süsteemist (kuna fossiilkütuste poolt pakutavat odavamat energeetilist sisendit kasutavate ning ühtlasi ka madalamat palgataset omavate riikide toodanguga ei ole võimalik võistelda) või siis monomaanilisest kinnisideest vähendada kasvuhoonegaaside õhku paiskamist ükskõik millise hinnaga. Lõppude lõpuks on ainus garanteeritud viis annulleerida inimkonna mõju looduskeskkonnale, annulleerides inimkond ise.
Pikemas perspektiivis saab lääneriikide fossiilkütustest distantseerumine ja ökonoomika arvelt ökoloogiale keskendumine tähendada vaid seda, et tuleb otsustada, kas loobuda osalemast iseenese loodud ülemaailmsest kaupade ja kapitali vaba liikumise süsteemist.
* Täpselt nagu humanitaarteadustes, eksisteerivad ka reaalteadustes omad tabud ja loodusteadlase jaoks on kõige kindlam viis grandirahadest ilma jääda, kui esitada kahtlusi evolutsiooniteooria või inimtekkelise kliimasoojenemise kohta.
Adrian Bachmann on Makroskoobi temaatilise kontsepti väljatöötaja ja portaali peatoimetaja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Seejärel 4 aastat peaanalüütikuna investeerimiskulla valdkonnas. Tema missiooniks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistetavaks tegemine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil. Kes soovib aidata Adrianil seda kutsumust jätkata, saab seda teha läbi annetuse pangalingiga: